Majanduse kiirkursus: suured muutused ja jätkusuutlikkus, VIII osa

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

10. detsember 2013 kell 14:52



img_christopher_martensonChris Martenson on mees, kes on teinud oma elus mitu kannapööret. Teadusdoktorist sai edukas rahandusspetsialist, kes aga on nüüd pühendunud teiste harimisele. Martensoni suur kogemustepagas teeb temast võrratu loengutepidaja, kes suudab ka keerulised teemad nii lahti seletada, et nendest on võimalik ilma vastava hariduseta aru saada. Ta on kokku pannud suurepärase videoseminaride seeria The Crash Course, mis selgitab majanduse, keskkonna ja energeetika tihedat seotust ning jätkusuutlikkust, ning seda, kuidas on inimestel võimalik kohaneda suurte muutustega, mis globaalsel tasandil juba praegu aset leiavad. Teie ees on Martensoni majanduse kiirkursuse kaheksas osa, kus ta võtab kokku varade jaotumise ja demograafia rolli USA majanduses.

 

Majanduskursuse eelmises osas selgus, et USA majanduslikud kohustustused on tegelikkuses üksikisikute kohustused. Seetõttu vaatleb Martenson ka varasid omavalitsuste või riigi asemel üksikute ja leibkondade tasandil. Eelmisest peatükist selgus veel, et USA valitsuse majanduslik puudujääk ulatub 53 triljoni kuni 85 triljoni suurusesse vahemikku. See arvude mittevastavus, riiklik puudujääk, ei kuulu tegelikkuses seega USA valitsusele, vaid on üksikisikute ja perekondade kanda – rahvuslik võlg ja majanduslikud kohustused on inimeste omad. Erasektoris kuuluvad ettevõtete varad näiteks samuti võlakirjaomanikele ja aktsionäridele, mitte ettevõttele. Kelle kasutusse need aga satuvad? Lõppkokkuvõttes eraisikute kätte.

Mis on vara? Ühe definitsioonina pakub Martenson välja, et vara on omandiartikkel, mida on võimalik vahetada rahaks: isiku või äri ressursid kokku – raha, arved ja kontod, väärtpaberid, inventar, immateriaalsed varad, seadmed, kinnisvara jne. Seega, vara on majanduslik ressurss, mida saab vahetada rahaks, mis tagab juurdepääsu rahale või suurendab rahalist käivet. Kui mõelda, et varad ongi hoiused, kinnisvara, väärtpaberid ja muu meile kuuluv, siis saabki sellega ka kokku võtta suurema osa sellest, mida peame varadeks. Kuna eraisikuid saab liita leibkondadeks, vaatleb Martenson hea üldpildi andmiseks just leibkondade varasid.

 

Võlg on fikseeritud, varad aga muutuva väärtusega

Föderaalreserv vaatleb samuti USA üldist heaolutaset leibkondade tasandil. Seda infot levitatakse regulaarselt ka meedias. Föderaalreservi andmete kohaselt on leibkondade üldine heaolutase kerkinud viimase viie aasta jooksul ligi 20 triljoni dollari võrra. See sümboliseerib “jõukust“, mida riik on suutnud kuhjata alates 1980. aastatest. Need on siis netovarad, mistõttu nii Föderaalreserv kui ka paljud meediakanalid tõlgendavad neid numbreid kui head tulemust: Ameerikal läheb hästi ning suurenev võlatase ei tekitagi muret.

Enne kui hakata rõõmustama suure heaolu üle, mida eelnev number väljendas, tuleb tutvuda kahe olulise eksimuse või tähelepanematusega, mis neist arvutustest välja paistab. Enne veel tuleks aga jälgida ajaperioodi 2000 kuni 2003. Tolleaegne langus leibkonna üldises heaolutasemes on seotud 2000. aastast kuni 2003. aastani kestnud aktsiaturu kokkuvarisemisega. Aktsiaturu kokkuvarisemine tekitas Föderaalreservis paanika, mispeale Greenspan langetas intressimäärasid hädaolukorra puhul rakendatava ühe protsendini, mis omakorda tõi kaasa suurima krediidimulli Ameerika ajaloos. See näide heaolutaseme langusest on näide sellest, et võlg on fikseeritud.

Kui inimene võtab võla, siis see jääb temale rahulikult kasvades seniks, kuni kõik võlamaksed on makstud. Võlad ei sõltu majanduslikest tingimustest ega sellest, kas võlgu võtnud inimene saab kõrgepalgalise töö või jääb töötuks. Varad aga on muutuvad, vahetevahel kasvatades ja mõnikord kaotades väärtust. See on Martensoni majanduskursuse üheks järgmiseks oluliseks aluskontseptsiooniks: võlad on fikseeritud, samas kui varad on muutuva väärtusega.

 

Millest koosnevad varad?

Kustkohast on aga pärit eelpoolnimetatud ligi 20 triljoni suurune üldine leibkondade rikkus? Ligi 80% sellest moodustab finantsvarade kasv ning ülejäänud 20% kinnisvara ja teiste “käegakatsutavate“ varade kasv. Kui nüüd vaadelda, kui suur on nende varade üldine määr, siis näeme, et 72% kogu heaolunäitajatest moodustavad finantsvarad (41 triljonit dollarit) ning käegakatsutavad varad moodustavad ülejäänud 28% (16 triljonit dollarit). Kui varasid veelgi täpsemalt vaadelda, on näha, et need 41 triljonit dollarit finantsvarasid koosnevad näiteks pensionifondist, eraäride varadest, hoiustest, aktsiatest ja võlakirjadest, mida on võimalik jämedalt jaotada neljaks põhiklassiks:

  • aktsiad;
  • võlakirjad;
  • sularaha või hoiused;
  • erafirmade varad.

Ülejäänud 16 triljonit käegakatsutavaid varasid on peamiselt kinnisvara (75%) ning kestvuskaubad nagu auto, kuivati, lumepuhur või midagi sellist. Iga selle vara rahaks tegemiseks tuleb see kõigepealt maha müüa.

 

house_for_sale

 

Üldise heaolu arvestamise eksiarvamused

Martenson paljastab suurima eksiarvamuse, mida seoses leibkondade üldise heaolu andmetega usutakse. Ta illustreerib oma tähelepanekut kinnisvara näitega. Martenson palub kujutleda, et isik omab maja, mille ta ostis 250 000 dollari eest. Viie aasta pärast on selle hinnanguline väärtus 500 000. Föderaalreserv arvestab seda kui 250 000 dollari suurust tõusu leibkonna varades. Ometi puudub võimalus sellele rikkusele ligi pääseda. Loomulikult on võimalik kinnisvara tagatisel laenu võtta, kuid see ei taga juurdepääsu 250 000 suurusele lisarahale, mis kinnisvara esialgsele väärtusele on lisandunud. Üheks võimaluseks on maja maha müüa. Aga kui tahta siiski osta endale sarnane uus kinnisvara, tuleb välja käia ikkagi 500 000 dollarit, seega ka sel moel ei ole võimalik saada ligipääsu nimetatud rikkusele. Ainus võimalus raha vabastada oleks müüa maja ning osta selle asemel väiksem ning odavam.

Kõikidel inimestel ei ole võimalik vahetada oma varasid väiksemate vastu. See tooks kaasa ilmselt suurte elumajade ülejäägi ning tekitaks nõudlusest väiksema pakkumise väiksemõõdulise kinnisvara vastu. Kui aga kõik inimesed ei ole võimelised oma elumaju väiksemate vastu vahetama, on paratamatu tagajärg, et elumajade kasvanud väärtust ei olegi võimalik rahana välja võtta. Martenson väidab, et üldise heaolu määra on küll põnev vaadata üksikisikute puhul, kuid üldistuste tegemiseks on nende andmete numbrid kasutud. Sama dünaamika kehtib ka teiste varade kohta: ilma piisavate tarbijateta on rikkus samahästi kui lukus.

Martensoni sõnul on USA üldise heaolu raportis kaks olulist eksimust:

  • Föderaalreserv ei arvesta leibkondade üldise heaolu arvestamisel nende üldisi kohustusi;
  • andmed on esitatud sellisel moel, et need kehtiksid justkui terve riigi kohta ühtlasel määral.

Tegelikkuses on kõikidest leibkondadest vaid õnnelik 1% need, kellele kuulub 35% üldise heaolu aruandes näidatud varadest. Kui vaadata aktsiaid, siis kuulub sellele ühele protsendile ka 56% kõikidest aktsiatest (väärtuse järgi).

Kahekümnele protsendile (mille hulka kuulub ka see kõige varakam 1%) kuulub 85% kõigist leibkondade varadest ning kõik aktsiad (väärtuse järgi). Seega, ülejäänud 80% ühiskonnast omab ligipääsu vaid 15% kogu riigi rikkusest ning ka nende hulgas jaotub rikkus horisontaalselt ülevalt alla.

 

Demograafia ja majandus

Mida võib järeldada sellest, et 80% kogu populatsioonist omab vaid 15% kogu riigi varadest, küsib Martenson. Ühe asjana täheldab ta, et see näitab Föderaalreservi pingutuste luhtumist, kui suured summad paigutati suurimate ja rikkamate pankade likviidsustoetustesse madalamate klasside inflatsioonide arvelt. See ei olnud mitte ainult ekslik tegu, vaid lausa julm ja ebatavaline. Martenson ennustab, et USA majanduslik ebavõrdsus takistab majanduse taastumist ning süvendab veelgi majanduslangust. Selleks, et mõista varade muutuvat väärtust ning nende sõltumist ostjatest ja müüjatest, tuleb aga vaadelda ka demograafilisi iseärasusi.

USA ei ole säästnud raha ühegi hoolekandeprogrammi jaoks ning see on tekitanud hoolekandes kümnete miljoniteni ulatuva puudujäägi. Puudujääk tuleneb sellest, et hoolekandeprogrammid ei ole hoiukontod, need on rikkuse siirdamise programmid, mis sõltuvad praeguste töötajate hulga suhtest praeguste pensionäridega. 1950. aastatel oli näiteks ühe pensionäri kohta seitse töötajat ning süsteem oli tasakaalus. Aastaks 2005 oli see suhe langenud 1 : 5-le ning juba oli ka märgata märke esimestest probleemidest. Aastaks 2030 võib juba ennustada ühe pensionäri kohta kolme töötajat.

Selle tendentsi on määranud Teise maailmasõja järgne n-ö beebibuum. Normaalne populatsiooni jaotus vanusegruppide kaupa võiks välja näha püramiidikujuline – alumises reas nooremad vanusegrupid ning püramiidi kahaneva tipu moodustavad eakad. Selline vanuseline jagunemine on piisav, et üleval hoida hoolekoguprogrammi, mida näiteks kasutatakse USA-s – programmi, kus raha kantakse otse töötajatelt pensionäridele. Praegusel hetkel on aga selgelt märgata beebibuumi mõjusid nii demograafilises profiilis üldiselt kui ka seoses hoolekandeprogrammidega. Veelgi suurema väljakutse esitab tulevastel kümnenditel pensionäride suhteliselt suurem hulk võrreldes tööealistega seoses võlgade ning säästudega, millest Martenson juba varasemalt juttu tegi.

Beebibuumi ajal sündinud põlvkond on praegu üks rikkamaid generatsioone. Nende käes on suurem osa riiklikest varadest ning nad peavad oma varadest lahti saama selleks, et rahastada oma vanaduspõlve. Kuid kellele on neil oma varasid müüa? Järgmistel põlvkondadel võib ju isegi olla raha, et neid varasid osta, kuid tegelikkuses on järgneva põlvkonna inimesi lihtsalt vähem. Beebibuumi põlvkondade pensionipõlv on juba alanud ning jääb vaid pealt vaadata, kuidas see järjest kiiremini järgmise 15 aasta jooksul peale tuleb.

 

 

Allikad: Peak Prosperity, Investopedia, Wikipedia

Fotod: Chris Martenson, homeedit.com

 

Toimetas Hendrik Mere