Majanduse kiirkursus: suured muutused ja jätkusuutlikkus, XIV osa

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

6. jaanuar 2014 kell 14:15



img_christopher_martensonChris Martenson on mees, kes on teinud oma elus mitu kannapööret. Teadusdoktorist sai edukas rahandusspetsialist, kes aga jättis ka selle elu ja on nüüd pühendunud teiste harimisele. Martensoni suur kogemustepagas teeb temast võrratu loengutepidaja, kes suudab ka keerulised teemad nii lahti seletada, et nendest on võimalik ilma vastava hariduseta aru saada. Ta on kokku pannud suurepärase videoseminaride seeria The Crash Course, mis selgitab majanduse, keskkonna ja energeetika tihedat seotust ning jätkusuutlikkust, ning seda, kuidas on inimestel võimalik kohaneda suurte muutustega, mis globaalsel tasandil juba praegu aset leiavad. Teie ees on Martensoni majanduse kiirkursuse neljateistkümnes, ehk viimane osa.

 

Chris Martensoni majanduskursuse viimane osa võtab kokku kõik eelneva ning pakub tegevuskava ettearvamatu tulevikuga silmitsi olemise momendiks. Majanduskursuse alguses tutvustas Martenson raha olemust ning seda, et raha luuakse läbi laenamise. Intressidega laenamine toob kaasa surve krediidi ning rahahulga pidevaks suurenemiseks. Raha ja inflatsioonigraafikud on heaks näiteks eksponentsiaalsest kasvust, millest oli juttu majanduskursuse esimeses osas. Järgmiseks tutvustas Martenson nii riikliku kui üksikisiku võla olemust, väites, et võlg on tulevikus tehtava töö nõue. Nii riiklikud kui üksikisikute võlad on hetkel ajalooliselt kõrgemail tasemel, samas kui üksikisikute säästude tase on ajalooliselt madalaim.

Majanduskursuse kaheksas osa tutvustas varasid, peamiselt kinnisvara ning kinnisvaramulli olemust. Saime teada, et krediidimulli lõhkemist ei ole võimalik võimudel kergekäeliselt siluda. Oluline on ka märkida, et majandusstatistika – numbrid, mille põhjal tehakse otsuseid ning mis üldsusele võidukalt esitatakse, on reaalsusega täielikus vastuolus. Moonutatud andmed toovad kaasa aga ka ebareaalsed otsused.

Majanduskursuse kaheteistkümnes osa näitas, et kogu majandustegevuse aluseks on energia, peamiselt nafta. Kogu majandus on üles ehitatud energiavarude piiramatu suurenemise eeldusele. Naftaväljad aga on saavutanud oma kõrgpunkti, samas kui keskkond – maailma loodusressursside allikas – näitab eksponentsiaalsest tarbimisest tingitud ohumärke. Ka väiksemad muudatused keskkonnas võivad kaasa tuua suuri, tavaliselt planeerimata kulutusi, mis on teistest kulutustest prioriteetsemad.

Ajaloos on ennegi nähtud erinevaid majanduslikke raskusi ning keskkondlikke probleeme. Praegused ajad muudavad aga murelikuks, sest paljud probleemid, millega eelnevalt on ükshaavalt tegeletud, ilmnevad korraga. Tekib küsimus, kuskohast saada raha kõikide nende katsumustega hakkama saamiseks, kui inimeste säästud on kasutud ning võlatasemed ületavad ohupiiri. Martenson usub, et praegune võimueliit ei ole võimeline tegema tulevikuplaane või seisma silmitsi keerukate olukordadega. Ta usub, et inimesed peaksid ise oma prioriteedid ja eelarved paika seadma. Probleemid, mis inimkonda lähiajal tabavad, ei ole lahendatavad üksinda.

 

Mida me peaksime tegema?

Chris Martensoni majanduskursus on ilmselt üsna hästi edasi andnud, kuidas majandus, energia ja keskkond omavahel seotud on. Veelgi enam, majandusliku mudeli ja füüsilise maailma vahel on tegelikkuses märkimisväärne erinevus – majandusmudel eeldab pidevat kasvu, kuid keskkond näitab üha vähenevate ressursside märke. Ühtegi sellise ulatusega probleemi ei ole võimalik lahendada keskendudes vaid ühele – kas majandusele, energiale või keskkonnale. Sel moel tekiks veelgi enam probleeme. Vajalikud on status quo’d lõhkuvad lahendused. Iga üksikisiku väljakutseks on aktsepteerida võimalust, et tulevik saab olema üsnagi erinev tänapäevast.

Rahaline abi, mida erinevad valitsused üle terve maakera pankadele pakuvad, on täielikult mõeldud status quo säilitamiseks. Ometi ei aita pangandussüsteemi abistamine kuidagi meid eesseisvate probleemide lahendamisel, selline teguviis võib muuta asju ehk veel hullemakski. Fakt, et riigijuhid on otsustanud riiklikke võlgu suurendada mitmete triljonite võrra selleks, et säilitada seda “mis oli”, näitab, et tuleviku muutmine jääb suure tõenäosusega üksikisikute ja väikeste kogukondade kätte.

Martenson ütleb, et raske on anda edasisi juhiseid, kui ta ei oska arvatagi, mis on iga inimese isiklikuks uskumuseks. Mõned usuvad ilmselt, et majanduskasv saab olema tulevikus häiritud samas kui teised ootavad majandussüsteemi täielikku kokkukukkumist. Olenevalt sellest, mis on inimese isiklik arvamus eelseisvast tulevikust, kasvab tegude rohkus ning nende erakorralisus tohutult. Martenson pakub, et on vajalik luua tegevuskava.

 

Tegevuskava koostamine

Tegevuskava loomisel on mitu järjestikust sammu.

  • Esmalt tuleb inimesel otsustada, et ta soovib midagi ette võtta. Endale seda kohustust võtmata ei ole mõtet ka jätkata.
  • Teiseks tuleks tuleb hinnata oma olukorda. Eneseanalüüs peaks sisaldama oma tugevuste, nõrkade külgede, võimaluste ja ohtude analüüsi.
  • Kolmandana tuleb vaadelda ja hinnata tohutut nimekirja tegudest, mida saaks teha.
  • Neljandana tuleks leida sellest nimekirjast prioriteetsemad, sest kõike ei ole võimalik teha.

Alustades algusest, tuleks esimese sammuna hinnata võimalikke häireid, mis status quo olukorrale järgnevad. Riskid suurenevad ilmselt üsna kiiresti ja esmalt näeme pikale venivat mõõnaperioodi kogu sellega kaasnevaga. Järgmisena on oodata ilmselt finantssüsteemi krahhi, millele suure tõenäosusega järgneb kõigi tasemete valitsusasutuste sulgemine. Martenson usub, et tulevikus võime näha midagi sellist juhtumas, kuid ta ei oska täpselt hinnata seisu, kuhu ühiskond sellega täpselt jõuab. Tõenäosust ei ole võimalik hinnata nullilähedaseks ning seetõttu ei saa ühtegi nendest stsenaariumitest täielikult ka välistada.

Eneseanalüüs koosneb kolmest punktist: isiklik rahaline hinnang, mis sisaldaks käesolevaid ja tulevasi vajadusi; käesolev ja tulevane sissetulek; loetelu kogu varast ja ning võimalikud probleemid, mis võivad tekkida varale juurdepääsemisel. Sama olulised on Martensoni sõnul ka teised alusvajadused, ehk isegi olulisemad kui majanduslik valdkond. Lisaks tuleb arvestada ka oma füüsiliste vajadustega. Martensoni sõnul on üsnagi tavaline, et peale eneseanalüüsi koostamist avastavad inimesed, et nende elud sõltuvad paljudest asjadest, mida nad peavad iseenesestmõistetavaks. Olles eneseanalüüsiga ühele poole saanud, peaks inimesel olema juba päris hea ülevaade asjadest, milles on ta tugev ning mis on ta nõrkusteks. Eneseanalüüs on seega lähtepunktiks edasisele – see väljendab inimese suhet ülejäänud maailmaga.

Järgnevalt tuleks kõiki võimalikke riske ning väljakutseid kõrvutada oma eneseanalüüsiga. Arvesse tuleks võtta kolm dimensiooni:

  • aeg – kui kiireloomuline või lähedal on riskiolukord või sündmus;
  • mõju – on see suure või väikese mõjuga sündmus;
  • tõenäosus – kui suur on võimalus, et see olukord ette tuleb.

Et aja dimensioonist paremini aru saada, toob Martenson mõned näited. Kõige lähemal näeb Martenson kinnisvaramulli ja krediidimulli lõhkemist ja pangasüsteemide tõrkeid; veidi kaugemale tulevikku asetab ta nafta nõudluse ja pakkumise ristumise, vananenud beebibuumi põlvkonna inimeste pensioniga seotud probleemid ning võimaliku väga kõrge inflatsioonitaseme; veelgi kaugemal tulevikus ennustab ta olevat rahvusliku maksejõuetuse, võimaliku fiat-raha krahhi ja uue majandusmudeli esiletõusu.

Kindlasti tuleb koostada nimekiri asjadest, mida inimene saaks teha või kindlasti teeb ning asjadest, mida ei ole võimalik teha või suuda teha. Mõni inimene on näiteks täielikult valmis liigutama oma varasid ümber, samas kui teiste varad on näiteks kinni mõnes fondis. Asjad, mida inimene saab või on kindlasti nõus tegema, tuleks omavaheliselt seostatult järjestada nii, et esimesed asjad peaksid olema alati lõpetatud enne kui järgmise juurde asutakse. Tegevuste jaoks, mida ise ei saa või ei ole soovi teha, tuleks ühe võimalusena leida keegi, kes neid teha saaks (siinkohal on oluline kogukond). Võib ka need asjad unustada ning nende peale üldse mitte mõelda.

Esimesena tuleks ette võtta kõige lihtsamad, kiiremad ja odavaimad tegevused või asjad, mis vajavad minimaalset välist abi ja ei ole seotud sisuliste elustiili muutustega. Siinkohal oleks näiteks pangast kogu raha välja võtmine, et vältida olukorda, kus juurdepääs oma rahale kaoks, kui pangaautomaadid ei funktsioneeri. Teise võimalusena saaks ka oma rahad jaotada laiali erinevate pankade vahel, eeldusel, et pankade tõrked ei ole kõikehõlmavad. Kolmas võimalus oleks raha asemel sääste kullas hoida.

Teisena tulevad juba tegevused, mis vajavad rohkem ajalist, rahalist ja energia investeeringut. Siinkohal tuleks mõelda säästmisplaani peale, et edaspidi oleks võimalik endale vajalikke esemeid lubada. Teine variant oleks oma kogukonna ja naabritega lähedaste suhete loomine. Kolmandana tulevad aga suurimad elustiili muutused. Siia alla käib näiteks elukoha vahetamine, uute oskuste õppimine või oma töökoha vahetamine. Oluline on silmas pidada, et kõigepealt tuleb läbi teha väiksemad muudatused ja alles siis asuda suuremate kallale.
World-Environment-Day-Graphics-86

 

Mina-kultuurist meie-kultuuri poole

Martenson rõhutab, et tal ei ole pakkuda lihtsat õpetust või nimekirja tegevustest, mida igaüks kindlasti tegema peaks. Ta teab, et järgmised kakskümmend aastat saavad olema erinevad eelnevatest ning et kõik peaksid olema valmis finantskatastroofiks. Ei saa küll olla sada protsenti kindel, et see juhtub, kuid ei saa olla ka kindel, et see ei juhtu. Martenson usub, et tulevikus liigutakse mina-kultuurist meie-kultuuri poole, tagasi möödunud aegade poole, kui naabrid ei olnud lihtsalt viisakad üksteise suhtes, vaid kui tõesti sõltuti üksteisest. Ta paneb inimestele südamele, et kõik aitaksid teisi nii hästi kui suudavad.

 

 

Allikas: Peak Prosperity

Foto: graphics20.com

 

Toimetas Hendrik Mere