Islandi õppetund: kriisist ei ole midagi õpitud

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

4. august 2015 kell 11:37



IcelandPärast 2008. aasta finantskriisi tekkis “Uue Islandi” narratiiv, sest seal kukutati rahumeelsete meeleavaldustega kriisi viinud valitsus: hakati rahvademokraatiaga uut põhiseadust looma; pandi ahned pankurid kuni viieks ja pooleks aastaks vangi; ei lastud suurematel riikidel ja riskifondidel raha välja pressida. Mis sellest kõigest tegelikult välja tuli? Mõni finantspettur on tõesti vangis, aga mitte kõik suured sulid. Uut põhiseadust ei ole. Valitsuskoalitsioon, mis riigi peaaegu pankrotti viis, on võimul tagasi. Kuid samas on lootust uuele hingamisele, sest populaarseimaks parteiks on tõusnud Piraadid.

 

Lööb välku. Kõmiseb kõu. Pilkast pimedust läbistavad piksenooled. Kuhu ka ei vaataks, paistab ainult õud: hiidmadu, tulehiid, giganthunt ja draakon, rääkimata ebasurnute leegionitest, kes saabuvad inimküüntest ehitatud laevadega. Selge häving on silmade ees.

See on küll Ragnaröki, muinaspõhja maailmalõpu kirjeldus, ent midagi sarnast toimus Islandil 2008. aastal, kui finantskriis rabas väikeriigi jalust maha. Mõne päeva jooksul varisesid kokku kolm riigi suuremat panka, aktsiaturg kukkus 95%, Islandi kroon läks kontrollimatusse langusesse ja enamik ettevõtteid sattus pankroti veerele. Terve riik oleks peaaegu pankrotti läinud.

Enne seda kiideti Islandit majandusedu pärast. 2002–2007 kasvas majandus keskeltläbi ligi 5% aastas. Sissetulek ühe inimese kohta kasvas 70 000 dollarini aastas. Sellest eespool oli vaid neli riiki. President Òlafur Ragnar Grimsson võrdles edukaid islandi pankureid uue aja viikingitega.

Kuid välimus oli petlik. Islandi pangad harrastasid nn kasiinopangandust, kasvatades oma võlad üle kümne korra suuremaks 320 000 elanikuga riigi SKP-st. Kui USA-st alanud finantskriis Euroopasse jõudis, lõi see saareriiki eriti valusalt.

Jón Baldvin Hannibalsson, kes oli Islandi välisminister siis, kui riik tunnustas esimesena Eesti iseseisvust, ütleb, et Islandi kriis oli unikaalne – asi polnud ainult pankades, vaid kogu finantssüsteem, ühiskond ja islandi kroon kukkus kokku, tekitades ühe suurima krahhi maailma finantsajaloos.

Pankrotti riik siiski ei läinud, vaid hakkas fööniksina tuhast tõusma: rahvas möllas Altingi ees ja sundis tagasi astuma valitsuse ning keskpanga ja finantsinspektsiooni juhid, kes olid riigi hukatusse juhtinud. Kutsuti kokku rahvakogu (mis hiljem ka Eestis eeskujuks võeti) ning rohujuure tasandilt pandi paika uus konstitutsioon, mille vastuvõtmiseks andis rahvas 2012. aastal referendumil rohelise tee. Selle aluspõhimõteteks oli läbipaistev riigivalitsemine, rohkem kodanikuõigusi – näiteks algatada seadusi ja rahvahääletusi, ning loodusvarade, sealhulgas kala kuulutamine kogu rahva ühisomandiks. Kui valitsus tahtis 2010. aastal maksta Suurbritanniale ja Hollandile 3,5 miljardit eurot 5,5% intressiga järgmise 15 aasta jooksul, pani president selle rahvahääletusele ja 93% hääletas selle vastu: rahvas ei pea piraatpankurite tekitatud võlgu kinni maksma, nad peavad seda ise tegema (nüüdseks on teatud kompensatsioon siiski kokku lepitud).

„Me kukutasime valitsuse nn pottide-pannide revolutsiooniga (rahvas kogunes parlamendi ette väljakule ja näitas oma pahameelt potte ja panne kokku tagudes – A.A.). Võimule sai vasakpoolne valitsus, kellel oli üks ülesanne: taastada Island ja panna ühiskond toimima. Nad suutsid seda selles mõttes, et meil on praegu taastatud eelarve tasakaal,“ ütleb Hannibalsson.

 

Pangaorjus paneb noored emigreeruma

Ometigi ei suutnud uus valitsus Hannibalssoni sõnul ühiskonda reformida. Esiteks – kutsuti küll kokku rahvakogu, tuhatkond inimest juhuslikkuse alusel, kes arutasid uue põhiseaduse projekti üksipulgi läbi, kuid uut konstitutsiooni ei sündinud, see jäi võimukoridoridesse kinni.

Teiseks ei suutnud valitsus aidata pangavõlglasi. Islandil on kodulaenud seotud inflatsiooniga ja nii tekkis olukord, kus inimesed maksid küll oma osamakseid, kuid laenud kasvasid vähenemise asemel hoopis suuremaks. Hannibalssoni sõnul muudeti noorem generatsioon nõnda just nagu orjadeks ja paljud on reageerinud jalgadega, emigreerides näiteks teistesse Põhjamaadesse ja Kanadasse.

Kolmandaks ei suutnud valitsus kalandust reformida. „Seda on välismaalastele raske seletada, aga Islandil on see väga oluline. Valitsus annab välja kalanduslubasid, kuid paraku saavad need vaid suured korporatsioonid,“ ütleb Hannibalsson. On ju kalandus (lisaks ka alumiiniumitööstus ja turism) Islandi majanduse alustalasid. Maksuameti andmeil on Islandi rikkaim inimene kalatööstur Thórdur Rafn Sigurdsson, kes maksis mullu 4,5 miljonit eurot tulumaksu.

Kokkuvõttes sai vasakpoolne valitsus Hannibalssoni sõnul hakkama finantsasjadega, aga mitte ühiskonnaga.

„Meie õppetund: me ei ole kriisist midagi õppinud! Jätkame ikka samas suunas. Ühiskonna tervis on ikka halb, me pole veel paranenud,“ arvab ta. Sai ju 2013. aastal taas võimule parempoolne konservatiivne valitsuskoalitsioon, mis oli riigi kriisi juhtinud, lubades rahvale raha – pangavõlgade leevendamist.

„Vasakpoolne valitsus pidi vastu võtma ebapopulaarseid otsuseid ja ei suutnud võtta vastu uut konstitutsiooni. Poliitiline establishment oli selle vastu. Kuna nad suurtes asjades läbi kukkusid, ei valitud neid tagasi. Parempoolsed tulid võimule kavala võimumänguga, lubadusega lahendada pangavõlgaste probleem. Nad on võlgalaste olukorda veidi leevendanud, aga kõige rohkem on võitnud kõige rikkamad,“ selgitab Hannibalsson.

 

Võtmeküsimus – kapitali kontroll

Praegu on Island Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) 2015. aasta raporti kohaselt majanduslikult õigel teel. Majanduskasvuks prognoositakse 4,1%, inflatsioon, mis oli alla 1%, peaks kasvama 2,5%-le, hoides ära deflatsiooniriski, reaalpalk kasvas 2014. aastal 5,8% ja töötus on kukkunud alla 4%. Rämpslaenud, mis moodustasid 2009. aastal 40% SKP-st, jäävad nüüd alla 10%. Raportis viidatakse ka ohtudele, kuid üldiselt kirjeldab see tähelepanuväärset taastumist.

Mõnes mõttes on Island olnud IMF-i pantvang, kuid seni on see aidanud riigil taastuda. Kohe pärast kriisi juurutas Islandi valitsus ja IMF karmi kapitali kontrolli, mis ei lasknud investoritel riigist raha välja viia, et hoida Islandi kroon stabiilsena. Samuti ei saanud islandlased vabalt krooni välisvaluutaks vahetada ega muu maailma aktsiatesse investeerida.

„Välismaised spekulandid ostsid kokku meie pankade võlakirju. Suurim kreeditor oli Deutsche Bank. Nad müüsid need nõuded järelturul maha. Ameerika hedge-fondid ostisid need ära, suurusjärgus 5 senti 100 dollari suuruse nõude eest,“ ütleb Hannibalsson.

Nüüd on valitsus otsustanud kapitali kontrolli leevendada. „Praegu ei saa hedge-fondid raha välja viia. Kui kapitali kontroll maha võetakse, siis saavad. Kui nad seda korraga teeksid, satuks Island uude kriisi,“ ütleb Hannibalsson.

Valitsuse pakutud lahendus on maksustada raha väljaviimine ühekordse maksuga 39%, kui aga raha Islandile jäetakse, saaks seda maksuvabalt investeerida. Lõplik otsus tehakse aasta lõpus.

 

Kas Island võiks Kreekat aidata?

EL-i murelapsel Kreekal pole Islandi õppetunnist erilist kasu. Kreekal ei ole oma valuutat, mis teeb devalveerimise võimatuks. Islandlasi lõi krooni kukkumine algul rängalt, sest import ja laenud muutusid kulukamaks. Kuid eksport, turism ja välisinvesteeringud said hoo sisse. Turismist ja sellega seotud teenindavast sektorist on saanud praegu Islandi suurim tõusufaktor, sest kui 2006. aastal käis riigis pisut üle 300 000 turisti, siis sel aastal ületab nende arv miljoni. 2010. aasta Eyjafjallajökulli vulkaanipurse, mis halvas Euroopa lennuliikluse, tõi riigile paradoksaalsel kombel turiste juurde, tekitades reklaami.

Vaatamata kriisijärgsele palkade langusele ei löönud Islandil vohama töötus nagu Lõuna-Euroopas.

Islandil pole ka Kreekale sarnast kroonilist maksudest kõrvale hiilimist ja kuigi kriisi eel oli siin kahtlemata ka korruptsiooni, reastab Transperancy International Islandi nüüd 12. kohale, Kreeka aga 69. kohale. Kuigi Island vajas 2001. aastal IMF-lt 2,1 miljardi dollari suurust laenu, pole see võrreldav Kreeka võlaga IMF-le, Euroopa Keskpangale ja EL-i riikidele – 271 miljardit dollarit.

 

Õhus on uued tuuled

See on siiski vaid kriisijärgse olukorra majanduslik pool. Õnneks on ka ühiskondlik-poliitilises olukorras õhus uued tuuled. Konservatiivne valitsus on praegu populaarsuse kaotanud. Seevastu on märtsikuust saadik riigi populaarseimaks parteiks muutunud hiljuti asutatud Piraadipartei, mille toetus on tõusnud 25%-ni. Enne oli selline toetus konservatiividel, kuid nende toetus on langenud nüüd 20% peale ning nende koalitsioonipartnerite oma 24-lt 10%-le.

„Piraadipartei on väga kriitiline ja tegus, kaitstes läbipaistvust, otsedemokraatiat, kodanikuõigusi ja infovabadust. Nii et poliitiline situatsioon on meil täiesti uus,“ ütleb Hannibalsson.

Siiski usub ta, et uus konstitutsioon võetakse vastu. Sel aastal on toimunud uuesti protestimeeleavaldusi valitsuse vastu, sest valimised võitnud parempoolsed lubasid rahvahääletusele panna otsuse, kas jätkata EL-iga liitumisläbirääkimisi, kuid ei kavatsegi seda teha.

 

Piraadipartei lööb laineid

Islandi Piraadipartei asutaja, parlamendiliige Birgitta Jónsdóttir on ühtlasi ka Rahvusvahelise Uue Meedia Algatuse (International Modern Media Initiative, IMMI) üks loojatest, mille eesmärgiks on demokraatia tugevdamine infovabaduse kaudu. „Islandi seadused on vastuolulised ja hägusad selle kohta, millal riigiametnik peab ja millal mitte infot jagama, samuti peavad vilepuhujad, ajakirjanikud ja allikad rohkem kaitset saama,“ ütleb Jónsdóttir.

Uut finantskriisi ta ei usu, kuid toob välja, et Islandil on praegu tekkinud „turismimull“, turismiga seotud korruptsioon ja korterikriis tavaliste islandlaste jaoks, kelle jaoks üürikorterid on muutunud liiga kalliks ja laenuvõtmine pole jõukohane. „Meil on tekkimas Itaalia situatsioon: noored inimesed ei saa vanemate juurest välja kolida, samas kui islandlased on traditsiooniliselt varakult kodust välja kolinud, et ise hakkama saada,“ arvab Jónsdóttir.

Tema hinnangul on Island praegu tagasi olukorras business as usual. „Midagi pole tegelikult muutunud, sest me ei saanud uut konstitutsiooni. See oleks olnud kindel alus, millele ehitada „Uut Islandit“. Vana konstitutsioon oli ajutine ja seda on lapitud 70 aastat. Kriisi ajal oli üks tähtsamaid nõudmisi, et me peame tegema uue sotsiaalse kokkuleppe, et ehitada uut demokraatiat,“ ütleb ta. Ta nendib, et uue põhiseaduse loomisel rahvaalgatuse vormis tehti ka vigu, ent see oli ka esimene kord maailmas, kui seda sedavõrd suure kaasamisega tehti. „Selle ürituse vaim oli täiuslik. Islandlased tahtsid kriisist välja tulla ausama ühiskonnaga, suurema võrdsuse ja läbipaistvusega.“

Jónsdóttir nõustub Hannibalssoniga, et Island ei ole kriisist õppinud. „Tegelikult pole maailm kriisist õppinud, sest „kasiinopangandust“ pole ohjatud. Kasiinopangandus kasutab tavapangandust, millel on tühine reservide nõue, oma hoiupõrsana, et puhtast õhust raha teha,“ ütleb ta.

 

Võimalus reformide teele naasta

Kuna Piraadipartei on märtsist saati Islandi populaarseim partei, on see andnud Jónsdóttirile võimaluse püüda üht-teist ära teha. Ta on teinud teistele parteidele ettepaneku: lepime kokku, et järgmine valitsus teeb ainult üht: ratifitseerib uue põhiseaduse ja paneb rahvahääletusele küsimuse, kas minna edasi EL-i liitumisläbirääkimistega. Kuue kuu pärast saadetaks parlament ja valitsus laiali ning üheksa kuu pärast saaks Islandil olema uus parlament, mis toetub uuele põhiseadusele.

See tundub radikaalne, kuid Jónsdóttiri sõnul on teised parteid huvi üles näidanud.

Kui see ka läbi ei lähe, on Islandil siiski puhumas uued tuuled.

„Islandlased on tegelikult väga pettunud, iseendas pettunud, sest valetajad lollitasid paljud neist valimistel ära. Nad tunnevad end reedetuna. Ma ei imestaks, kui me saame praegusest valitsusest enne järgmisi valimisi lahti,“ ütleb Jónsdóttir.

Hannibalssoni sõnul ei ole olukord küll samasugune nagu pottide-pannide revolutsiooni ajal 2009. aastal, kuid vana etableerunud poliitiline süsteem, nelja partei süsteem, ei toimi enam. „On sügav usaldamatuse tunne. Šokk ei olnud ainult finantsiline, vaid jättis sügava jälje rahva usaldusele oma valitsejate vastu. Aga kuhu me suundume, seda ei oska ma veel öelda. Meil on kaos,“ ütleb Hannibalsson.

On muidugi teisi arvamusi. Islandi konservatiivist peaminister Sigmundur Gunnlaugsson on öelnud, et kui Piraadipartei peaks võimule tulema, paneks see ohtu Islandi rahva põhiväärtused…

 

Askur Alas

 

Foto: magazine.owen.vanderbilt.edu

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.