Andri lugu: Arstide sõnul peaksin ma praegu voodihaige olema

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

20. juuli 2020 kell 17:34



“Olin 24-aastane, kui mul diagnoositi ravimatu nõdrestav autoimmuunhaigus – sclerosis multiplex (hulgiskleroos). Arstide sõnul ei olnud mul diagnoosi hetkest enam “normaalset” elu võimalik elada ja, et peaksin arvestama suurte muutustega. Kohati oli neil õigus, kuid mitte nii, nagu nad ise seda mõtlesid,” kirjutab oma blogis Andri Peetso.

 

Veel mõned aastad tagasi tõesti uskusin, et ma ei saagi kunagi enam terveks. Rääkimata heas füüsilises vormis olemisest, ega endast kui sportlasest mõtlemisest.

Nüüd, olles haiguse seljatanud, olen motiveeritum, õnnelikum, enesekindlam ja edukam, kui kunagi varem. Tagasi vaadates näen, kuidas kõik mu probleemid olid omavahel seotud.

 

Nõrga tervisega poiss

Kogu oma elu olen võidelnud nõrga tervisega. Juba väiksest saati olen olnud kõige suhtes ülitundlik: olin alati esimene, kes haigeks jäi ja olin lihtsalt krooniliselt väsinud. Ma isegi ei osanud oma probleemide kohta kaevata, kuna ma arvasin, et nii ongi normaalne. Koolipingis püsisin vaevu ärkvel ja muus elus puudus mul igasugune motivatsioon ning teotahe.

Ühe kuu vanusena elasin ma koos emaga trauma üle, mille tagajärjel ta ei tootnud enam rinnapiima. Ega isegi meditsiinis ei teatud sellel ajal, kui uskumatult oluline ema rinnapiim lapsele on. Ega meil mingeid alternatiive ka ei olnud. Niisis kasvasin üles piimasegu peal. Sellise piimasegu, mida võis leida riigis, mis oli mõned kuud enne oma iseseisvuse taastanud. Polnud kuigi ideaalne olukord.

Selle trauma tagajärjel, haiglasse sattudes, avastasid arstid mul veel ühe, eelnevalt märkamata jäänud sünnitrauma. Hea, et nad selle avastasid, kuid kahjuks tähendas see, et ma pidin terve oma esimese eluaasta haiglas veetma.

Haiglad ei ole kuigi toredad kohad, kus olla. Eriti imikute jaoks. Seda, kuna imikute immuunsüsteem ei ole veel täielikult välja arenenud ja reeglina on haiglad täis haigeid inimesi. Veidi hullemaks teeb olukorra see, kui lapse immuunsüsteemi areng on pidurdatud, kuna ta ei saa rinnapiima. Selle tulemusena sain juba oma esimesel eluaastal mitu laia toimespektriga antibiootikumide kuuri. Ja nende kuuride mõjud mängivad suurt rolli minu tervises mu elu lõpuni.

Järgmise paarikümne aasta jooksul suutsin ma kõikvõimalikud haigused läbi põdeda. Mul on olnud mitu bakteriaalset kopsupõletikku, tugev krooniline angiin, kõrgvererõhutõbi, mikrohaavandid maos, hormoonide tasakaalutus, probleeme mälu, tähelepanu ja mõtlemisega (kognitiivne düsfunktsioon), eelnevalt mainitud krooniline väsimus, lööbed, talumatused ning kõiksugu muud probleemid, mida ei tohiks noorel inimesel esineda.

Kõikide arvestuste kohaselt vananesin ma enneaegselt.

sünnipäev haiglas, 2013 detsember

Iga uue probleemiga kaasnes uus antibiootikumide kuur. Olen veetnud sünnipäevi haiglates, tarbinud põhikoolis vererõhurohte ning neelanud sonde.

Igapäevaelus ma pidevalt unustasin kõiksugu asju: kuhu ma minemas olin, mida tegema pidin ja tihtipeale olin lihtsalt hajameelne ning aeglase taibuga. Kokkuvõttes olen oma elu jooksul oma vanematele ja lähedastele hulga südamevalu tekitanud.

Mu vanemad on kogu mu elu väga toetavad olnud. Nad on mulle alati kõike võimaldanud ja toetanud minu otsuseid (ning mu ebatraditsioonilist eluteekonda). Tänu oma ema tähelepanule ja abile sain õppimisega võrdlemisi hästi hakkama; mingeid asju mu pea siiski võttis hästi. Samas, noore inimesena oli sellel hetkel minu vaatepunktist suurem probleem minu raskused sotsialiseerumisega.

Siis kui teised lapsed omandasid põhikoolis eluks vajalikke sotsiaalseid (ja romantilisi) oskusi, oli minule tegu uue hirmsa maailmaga, mida valitsesid uued reeglid ja normid, mida ma ei mõistnud. Arengu mõttes ei suutnud ma teistega sammu pidada. Samal ajal, kui minu eakaaslastest sirgusid noored täiskasvanud, vaatas minule peeglist vastu ebaküps ja hirmunud poiss.

Enesele teadmata riietusin, käitusin ja väljendasin ma end viisil, mis pani mind silma paistma – ja mitte heas mõttes. Ei läinud kaua, kui teised seda märkasid ja peagi sattusin käputäie õpilaste hulka, kes olid iga nalja sihtmärgiks. Koolikiusamine võib noore väga ruttu väga tumedatesse kohtadesse viia.

Ma lihtsalt ei mõistnud, miks see kõik minuga juhtus. Kõikidel teistel tundus olevat rohkem taipu ja motivatsiooni, kui minul. Tol ajal oli minu suurim hirm, et ma olengi rumal. Ma kartsin, et ma ei suuda endale tulevikus elatist teenida ja, et ma ei leia kunagi kedagi enda kõrvale. Põgenemisvahendina sukeldusin arvutimängudesse.

 

Uued tuuled

Ma ei ole kunagi olnud inimene, kes tavasid järgib. Täpsemalt, ma ei ole kunagi teinud midagi lihtsalt sellepärast, et niimoodi seda tehakse või, et keegi ütleb mulle, et niimoodi peab. Mind ometi kasvatati iseseisvaks mõtlejaks. Ja kõigele vaatamata, ei ole ma kunagi olnud selline, kes lihtsalt olukorraga lepib ja ennast haletsema jääb.

Sel hetkel suunasin kogu negatiivse energia oma elus motivatsiooni. Motivatsiooni tõestada, et teistel ei ole õigus.

Kahekümnendates avastasin endas kire filminduse ja turundamise vastu. Üllataval kombel olin ma selles valdkonnas ka võrdlemisi edukas, sest üsna peagi oli mul kliente maailma eri otstes ning reisisin pidevalt ringi. See sundis mind oma mugavustsoonist väljuma ja õpetas mind inimestega suhtlema. Ma avanesin, arenesin ja elu muutus aina paremaks. Mu kognitiivsed probleemid olid veel piisavalt tõsised, et ma ei suutnud isegi artikleid lugeda, raamatutest rääkimata. Ent ma väljendasin ennast läbi oma töö.

2015 detsembris, 24-aastaselt, diagnoositi mul sclerosis multiplex.

Diagnoosile eelnevalt olin kolinud Amsterdami elama. Olin eemal oma perest ja sõpradest ning pidin võrdlemisi kallis uues riigis ise hakkama saama.

Ma mäletan, et tundsin end erinevatel viisidel kummaliselt, ent arvasin, et see on lihtsalt stressist. Jõulude ajal koju tulles oli mul tuttava silmaarsti juures vastuvõtt. Ta uuris niimuidu, kuidas mul läheb ja kuidas üldine enesetunne on, mille peale ma kirjeldasin eelnevalt kogetud kummalisi sümptomeid. Tema neisse sama kergekäeliselt ei suhtunud ning saatis mind neuroloogi vastuvõtule.

Järgnesid igasugused lõbusad meditsiinilised protseduurid: radioaktiivsed süstid, MRT-aparaatide sisemustega tutvumine ning õnn ja rõõm kogeda paari lumbaalpunktsiooni.

Tõsise ilmega teatas mulle neuroloogiaosakonna vanemarst, et pean end elulisteks muudatusteks ette valmistama.

Selgroovedeliku proovi võtmine

Seejärel viidi mind kurssi minu haigusseisundiga.

Mulle kirjeldati põhilisi ravimeetodeid ja kõiki selle kõrvaltoimeid. Lisaks hirmutati ka kõiksugu muude sümptomite ja probleemidega, mis võivad tekkida, kui ma kohe raviga ei alusta. Siis kui jutt jõudis selleni, et peaksin kogu ülejäänud elu end ülepäeviti süstima ravimiga, mis võib (aga ei pruugi) toimida, ent mu seisundit tegelikult ei ravi (kuna ravi ei ole olemas), lülitus mu aju välja.

Mäletan, et mõtlesin, et see pole lihtsalt võimalik. Sest „sellised asjad ei juhtu päris elus ega minuga“. Ma keeldusin kõikidest arstide määratud ravimeetoditest ning põletasin kõikvõimalikud sillad. Ma lihtsalt keeldusin oma “saatusega” leppimast.

Aeg läks edasi ja järgnevatel kuudel kannatasin kõiksugu valusid, mõistuse hägustumist, seinast seina emotsioone, kummalisi aistinguid ja paanikahooge. Libisesin vaikselt depressiooni ning elasin, sellel hetkel isegi endale arusaamata, läbi kõige tumedaima perioodi oma elus.

 

“Suured muutused elus”

Tulles tagasi oma elu läbiva mustri juurde, et ma ei lepi olukordadega, mäletan, et ühel hommikul ärkasin tugeva meelekindlusega. Mul tekkis sügav mõistmine, et mitte keegi teine ei saa minu tervist korda teha ja otsustasin ohjad enda kätte haarata. Arstid ütlesid, et mu haigusele ei ole ravi. Seega, igati loogilise järeldusena, hakkasin interneti sügavustest välja kaevama kõiksugu ebatraditsioonilisi, kõrge riskiga, või lihtsalt illegaalseid viise, millega oma seisundi parandamiseks eksperimenteerida.

Alustades äärmustest ja sealt tagasi töötades, mõistsin midagi. Äkki ei ole Venemaalt pärit ebaseaduslik eksperimentaalravi kõige õigem meetod oma haigusega toime tulemiseks? Äkki on mu haigus tingitud hoopis halvast keskkonnast ja elustiilist? Ja, et äkki piisab lihtsalt sellest, et ma end kokku võtan, ja hakkan tervislikult elama?

Aastate jooksul sisustasin aina enam oma vaba aega tervise edendamise, biokeemia, raku- ja mikrobioloogia ning psühholoogia õppimisega. Ühtlasi läksin süvitsi ka kõiksugu ebatavalistesse, alternatiivsetesse ja esoteerilistesse lähenemistesse.

Sellest võrsus tugev kirg kõikvõimalike tervisega seotud teemade vastu.

Mina praegu, 2020 juuli

Seda kirjutades olen 28-aastane. Suhtun väga kirglikult kõigesse, mis puudutab bioloogiat, tervishoidu, heaolu, tervislikku eluea pikendamist ja biohäkkimist. Olen sportlik, täie tervise juures ja oma elu parimas vormis. Ma poleks iial uskunud, et minu reaalsus saab selline olema. Samas, olen kaugel ideaalist ja töötan endiselt igapäevaselt oma suuremate elueesmärkide poole.

 

Mis teema on?

Minu diagnoosi saamise päevast on nüüdseks möödas rohkem kui 4 aastat. Olen suutnud ilma tavapärase ravita vabaneda kõigist oma SM-iga seotud sümptomitest. Olen ühtlasi ka veendunud, et tavapärane ravi on lihtsalt psühholoogiline rahuldus süsteemile, et “aitame inimesi”, ometi mitte midagi päriselt tehes. Lihtsalt lapitakse sümptomeid senikaua, kuni taustal patsiendi olukord halveneb ja midagi enam lappida ei anna. Efektiivsed farmakoloogilised ravid on olemas, kuid kahjuks pole need kättesaadavad.

Aga tavameditsiini kohaselt on SM endiselt eluaegne diagnoos. Sellele ei ole ravi. Kuid tundub, et õigete tervislike harjumustega on võimalik elada ravimi- ja sümptomivaba elu. Minu tee taastumiseni on olnud pikk ja keeruline. Ja pikk tee on veel minna.

Enda kogemusele põhinedes on isegi võimalik väljuda sealt haigusest tugevamana. Ja elada paremini ning õnnelikumalt, kui enne diagnoosi.

Ma kirjutan seda, kuna kõik teadmised, mis ma aastate jooksul omandanud olen, on mind tohutult aidanud. Mu elu (ja kogu elustiil) on täiesti muutunud ja ma olen uus inimene. Mul on väga palju vaimset ja füüsilist energiat. Olen kõrgelt motiveeritud, teravam kui kunagi varem. Loen vähemalt raamatu nädalas ja kõik mis ma loen jääb mulle meelde. Kirjutamise hetkel teen kuni 12 trenni nädalas ning ma olen leidnud oma tõelise kire. Lisaks olen suutnud oma teadmistega ka teisi, endale lähedasi inimesi, aidata. Olen tervislikum, õnnelikum ja enesekindlam, kui iial varem.

Ma ei ole meditsiini ega teadustaustaga. Mõistan ja tunnistan, et mu teadmistes on lüngad ja võib-olla ma ei saa kõigest päris õigesti aru. Aga ma annan endast parima, et areneda. Samas, võib ka akadeemilise tausta (kasti) puudumist ja kõrvalseisja perspektiivi kohelda (vaieldavalt) hoopis tugevusena.

Mu süda murdub iga kord, kui näen kedagi endaga sarnases, kes loodab vaid välisele abile, ega mõista, et tegelikult on tema enda käes kogu võim. Lõppude lõpuks on igaühel täielik kontroll oma enda keha üle (ja erandid vaid kinnitavad reeglit). Ma tunnen moraalset kohustust jagada oma teadmisi, lähenemist ja mõtlemist, et otsijad leiaksid tee paranemiseni, mistahes olukorras nad ka ei oleks.

Halbu asju juhtub. Olukorrad ning inimesed on erinevad. Ma ei taha kellegi dramaatiliste olukordade tõsidust ega nendega kaasnevaid raskusi kuidagi alandada. Samuti ei soovi ma olukordi võrrelda. Ma saan täiesti aru, et ma pääsesin isegi võrdlemisi kergelt, kuid mu iva jääb samaks. Minu arust on vastutustundetu loota ainuüksi välisele abile ja alles pärast haigestumist farmaatsiaga sümptomeid lappida. See ei toimi. Sinu tervis ja heaolu algab väikestest igapäevastest harjumustest.

Sinul, kes sa oled mõtlev inimene ja piisavalt priviligeeritud, et seda artiklit lugeda, on moraalne kohustus oma tervist ise hoida ja enda eest vastutada. Vähemalt selleks, et need, kellel ei ole nii hästi läinud, saaksid vastavat abi mitte-ülekoormatud meditsiinisüsteemilt.

Kõigi praeguseks omandatud teadmiste läbi tagasi vaadates, mõistan, kui tihedalt kõik omavahel tegelikult seotud on.

Haiglas esimesed SM protseduurid, 2016 jaanuar

Mina paigutan oma usalduse ja tõekspidamised integratiivse ja funktsionaalse meditsiini suundadele. Lääne-meditsiinil on oma aega ja koht. See on väga tähtis väga keeruliste ja pakiliste olukordade jaoks, aga lääne-meditsiin ei ole absoluutselt pädev tegelema keskkonnast ja elustiilist tingitud haigusseisunditega.

Integratiivsest lähenemisest võid mõelda järgnevalt: kui sa jääd auto alla, siis sa ei lähe šamaani juurde. Kõigepealt longid sa EMO -sse ja lased ennast kokku lappida. Seejärel võid otsida veidi alternatiivsemat abi kiropraktikult, kes tegeleb su valudega. Ja seejärel lähed oma preestri, šamaani, või ravitseja juurde, kes aitab sul kogu seotud traumaga toime tulla. Integratiivse meditsiini mõte on lisaks tavapärasele ravile rakendada ka potentsiaalselt kõrge kasuteguriga, ent väikese riskiga ravimeetodeid. Tervishoiutöötajatele: platseebo on ka efekt.

Funktsionaalse meditsiini mõte on tegeleda haiguste peamiste põhjustajatega. Kui tavameditsiin ravib teatud juhtudel isegi 2. tüüpi diabeeti insuliiniga, siis funktsionaalne meditsiin näeb säärase sümptomite lappimise tühisust ning tegeleb päriselt veres suhkru vähendamisega.

Kahjuks pole meil funktsionaalne meditsiin (veel) väga levinud, kuid nõudlus tekitab pakkumised. Kes otsib, see leiab.

Kohusetundest mainin ka, et nagu tavameditsiinis on olemas nii väga häid arste ja äärmiselt ebapädevaid meditsiinitöötajaid, kehtib sama ka funktsionaalsetele ja naturaalsetele või alternatiivsetele teenusepakkujatele. Hea tava on teha oma kodutöö ja ringi uurida.

Ja ärge alahinnake lihtsat terviseedendust. Pealtnäha tähtsusetud ja “vanainimestele mõeldud” elustiilimuutused päästsid mu elu. See on ka põhjus, miks tunnen isiklikku kohustust kõike õpitut teistega jagada.

Õnneks on paljud neist tänapäeval pakitud ümber palju seksikamasse biohäkkimise kontseptsiooni. Ja see on see, mida ma teiega oma kirjutiste läbi aegamisi jagama hakkan.

Selleks, et hakata tervislikumalt elama, ei ole tarvis oodata kuni sind tabab eluohtlik haigus. Eesmärk on halbu olukordi ennetada. Piisab, kui soovite end pisut paremini tunda või oma niigi head sportlikku jõudlust parandada.

 

Mõttekoht

Aga see on ju kõik loogiline. Igaüks teab, et kui elad tervislikult, siis on tervis hea. Aga kui see on nii elementaarne, siis miks on ühiskonnas elustiiliga seotud haigused ja seisundid rohkem levinud, kui kunagi varem?

Iga aasta sureb ca. 40 miljonit inimest elustiiliga seotud haigustessse. See on ligikaudu 70% kõikidest aastastest surmadest globaalselt.

Probleem ei ole selle teabe omamises. Probleem on selles, et selle järgi ei elata.

Head asjad ei pea olema keerulised – ärge neid siis ise keeruliseks ajage.

 

Andri Peetso

 

Allikas: Andri Peetso blogi

Fotod: erakogu, blogi



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.