Täna avaldame viimase osa psühhoanalüütik Murray Steini raamatu ”Jungi hingeatlas. Sissejuhatus” esimesest peatükist. Raamat ise näeb näeb eestikeelsena trükivalgust detsembris, teose annab välja Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon (ESTRA), kelle avaldatud raamatuid oleme nädalavahetuse järjejutuna tutvustanud teile varemgi. 

Fred Jüssi ja Tanel Mällo kirjutavad Steini raamatu kohta nii: ”Oma hingeatlase lehitsemine ja täiendamine seal, kuhu oma sisemaailma mandritel, ookeanidel ja mäeahelikel rännates parasjagu uuesti või esmakordselt jõuame, annab võimaluse näha, missuguseid suuremaid mustreid ja väärtusi meie igapäevategevus loob ja kannab. Jungi pärandatud abstraktsete ent oivaliste kontuurkaartide komplektis on jäetud küllalt vaba ruumi igaühe mandrite, mäeahelike, merekoletiste, näkineidude ja muu asjassepuutuva kujutamiseks.”

Foto: ESTRA

Psühholoogilised tüübid

Käesolevasse ego-teadvustatust käsitlevasse peatükki kuulub ka Jungi psühholoogiliste tüüpide teooria lühitutvustus. Jungi ”Kogutud teoste” toimetajad tsiteerivad ”Psühholoogiliste tüüpide” sissejuhatuses Jungi, kes nägi oma tööd ”teadvustatuse psühholoogiana niisugusena, nagu see paistab kliiniliseks nimetatavast vaatenurgast.” Kaks peamist suhtumist (introvertsus ja ekstravertsus) ning neli funktsiooni (mõtlemine, tundmine, tajumine ning intuitsioon) mõjutavad tugevalt ego orientatsiooni, kui viimane tegeleb kohandumist nõudvate ülesannete ja tingimustega. Tuumik-ego kaasasündinud kalduvus paljudest suhtumistest ja funktsioonidest ühte omaks võttamise suunas kujundab egole iseloomuliku suhtumise maailma ja kogemuste assimileerimisse.

Kokkupõrked reaalsusega äratavad tärkava ego potentsiaali ja innustavad teda maailmaga suhestuma. Sellised kokkupõrked häirivad psüühe ”müstilist osadust” (participation mystique) ümbritseva maailmaga. Kord äratatud, peab ego ükskõik mil viisil reaalsusega kohanema. Jung märkis nelja ego vahendi või funktsiooni olemasolu, kujsuures kõik nad saavad end suunistada kas introvertsele (st sissepoole vaatavale) või ekstravertsele (st väljapoole vaatavale) suhtumisele. Pärast mõningast ego arengut avaldub inimese kaasasündinud viis nii sisemise kui ka välise maailmaga suhtestumiseks oma teatud spetsiifilistes vormides. Jung väitis, et egol on kaasasündinud geneetiline tendents eelistada teatavat suhtumise ja funktsiooni kombinatsiooni tüüpi ning   toetuda tasakaalu hoidmiseks sekundaarselt teisele komplementaarsele kombinatsioonile, samas kui kolmas ja neljas leiavad vähem kasutust ja on seetõttu vähem kättesaadavad ning arenenud. Nimetatud kombinatsioonid moodustavadki selle, mida Jung nimetas ”psühholoogilisteks tüüpideks”.

Näiteks sünnib inimene sisemise kalduvusega suhtuda maailma introvertselt. Esimesena avaldub see väikelapses häbelikkusena, arenedes hiljem üksildaste tegevuste eelistamiseks nagu lugemine ja õppimine. Kui sellega kaasneb sünnipärane kalduvus kasutada keskkonnaga kohanemiseks mõtlemise funktsiooni, on sellisel inimesel eelsoodumus kohaneda maailmaga sääraste tegevuste kaudu nagu teadus ja õpetamine, sest need sobivad näites toodud tendentsidega. Inimene saab sellistes valdkondades hästi hakkama, tunneb end enesekindlalt ja leiab rahuldust enda jaoks loomulikust funtsioneerimisest. Teistes valdkondades, nagu näiteks sotsialiseerumine või ukselt uksele ajalehetellimuste müümine on introvertsest mõtlemisorientatsioonist palju vähem kasu ja inimene on sageli segaduses, märkimisväärsest ebamugavusest ja stressist rääkimata. Kui selline inimene sünnib kultuuri, mis väärtustab ekstravertset suhtumist enam kui introvertset, või perekonda, kus introvertsust ei pooldata, on ego sunnitud arendama keskkonnaga kohanemiseks ekstravertsust. Sellel on kõrge hind. Introvertne inimene peab leppima olukorra säilitamiseks kõrge kroonilise psühholoogilise stressiga. Kuna ego kohanemine ei teki sellises olukorras loomulikul teel, näib see kunstlik ka kõrvaltvaatajale. Selline kohanemine ei tööta väga hästi, ent on siiski vajalik. Selline inimene funktsioneerib teatava ”puudega”, samuti nagu loomupärane ekstravert introvertses kultuuris.

Inimestevahelised tüpoloogilised erinevused tekitavad hulgaliselt konflikte nii perekonnas kui ka teistes gruppides. Lapsi, kes on vanematest tüpoloogiliselt erinevad, mõistetakse sageli valesti ja sunnitakse tihti omandama valet tüpoloogiat, mis vanemlike eelistustega sobituks. ”Korrektse” tüpoloogilise profiiliga last eelistatakse ning ta muutub perekonnas favoriidiks. Siit võrsub omakorda lastevaheline rivaalitsemine ja kadedus. Suures peres on iga laps tüpoloogiliselt mõnevõrra erinev – nagu ka vanemad. Võib juhtuda, et ekstraverdid teevad introvertidele n-ö kambaka, introverdid aga ei ole gruppide ja meeskondade moodustamisel   nii osavad. Samas oskavad introverdid end paremini peita. Tüpoloogiliste erinevuste märkamine ja positiivne väärtustamine võib soodustada pere-elu ja rühmasisese dünaamika rikastumist. Mida üks inimene suudab omalt poolt panustada, võib tunduda teistele kasulik, sest nad ise on häälestunud teisele lainepikkusele. Tüpoloogiliste erinevuste äratundmine ja positiivne tunnustamine saab olla loova pluralismi aluseks nii perekondlikus kui ka kultuurielus.

Tähtsaima funktsiooni ja eelistatud suhtumise kombinatsioon on ego jaoks parim vahend sisemiste ja väliste maailmadega kohanemiseks ning suhtlemiseks. Samas on kõige nõrgem, neljas funktsioon (intuitsioon) kasutamise seisukohalt egole kõige vähem kättesaadav. Sekundaarne funktsioon on tähtsaima funktsiooni järel  egole kasutamise aspektist tähtsuselt teine; kõige tähtsamat ja sekundaarseid funktsioone kasutatakse omavahelistes kombinatsioonides kõige sagedamini olukordades orienteerumiseks ja soovitud eesmärkide saavutamiseks kõige sagedamini. Reeglina on üks parimatest funktsioonidest ekstravertne ja teine introvertne, kusjuures ekstravertne funktsioon tegeleb välise reaalsuse ning introvertne funktsioon sisemise reaalsusega. Ego mehhanism kasutab neid vahendeid nii sisemise kui ka välise maailma juhtimiseks või muutmiseks nii hästi kui võimalik.

Enamik sellest, mida teiste inimeste puhul kogeme ning kahtlemata palju sellestki, mida oleme ära tundnud oma isiksuses, ei kuulu ego-teadvustatuse juurde.

Vitaalsus, mida inimene oma olekuga edastab, tema spontaansed reaktsioonid ja emotsionaalsed reageeringud teistele inimestele ja elule laiemalt, naerupahvakud ja kurbusehood või -perioodid, psühholoogilise elu mõistatused – kõik see omistatakse laiema psüühe teistele aspektidele, mitte ego-teadvustatusele kui niisugusele. Nõnda on vale mõelda egost kui millestki, mis võrdub kogu inimesega. Ego on ainult vahendaja, teadvustatuse fookus ja teadlikkuse kese. Võime omistada talle kas liiga palju või liiga vähe.

Isiklik vabadus

Niipea, kui ego on saavutanud teadvustatuse suhtes piisava autonoomia ja teatud kontrolli, muutub isikliku vabaduse tunne subjektiivse reaalsuse tugevaks omaduseks. Lapsepõlves ja teismeeas katsetatakse, kontrollitakse ja laiendatakse isikliku vabaduse ulatust. Tavaliselt on noorel inimesel illusioon palju suuremast enesekontrollist ja vabast tahtest, kui see tegelikult psühholoogiliselt on . Kõik vabaduse piirangud näivad olevat välised, seatud ühiskonna ja väliste regulaatorite poolt ning teadlikkus sellest, et ego kontrolli all hoidmine toimub samas ulatuses ka sisemiselt, on nõrk. Alles lähem vaatlus tuvastab, et oma karakteri struktuur ja sisemised deemonid kammitsevad inimest sama palju kui välised autoriteedid. Sageli märgatakse seda alles elu teises pooles, kui koidab teadmine, et tegelikult ollakse ise enda halvim vaenlane, karmim kriitik ja julmim kubjas. Saatust põimitakse seestpoolt sama palju kui seda dikteeritakse väljastpoolt.

Jungil on mõned sügavad mõttekäigud vastuseks küsimusele, kui vaba inimeste tahe tegelikult on. Nagu järgnevates peatükkides näeme, moodustab ego vaid väikese osa palju suuremast psühholoogilisest maailmast, täpselt nagu Maa moodustab väikese osa Päikesesüsteemist. Mõistmine, et maakera tiirleb tegelikult ümber Päikese, sarnaneb mõistmisele, et ka ego tiirleb tegelikult suurema psüühilise üksuse, Kõrgema Mina ümber. Mõlemad taipamised on häirivad ja mõjuvad destabiliseerivalt niisugusele inimesele, kes on paigutanud ego oma keskmeks. Ego vabadus on piiratud. ”Teadvustatuse väljas on [egol], nagu me seda nimetame – vaba tahe,” kirjutab Jung. ”Selle all ei pea ma silmas midagi filosoofilist, vaid ainult tuntud psühholoogilist fakti „vabast valikust” või pigem vabaduse subjektiivsest tundmisest.” Oma ruumis on ego-teadvustatusel teataval määral ilmset vabadust. Ent millises ulatuses? Või mil määral teeme valikuid hoopis tingimuslikkuse ja harjumuse toel? Coca-Cola valimine Pepsi asemel peegeldab vaid teatavat vabaduse mõõtu, reaalsuses on selline valik piiratud eelnenud tingimuslikkusest nagu näiteks reklaamid ja teiste valikuvõimaluste olemasolu või puudumine. Last võib innustada vaba tahet kasutama ja valikuid tegema, lastes tal otsustada näiteks kolme erineva särgi vahel. Lapse ego on tänulik, sest saab vabalt valida, mida soovib. Samal ajal piiravad lapse tahet paljud faktorid: kerge soov vanemale meeldida või vastupidi – soov vastu hakata; pakutud valikuvariantide arv; eakaaslaste surve ja nõuded. Meie reaalne vaba valik on sama moodi kui lapselgi piiratud harjumuste, surve, kättesaadavuse, tingimuslike eelistuste ja paljude teiste teguritega. Jung täpsustab: ”Sama moodi, kui meie vaba tahe põrkub välismaailmas vajadusega, leiab see piiranguid ka väljaspool subjektiivset sisemaailma asuvatelt teadvustatuse aladelt, kus tekib konflikt Kõrgema Mina faktidega.” Väline maailm seab poliitilised ja majanduslikud piirangud, aga subjektiivsed tegurid piiravad meid vaba valiku rakendamisel täpselt sama palju.

Üldisemalt võttes piirab vaba tahet teadvustamatuse sisu. Klassikaliselt väljendas seda Apostel Paulus oma tunnistuses:  „Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan…. Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen.. ” Vastuolu deemonid on egoga konfliktis. Jung lisab: ”Sama moodi, nagu asjaolud ja välised sündmuse meiega „juhtuvad” ja meie vabadust piiravad, toimib ka Kõrgem Mina ego suhtes objektiivse juhtumisena, mille muutmiseks on vabal tahtel vähe võimalust.” Kui psüühe juhitamatu sisemise vajaduse ajel kontrolli ego suhtes üle võtab, kogeb ego lüüasaamist ja seisab silmitsi vajadusega aktsepteerida võimetust sisemise reaalsuse juhtimisel – sama moodi, nagu ego peab jõudma sarnasele järeldusele ümbritseva sotsiaalse ja füüsilise maailma osas. Enamus inimesi jõuab elu jooksul arusaamisele, et nad ei ole võimelised välist maailma kontrollima, aga ainult vähesed saavad teadlikuks sellest, et sisemised psüühilised protsessid ei allu samuti ego kontrollile.

Selle mõttekäiguga oleme astunud teadvustamatuse territooriumile.

Allikas: Murray Stein ”Jungi hingeatlas. Sissejuhatus”, Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon 2013 (ilmub detsembris)

ESTRA on välja andnud ka mitmeid teisi maailmapilti avardavaid raamatuid. Tutvu nendega siin.

Pildid: ESTRA, lik.com

Toimetas Mariann Joonas