Foto: andreas160578 / Pixabay 

Soome geoloogia uurimiskeskus, mis on töö- ja majandusministeeriumile alluv asutus, avaldas hiljuti 1000-leheküljelise alternatiivenergia uuringu, mille viis läbi dotsent Simon Michaux. Viidates Ühendkuningriigi plaanile saavutada süsinikuneutraalsus aastaks 2050, väidab Michaux, et “selle eesmärgi saavutamiseks ei ole piisavalt aega ega ka ressursse”, vahendab Valglaplaneet.ee.

Kui tuua välja vaid üks näide sellest, kui kulukas süsinikuneutraalsus tegelikult on, selgitab Michaux, siis oleks maailmas “teoreetiliselt” maavaradena piisavalt nikli- ja liitiumivarusid, kui neid kasutatakse eranditult vaid elektrisõidukite akude tootmiseks. Kuid koobaltist ei piisa ja selle jaoks on tarvis leida veelgi leiukohti. Kuid olukord on veelgi hullem. Kõigi uute akude mõistlik kasutusiga on vaid 8-10 aastat, seega tuleb neid regulaarselt välja vahetada. “See ei ole väga praktiline lahendus ja ilmselt vajab kogu elektriautode akude lahendus ümbermõtlemist ja uue lahenduse väljatöötamist, mis ei oleks nii mineraalimahukas,“ ütleb ta.

Vastasel korral oleks tarvis leida liitiumit 286,6 miljonit tonni kaaluvate ioonakude jaoks. Kuid katkendliku tuule- ja päikeseenergia võrgu toimimiseks oleks tarvis veel 2,5 miljardi tonni suurust energiapuhvrit. Michauxi sõnul on ilmselge, et sellist kogust maapõues ei leidu ja tekib küsimus kuidas toimib alternatiivses süsteemis energiaga varustamine.

Praeguste ootuste kohaselt vahetavad ülemaailmsed tööstusettevõtted välja keeruka tööstusenergeetika süsteemi, mille ehitamine võttis aega üle sajandi. See ehitati maailma kõrgeima kütteväärtusega energiaallika (nafta) toel, mida oli küllaldaselt, seda oli lihtne kätte saada ja see oli odav. Ta märgib, et mingil põhjusel hakatakse seda asendama ajal kui energia on niigi kallis, finantssüsteem võlgadest küllastunud ja väga hapras seisus ning mineraalidest on samuti puudus. Kõige keerulisem on see, et seda tuleb teha vaid mõne aastakümne jooksul. Tuginedes oma rohketele arvutustele, on autor arvamusel, et see üleminek ei lähe nii libedalt ja “plaanipäraselt”.

Kliimaneutraalsus on poliitiline juhtimis- ja kontrolliprojekt, mille täieliku õudust ei ole inimesed veel tunda saanud. Michauxile on üsna selge, mida see tähendab: “Selle ülemineku läbi viimiseks on tarvis ühiskondliku ressursside nõudluse märkimisväärset vähenemist ja seda kõigis valdkondades. See tähendab praegusest täiesti erinevat ühiskondlikku lepingut ja täiesti erinevat juhtimissüsteemi võrreldes sellega, mis täna kehtib.” Ehk siis Klaus Schwabi poolt välja pakutud n-ö sidusrühmade kapitalism, mille motoks on  “Sa ei oma midagi ja oled õnnelik.”

Global Warming Policy Foundationi (GWPF) raportis hoiatab energeetikakirjanik John Constable, et Euroopa roheline kokkulepe nõrgestab Euroopa majandusliku ja sotsiaalpoliitilist võimu “muutes selle triviaalseks ja tugevamatest riikidest sõltuvaks”.

Oktoobri keskel saatsid 11 organisatsiooni Eesti peaminister Kaja Kallasele ja Vabariigi Valitsusele avaliku pöördumise, kus juhivad tähelepanu, et Eesti on endale Euroopa Liidus võtnud LULUCF ehk maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse vallas üle jõu käivad kohustused. Samas puudub riigil analüüs, millised on laiemad mõjud – näiteks toiduohutusele ja energiajulgeolekule.

Allikad: Vanglaplaneet, Geologian tutkimuskeskus, Daily Sceptic, Telegram

Toimetas Mariann Joonas