Majanduse kiirkursus: suured muutused ja jätkusuutlikkus, VI osa

27. november 2013 kell 13:30



pile_of_dollars1

Chris Martenson on mees, kes on teinud oma elus mitu kannapööret. Teadusdoktorist sai edukas rahandusspetsialist, kes aga jättis ka selle elu ja on nüüd pühendunud teiste harimisele. Martensoni suur kogemustepagas teeb temast võrratu loengutepidaja, kes suudab ka keerulised teemad nii lahti seletada, et nendest on võimalik ilma vastava hariduseta aru saada. Ta on kokku pannud suurepärase videoseminaride seeria The Crash Course, mis selgitab majanduse, keskkonna ja energeetika tihedat seotust ning jätkusuutlikkust, ning seda, kuidas on inimestel võimalik kohaneda suurte muutustega, mis globaalsel tasandil juba praegu aset leiavad. Teie ees on Martensoni majanduse kiirkursuse kuues osa, mille keskmes on võla olemus; kursuse eelmise osa leiate siit.

 

Eelnevate kursuse osade jooksul on lugeja saanud juba piisavalt taustainfot, et mõista Martensoni kolme “E” teooriat – kuidas majandus, energia ja keskkond omavahel seotud on. Järgmiste majanduskursuste osadega selgitab Martenson, miks tema arvates järgmised kakskümmend aastat saavad olema radikaalselt erinevad eelmisest kahest kümnendist. Martenson hoiatab, et see info võib olla šokeeriv ning emotsionaalselt raskesti vastuvõetav. Seekordse õppetunni põhiteemaks on võlg. Üks olulisi aluskontseptsioone on siinkohal kindlasti järgnev: üha kasvavad võlad viitavad kaudselt, et tulevik on suurem kui olevik. Sellest varsti pikemalt.

 

Võla olemus

Alustuseks tuleb üle vaadata mõned definitsioonid. Rahaline võlg on lepinguline kohustus maksta täpsustatud hulk raha teatud hetkel tulevikus. Kuna võla mõiste on täielikult õigussüsteemile omane, saame veel laiendada eelnevat selgitust ning täpsustada, et võlg on juriidiline leping, millega on võimalik tuleviku makse vastu vahetada koheselt saadud raha; loomulikult on siin mängus ka intress.

Võlgasid on mitmesuguseid. Sõiduautoliisingud ja kodulaenud on “tagatisega” võlad, sest nendega on seotud hüvitatav vara. Krediitkaardivõlg on aga “tagatiseta” võlg, sest kohustuste mittetäitmise korral ei ole võimalik otseselt midagi konfiskeerida.

Tavakodanikul on võla korral võimalik käituda kahel viisil:

1) maksta võlg;

2) jätta võlakohustus täitmata.

Valitsustel on aga olemas raha trükkimiseks trükipress ning sel juhul eksisteerib ka kolmas võimalus:

3) võla maksmiseks uue raha trükkimine.

See meetod on maksustamise halvasti varjatud vorm; uue raha trükkimine vähendab kogu eksisteeriva raha väärtust, liigutades selle võlausaldajate kätte. See on võlakohustuse mittetäitmise üks vorme, mis toob enim kahju säästjatele ning neile, keda inflatsioon niigi kõige enam kannatama paneb.

 

Riiklik võlg

Martenson toetub riigivõla kirjeldamisel Ameerika Ühendriikide näitele. 2008. aasta aprilli seisuga on USA valitsusel võlakohustusi 9 triljonit, 444 miljardit ja natuke peale. Need on siis ainuüksi võlakohustused. Kui me lisame ka USA valitsuse kohustused, eeskätt arstiabi ja riikliku sotsiaalkindlustuse, suureneb see number veel viis kuni kaheksa korda. Praegusel hetkel sai mainitud riiklikke kohustusi möödaminnes, näitamaks, et võlg ei ole ainus kohustus. Neist aga juba pikemalt edaspidi.

USA koguvõlg on praegu üle 48 triljoni dollari, see on näitlikustatult 48 (110 km kõrgust) tuhande dollari suuruste rahatähtede kuhja. Selle võla sisse on arvestatud nii riiklikud, munitsipaal- , korporatiiv- kui ka privaatvõlad. Kui vaadelda võlamäära seoses rahvastiku arvu ja inflatsiooniga, näeme, et 1952. aastal oli ühe inimese kohta 76 000 dollarit võlga ning tänaseks on see arv tõusnud 183 000 dollarini. Riikliku võla vaatlemine sel moel on kasulik, sest tegelikkuses ei ole vahet, kas võlga omab valitsusasutus, korporatsioon või üksikisik – need on riiklikud võlad ning kõikide võlgade maksmine käib inimeste tegude kaudu. Seega, võlgade vaatlemine ühe perekonna lõikes (eelnevale infole toetudes on võlga 732 000 dollarit leibkonna kohta) annab kasuliku ülevaate hetkeolukorrast Ameerikas.

 

Mis ikkagi on võlg?

Martenson ei väida, et kõik võlad on “halvad”. Võlg võib olla ka investeering, mis teenib end potentsiaalselt tagasi. Näiteks õppelaen annab võimaluse tulevikus suuremat palka teenida, samamoodi ka eduka restorani istekohtade arvu suurendamiseks võetud laen. Pankurite sõnavaras on need “ise likvideeruvad võlad”, mis tähendab, et need pakuvad võimalust suurendada tulu tulevikus ning seega teenivad end tasa.

Aga on ka laenud, mis on suunatud ainult tarbimisele, nagu näiteks laen uhkema auto, puhkuse või ka sõjatehnika ostmiseks. Neid võlgasid nimetatakse “ise mittelikvideeruvad võlad”, sest need ei tooda mingisugustki edasist tulu. Ühesõnaga, mitte kõik võlad ei ole “halvad”, kuid liigne ebaproduktiivne laenamine on halb.

Viimase viie aasta jooksul on Ühendriikide võlg kasvanud rohkem kui 16 triljoni võrra ning suurem osa sellest on ise mittelikvideeruv võlg. Tegemist on pöördumatu olukorraga, sest need on võlad, mis ei tooda iseenesest tulevikus kasu, tavaline keskmine ameeriklane peab need võlad kinni maksma praeguse tarbimisega.

Kuid mis see võlg siis ikkagi on, küsib Martenson. Võlg pakub võimalust kulutada raha praeguses hetkes. Tulevikus aga ei ole võimalik laenumakse tasumise tõttu seda raha vabalt kasutada – säästa või kulutada. Seega võib öelda, et võlg sümboliseerib tuleviku tarbimist, mis on sooritatud täna. Senikaua kuni võla võtmine on inimese isiklik otsus ja vastutus, on kõik veel korras. Ometigi näitab eelnev, et praegused riiklikud võlad on tulevaste põlvkondade kanda. Kas on ikka moraalselt õige, et üks põlvkond läheb oma tarbimises üle piiri sedavõrd, et järgmised põlved on kohustatud nende tarbimisest tekkinud võlgasid tagasi maksma. Kahjuks just niisugune on praegune olukord.

 

Võlg ja tulevik

Eelnevates majanduskursuse osades kirjeldas Martenson, et raha võib vaadelda kui inimese töö nõudeõigust ning praegu saime teada, et võlg on tulevase raha nõue. Need kaks väidet ühendades jõuame järgmise majanduskursuse aluskontseptsioonini: võlg on inimese tulevikus tehtava töö nõue.

Martensoni sõnul elab USA praegu ühes suurimas krediidimullis läbi ajaloo. Käesolev kogu laenuturu võlg on 340% suurem sisemajanduse koguproduktist (SKP). Viimati oli USA lähedal sellisele võlakoormale 1930. aastatel. Kahekümnendate aastate keskpanga krediidipoliitikale ja krediidimulli lõhkemisele järgnes 11 aastat majandussurutisi, millele nüüd viidatakse kui Suurele Depressioonile. SKP ja võla suhe ei kasvanud kurjakuulutavale tasemele siiski enne 1929. aastat, mil võlgade määr jäi samaks ning SKP protsent muudkui langes.

Kui Suure Depressiooni aeg kõrvale jätta, on Ameerika Ühendriikide riigivõlg jäänud alati alla 200% SKP-st. Vaid alates 1980-ndate keskpaigast on see suhe muutunud, mis näitab, et praeguste võlgade määr on üsna hiljutine nähtus. Praeguse 342% võlamäära valguses väidab Martenson, et järgmised kakskümmend aastat on kindlasti eelmisest kahest kümnendist erinevad.

Riikliku laenuprotsendi suhe SKP-ga on finantsmaailmas tekitanud üsna olulise kollektiivse arvamuse tulevikust. Kuna võlamaksed jäävad tulevikku, on iga laenuprotsendi suurenemine eelduseks sellele, et tulevik peab olema tänasest suurem.

Võla tagasimakse jääb alati tulevikku ning laenud on loodud ootuses, et need makstakse tagasi koos intressiga. Kui tänasesse päeva jääb järjest rohkem laenusid, siis on selle taga eeldus, et tulevikus eksisteerib võimalus neid tagasi maksta. Arvestades seda, et Ameerika Ühendriikide võlad ulatuvad praegu rohkem kui 340% SKP-st, on selle taga samuti lootus, et edaspidine SKP on tänasest mitu korda suurem. See tähendab rohkem müüdud autosid, rohkem tarbitud ressursse, rohkem teenitud raha ja ehitatud maju – kõik selleks, et saaks maksta laenusid, mis on juba eelnevalt võetud. Ometi on näha, et uusi võlgasid tuleb peale viis kuni kuus korda kiiremini, kui kasvab majandus. Isegi kui näha tulevikku üsnagi optimistlikus valguses, näivad tulevikuväljavaated jätkusuutmatud.

Pangad, pensionifondid, valitsusstruktuur ja kõik muu, mis on tihedalt seotud pideva võla suurenemisega, on osaks sellest pidevast kasvust. See viib meid Martensoni järgmise olulise aluskontseptsioonini: võlaturu eelduseks on, et tulevik on praegusest (palju) suurem.

 

Mis juhtub, kui tulevik ei ole praegusest suurem?

Mis juhtub, kui tulevik ei paku võimalust maksta kõiki praeguseid võlgasid? Sel juhul on vaid üks tulemus, mille saavutamiseks on kaks võimalikku vahendit. Tulemuseks on see, et nõudeid – võlgasid – tuleb vähendada. See on võimalik

  • võlgasid mitte makstes;
  • inflatsiooni kaudu.

Võlakohustuse mittetäitmine on lihtsasti arusaadav – võlad jäävad maksmata ning võlausaldajad ei saa oma raha tagasi. Inflatsiooni osa võib olla aga keerulisem. Martenson selgitab seda järgmise näitega. Oletame, et inimene müüb oma maja 500 000 dollari eest tingimusel, et see makstakse talle ühe maksena järgmise kümne aasta jooksul summas 650 000 dollarit. Oletame, et nõutud summa makse laekus küll õigel ajal, kuid see on piisav vaid selle maja eest maksmiseks. Ühesõnaga, võlg on küll tagasi makstud, kuid tulevikunõue kaotas inflatsiooni tõttu oma lisaväärtuse. Esimese, võla mittemaksmise stsenaariumi järgi on raha küll väärtuslik, kuid maja ostja seda tagasi ei maksa. Teise, inflatsiooni stsenaariumi järgi, saab maja müüja oma raha küll tagasi, kuid selle raha väärtust on inflatsioon vähendanud. Mõlemal juhul on oodatav investeering tulevikku läbi kukkunud.

Kogu majandussüsteem ning laiendatult ka inimeste eluviis on rajatud võlale ning võlg omakorda on rajatud eeldusele, et tulevik on alati minevikust suurem. Just seetõttu on äärmiselt oluline seda eeldust tähelepanelikult uurida, sest kui see osutub valeks, muutub ka arusaam ülejäänud iseenesestmõistetavuste kohta.

 

Allikad: Peak Prosperity, Investopedia

Foto: cityunslicker.co.uk

 

Toimetas Hendrik Mere