Armastades ennast: teejuht ülitundlikele ja teistele õrna hingega inimestele

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

21. veebruar 2016 kell 11:03



Armastades_ennast_ESIKAAS_valitud.inddSoovime oma lugejaid taas rõõmustada värske kirjandusega, seekord avaldame mõned katkendid kirjastuselt Pilgrim äsja ilmunud Ilse Sandi raamatust “Armastades Ennast. Teejuht ülitundlikele ja teistele õrna hingega inimestele”. Tänapäeva maailmas on prestiižne olla tugev: energiline, tiheda päevakava ja laia suhtlusvõrguga inimene, kes jaksab palju teha ja öö läbi pidutseda. See raamat on mõeldud neile, kes vahetevahel tunnevad, et sellise ideaaliga võrreldes oleks neil justkui midagi viga.

 

Raamat on kirjutatud ülitundlikele ja teistele õrna hingega inimestele, keda neid ümbritsev keskkond mõjutab rohkem, ent kelles on peidus paljutki, millest nad ise sageli pole teadlikud. Raamat räägib sellest, mida tähendab olla õrn ja tundlik, kuidas seda kogeda ja kuidas kasutada tundlikkust oma elus positiivselt ära. Raamatu lõpus on Taanis väljatöötatud test ülitundlikele inimestele. Lisaks on toodud ka tegevused, mis aitavad sinul kui õrna hingega inimesel kindlustada oma heaolu. Raamat on mõeldud ka psühhoterapeutidele, psühholoogidele ja teistele nõustajatele, samuti ülitundlike inimeste sugulastele ja sõpradele.
Autor Ilse Sand on psühhoterapeut, teoloog, endine kirikuõpetaja ja Taani Psühhoteraapia Liidu liige. Ka tema peab ennast ülitundlikuks ning tunneb end samuti justkui lõksus teiste, kiiretempolist elu elavate inimeste keskel, sest ülitundlikele inimestele selline elurütm ei sobi.

Situatsioonid elus – Keerulised suhted

Mitmed ülitundlikud inimesed eelistavad elada üksi. Nii on neil võimalik iga päev nautida kõrgelt hinnatud rahu ja vaikust. Ent mõnikord võivad nad tunda end üksildasena. See paneb nad valusa dilemma ette:

“Tahaksin leida endale elukaaslast, aga tean, et mul on raske, kui ta tahab, et ma tuleksin kõikidele tema sugulaste suurtele sünnipäevapidudele. Ma tunnen end juba praegu süüdi, et suhtlen oma lähedastega liiga vähe.“

Hanne, 45

 

Suhtes olevate ülitundlike inimestega vesteldes räägivad nad mulle sageli, kui raske on neil leida aega ja ruumi üksi olemiseks.

“Mu naine korraldab kohe stseeni, kui ma ei tee vähemalt pooli kodutöid ise ära ega vaata laste järele. Ma ei salli, kui ta muutub emotsionaalseks. Minu närvid ei talu seda. Ja nii ma püüangi kõigest väest oma osaga kodutöödest hakkama saada. Ma olen teinekord lausa hirmul. Halvimal juhul olen ma nii pinges, et kaotan kontakti iseenda ja ümbritseva maalimaga.

Kui see juhtub, tunnen ma igatsust igavese rahu järele. Oma töökojas olles saan ma vahel rahu. Mulle meeldib seal omaette nokitseda. Ent see rahutunne on sageli lühiajaline. Abikaasa arvab, et tähtsam on teha ära kõik kodused toimetused või lastega aega veeta ja nad töökotta kaasa võtta.“

Kasper, 35

 

Kui sul on tarmukas ja suhtlemisaldis partner, kes sinu tundlikkust austab ja mõistab, on teil koosolemiseks mitmeid eeliseid. Tavaliselt on tarmukam osapool õnnelik, kui sõidab autoga, käib poes ja lastega üritustel. Kuna vastupidavamatel inimestel pole probleeme unega, ei ole partneril midagi sellest, kui sa ta oma rahutu une tõttu keset ööd üles äratad ja talle kaissu poed.

Ent kui sinu vastupidaval sõbral on raske mõista sinu tundlikkust, võib kooselu osutuda raskes. Võib-olla ta näitab üles mõningast hoolivust. Ent kui partner heidab sulle igal võimalusel ette, et „sul on vedanud, et minul on nii palju energiat, sina aga oled kogu aeg väsinud“, või kui ta sügavalt ohkab iga kord, kui peab minema välja ilma sinuta või tegema rohkem koduseid töid, tunned sa end halvasti ja kardad, et oled talle koormaks.

Mõned jäävad kaua sellisesse suhtesse ja neid tabab stress või läbipõlemine. Mõned inimesed otsustavad kooselu lõpetada ja abielu lahutada. See on raske otsus:

“Minu abikaasa tujud vaheldusid ja see jättis minusse sügava jälje. Ma ei suutnud seda enam taluda. Lõpuks ma otsustasin temast lahutada. See oli tohutult raske. Ma olen nii paljudele haiget teinud ja see oli viimane asi, mida ma soovisin teha.“

Line, 42

 

Mõni elab koos inimesega, kes on samuti ülitundlik:

“Ma leidsin oma hingesugulase kolmandal katsel. Kõrvalt paistab meie abielu ilmselt väga igav. Enamuse ajast veedame kodus, sest meile kummalegi ei meeldi autoga sõita. Koos olles ei vaheta me sageli sõnakestki. Ent me tunnetame teineteist sügavuti ja ma saan jagada temaga oma sisemaailma, mille olemasolust ma enne olin vaevu teadlik.“

Egon, 62

 

Ülitundliku lapsevanema rollis

Mõned ülitundlikud inimesed ei soovi saada lapsi. Teised otsustavad ühe lapse kasuks. Ülitundliku inimesena on lapsevanema roll keeruline:

“Mul on raske leida hetke pausideks, mida vajan. Kui ma lähen vannituppa, et pisut omaette olla, hõikab ta kohe: “Emme, emme, kus sa oled?““

Maja, 38

 

Mõned minu kursustel osalejad on rääkinud, kuidas nad on olnud sunnitud paluma teismelistel kodust välja kolida, sest kogu see lärm, kaos ja ettearvamatus, mis selle-ealiste lastega kaasneb, muutus väljakannatamatuks.

Ülitundliku inimesena on sul tõenäoliselt mitu hea lapsevanema omadust. Sa oled intuitiivne, tähelepanelik ja tunnetad, mida su laps vajab. Sa oled kindlasti ka kohusetundlik ja hea lapsevanemana püüad anda endast kõik. Tõenäoliselt on sul lapsevanemaks olemise kohta ka väga kõrged normid. Sul võib olla häbi, kui sa nende normideni ei küüni. Probleem on selles, et sinu energia saab otsa ja sa pead saama olla omaette. Kui sulle seda võimalust ei anta, sa ärritud ja kogu su empaatia hävineb hetkega.

Kui lapsevanemaid on kaks, võite üksteist toetada ja lasta teisel vahepeal puhata. Üht või mitut last üksinda kasvatades tuleb kasuks igasugune abi. Mina olen elanud üksinda kahe lapsega. See on võimalik. Ent mul on olnud sageli häbi, et ma pole suutnud anda endast rohkem. Näiteks, ma ei käinud koolis kõikidel lastevanemate koosolekutel. Mu lapsed õppisid varakult ise üles ärkama ja kooli minema. Mul oli valus kuulda, kuidas mõni rääkis, et ärkab hommikul üles ja küpsetab lapsele saiakesi. Ma soovisin, et ma oleksin oma laste jaoks ka seda teinud. Ent minu närvisüsteemile oli liiga stressi tekitav saata hommikul kooli kahte last, kellest üks ärkas alati viimasel minutil. Pärast seda pidin ma tükk aega rahunema ega suutunud keskenduda oma tööle.

Kui ma tegin endale rahulikke hommikuid, jäädes voodisse, tropid kõrvas, ja tõustes alles pärast seda, kui lapsed olid ära läinud, oli päev minu jaoks palju tegusam. Ent mitmed naabrid tegid mulle märkusi ja küsisid, mis kell ma tegelikult üles tõusen. Ma eirasin neid küsimusi, sest mul oli häbi. Ka praegu on mul kahju, et oli asju, mida ma ei suutnud oma lastele anda. Ma oleksin tahtnud olla energiast pakatav ema, ent ei olnud. Oli nii, nagu oli, ja ma ei ole enam enda peale vihane. Mul on kaks täiskasvanud, iseseisvat last, kel läheb hästi.

 

Allikas: Ilse Sand “Armastades ennast“

Pilt: pilgrimbooks.ee