Eelmiste elude uurija: Teadlikkus mõjutab meie füüsilist maailma

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

28. märts 2014 kell 13:40



Kirke 1Detsembris 2013 andis USA raadiosaatele “Coast to Coast AM” intervjuu psühhiaater Jim B. Tucker, kes on reinkarnatsiooni ja eelmiste elude asjatundja. Ta on erialalt laste psühhiaater ning tal oli ka edukas erapraksis. Tuckeri uuring hõlmab üle 2500 juhtumi kogu maailmast, mille põhjal on valminud kaks raamatut ja arvukalt artikleid teadusajakirjades. Tuckeri sõnul ei sünni hinged tavaliselt tagasi sama pere juurde ning reinkarnatsioon on seotud teadvusega, mille puhul traumaatiliselt lõppenud elu mäletatakse paremini.

 

Huvi eelmiste elude vastu tekkis Tuckeril lugedes Kanada psühhiaatri Ian Stevensoni raamatut reinkarnatsioonist. Ta märkas raamatu autori kuulutust kohalikus lehes, milles otsiti abilisi Virginia meditsiinikooli psühhiaatriaosakonda, kus Stevenson töötas. 1999. aastal hakkas ta seal poole kohaga tööle ning aasta hiljem loobus erapraksisest, et täielikult keskenduda uurimistööle. 2002. aastal, kui Stevenson läks pensionile, sai Tuckerist Virginia meditsiinikooli psühhiaatriaosakonna juht.

 

1. juhtum: Ryan ja tema elu Hollywoodis

Üks märkimisväärsemaid juhtumeid selles uuringus on poisist nimega Ryan, kes 4-aastaselt hakkas rääkima oma eelmisest elust Hollywoodis.Ta rääkis, et igatseb oma endiste elu ning mäletas, kuidas ta suri ja valgusesse läks. Poisi ema läks raamatukogusse ja otsis Ryani jutu põhjal välja hulga vanu pilte Hollywoodist. Ryan tundis ennast ära ühel fotol asendusnäitlejana kuulsa George Rafti kõrval. Ema saatis pildi Tuckerile, et ta aitaks tal selle mehe identifitseerida. Pärast põhjalikke otsinguid Hollywoodi arhiivis suudeti fotol olnud isik kindlaks määrata. Samal ajal saatis poisi ema Tuckerile kirju poisi mälestustest.

Ryan rääkis näitlemisest Broadwayl ja töötamisest kohas, kus “inimesed vahetavad oma nime“, kohtumisest New Yorgis “senaator Five’iga“ ning oma suurest majast, kus oli bassein ja mis asus tänaval, mille nimes oli sõna “rock“. Viimaks suudeti mees tuvastada Marty Martini nime all – tegu oli näitlejaga, kellest sai 1930-ndatel talendiotsija. Martin oli tõepoolest kohtunud New Yorgis ka senaator Irving Ivesiga ning tal oli basseiniga maja Roxbury tänaval – need ja paljud teised üksikasjad toetasid lapse juttu.

Ryan kohtus ka Marty Martini tütrega, kes oli reinkarnatsiooni osas skeptiline, kuid oli sellegipoolest valmis aitama. Ta suutis kinnitada palju fakte, mis aitas poisil edasi liikuda oma elus Ryanina. Tavaliselt hääbuvad mälestused eelmistest eludest 6–7-aastaselt ja lapsed lõpetavad sellest rääkimise.

Kirke RyanKirke 2

 Ryan ja Marty Martin

 

2. juhtum: James ja James

Võib-olla kõige tuntum lugu, mida ka Telegram on kajastanud, on poisist nimega James Leininger, kes väidetavalt oli eelmises elus II maailmasõjas osalenud lennukipiloot James Huston jun.

Kui James oli 2-aastane, käis ta isaga Cavanaugh’ lennundusmuuseumis, millest said alguse pikad vestlused, õudusunenäod ja sõjamängud mudellennukitega. Väike James ütles oma kristlasest vanematele, et ta nimi oli ka James, kui ta lendas hävituslennukiga USS Natoma Bay kandjalt, mille jaapanlased alla tulistasid. Isa Bruce hakkas asja lähemalt uurima ning avastas, et Iwo Jima operatsiooni ajal sai tõesti surma 21-aastane noormees nimega James Huston. Ta oskas ka nimetada Teise maailmasõja hävituslennukite detaile ning tundis ära inimesi, keda ei oleks pidanud üldse teadma.

Kirke 3

 James Huston jun ja James Leininger

 

3. juhtum: tõusev golfitäht, kes väidab, et on endine staar Bobby Jones

Hunter sai oma kaheaastaseks sünnipäevaks plastist golfikepid, mida tassis igale poole kaasa. Paar kuud pärast seda klõpsutas tema isa kanaleid telekapuldil ja poiss nägi vilksamisi golfikanalit – sellest hetkest peale oli ta selle külge otsekui liimitud. Ühel päeval tuli televiisorist üks pikem tutvustav reklaam 1930-ndate golfistaarist Bobby Jonesist, kes Hunter väitis end olevat.

Võib-olla poleks keegi sellele erilist tähelepanu pööranud, kui Hunteril poleks olnud golfi mängimiseks loomulikku annet. Kohalik golfiklubi võttis ta vastu 2-aastasena, kuigi tavaliselt võetakse lapsi alates 5. eluaastast. Paljud golfieksperdid on öelnud, et tema hoovõtt sarnaneb Bobby Jonesi omaga ja et sellel lapsel on eriline talent. Ta hakkas golfiturniire võitma 7-aastaselt ning võitis ükskord 21 turniiri järjest. Arvatakse, et temast saab järgmine Tiger Woods. Sarnaselt teiste juhtumitega näitas see, et edasi kanduvad mitte ainult mälestused ja emotsioonid, vaid ka oskused ja anded.

Kirke 4

 Bobby Jones

 

Kas eksisteerib mingi domineeriv tunnusjoon, mis läbib kõiki neid juhtumeid?

Tucker: Kahtlemata. Ligi 70% on juhtumeid, kus inimene on surnud ebaloomulikku surma – mõrva, enesetapu või õnnetuse tagajärjel. Selliste juhtumite osakaal on üpris suur.

 

Miks see nii on?

Tucker: Kolm neljandikku neist mäletab, kuidas nad surid, kuna traumaatilised mälestused jäävad kauemaks nendega. See sarnaneb nende inimeste reaktsiooniga, kes kogevad traumajärgset stressi selles elus. Ka neil on mälestused ja luupainajad, mida elatakse uuesti läbi. Veel võivad avalduda mõned kombed ja ka näiteks sünnimärgid, mis on armid eelmises elus kogetud traumast. Need tugevad mälestused mõjutavad loote arengut, jättes kehale sünnimärgid või sünnidefektid. See on teadlikkuse nähtus, mis töötab sama moodi kui hüpnoos. Inimene näeb vaimusilmas pilte, mis mõjutavad teatud viisil keha. Ian Stevenson, kes oli minu mentor, andis välja raamatu üle 200 juhtumist, milles kirjeldatakse erinevaid sünnimärke ja defekte, mis kõik seostuvad sellega, mil viisil inimene eelmises elus suri.

Andmebaasis oleme inimese iseloomuomadusi võrrelnud tema eelmise kehastusega. Näiteks kui inimene oli eelmises elus lahke, siis sama iseloomujoon avaldub juba lapsena. Loomulikult teame, et iseloomu mõjutab ka geneetika ning keskkond, kus üles kasvatakse.

 

Kui suurel protsendil juhtumitest kandub mingi füüsiline omadus järgmisse ellu?

Tucker: Traumaatiliste surmade puhul on see 35%, kui avaldub mingi sünnimärk või -defekt samas kohas. See on päris suur protsent.

 

Kas on veel teisi mustreid, mida oled tähele pannud?

Tucker: Enamiku traumeerivaid juhtumeid – umbes 60% – on üle elanud poisid. See kattub statistikaga, et meeste suremus on maailmas suurem. Loomulike surmade puhul on see arv naiste ja meeste puhul võrdne.

 

Kuidas see mehhanism töötab?

Tucker: Inimese maailmatunnetuses mängib põhirolli teadvus, kogu füüsiline maailm tuleneb meie teadvusest. Seda mõistes pole alust arvata, et füüsilise keha tegevuse lakates me kaome. Universumis ei toimu sündmusi ilma teadlike vaatlejateta (biotsentrism). Maailm on kui ühine unenägu, kus ei eksisteeri mitte konkreetsed inimesed, vaid nende potentsiaalid. Kui suudame neid näha oma unenäos, siis äkki eksisteerivad nad ka meie reaalsuses, nagu see toimib kvanttasandil. Teadlikkus ei kao erinevates eludes, tõestades füüsilise maailma hetkelisust. Meie ootustel on mõju maailmas toimuvale.

Kirke 5

Kas sa oled väga kõrvale kaldunud oma algsest väljaõppest psühhiaatrina?

Tucker: Ma tegelen ikka laste psühhiaatrina ülikoolis, kuid ei arva, et olen oma väljaõppest eemaldunud. Peavoolu teadus väidab, et kõik on seletatav bioloogiliselt. Loodetakse välja selgitada, kuidas erinevad ajuprotsessid kutsuvad esile teadlikkuse, isegi kui me pole selles nii kindlad.

 

Kui palju sa kasutad oma ametlike õpingute teadmisi?

Tucker: Ma saan kasutada kirjandust näiteks traumajärgse stressi ravimiseks, kui sündmus leidis aset eelmises elus. Ei ole olemas raamatuid, mis selgitaks mineviku elude põhjusi. Jungi teooriad on sellele kõige lähemal.

 

Eelmine elu mõjutab meie praegust elu ja tervist. Kui kellelgi on füüsiline anomaalia, mis teda vaevab, kas siis saaks abi hüpnoteraapiast?

Tucker: Pole palju tõendeid, mis tõestaks selle ravi tõhusust. Samas võib see toimida haiguste puhul, mis arenevad välja varakult ning mille põhjust me ei tea. Teadlikkus ja eelmise elu kogemused võivad olla siin abiks.

 

Mida soovitaksid neile täiskasvanutele, kellel olid lapsepõlves korduvad unenäod või käitumismustrid?

Tucker: See sõltub paljuski sellest, kui palju see neid häirib. Vahel on parem jätta mõned asjad minevikku. Mälestuse taasmeenutamine võib olla mõningate inimeste jaoks suur väljakutse, sest sa võid alustada millegi väga võimsa ülesäratamisega.

 

Kui palju on juhtumeid, kus mainitakse iidseid aegu, roomlasi või sumereid?

Tucker: Väga vähe. Juhtumid, mida mainisin, on 50 aastat vanad ning need on juba erandid. Keskmine aeg surma ja uuestisündimise vahel on 16 kuud, enamik sündmusi on hiljutised. Me näeme vaid osa sellest protsessist. Kui hing teeb pikema pausi, siis ei pruugi tal olla värskeid mälestusi. Mõistus on kinni rohkem hilisemates sündmustes, traumaatilised mälestused jäävad kauemaks meelde.

 

Kas see töötab nagu meie mõistus tavaliselt?

Tucker: Teadlikkus mõjutab meie füüsilist maailma. Me teame, et need mälestused ei tule koos geenidega, kuna enamik inimesi ei ole nende inimeste järglased, keda nad meenutavad. Samuti mäletavad nad seda, kuidas nad surid, see välistab mälestuse salvestumise geenidesse.

 

Helistajad:

Helistaja Sandy San Diegost:

Sündisin südamedefektiga, mida opereeriti kuueaastaselt. Pere on mulle öelnud, et mul oli väga elav kujutlusvõime ning isegi enne, kui rääkima hakkasin, mõtlesin välja imelikke nimesid. Mul on alati olnud tunne, et oleksin pidanud sündima kaksikuna. Aastaid hiljem sain teada, et isal olid esimese naisega sündinud kaksikutest poisid, kellest üks suri juba kõhus ning teine isa käte vahel. Viimased seitse aastat olen mediteerinud, kuid tundub, et alles nüüd kerkivad need mälestused pinnale.

Tucker: Selles, mida te kirjeldate, võib olla seoseid. Need imelikud nimed võivad olla pärit mõnest teisest riigist. Kahjuks, nagu ka paljude teiste juhtumitega, ei saa me lõpuni kindlad olla. Võta seda kui võimalust saada uus väljavaade elule. Tundub, et mediteerimine äratab teadlikkuse.

 

Helistaja Joan Clevelandist:

Kas olete lugenud Carol Bowmani raamatut “Laste eelmised elud“?

Tucker: Jah, olen ning me oleme ka kohtunud. Ta tutvustab seda eelkõige ravivõimaluste nurga alt, kuid meie vaatepunkt on pigem teaduslik, keskendudes sellele, mida need juhtumid tähendavad ning millised õppetunnid me sealt saame. Ligikaudu 35%-l lastest, kes surid vägivaldselt, areneb välja hirm vägivaldse surma ees. Regressiooniteraapia abil, millega tegeleb näiteks Michael Newton, saab tagasi minna ning mõista selle surma tähendust. Mõnikord see aitab, kuid mitte alati. Lapsel tuleks aidata keskenduda sellele elule ning õpetada lahti laskma eelmisest elust.

 

Helistaja Sue Sacramentost:

Mäletan, kui olin 5-aastane, istusin oma ema süles, vaatasin talle silma ning ütlesin, et valisin ta omale emaks. Ta vaid noogutas selle peale. Me oleme küll katoliiklased, kuid need sõnad tulid lihtsalt keele peale.

Tucker: Jah, ma olen kuulnud palju selliseid juhtumeid. James Leininger oli ka oma isale öelnud, et valis nad välja ajal, kui nad viibisid ühes roosas hotellis Hawaii saarel. Hiljem selgus, et ta vanemad olid tõesti ööbinud ja käinud seal ning võtnud vastu ka otsuse proovida last saada. Ta ei jäänud küll reisi ajal rasedaks, vaid paar kuud pärast seda. Ainuüksi kavatsus luges, täpselt nii, nagu James oli seda kirjeldanud. Mõned inimesed räägivad sellest detailsemalt kui teised, kuid me kuuleme sellist väidet korduvalt.

Filmisoovitus: „Pilveatlas“

 

Kuula saadet siit (tund, 2, 3, 4).

Dr Jim B. Tuckeri blogi.

Carol Bowmani blogi.

Fotod: en.wikipedia.org, dailymail.co.uk , jardim-espirita.blogspot.com, 42ndblackwatch1881.files.wordpress.com, psychicpowernetwork.info

 

Toimetas Kirke Hellamaa