Kas oleme väikese jääaja künnisel?

22. jaanuar 2014 kell 12:22



our-sunKäesolev Päikese aktiivsuse tsükkel on sajandi nõrgim, trendi jätkumisel ootab meid ees väike jääaeg, hoiatavad teadlased. Päikese aktiivsuse tippu ennustati eelmiseks aastaks, kuid päikeseuurijate üllatuseks aktiivsuse olulist kasvu ei tekkinudki. Nii on hakatud paralleele tõmbama aastaga 1645, kui algas eelmine väike jääaeg.

 

Tunnistades Päikese prognoositud loidete hulga ootamatut vähenemist on teadlased hakanud spekuleerima, et päike on “uinunud” ähvardades Euroopat järjekordse väikese jääajaga. “Olen solaarfüüsik viimased 30 aastat ega ole varem midagi sellist näinud,“ nendib BBC-le Richard Harrison, Oxfordshire Rutherford Appletoni Laboratooriumi kosmosefüüsika osakonna pealik, “sama vaikne oli Päike viimati 100 aastat tagasi.”

Päikese aktiivsuse ootamatu vaibumine paneb teadlased pead murdma, kas tegu on jätkuva trendiga või mitte.

Dr Lucie Green, UCL Mullard Space Science’i Laboratooriumi päikeseuurija, nendib, et olukord sarnaneb vahetult Maunderi miinimumi eelse perioodiga. Maunderi miinimumiks nimetatakse viimase aastatuhande sügavaimat Päikese “uinakut”, mis leidis aset 17. sajandil, mil pakaselised talved pühkisid üle Euroopa. See oli väikse jääaja kõige külmem periood aastatel 1645–1715.

Mike Lockwood Readingi Ülikoolist sõnab, et Päikese aktiivsuse raugemisest põhjustatud temperatuurilangus võib mõjutada planeedi hoovuste süsteemi viies praeguse kliimasüsteemi kollapsini. Ta prognoosib, et  “10–20%-lise tõenäosusega jõuame 40 aasta jooksul Maunderi miinimumi alale.”

Tavapäraselt kujutatakse päikese aktiivust nagu pendlit, mis kõigub ühest äärmusest teise, kus ühes servas on vaikne periood väheste päikeselaikude ja loidetega (Päikese plahvatused atmosfääris) ning teises servas on aktiivuse tipp, mida iseloomustab laikude rohkus ja sagedased päiksetormid. Üks tsükkel kestab keskmiselt 11 aastat. Kuid tegelikkuses on asi keerulisem. Astronoomid on loendanud päikeseplekke juba sajandeid ning täheldanud, et päikese aktiivsustsüklid pole sugugi alati täiuslikult regulaarsed. Kuna käesolev tsükkel, päikesevaatluste algusest alates 24., on alanud oodatust enam kui aasta võrra hiljem ning tipp saabus prognoositust aasta varem, ei välista teadlased, et tegu võib olla ka lihtsalt kahetipulise aktiivsustsükliga. Dean Pesnelli NASA Goddard’i Kosmoselendude keskusest ütles, et ka aastatel 1989–2001 kulgenud tsüklil kaks tippu, “aktiivsus tõusis, langes natuke ning tõusis siis uuesti, moodustades minitsükli kestvusega kaks aastat.”

Aga kuidas jääb siis kardetud kliimasoojenemisega? Vene teadlaste Vladimir Baškini ja Rauf Galiulini sõnul on kasvuhoonegaaside mõju Maa kliimale kaduvväike. Igal aastal paisatakse Maa atmosfääri kasvuhoonegaase koguses, mis moodustab Maa atmosfääri kogukaalust vaid 0,00005% ega saa seetõttu kliimat mõjutada. Maa kliimat mõjutab esmajärjekorras Päikese aktiivsus. Mida suurem on Päikese aktiivsus, seda soojem on Maa kliima, on Baškin ja Galiulin veendunud, nemad prognoosivad jääaja tipnemist käesoleva sajandi keskpaigaks. Katastroofi siiski karta ei maksa, kinnitavad teadlased.

 

Millised on väikesed jääajad varem välja näinud? 

Sel ajal esines sageli väga külmi ja pikki talvi ning sajuseid jahedaid suvesid. 15. sajandil külmus Läänemeri vähemalt kaks korda täielikult kinni. Alpides lõhkusid kasvavad liustikud talusid ja külasid. Tegu oli suurima liustike kasvuga pärast Weichseli jäätumist. Hollandis olid kanalid igal aastal kaua kinni külmunud. Londonis peeti kinnikülmunud Thamesil Thamesi külmalaatu. 1780. aasta talvel sai New Yorgis mööda jääd sadamast läbi kõndida. Suur järvistu olid mõnikord kuni juunikuuni jääs. Külmade ja vihmaste suvede tõttu ikaldusid saagid, mille tagajärjel nõudis rahvastikust ränka lõivu nälg. 

 

 

Allikad: Daily Mail, Daily Star, Õhtuleht, Õhtuleht 2Wikipedia

Foto: afrocyberpunk.com

 

Toimetas Hendrik Mere