Natsianaloogia ülirikaste seas: uus trend kaastunde tekitamisel

2. veebruar 2014 kell 14:38



BN-BG014_tomper_E_20140125193255Rikkad ei ole kunagi olnud rikkamad kui täna, samas vaesed jäävad aina vaesemaks. Eelmisel nädalal võrdles San Francisco ärimees Thomas Perkins oma nüüdseks juba kurikuulsas kirjas Ameerika 1% ehk siis rikaste vastu käivat progressiivset sõda Natsi-Saksamaa juutide tagakiusamisega. Ta läks isegi nii kaugele, et hoiatas inimesi tulevase rikastevastase kristalliöö eest, viidates 1938. aasta ööle, kui Austrias ja Saksamaal hävitati juutidele kuuluvad poed, kodud, haiglad, koolid ja sünagoogid. Huvitaval kombel on taolised natsi-allegooriad rikaste hulgas äärmiselt populaarsed.

 

Oma võrdluse tõestuseks tsiteeris Perkins Occupy liikumist; fakti, et mõned inimesed panevad pahaks, kuidas Silicon Valley tehnoloogiatööstuse töölised on kinnisvarahinnad üles ajanud ning kuidas nad sõidavad tööle spetsiaalsetes bussides; kohaliku ajalehe rikaste vastu suunatud kõnepruuki. Perkins heitis ette, et ajaleht San Francisco Chronicle on tituleerinud kirjaniku Danielle Steele’i snoobiks, vaatamata tema panusele heategevusse. Steel, nimelt, on Perkinsoni endine naine.

Kogu see sündmus oleks muidugi võinud ka täielikult unustusse vajuda, ei ole ju tegemist esimese kirjaga, mis trükimusta näeb. Eelmisel neljapäeval avaldas aga Wall Street Journal artikli pealkirjaga “Perkinsnacht”, milles lükkas täielikult tagasi igasuguse kriitika Perkinsi suhtes, nimetades miljardäri sõnavõttu õnnetuks, kuigi tõesti provokatiivseks. Veelgi enam, artikkel õhutas tagant Perkinsi sõnavõttu, nimetades, et eduka ühe protsendi inimeste suunas on tõusmas viha tõusulaine.

 

Natsistlik analoogia ei ole midagi uut

Perkinsi nägemus on tekitanud paljudes inimestes viha. 85 maailma rikkusi omavat inimest ei ole seega mitte võidukas, vaid pigem tagakiusatud vähemus, kelle suunas ülejäänud “vaene” rahvamass põhjendamatut viha purskab. Tundub absurdne, kuid enamik meediast jättis Perkinsi sõnavõttu kajastades märkamata fakti, et taolised mõtteavaldused ei olegi midagi uut. Just nagu Mike Godwin oma Godwini seadusega ennustas, jõuavad jutud olenemata teemale alati natsistliku analoogiani. Nähtus, mida teatakse kui Reductio ad Hitlerum on saanud aristokraatide standardiks vasturepliigina majandusliku ebavõrdsuse ja vastavat ebavõrdsust potentsiaalselt tekitavate seaduseelnõude teemadele.

2010. aastal näiteks vastas miljardär Stephen Schwarzman ettepanekule tema erakapitali tulu teistega võrdsel määral maksustada, et tegemist on sõjaga: “See on sarnane olukorraga, kui Hitler vallutas 1939. aastal Poola.” Supermarketiketi omanik John Catsimantidis vastas 2012. aastal oma maksumäära suurendamise ettepanekule sarnaselt: “Hitler karistas juute. Me ei saa nüüd karistada inimkonnast 2% suurust gruppi.” Samal ajal sõnas maksudevastane aktivist Grover Norquist, et “natsid olid kõrgete piirmaksumäärade poolt.”

Vaid guugeldades “Obama” ja “Hitler”, leiab internetist küllaldaselt Kolmanda Reichi teemaga maitsestatud ütlusi. Laiendades oma otsinguid sõnaga “natsionaalsotsialism” ja otsides kõiki valgete ülemvõimu vägivallategusid, leiate internetist veelgi enam vastavaid sõnavõtte, nagu näiteks AIG tegevjuhi Robert Benmosche sõnamas, et viha tema firma boonuste vastu on sama hull kui afroameeriklaste tapmine Jim Crow aegses lõunas. Otsides aga rikaste rõhumisega seotud märksõnadega, laiub teie ees näiliselt lõpmatu hulk selleteemalisi sõnavõttusid.

 

Diskussiooni asemel rõhumisnarratiiv

Tuleb mõista, et Perkinsi sõnavõtt ei olnud erand, vaid tegemist on lausa suurema narratiiviga rikaste rõhumisest. See narratiiv peaks inimestes tekitama kaastunnet rikaste suhtes, panema meid miljardäre haletsema.

Selliste sõnavõttude eesmärk on loomulikult ilmselge. Selle asemel, et lubada ausat diskussiooni tõsistel teemadel ja probleemidest, mis kaasnevad majandusliku ebavõrdsuse suurenemisega, soovivad selle majandussüsteemi võitjad luua lugusid, mis kujutavad neid endid ning mitte vaeseid ohvritena, kes on mestis ajaloo kõige rohkem tagakiusatud rahvastega.

 

Allikad: SALON, The Washington Post, Media Matters for America

Foto: blogs.wsj.com, sevencitys.wordpress.com

 

Toimetas Hendrik Mere