Telegrami järjejutt: Jungi hingeatlas. Sissejuhatus III

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

30. november 2013 kell 13:15



jungi hingeatlasMeil on hea meel kahe nädalavahetuse vältel avaldada esimene peatükk Murray Steini raamatust ”Jungi hingeatlas. Sissejuhatus”, mis näeb eestikeelsena trükivalgust detsembris. Teose annab välja Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon (ESTRA), kelle avaldatud raamatuid oleme nädalavahetuse järjejutuna tutvustanud teile varemgi. Täna jõuab teieni sissejuhatuse kolmas osa alapealkirjaga “Ego asukoht”.

 

Psüühe territoorium kattub üsna täpselt ego potentsiaalse ulatusega. Psüühe sellisena, nagu Jung seda allpool defineerib, on piiritletud ning piiratud sellega, kuhu ego põhimõtteliselt minna suudab. See ei tähenda, nagu oleks psüühe ja ego identsed, sest psüühe hõlmab teadvustamatust ja ego on enam-vähem piiritletud teadvustatusega. Aga teadvustamatus on vähemalt potentsiaalis ego jaoks kättesaadav – isegi kui ego reaalselt sellest suurt osa kunagi ei koge. Probleem on selles, et psüühel on piir, millest edasi ei saa stiimulid või psüühikaväline sisu enam põhimõtteliselt kunagi olla teadvustatult kogetav. Kanti filosoofias, mida Jung järgis, nimetatakse sellist mittekogetavat ühikut Ding an sich ehkasi iseeneses. Inimkogemus on piiratud. Psüühe on piiratud. Jung ei olnud pan-psühholoogia pooldaja, kes väidavadb, et psüühe on kõikjal ja paneb kõik ise kokku. Keha on väljaspool psüühet ja maailm palju suurem kui psüühe.

Siiski peaksime katsuma mitte omistada Jungi terminoloogiale liiga suurt täpsust, seda eriti mõistete osas nagu „psüühe” ja „teadvustamatus”. Vastasel juhul loome kitsaid kohti aladel, mis jäid Jungi poolt teadlikult täitmata ja lünklikeks. Psüühe ei ole täpselt samaulatuslik kui teadvustatuse ja teadvustamatuse kombineeritud territoorium, samuti ei piiritle seda täpselt ka ego ulatus. Piirialadel, kus psüühe ja sooma kokku puutuvad ning psüühe maailmaga kohtub, esinevad mõistete „seespool/väljaspool”tähistamiseks varjundid ja pooltoonid. Neid halle alasid nimetab Jung „psühhoidseteks”. See on ala, mis käitub nagu psüühe, olemata tervikuna siiski psüühiline. See ala on näiliselt psüühiline. Hallid alad peidavad näiteks psühhosomaatilisi mõistatusi. Kuidas mõistus ja keha teineteist mõjutavad? Millises punktis algab üks ja lõpeb teine? Neile küsimustele ei ole veel vastuseid leitud.

Jung toob need erisused välja „Aioni” lõigus, kus kirjeldab ego psüühilist alust järgmiselt: „ühelt poolt on ego aluseks teadvustatus selle kogu ulatuses, teiselt poolt tugineb ta teadvustamatuse sisaldiste kogusummale. Viimased jagunevad kolme rühma: esiteks ajutised teadvustamata sisaldised, mida saab tahtlikult reprodutseerida (mälu kaudu) /…/ teiseks, teadvustamata sisu, mille tahtlik reprodutseerimine ei ole võimalik /…/ kolmandaks sisu, mis ei ole kunagi võimeline teadvustatuse osaks saama.”11 Varasemate definitsioonide järgi peaks kolmas rühm jääma väljaspoole psüühet, ometi paigutab Jung selle siinkohal teadvustamatuse alale. Järelikult ta nägi, et mingil hetkel ulatub teadvustamatus piirini, kus ta lakkab olemast psüühe ning jätkub mittepsüühilisel alal, st psüühest kaugemale ulatuvas „maailmas”. Ning ometi asetseb see mittepsüühiline maailm vähemalt teatud ulatuses teadvustamatuse piirides. Siin läheneme suurtele müsteeriumidele: meelevälise taju, sünkroonsuse, imepäraste tervenemiste ja teiste seesuguste nähtuste baasile.

Teadlasena pidi Jung leidma tõendusmaterjale oma julgete hüpoteeside kohta nagu teadvustamatuse olemasolu, seda nii personaalsest kui ka kollektiivsest aspektist vaadates. Siinkohal viitab ta argumentidele, mida on teistes töödes detailsemalt edasi arendatud. „Rühma number kaks olemasolu on võimalik järeldada teadvusevälise sisu spontaansest plahvatuslikust tungimisest teadvusesse.” See kirjeldab, mismoodi mõjutavad teadvust kompleksid. „Kolmas rühm on hüpoteetiline, see on loogiline tuletus rühma number kaks aluseks olevatest teguritest.” Kompleksides avalduvad teatud püsivad mustrid suunasid Jungi arhetüüpide hüpoteesile. Kui teatavad mõjud on piisavalt tugevad ja püsivad, saab teadlane sõnastada hüpoteesi, mis neid toimeid arvesse võttes rajab loodetavasti teed edasistele uuringutele.

Ego, jätkab Jung „Aioni” tekstis, tugineb kahele alusele: somaatilisele (kehalisele) ning psüühilisele. Mõlemad struktuurid on mitmekihilised ja eksisteerivad osaliselt teadvuses, ent suuremalt jaolt püsivad need teadvustamata. Kui väita, et ego tugineb neile, väidame samas, et ego juured ulatuvad teadvustamatusesse. Oma pindmisemates struktuurides on ego ratsionaalne, kognitiivne ja reaalsusele orienteeritud, sügavamates ja enam peidetud kihtides on ego avatud emotsioonide, fantaasiate ja konfliktide tulvale ning teadvustamatuse füüsilistelt ja psüühilistelt tasanditelt pärinevatele mõjuritele. Seega võivad ego kergesti häirida nii somaatilised probleemid kui ka psüühilised konfliktid. Puhtpsüühilise objektina, teadvuse elutähtsa keskme ning identiteedi ja tahte asupaigana, on ego oma sügavaimates kihtides haavatav mitmetest allikatest pärinevatest ärritajatest.

Nagu eespool välja toodud, tuleb ego eristada teadvuse tasandist, kus ta paikneb, ning mille suhtes ta on peamine toetuspunkt. Jung kirjutab: „Kui ma ütlesin, et ego „aluseks” on teadvustatus selle täies ulatuses, et pidanud ma silmas, et ta sellest koosneb. Kui see nii oleks, oleks ta teadvuse tervikväljast eristamatu.” Nagu William James, kes tõmbas mõistelise joone „mina” (“I”) ja „ise” (“me”) vahele, eristab Jung ego ja seda, mida James nimetas „teadvuse vooks” (the stream of consciousness). Ego on punkt või täpp, mis teadvuse voogu sukeldub ning suudab end sellest eristada ja selle suhtes teadlikuks saada, käsitledes teadvuse voogu millenagi, mis temast erineb. Teadvustatus ei ole üleni ego kontrolli all, isegi siis mitte, kui ta sellest piisavalt kaugeneb, et oma voogu jälgida ja uurida. Ego liigub teadvustatuse väljal – vaadeldes, valides, suunates teatud ulatuses motoorset aktiivsust, ent ignoreerides samal ajal ka suurt hulka materjali, millega teadvustatus parajasti tegeleb. Sõites autoga mööda tuttavat marsruuti, läheb ego tähelepanu sageli rändama ja peatub asjadel, mis ei ole sõitmisega seotud. Saabudes turvaliselt sihtkohta, olles saanud hakkama valgusfooride ja ohtlike liiklussituatsioonidega, imestate endamisi, kuidas te kohale jõudsite. Seda sellepärast, et tähelepanu kese oli mujal – ego läks rändama ja jättis juhtimise ego-välisele teadvustatusele. Samal ajal tegeleb teadvus, ego kõrvale jättes, pideva jälgimise, arvestamise, töötlemise ja infole reageerimisega. Kriisiolukorras ego naaseb ning võtab juhtimise üle. Ego keskendub sageli mälestustele, mõtetele ja tunnetele või plaanidele, mis ta on teadvuse voost välja noppinud ja jätab teised rutiinsed toimingud tavateadvusele. Selline ego eraldumine teadvusest on dissotsieerumise leebe ja mittepatoloogiline vorm. Mingisugusel määral suudab ego teadvusest tõepoolest eristuda.

Kuigi rudimentaarne ehk primitiivne ego näib olevat kohal juba teadvuse esimestest hetkedest alates – teatavat laadi keskme või fookuspunktina, hakkab see juba varase imiku- ja lapseea faasides märkimisväärselt kasvama ja arenema. Jung kirjutab: „Ehkki selle alused -– nii psüühilised kui ka somaatilised -– on suhteliselt tundmatud ja teadvustamata, on ego par excellence teadvustatud faktor. Empiiriliselt väljendades võib öelda, et ego omandatakse elu jooksul. See näib alguses kerkivat kokkupõrgetest somaatilise teguri ja keskkonna vahel ning kord juba subjektina kehtestunult jätkab arengut uutes kokkupõrgetes välise ja sisemise maailmaga.” Jungi järgi panevad ego kasvama tema poolt „kokkupõrgeteks” nimetatud nähtused. Teisisõnu konflikt, mure, ahastus, lein ja kannatus. See paneb ego arenema. Füüsilise ja psühholoogilise keskkonnaga kohanemiseks esitatavad nõudmised tuginevad teadvustatuse potentsiaalsel keskmel ja tugevdavad selle funktsionaalset võimekust, et keskenduda teadvusele ja mobiliseerida organismi teatavas suunas tegutsema. Teadvustatuse näiva keskmena on ego kaasa sündinud, aga tõelise ja tõhusa keskmena võlgneb ta oma „selgroo” kohanemist ja reageerimist nõudvatele kokkupõrgetele psühho-füüsilise keha ja keskkondliku miljöö vahel. Mõõdukas konflikt keskkonnaga ja teatav frustratsioon on Jungi järgi parimad tingimused ego kasvuks.

Kokkupõrked võivad olla ka katastroofilised ja tekitada psüühele tõsist kahju. Sellisel juhul ei saa tärkav ego jõudu mitte juurde, vaid saab pigem vigastada ning traumeerub sedavõrd tõsiselt, et selle järgnevedasine funktsioneerimine on radikaalselt häiritud. Selliste psüühiliste katastroofide näiteks on imikueas toimunud väärkohtlemine ja lapsepõlves kogetud seksuaaltraumad. Selliste sündmuste tagajärjel tekib sageli ego madalamate psüühiliste registrite püsiv kahjustus. Kognitiivselt võib ego olla suuteline normaalselt funktsioneerima, aga tema vähem teadvustatud osades põhjustavad tormilised emotsioonid ja siduva struktuuri puudumine iseloomuhäireid ning dissotsiatiivseid tendentse. Sellised egod ei ole mitte ainult tavatähenduses haavatavad – nagu seda on kõik egod – nad on ühtlasi ka haprad ja ülemääraselt kaitsepositsioonil. Need purunevad stressi tingimustes sageli kildudeks, kaldudes seetõttu rakendama primitiivseid (ent väga võimsaid) kaitsemehhanisme, et ehitada enda ja maailma vahele kaitsevalle ja kaitsta psüühet võimalike sissetungide ja kahjustuste eest. Sellised inimesed ei suuda teisi usaldada. Paradoksaalsel kombel petetaksegi nende usaldust sageli nii teiste inimeste kui ka elu enda poolt. Sellised inimesed isoleerivad end tasapisi keskkonnast, sest keskkonda tajutakse ülemäära hirmutavana, ning elavad kaitsepositsioonide vahele tõmbunult.

Tärkavat ego saab kirjeldada imiku ahastuskarjena, mis tähistab vastuolu vajaduse ja selle rahuldamise vahel. Siit algab ego areng, mis muutub ajapikku järjest keerulisemaks. Selleks ajaks, kui kahe-aastase lapse ego vastab kõigele „ei”, ei tegele ta enam üksnes keskkonnast saabuvate väljakutsetega, vaid üritab mitmeid keskkonna aspekte muuta või kontrollida. Sellise väikese isiku ego tegeleb kokkupõrkeid luues usinalt jõu kogumisega ja tema „ei!” ning „ei taha!” hüüded on harjutused, mis tugevdavad ego kui omaette üksust ja tugevat sisemise tahte, taotluslikkuse ja kontrolli keset.

Lapsepõlves autonoomia saavutanud ego tunneb, et teadvustatust saab tahte all talitseda ja juhtida. Ülemäära äreva inimese kaitseseisund on märk sellest, et ego ei ole enesekindla autonoomia taset täielikult saavutanud. Suurem avatus ja paindlikkus saavad võimalikuks siis, kui ego on saavutanud sellise kontrolli taseme, millest piisab ellujäämiseks ja peamiste vajaduste rahuldamiseks.

Jungi tähelepanekud ego arengust läbi kokkupõrgete keskkonnaga pakuvad loovat vaatenurka potentsiaali märkamiseks kõikides vältimatutes inimlike frustratsiooni kogemustes, mida rahuldust mitte pakkuv keskkond tekitab. Sedamööda, kuidas ego üritab oma tahet rakendada, kohtab ta keskkonna vastupanu ja kui kokkupõrge lahendatakse edukalt, toimub selle tulemusena ego kasvamine. See teadmine hoiatab meid ka lapse ülemäärase säästmise eest keskkonna rünnakutest. Stabiilse atmosfääriga üle kaitstud keskkond ei ole ego arenguks eriti kasulik.

 

Järgneb.

 

 

Allikas: Murray Stein ”Jungi hingeatlas. Sissejuhatus”, Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon 2013 (ilmub detsembris)

ESTRA on välja andnud ka mitmeid teisi maailmapilti avardavaid raamatuid. Tutvu nendega siin.

 

Toimetas Maarja Aljas