Tuumakatastroofist teise nurga alt

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

29. jaanuar 2014 kell 9:07



signs-the-sign-of-radiation-564219Radiatsioonkiirituse hirm tuleb sellest, et inimestel puuduvad teadmised ohtlikust radiatsioonitasemest ja tõenäosusest sellega kokku puutuda. Meedia kajastab 2011. aasta Fukushima sündmusi kui Tšornobõli järel üht ohtlikumat tuumakatastroofi, lugejateni jõuab info radiatsiooni levimisest üle kontinentide ja sellega seoses ka väidetavast vähijuhtumite arvu katastroofilisest tõusust. 1986. aastal teatas aga keemik ja teisitimõtleja Galen Winsor, et radiatsioonikiiritus ei ole sugugi ohtlik ning õige oleks tuumaenergia kontekstis küsida hoopis, kelle käes on plutoonium.

 

Hirm radiatsiooniga kokku puutuda on õpitud käitumine. Kuid veelgi enam, see ei ole miski, mida õpime isiklikust kogemusest või vaatlustest – inimesed ei suuda radiatsiooni tajuda ning ohu olemasolu peavad meile kinnitama vastavad eksperdid. Meedia on üks kanaleid, mis pakub inimestele teavet ohu olemasolust ning selles ei ole midagi uut. Pittsburghi Ülikooli professor Bernard Cohen uuris The New York Times’i infopanka ning leidis, et aastatel 1974–1978 ilmus lehes umbes 120 lugu autoõnnetustest, milles sai surma 200 000 inimest, samas kui radiatsiooni kohta käivates lugudes oli surmajuhtumeid null. Kas teie teate kedagi, kes on surnud või haigestunud radiatsiooni tagajärjel? Teate ehk kedagi, kes teab mõnda radiatsiooni ohvrit?

 

Mutatsioonihirm

Hiroshima ja Nagasaki pommirünnakute ellujääjad olid suure epistemoloogilise radiatsioonikiirguse mõju uuringu sunnitud osalised. Need 86 572 isikut (kaasa arvatud sündimata lapsed) plahvatuste 10 kilomeetrisest raadiusest pidid kaasas kandma nn tervise käsiraamatut, millesse tuli märkida väiksemadki detailid ohvrite terviseloos. Jaapanlaste suurimaks hirmuks tulevaste sündide osas olid tuhanded eeldatavad mutatsioonid. Need mured ei osutunud aga tõeks.

On teada, et radiatsiooniga kokku puutunud puuviljakärbsed saavad ebatavaliste mutatsioonidega järglasi (üleliigsed jalad, silmad jne). Inimesed aga ei ole radiatsiooni suhtes nii tundlikud või on mutatsiooni avaldumine sedavõrd väike, et jääb meie liigile omaste normaalsete mutatsioonide seas nähtamatuks. ÜRO aatomikiirguse mõjude teadusliku komitee (UNSCEAR) liige Zbigniew Jaworowski kirjutas 2001. aastal ajakirjas Science, et 1958. aastal oli UNSCEAR kindel suures geneetilises ohus, mis tuumakatsetuste sagenemisega seoses maailma populatsiooni ohustas. Tulevasi geneetilisi mutatsioone hinnati suurusjärku 40 000. Ometi on komitee teada saanud, et isegi radiatsioonikiirgusega tugevasti kokku puutunud ellujäänute laste geneetilised kahjustused ei ole märkimisväärselt suured.

 

Pikaajalised mõjud

Lisaks surmale ja kiiritushaigusele, mida erakordselt suurtes kogustes radiatsioonkiirgusega kokku puutumine kaasa võib tuua, on kiirituse üks teisi levinud negatiivseid tagajärgi suurenenud oht haigestuda vähki. Ehkki oht on tõesti üsnagi võimalik, näib see siiski olevat ülepaisutatud. Wisconsini ülikooli meditsiinikooli professor John Cameron märkis, et kümnetest tuhandetest Hiroshima ja Nagasaki kiiritusohvritest oli vaid 400 liigset vähiga seotud surma.

Kui suuremõõtmelised kiiritusohvrite uuringud ei kinnitanud vähijuhtumite arvu suurenemise hüpoteesi, vaatamata sellele, et paljud ohvritest puutusid kokku suure hulga kiiritusega, siis miks kuuleme me meediast kohutavaid lugusid eeldatavatest Jaapani Fukushima juhtumiga seotud vähijuhtumitest tulevikus? Keegi ju isegi ei puutunud Fukushima tuumaõnnetuses otseselt kiiritusega kokku. Tegemist on vaid statistilise hüpoteesiga. Tšornobõl on Fukushima õnnetusele lähim pretsedent ning seegi ei ole vaatamata meedia samastavatele hüüdlausetele kaugeltki sama.

 

Galen Winsor ja töö tuumajäätmetega

Galen Winsor oli tõeline tuumaenergia ekspert ning enne kiirguskaitse seaduste pealesurumist tegeles Winsor koos oma kolleegidega kasutatud põletusainega. Winsor ja tema kaaslased pidid radioaktiivseid materjale oma töös otseselt katsuma ning neil ei olnud oma töö iseloomu tõttu kasutada ohutuseks ette nähtud ettevaatusabinõudeid nagu radioaktiivsetest materjalidest eemale hoidmine või ka kaitsete kasutamine. Selle asemel vähendasid mehed oma kokkupuuteaega, kasutades seega vaid ühte radiatsiooniprofessionaalide poolt selgeks õpitud kaitsevahenditest – “aeg, distants, kaitse”.

Oma 30-aastase professionaalse tööstaaži jooksul keeldus Winsor põikpäiselt oma harjumuste muutmisest. Kasutatud põletusaine basseini oma töökohas ümbertöötlemisjaamas kasutas ta ujumiseks ning radiatsioonikiirguse ohutuse demonstreerimiseks jõi ta regulaarselt põletusaine ümbertöötlemise vett.

 

Kelle käes on plutoonium?

Galen Winsor näib ehk oma demonstratiivse tuumaenergia pooldamisega üsnagi veidrik, kuid juba 1986. aastal oskas Winsor küsida tuumaenergia kohta midagi sellist, mis ka tänasel päeval arutlust vajaks –  kelle käes on plutoonium? Winsor märkis oma kogemuste põhjal, et tuumajäätmed olid 1986. aastal väärt keskmiselt 10 miljonit dollarit ning enamus jäätmetest kasutati uuesti kasulike isotoopide kogumiseks. Winsori tähelepanekute järgi on kogu jutt tuumajäätmete matmisest täielik pettus. Energiafirmade tõeline eesmärk on hoopis jäätmete säilitamine eesmärgiga mõjutada plutooniumiturgu tulevikus. “Ohtlike jäätmeid” hoiustatakse tõenäoliselt kuskil hoidlates nii, et need vastavad igasugustele nõuetele ning et tohutute aukude kaevamine mägede sisse polegi vajalik. Ainus eesmärk nendeks suurteks maa-alusteks kaevandusteks on Winsori arvates ehk asitõendite või surnukehade varjamine, mida valitsus saladuses tahab hoida.

Kokkuvõtlikult sõnas Winsor juba 1986. aastal, et valitsuse kontroll tuumamaterjali üle seisneb soovis säilitada võim ja kontrollida masse läbi iseseisvate energiaallikate eitamise. Kui kellelgi oleks näiteks väikesemõõduline isiklik energiaallikas, mis oleks odav ja efektiivne, ei oleks vajalik olla sõltuv ka süsteemist.

 

Vaadake videot, kus Galen Winsor selgitab oma eksperimentide eesmärke ja tuumaenergia varjatud poolt:

 

Allikad ja lisalugemist: The New American, Educate-Yourself, Commentery Magazine, Libertarian News, Atomic Insights

Foto: 2012glorioushope.blogspot.com

 

Toimetas Hendrik Mere