Majanduse kiirkursus: suured muutused ja jätkusuutlikkus, XIII osa

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

2. jaanuar 2014 kell 16:37



img_christopher_martensonChris Martenson on mees, kes on teinud oma elus mitu kannapööret. Teadusdoktorist sai edukas rahandusspetsialist, kes aga jättis ka selle elu ja on nüüd pühendunud teiste harimisele. Martensoni suur kogemustepagas teeb temast võrratu loengutepidaja, kes suudab ka keerulised teemad nii lahti seletada, et nendest on võimalik ilma vastava hariduseta aru saada. Ta on kokku pannud suurepärase videoseminaride seeria The Crash Course, mis selgitab majanduse, keskkonna ja energeetika tihedat seotust ning jätkusuutlikkust, ning seda, kuidas on inimestel võimalik kohaneda suurte muutustega, mis globaalsel tasandil juba praegu aset leiavad. Teie ees on Martensoni majanduse kiirkursuse kolmeteistkümnes ehk eelviimane osa, mis käsitleb keskkonna ja maavarde kahanemist ning inimtegevuse rolli selles. Martenson küsib: kas muutuda kohe või leppida paratamatu muutusega tulevikus?

 

Teoreetiliselt ei ole eksponentsiaalse kasvuga maailmas elamine kuidagi problemaatiline – seda seniks, kuni maailmal ei ole mingeid piiranguid. Siiski, pidev suurenev kasv omandab tohutu tähtsuse niipea, kui see jõuab füüsilise piirini. Rahvastiku kasv, rahasüsteem ja nõudlus nafta järele on kõik eksponentsiaalse kasvu näiteks. Neist kolmest on nii populatsioon kui rahasüsteem täielikult sõltuvad naftal põhineva energia jätkuvast laienemisest. Martensoni arvates ei ole suureneval kasvul põhinev majandus ja rahasüsteem mitte inimevolutsiooni kulminatsioon keerukuse suunas vaid pigem nafta kaasprodukt. Ta küsib: kas mitte kogu sotsiaalne keerukus ning triljonid dollarid võlga ning ka rikkust ei ole vaid inimlik väljendus maast pumbatava energia ülejäägile? Martenson usub, et käesolev majanduslik ebastabiilsus just sellele viitabki.

 

Tulevik on tume

Ühesõnaga, me teame, et energia on kogu kasvu ja keerukuse aluseks. Teame ka, et energia ülejäägid kahanevad ning, et odava nafta ajastu on läbi. Seetõttu kuulub naftaga seotud kulutuste alla üha suurem osa kogu majandusest. Nende teadmiste põhjal tajume ka riske. Seda, et kasvav rahasüsteem ei toimi kahaneva energia ülejäägiga maailmas. Võib juhtuda, et ühiskond on sunnitud muutuma vähem keerukaks. Viimaks tuleb mõelda ka sellele, et kui juurdepääs naftale lakkab on tekkinud sobivad tingimused hüperinflatsiooniks. Kõik need riskid on tihedalt üksteisega seotud ning seda Martenson oma kursusega näidata soovibki: ta püüab riske hinnata ning pakkuda võimalusi kuidas käituda nende riskidega silmitsi olles.

Martenson usub, et iga hinna eest üritatakse säilitada status quo-d. Poliitikud püüavad tõde varjata ning statistika muutub üha segasemaks; keskpangad jätkavad järjest rohkema raha süsteemi pumpamisega. Süsteemi, mis reaalsusest üsnagi kaugel on. Tulemuseks ongi hüperinflatsioon. Iga asja hind on sõltuv olemasoleva raha hulgast ning ka sellest kui palju konkreetset toodet olemas on. Peaaegu kõik fiat-raha süsteemid on mingil põhjusel läbi kukkunud ning seetõttu on võimalik ka järeldada, et tulevikus on ringluses veelgi rohkem dollareid samal ajal kui vähenev energia ülejääk kindlustab ka vähenevate toodete olemasolu.

Veel väidab Martenson, et elustandardite kahanemine tulevikus on kindel (mis ei tähenda küll, et elukvaliteet peab kahanema). On muidugi võimalik, et kõik ennustatu juhtub mitmete aastate või isegi kümnendite pärast ning kindlasti mõjutab tulevikku käitumismallide ning tehnoloogia muutused. Kuid ometi on kindel, et hetkel raisatakse väärtuslikku aega ning niigi vähest energiat meeleheitliku püüde peale säilitada status quo-d.

 

help-save-the-environment-640x419

 

Vähenevate ressursside ja suureneva populatsiooni paradoks

Inimpopulatsiooni kasv on olnud tohutu ning nagu varasematest majanduskursustest ka teada, on see olnud eksponentsiaalne kasv. Kui 1960. aastatel oli rahvastiku arvuks 3 miljardit, siis juba sellele järgnenud 42 aastaga kasvas rahvastik 3 miljardi võrra. Marenson usub, et järgmised 40 aastat lisab veel 3 miljardit inimest rahvastiku hulka.

Rohkem inimesi vajab rohkem ressursse – rohkem alumiiniumit, toitu, tarbekaupu mis globaalselt laiali veetakse ning loomulikult rohkem autosid. Inimesed üle maailma on põhimõtteliselt sarnased. Tuleb arvestada, et kõik tahavad elada säravates linnades ning osta headest linnaosadest kenasid asju. Hiinas näiteks on umbes 1,6 miljardit inimest. Mõelda vaid, et Hiina suurimas linnas on rohkem inimesi, kui viies kõige rahvarohkemas USA linnas kokku.

Üks omadus, mida inimesed jagavad kõigi elusorganismidega on see, et inimene kasutab esmalt kõige lihtsamini kättesaadavaid ja kõrgema kvaliteediga ressursse. Maapõuest tulnud ressurssidest kasutatakse esmasena kõige sügavamatest kihtidest pärit ressursse; kasutatakse kõige suuremaid puid ning kõige kalarohkemaid kalastuskohti. Kuid nagu juba nafta puhulgi näha muutub aja jooksul ressursside kättesaadavus järjest keerukamaks ning hind järjest kallimaks. Esialgu leiti Ameerikast näiteks kerge vaevaga suuri vasekamakaid, mis üsna pea ka otsa said. Seepeale leiti väiksemaid vasekamakaid ning järgmisena tuli hakata juba suure kontsentratsiooniga vasemaaki kaevandama. Nüüd on Ameerikas Bingham kanjoni kaevandus. See on kaks ja pool miili pikk ning kolm neljandikku miili sügav org, mis alguses oli hoopiski mägi. Sealsete leidude vasekontsentratsioon on kõigest 0,2 %.

Kuidas oleks võimalik seda vaske transportida, kui naftavarud otsakorral on? Suured veoautod veavad 255 tonni ühe koormaga, samas kui eesel suudab korraga kanda vaid 150 naela. Üks veoauto kannab seega korraga sama palju kui 3 400 eeslit. Martenson püüab selgitada, et üks kaevandus on piltlik näide sellest, kuidas energiat kasutatakse. Kui kätte jõuab energia nappus on ebatõenäoline, et selliseid suurejoonelisi kaevandusi enam tekib. Vask, seega, muutub samuti haruldaseks.

 

Maavarad

Ükskõik mis mineraali või metalli kaevandamiseks vajamineva energia ja raha suhe on eksponentsiaalne. Kümne protsendiline vasemaak sisaldab 10 % vaske ning 90 % midagi muud, näiteks kivimeid. Seega Binghami kanjoni 0.2 % sisaldusega vasemaak tähendab seda, et 500 naela maaki tuleb kaevandada vaid selleks, et saada sealt kätte üks nael vaske. Nii energiakulu kui ka rahalises mõttes on see kaevandamine jõudnud juba oma madalseisu algusesse. Viimase 200 aasta jooksul on paraku aga kõik paremad vase kaevandamise võimalused ära kasutaud.

Martensoni teiseks näiteks on kivisüsi. Alates 1940. aastatest on kivisöe kaevandamine püsivalt tõusnud 2% aastas. Sedalaadi stabiilne ja jätkuv suurenev kas on täpselt sobiv meie majanduse ja ühiskonna nõuetele. Rahvale räägitakse, et kivisütt jätkub veel 250 aastaks, mis tähendab stabiilset kasvavat tõusu selles vallas. Siiski, kivisütt on mitmesugust. Kõige ihaldatavam kivisüsi on läikiv, tugev, musta värvi antratsiit. See eraldab põletades kõige enam kuumust ning sel on madal niiskusetase, mistõttu seda hinnatakse terase valmistamisel väga. Teisel kohal on bituumenkivisüsi, mis annab oma kaalu kohta veidi vähem energiat. Järgmisel kohal on sub-bituumen kivisüsi ning viimasena pruunsüsi, mis on vähese kütteväärtusega niiskuserikas maavara.

Miljonite aastate jooksul maapõue tekkinud antratsiit on praeguseks Ameerikas otsakorral, sest seda kaevandati viimase saja aasta jooksul sedavõrd ohtralt. Ka bituumenkivisüsi on otsakorral. Selle kaevandamise kõrghetk oli 1990. aastatel. Seega hetkel kaevandatakse põhiliselt sub-bituumen kivisütt ning ka pruunsütt. Kui massi suhtes on kivisöe kaevandamine kasvanud 2% aastas, siis energia tootlikkuse osas on kivisöe kaevandamine langenud viimase 9 aastaga nulli. Seega need 250 aastat kivisütt mis veel kaevandada on, ei tähenda meile midagi.

Kuid miks muretseda kivisöe pärast kui meil on uraani tuumajaamade jaoks. Kui vaadata nüüd uraanimaaki, siis ligi 30% olemasolevast ning oletatavast uraanimaagist on oma puhtuselt vähem kui 0.1 % uraani sisaldusega. Vaid Kanadas on teadaolevat uraanimaaki, mille uraani sisaldus on suurem kui 1%, samas kui 11 teist riiki peavad leppima uraanivarude lõppemisega. Prantsusmaa näiteks toodab 90% oma elektrist tuumaenergiast, kuid nende uraani kaevandamise kõrghetk oli 1980. aastate lõpus.

Tegelikkuses kehtib sama põhimõte kõigi inimeste poolt kasutatavate varade kohta. Fosfor, ookeanide kalavarud ning kõik metallide allikad on sel teel. Hinnatud materjalide varad lõppevad, paljud neist varadest on juba otsakorral. Inimliik on tervel maakeral kaevandanud kõige rikkamaid maake, leidnud kergeid energiaallikaid ja harinud kõige rikkamaid pinnaseid. Naturaalsed maagid on tekkinud sadade miljonite aastate jooksul, maapind on tuhandete aastatega rikastunud ning inimesed on neid varasid põletanud nafta avastamise ajast alates järjest agressiivsemalt.

 

Majandus, Energia ja Keskkond

Teine inimtegevuse mõõde on tundlike ökosüsteemide stressinäitajate kerkimine. Üheks näiteks on siinkohal loomaliikide välja suremine, kuid neid näitajaid on veelgi. Üle terve maakera on märgitud liikide väljasuremist, ookeanide, põhjavee ning kasvupinnase kahanemist, energiaallikate vähenemist ja palju muud. Ometi ei ole need märgid veel tekitanud ohutunnet vaid pigem on inimtegevusele hoogu juurde andnud. Iga aastaga lisandub maakerale veel 70 miljonit uut inimest. Martensoni sõnul tundub valik lihtne – kas viia läbi vabatahtlik muutus kohe või leppida hilisema paratamatu muutusega. Martenson on ikka ja jälle rõhutanud, et meie peamine (väär) eeldus on, et tulevik saab olema suurem kui tänapäev. Ta usub, et inimkond jõuab paratamatute limiitideni juba järgmise 20 aasta jooksul.

Niisiis, viimaks on Martenson kokku viinud kõik kolm “E”-d nagu majanduskursuse alguses lubatud. Meie majandus põhineb eksponentsiaalsel süsteemil, mis vaikimisi surub peale pideva kavu paradigmat – uskumust, et tulevik saab olema tänasest palju suurem. Kasv nõuab aga energiat, kuid trendid energia tootmises on tugevalt vastuolus üldiste eeldustega millele kogu majandus on üles ehitatud. Energia on oma kõrgpunkti juba ületamas.

Vaadeldes keskkonda näeme ka, et inimesed on ära kasutanud enamvähem kõik rikkamad ressursid ning hakkavad nüüd vähehaaval üha energiavasemate ja raskesti kättesaadavamate ressurssideni jõudma. Ka biosüsteem näitab stressi märke. Kas saab teeselda, et jätkame samade tarbimisharjumistega, kui inimpopulatsioon kasvab järgmise 40 aasta jooksul veel 50 %? Juba järjest suurenev ressursside kaevandamine on hirmutav, kuid kui mõelda veel reaalsele olukorrale, mis energiavarusid ähvardab, oleme täielikult ummikus. Kõik keskkonna ressursid, millest inimkond sõltub – metallid, mineraalid, pinnas, vesi, kalad ja kõik muu – on kõrgelt hinnatud. Nende pidev ammutamine jätkab pidevat konkurentsi ka nende alternatiivsete energiaallikatega, mida tahaksime kasutada transpordiks, ehituseks või kütuseks.

Kokkuvõtvalt saab üha selgemaks, et tõeline katsumus on kohanduda maailmaga kus kõike on vähem, mitte rohkem. See on maailm, kus energia tuleb suunata täpsete arvestuste peale, mitte uute allikate otsimisele. Meie majandussüsteem peab eksisteerimiseks kasvama, kuid energiasüsteem ei saa enam kasvada – need mõlemad on aga seotud maailmaga, kus ressursid on pidevas vähenemises. Martensoni sõnul on aeg mõelda suurelt, panna paika oma prioriteedid ja pühkida maha endalt arvamus, et miski ei saa meiega juhtuda (sest siiani pole ju juhtunud!).

 

 

Allikas: Peak Prosperity

Foto: technologygreenenergy.blogspot.com

 

Toimetas Hendrik Mere