Külma sõja tuumakatsetuste saaste püsib siiani atmosfääris

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

8. jaanuar 2014 kell 14:59



nuclear11950-ndatel katsetati tuumarelvi agaralt kogu maailmas ning on selgunud, et tol ajal tekkinud radioaktiivsed osakesed püsivad siiani ülemistes atmosfäärikihtides, vahendab Novaator.

 

Kui siiani arvasid atmosfäärinähtusi uurivad teadlased, et stratosfääris ehk kümnest kilomeetrist kõrgemal leidub ülivähe inimtekkelisi radioaktiivseid osakesi, siis ometi on seal üllatavalt suurtes kogustes plutooniumi ja tseesiumi isotoope.

Šveitsi Lausanne’i ülikooli haigla füüsikud analüüsisid sõjalennukitega kogutud aerosoolinäidiseid. Proove hakati Šveitsi territooriumi kohalt võtma juba 1970-ndatel ja see on osa riiklikust keskkonnaseirest. Uurimisrühm mõõtis radioaktiivsete osakeste kontsentratsiooni erinevates õhukihtides. Tuli välja, et stratosfääris on radioaktiivsete osakeste hulk seniarvatust ligi kolme suurusjärgu võrra suurem. Plutooniumi ja tseesiumi on seal rohkem kui alumistes õhukihtides, kust radioaktiivsed isotoobid hajuvad näiteks lume ja vihmaga.

Kõrgustesse jõudnud radioaktiivsed molekulid on seal lõksus ega saa enamasti allapoole liikuda. Maale lähemale võivad need suunduda siis, kui appi tuleb vulkaanipurse. Näiteks kolme aasta tagune Islandi Eyjafjallajökulli purse paiskas õhku nii palju tuhka, mis tõi Šveitsi kohal olevad plutooniumiosakesed madalamatesse õhukihtidesse.

Leitud plutoonium ja tseesium pärinevad teadlaste kinnitusel peamiselt 1950-ndatel ja 1960-ndatel tehtud maapealsetest tuumakatsetustest. Oma osa andis 1964. aastal plahvatanud USA navigatsioonisatelliit, mis puistas pardal olnud plutooniumkütuse laiali. Radioaktiivseid isotoope sattus atmosfääri ka Tšornobõli ja Fukushima tuumajaamadest.

Teadlaste sõnul hajub suur osa tuumakatsetusel tekkinud radioaktiivsest materjalist mõne aasta jooksul, kuid osa jõuab stratosfääri ja võib seal püsida kümnendeid. Isotoopide pikaajaline saatus on ebaselge, kuid inimestele need tõenäoliselt ohtu ei kujuta. Pigem pakub see füüsikutele veel ühe huvitava võimaluse jälgida atmosfääriosakeste liikumist.

 

Allikad: Novaator, Nature Communication

Foto: wired.com

 

Toimetas Ksenia Kask