Majanduse kiirkursus: suured muutused ja jätkusuutlikkus, VII osa

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

3. detsember 2013 kell 14:49



img_christopher_martensonChris Martenson on mees, kes on teinud oma elus mitu kannapööret. Teadusdoktorist sai edukas rahandusspetsialist, kes aga jättis ka selle elu ja on nüüd pühendunud teiste harimisele. Martensoni suur kogemustepagas teeb temast võrratu loengutepidaja, kes suudab ka keerulised teemad nii lahti seletada, et nendest on võimalik ilma vastava hariduseta aru saada. Ta on kokku pannud suurepärase videoseminaride seeria The Crash Course, mis selgitab majanduse, keskkonna ja energeetika tihedat seotust ning jätkusuutlikkust, ning seda, kuidas on inimestel võimalik kohaneda suurte muutustega, mis globaalsel tasandil juba praegu aset leiavad. Teie ees on Martensoni majanduse kiirkursuse seitsmes osa, millest selgub, et USA on langenud maksejõuetusse; kursuse eelmise osa leiate siit.

 

Chris Martensoni majanduskuruse eelmine, võlga käsitlev osa, võib õigustatult lugejas tekitada küsimusi meie säästude ja varade kohta – kas ikka suudetakse praegust võlataset ohjas hoida? Järgnevas osas tutvustab Martenson näiteid sellest, kuidas USA pole suutnud raha säästa ühelgi ühiskonna tasandil ning väidab, et USA valitsus on maksejõuetu. Teadlikult kasutab ta mõistet maksejõuetu pankroti asemel.

Pankrot on juriidiline protsess, mis algab siis, kui sissetulekud ei ole enam piisavad väljaminekute ja kohustuste täitmiseks, maksejõuetus aga, olles üheks esimeseks sammuks pankroti suunas, viitab sellele, et kohustused ületavad varad. Martenson, nagu varemgi öeldud, soovib oma majanduskursusega pakkuda inimestele võimalust adekvaatselt hinnata oma elustiili jätkusuutlikkust tulevikus. Just selleks tutvustab ta mõisteid nagu võlg, säästud, varad, demograafia, naftavarud ja kliimamuutused. Igaüks neist mõistetest võib majanduses olla väljakutseks, kuid kui juba mitu neist korraga esineb, võib olukord muutuda äärmiselt keerukaks.

 

Isiklikud säästud

Individuaalselt on säästud meile väga olulised, sest pakuvad rahavaru majandusraskustes; rahvuslikul tasandil moodustavad säästud investeerimiskapitali – vara, plaanid ja varustuse tulevikuvara loomiseks. Ameerikas on säästude tase ajalooliselt madalaimale langenud, sama vähe suudeti säästa viimati Suure Depressiooni ajal. Tegelikult on personaalsete säästude määr 1985. aastast alates pidevalt langenud. Ameerika ei ole kuldse kesktee rahvas – tõeliselt rikkad säästavad uskumatult suuri summasid samal ajal kui teises äärmuses olevad inimesed peavad leppima negatiivse säästude määraga. Miks on see oluline? Sest Kreeka filosoof Plutarchos ütles kord: “Tasakaalu puudumine rikaste ja vaeste vahel on kõikide vabariikide üks hukutavamaid hädasid.”

Pidevalt vähenev säästmise määr näitab meile, et inimeste eelduseks on see, et tulevikus jätkub piisavat krediiti; “säästa ja kuluta” mentaliteet on asendunud “osta kohe” mentaliteediga. Martenson märgib irooniliselt, et selleks, et uskuda suuremat, uhkemat ja säravamat tulevikku, tuleks uskuda ka, et vähesed säästud ja suured võlad on tee rikkuseni.

Üks moodus säästa on pensionifondi kaudu. Kuid ka riigi ja kohalike omavalitsuste tasandil ei ole suutnud Ameerika säästa – pensionifondid on alarahastatud ligi 1 triljoni võrra. Seega, ehkki riik ja omavalitsused saavad raha maksude näol, on otsustanud nad need kulutada pensionifondide asemel muudel väljaminekute peale. See teguviis viitab mõttekõigule, et raha tuleks kulutada kohe ja sellele, kuidas tulevikus makse maksta, võib lasta järgmistel ametnikel mõelda. Paljude riikide jaoks on ehk tulevik juba käes. Mis aga tähendab väide, et riigi ja omavalitsuste pensionid on alarahastatud triljoni dollari võrra? Kuidas seda arvutatakse? Seda eelarvelünka nimetatakse nüüdispuhasväärtuseks (NPV).

martenson

Nüüdispuhasväärtus

Nüüdispuhasväärtust arvutatakse, liites kokku kõik sissetulevad rahavood (võtkem näiteks 1000 dollarit aastas, kuus aastat) ja offset ehk neto (puhas kasu) – need laekumised kõikide tuleviku väljaminekute vastu. Kuna dollar on rohkem väärt täna kui tulevikus, peab tuleviku rahavood ümber arvutama ja tagasi praegusesse aega tooma. Kogu rahavoolu puhul vaadeldakse selle puhast kasu, vähendatakse selle väärtust ja asetatakse praegusesse aega, et määrata, kas mõõdetava asja väärtus on positiivne või negatiivne.

Sel moel arvutatakse riigi ja omavalitsuste pensionifondide staatust. Pensionifondi varade kasv ja tulevased maksud tasakaalustatakse sularaha väljamaksega pensionäridele, arvestatakse praegusesse aega. On näha, et pensionifondide väärtus hetkel on nullilähedane, tuleviku tarbeks oleks vaja neisse paigutada 1 triljon dollarit.

Nüüdispuhasväärtuse puhul tuleb tähele panna, et suures osas on tulevikuga juba arvestatud, seega erineva tuleviku ootamine põhimõtteliselt ei toimi. Kui fondidesse tuleks täna paigutada 1 triljon, kuid me seda ei tee, on järgmisel aastal see puuduolev number juba suurem. Ainus moodus numbri vähenemiseks on, kui selle fondi vilju naudivad tulevikus vähemad inimesed, ehk siis kui fondi varad on eeldatavast kasvumäärast suuremad. Ka korporatsioonidel on seljataga oma kümnendite suurimad kasumid ning ka nende pensionid jäid alarahastusse.

Pensionifondide raha investeeritakse tavaliselt aktsiatesse umbkaudu 60/40 jaotusega. Igasugused langused aktsiaturul või majanduses üldiselt ainult lisavad pensionifondidele puudujääki. Osaliselt on pensionifondide puudujääk äärmiselt madalate intressimäärade tulemuseks ning teisalt on mänginud rolli ka peamise aktsiaturu indeksi juba 9 aastat kestnud paigalseis. Martensoni sõnul on pensionifondide olukord hull, isegi inflatsiooni arvesse võtmata.

 

USA valitsus on maksejõuetu

Tõeliselt kurvad lood on aga Föderaalvalitsuse numbreid vaadates. David Walker, Chris Martensoni sõnul üks tõeline kangelane, hiljuti pensionile jäänud endine USA peakontrolör, on üks neist, kes  vapralt ja väsimatult on püüdnud tõsta inimeste teadlikkust USA valitsuse lähenevast rahapuudusest. Walker on öelnud USA valitsuse kohta järgmist.

  1. Selle majanduslik olukord on hullem kui välja näidatakse.
  2. Selle majandusmudel ei toimi.
  3. Seda ootavad ees “vajakajäämised eelarves, maksebilansis, säästudes – ja juhtimises.

Martenson toob näite USA Rahandusministeeriumi iga-aastasest aruandest, milles on nähtav, et USA netosaldo (ilma sotsiaalkindlustuse ja tervishoiuta) on ligi 9 triljonit miinuses. See arv on arvutatud nüüdispuhasväärtusena – see on käesolevate kohustuste netoväärtus. Ühesõnaga, kõik valitsuse sissetulevad rahad ning kõik valitsuse varad näitavad tasaarvestuses teadaolevate väljaminekutega 8,9 triljoni suurust puudujääki tulevikus. Ning kui lisada sotsiaalkindustuse ning tervishoiu kulud kerkib Rahandusministeeriumi enda arvutuste kohaselt puudujääk 53 triljoni dollari suurusesse suurusjärku. USA valitsus on maksejõuetu.

Kogu sotsiaalkindlustuse “sihtfond” on vaid paber, riiklik võlakiri. Ning kui mõelda, et kogu valitsuse tulu pärineb kas maksumaksjatelt või laenudest, tekib küsimusi mis saab siis kui tuleb aeg  need võlakirjad välja maksta? See raha tuleb siis samuti kas maksumaksjatelt või täiendavate võlgade näol. Olenevalt sellest mis valitsusasutuse numbreid vaadata, ulatub rahvuslik puudujääk 53 triljonist kuni 85 triljoni suurusesse vahemikku. See number on viimase kümne aastaga, majanduslikult nii rasketel kui ka parematel aegadel, vaid kasvanud, tõestades, et sellest puudujäägist ei ole võimalik välja kasvada.

Säästmine on seotud investeerimisega. Ameerika Ehitusinseneride Ühingu kohaselt ei ole riiklik olukord ka selles vallas kiita. 2005. aastal hindasid nad riikliku infrastruktuuri (kaasa arvatud sillad, teed), joogivee süsteemid ja reoveepuhastusjaamad hindele “D” ja arvutasid, et järgmise viie aasta jooksul oleks vajalik investeerida 1,6 triljonit dollarit, et tagada esimese maailma standardid.

Kokkuvõttes võib öelda, et üksikisikute suutmatust säästa peegeldab riigi ning omavalitsuste suutmatus säästa, see omakorda selgitab ka korporatsioonide ja föderaalvalitsuse suutmatust. Kõige krooniks on suutmatus ka investeerida. Martensoni sõnul on see preaguse aja pärand – see on maailm millesse astuvad meie järglased. Endise suurkorporatsiooni konsultandina näeb Martenson praegusele olukorrale selgitust – kui firmajuhid olid majanduslikult hooletud või hoolimatud oma töötajate suhtes, peegeldus sarnane käitumine terves firmas.

USA valitsus on hoolimatult läbi viinud võlgade kuhjamise poliitikat, unustades seejuures säästmise ning investeerimise. Samuti on käitunud osariigid, omavalitsused, korporatsioonid ja eraisikud. Me vaevleme riigijuhtimise sügava defitsiidi all.

 

Allikad: Peak Prosperity, Investopedia, US Department of the Treasury

Toimetas Hendrik Mere