FIFA eelmine president Sepp Blatter ja praegune president Gianni Infantino. Fotokollaaž: FIFA + Youtube´i ekraanikuva + Bryan Berlin / WikiPortraits / CC BY-SA 4.0 + Canva.com

Jalgpall on hetkel kõige universaalsem keel Maa peal. Jalgapalli maailmameistrivõistlusi vaatab rohkem inimesi kui ühtegi teist sündmust inimkonna ajaloos. 5 miljardit vaatajat. Aga asi on selles, et FIFA – organisatsioon, mis otsustab, milline riik saab jalgpalli maailmameistrivõistlusi korraldada ning kuidas jaguneb turniiriga seotud raha – on üks maailma võimsamaid ja samal ajal üks kõige vähem vastutustundlikke institutsioone.

FIFA-l on rohkem liikmeid kui ÜRO-l. See teenib miljardeid dollareid. See ei maksa praktiliselt mingeid makse ja seda pole kunagi, mitte kordagi, vastutavaks pidanud ükski valitsus ega kohus. See on FIFA lugu. Ja selle mõistmiseks vajame uut terminit. Me räägime suurest tubaka-, farmaatsia- ja naftatööstusest, aga me ei räägi kunagi suurest jalgpallist.

Alustame siis põhiküsimusest. Mis tegelikult on FIFA?

Ametlikult on FIFA mittetulundusühing. See on registreeritud Zürichis Šveitsis nime all Verein, mis on sama juriidiline kategooria kui kohalikul matkaklubil. See pole nali. Šveitsi seaduste kohaselt on FIFA-l sama juriidiline staatus kui teie kohalikul raamatuklubil. Välja arvatud see, et see raamatugrupp teenis eelmisel tsüklil 7,5 miljardit dollarit. Sellel on ligi 4 miljardit sularahareservi ja selle president Gianni Infantino teenib umbes 6 miljonit dollarit aastas. See kõik on FIFA-s maksuvaba, kuna tegemist on mittetulundusühinguga.

Nüüd läheb asi huvitavaks. FIFA-l on 211 liikmesriiki. ÜRO-l on 193. Seega on FIFA sõna otseses mõttes suurem kui ÜRO ja igal neist 211-st on hääl. 4000 elanikuga Montserratil on sama hääleõigus kui Brasiilial. Võite mõelda: “Olgu, see kõlab demokraatlikult. Üks riik, üks hääl”.

Aga siin on konks. Umbes 70% 211 liikmesliidust tegutseb aastaeelarvega alla 2 miljoni dollari ja paljude jaoks tuleb kuni pool sellest rahast otse FIFA-lt. FIFA haldab nn. Edasiprogramm.

Fatma Samoura, FIFA peasekretär:

“FIFA Edasiprogramm on FIFA lipulaevprogramm. See on jalgpalli jätkusuutlik areng kogu meie 211 liikmesliidus.”

Programm jagab kaks ja veerand miljardit dollarit tsükli kohta, kuni kaheksa miljonit dollarit liikme kohta nelja aasta jooksul. See on seitsmekordne kasv võrreldes olukorraga enne Infantino võimuletulekut. Mõelge, mida see tähendab. Inimesed, kes peaksid FIFA presidenti vastutavaks pidama, on rahaliselt FIFA presidendist sõltuvad.

Mida rohkem raha ta neile annab, seda väiksem on tõenäosus, et nad ta välja hääletavad. See ei ole demokraatia. See on patronaažisüsteem ja see toimib. Infantino valiti 2023. aastal vastuseisuta tagasi. Tal polnud ühtegi vastast.

Temalt oodatakse uuesti kandideerimist 2027. aastal, mis hoiaks teda võimul kuni 2031. aastani. 15 aastat spordi võimsaima organisatsiooni eesotsas ja keegi ei kandideeri tema vastu. Seega on see esimene asi, mida peate FIFA kohta mõistma. See ei ole spordiorganisatsioon, mis kogemata võimule tõusis. See on süsteem, mis on loodud selleks, et hoida võim täpselt seal, kus see on.

Leping.

Iga nelja aasta tagant korraldab FIFA maailma suurima spordisündmuse. Riik, mis seda korraldab, peab allkirjastama lepingu, mis ühepoolne.

FIFA nõuab järgmist:

• Täielik maksuvabastus FIFA-le ja kõigile selle tütarettevõtetele, mitte ainult turniiri ajal, vaid terve kümnendi jooksul.
• Piiramatu välisvaluuta import ja eksport.
• Automaatsed tööload kõigile, keda FIFA määrab.
• Intellektuaalomandi erikaitse.
• Kõik õigusvaidlused tuleb lahendada Šveitsi seaduste alusel Zürichis. Isegi kui selle aasta turniiri finaal toimub New Yorgis.

Aga mis siis, kui riigi enda seadused jäävad ette? FIFA ootab, et te neid muudaksite.