Inspireerivad Eesti inimesed: Sünnitoetaja Karita Mikko kui perede hea haldjas

6. juuni 2018 kell 19:58



Karita on oma kutsumuselt doula ehk pere- ja sünnitoetaja, kes oma kogemuste ja teadmistega nõustab ja toetab nii naist kui ka kogu tema peret raseduse ja sünnituse ajal ja ka pärast seda. Kohtusin temaga esimest korda, kui valmistusin oma teise lapse sünniks. Juba esimesel hetkel, mil Karita meie kodu uksest sisse astus, tundsin, kuidas temast õhkub erilist rahu, soojust ja headust. Mida rohkem jutustasime ja arutasime sünnitusplaani, seda enam kasvas nii minus kui ka abikaasas veendumus, et just Karita on see inimene, keda soovime sünnitusele toeks. Olles ise küll tegelenud joogaga ning käinud ka teadliku beebiootuse kursustel, teadsin esimese lapse sünni põhjal, et vaatamata igakülgsele ettevalmistusele võib sünnitus kujuneda kogemuseks, kus vajad teadliku abistaja kohalolu ja tuge, et minna läbi sellest kirevast tunnetespektrist, mida pakub uue elu ilmale toomine.

 

Isiklik kogemus andis õpingutele tiivad

Karitaga vesteldes tuli välja, et doulandus tuli tema ellu kuidagi ise. See seletab nähtavasti ka seda, miks tema puhul mõjub sünnitoetus niivõrd loomulikuna. Kui Karita oli alustanud tööd Algallika protsessi ja Hingamistöö terapeudina, aitas ta inimestel igapäevaselt läbida sügavaid psühholoogilisi protsesse. Ühel hetkel jäi üks tema klientidest lapseootele ja kutsus Karita sünnitusele kaasa. Karital ei tekkinud kõhklemishetkegi ning ta oli kohe nõus.

“Olin enda teiseks sünnituseks valmistunud ülima põhjalikkusega ja seetõttu arvasin ka teadvat, kuidas sünnitust toetada. Pärast esimest toetamise kogemust hakati mind järjest enam sünnitustele kutsuma ja see juhtis mind doulandusest rohkem teada saama ning asjale sügavuti lähenema. Kuna sel ajal, kui ma alustasin sündide toetamist, ei olnud Eestis see veel kuigi kaugele arenenud, sain suurema osa oma teadmistest Dona Internationali õppematerjalide, põhjatute raamatuhunnikute uurimise ja internetiavarustes tuhnimise kaudu. 2010. aastal korraldasime kahe hea kolleegiga Binnie A. Dansby juhendamisel sünnitoetajate kursuse, mille ajal ootasin ise kolmandat last. Oma õpingute kinnistamine isikliku kogemuse kaudu andis mulle justkui tiivad sellel teel. Sain väga põhjaliku väljaõppe sellest, kuidas luua õnnelik ja rahuldust pakkuv sünnituse kogemus. Ma ei ole endalt kunagi küsinud, miks ma seda teen – pole olnud vaja küsida, sest see on osa minu sügavamast tunnetusest ja arusaamisest, et selline on lihtsalt minu teekond siin. Sama loomulik kui see, et hommikul päike tõuseb ja õhtul loojub,“ räägib Karita oma sünnitoetaja teekonnast.

Ka Karita ise on kasutanud doula abi oma kolmanda lapse sünni juures. Doula roll on olla olemas ja mõelda ilusaid mõtteid. Sünnitusel selgus, et kõige rohkem vajas teda hoopis Karita tütar, kes sünnitusel osales. Tütar istus doula süles, Karitast ja tema mehest pisut eemal ning doula vastas tema küsimustele ja selgitas toimuvat.

 

Miks kasutada doula abi?

Tänapäeva ühiskonnas on kasvav trend riskide maandamine tehniliste näitajate kaudu. See tähendab, et rohkem tähelepanu pööratakse masinatele ja numbritele. Ämmaemandate ja arstide ülesanne on jälgida, et ema ja lapse tervisega oleks kõik korras, et kõik näidud oleksid normi piires. See viib tähelepanu kõrvale tõsiasjalt, et neid füüsilisi näitajaid mõjutavad eelkõige naises toimuvad emotsionaalsed ja psühholoogilised protsessid. Siin tulebki mängu doula. Doula jälgib naises toimuvaid protsesse ja toetab nende kulgemist sellist rada pidi, et see toetaks ka sünnitust. Doula aitab lõdvestuda, leida kindlustunde ja tasakaalu, julgustab ja ergutab, toetab pere soove ning loob sujuva koostöö meditsiinipersonaliga.

Parimal juhul on pere doula jaoks enne sünnitust nii tuttavaks saanud, et doula oskab pakkuda täpselt seda, mida naine ja mees vajavad. Aga on üks asi, mida kindlasti kõik inimesed vajavad – kindlustunne. Doula osalemine annab naisele ja mehele tunde, et keegi on koos nendega igal sammul seda protsessi läbimas. Keegi, kes on toeks nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt, teab ja tunneb sünnitusega seotut ning oskab vastata küsimustele, kui neid peaks tekkima. Karita on inimene, kes oleks justkui loodud teisi toetama ja nõustama ning seetõttu pöördutakse tema poole lisaks ka väga palju psühholoogiliste probleemide puhul, nagu näiteks ärevushäired, paanikahood, kõrgenenud stressitase ja sünnitusjärgne depressioon. Tema ülesandeks on sellisel juhul toetada naist kõigi oma tunnetega toimetulekul nii raseduse ajal, sünnitusel kui ka sünnitusjärgsel ajal.

 

Doula jaoks on iga sünd eriline

Kui Karita hakkab meelde tuletama oma eredamaid mälestusi doulana, avaneb üksteise järel kiiresti suur hulk mälupilte. Olles doulana juba üle kümne aasta tegutsenud ning lisaks oma kolme lapse sünnitusele füüsiliselt kohal olnud veel 300 sünnitusel, on päris keeruline midagi konkreetset välja tuua. Karita ütleb, et tekib justkui „tühi täis ruum“, kus kõik need mälestused on koos.

Võimatu on ühtegi neist eristada eredamaks, sest nad on kõik siin. On mälestusi, mis on mind väga palju mõjutanud ja õpetanud. Iga sünnitus on eriline. Töö doulana on selles mõttes eriline, et ma ei tööta süsteemis, kus üks läheb ja tuleb teine. On naisi, kes pöörduvad minu poole ka siis, kui lapsed, kelle sündi ma olen toetanud, on saanud eelteismelisteks – ka selles perioodis võivad emad lastega toimetulekuks abi vajada. On peresid, kes tulevad minu juurde tagasi ka järgmise rasedusega. Doulana lood suhte perekonnaga, vastastikuse usalduse ja läheduse, mida on raske sõnadesse panna. Olles õppinud ja kogenud seda, milline mõju on sünnil inimese elule, on loogiline, et jään pere jaoks toetajaks ka hiljem. Nad ei pea mulle kui võhivõõrale rääkima tervet lugu ja nuputama, millisest hetkest on probleem alguse saanud. See on kõik juba teada ja lihtne on leida lahendusi, mis toetavad positiivset ellusuhtumist ja rahuldust pakkuvat pereelu.“

Kümne aasta sisse mahub ka raamatu kirjutamine ja sünnitoetajate koolituste korraldamine. Neid nimetab Karita hellitavalt oma loomingulisteks lasteks. Sünnitoetajad on grupp naisi, kus teadvustatakse sünni erilisust, sünnituse positiivse kogemuse olulisust ja mõistetakse, et nii palju on võimalik kõrvalt ära teha, et sünnituse mälestus jääks positiivne olenemata sellest, kuidas kõik kulgeb. “Ma juba armastan kõiki neid naisi,“ ütleb Karita siiralt ja heldinult oma endisi ja tulevasi õpilasi silmas pidades.

 

Kuidas saab naine ise end sünnitusel aidata?

Sünnitus on protsess, mis algab palju varem kui tuhud või vete vallandumine. Karita arvates on parim abi, mida naine saab endale pakkuda, teadlik sünnituseks valmistumine juba raseduse ajal: „On loomulikult oluline pöörata tähelepanu tervislikele eluviisidele ja vältida füüsilisi riske nagu alkoholi tarbimine, suitsetamine ja ebavajalike ravimite tarvitamine, kuid see on ainult väike osa sellest, mis loob aluse terve ja tervikliku beebi arengule. Lisaks eelnevale on veel palju asjaolusid nagu allasurutud ja väljendamata tunded, madal enesehinnang, vähene toimetulek stressiga ja oma lapsega mitte suhtlemine. Sisemised pinged ja vähendavad mõtted mõjutavad toimetulekut sünnitusel, sellepärast on oluline juba raseduse ajal tegelda oma enesehinnangu tõstmisega, tõsta usku oma võimetesse, rääkides oma tunnetest, hirmudest ja kahtlustest neile, kes oskavad naist toetada ja aidata.“

Lapseootel peredele soovitab Karita suhtlust spetsialistidega ja nendega, kes on sünnitanud nii, nagu naine isegi sooviks sünnitada: „Tasub uurida, mida on teinud need naised raseduse ajal, kes on oma sünnitusega tõeliselt rahule jäänud. Küsida, kuidas nad valmistusid. Tihtilugu kipume paraku kuulama hoopis neid, kes räägivad sünnituse kogemusest kui millestki hirmsast. See ei aita aga naisel luua teistsugust kogemust. Oluline on suhelda ja ümbritseda end inimestega, kes teavad, kuidas luua positiivne sünnituse kogemus.“

Sünnitusel soovitab Karita aga keskenduda mõnele toetavale mõttele, mis aitab toime tulla. Toetavaid tehnikaid on erinevaid. Mõni naine valib lähenemise visualiseerida tuhusid kui laineid, mis tulevad ja lähevad. Mõni mõtleb tuhu ajal konkreetset mõtet, nagu näiteks “ma olen väeline naine“, “ma suudan lõdvestuda“, “iga väljahingamisega lasen lahti ja lõdvestun“. Sünnitusel töötab kõik, mis on julgustav, positiivne, väestav ja rahustav.

Ettevalmistusel tegeleb Karita palju ka nende teemadega, mis aitavad naistel oma keha aktsepteerida: “Sünnitus on korraga nii emotsionaalne kui ka füüsiline protsess ja seetõttu on oluline sünnitusel olla heas kontaktis oma kehaga, et tunda end oma kehas mugavalt ning vabalt. Naised, kes on oma kehaga armastavas suhtes, võtavad kergelt asendeid, mis toetavad sünnituse kulgu, julgevad ennast silitada ja puudutada teiste juuresolekul, võtavad vastu toetajate puudutusi ja lähedust ning suudavad kergemini keha lõdvestada ka siis, kui kogevad hirmu või ebamugavust.“

 

Teadlikkus kasvab aja ja kogemusega

Ehkki praegusel ajal räägitakse palju loomulikust sünnitusest, leiab Karita, et kõige olulisem on kasvatada teadmisi ja arusaamist teadlikust sünnitusest: „Teadlik sünnitus on sünnitus igasugusel viisil, lihtsalt vahe on selles, et naine ja tema toetaja mõistavad sünnituse kulgu – miks see toimub täpselt nii, nagu parajasti toimub. Naine saab kõikidele küsimustele vastused ja näeb enda mõtete, tunnete ning emotsioonide mõju sünnituse protsessile. Selline teadvustatud protsess annab sisemise kindlustunde ja arusaamise, kuidas edasi liikuda.“

Rääkides teadlikust sünnitusest, meenuvad mulle enesele mälestused oma teise lapse sünnist, kus oli suur roll imelise toetuse näol ka Karital endal. Ehkki meie esimese lapse sünd on samuti üsna värske mälestus ning valmistusime abikaasaga sellekski võrdlemisi teadlikult ja abiks oli ka eraämmaemand, mõistan praegu tagasi vaadates, et iga sünd on tõepoolest eriliselt eriline ning alati on ruumi enesearengule. Teadlikkus ei saa olla vist kunagi täielik, vaid kasvab aja ja kogemusega.

Karita oli meile toeks ning andis julgust ja enesekindlust nii raseduse ajal kui ka kogu sünnitusperioodil, mis kujunes mitmepäevaseks protsessiks. Samuti on ta meie jaoks kuni tänaseni kogu aeg olemas olnud. Meie nimetame teda oma pereringis väikeseks ingliks: astus ta sünnitustuppagi sisse just sel hetkel, kui meil mängis taustaks Snatam Kauri „Halleluuja“… Sellest hetkest muutus kogu sünnitegevus kuidagi eriliselt väekaks ja samas tundsin, kuidas suurenes eneseusaldus ning ka mu abikaasa sai palju rahu ja kindlust pelgalt Karita kohalolust. Polnud vaja liigseid sõnu ega midagi muud erilist, kuna usaldus ja side, mida on vaja sünnitoetuse juures, olid täielikud ning ainuüksi juba Karita kohalolust piisas meie jaoks. Tema rahulik pilk ja julgustavad sõnad andsid jõudu just neil hetkedel, kui seda vaja oli. Peamine oli aga see enesekindlus ja usaldus protsessi vastu, mis minus tärkasid.

Oma esimese lapse sünnil ei saanud ma tegelikult väga aru, mis parasjagu toimub ja mida ma peaksin tegema. Teise lapse sünd oli imeline kogemus, kus tajusin täielikult, mis minu kehas toimub, kuidas saan end kõige paremini toetada ning kuidas beebi mu sees liigub. Ma ei vahetaks seda väestavat kogemust mitte millegi vastu ning pärast sünnitust ütlesin naljaga pooleks, et võiksin minna nüüd maratoni jooksma. Ehkki mõlemad lapsed sündisid meie perre loomulikult ja ilma valu vaigistamata, olin esimese sünnituse ajal täiesti läbi ja kurnatud veel mitu kuud ning kogu elamus jäi minu jaoks võrdlemisi häguseks. Teise sünnituse imeline kogemus on pannud mind aga huvi tundma selle vastu, mil viisil doulasid üldse välja õpetatakse, et ainuüksi nende vaiksest ja rahulikust kohalolust piisab, et anda naisele seda väge ja eneseusaldust, mida sünnitusel kõige rohkem vaja on.

Kogu meie olemus on meie mõtete tulemus“

Tuleb välja, et doula pere- ja sünnitoetaja õppekava on kokku pandud tunnustatud spetsialistide poolt ning ellu viidud koostöös Põlistarkuste ja Rahvaravi Kooliga. Karita roll on seal olla õppekava sisu hoidjaks ja parendajaks ning olla ka mõningates ainetes douladele mentoriks oma teadmiste ja kogemustega.

Ma olen uhke kõikide õpilaste üle, kellega mul oli ja on au seda teed koos kõndida. Igaüks neist on kvalifitseeritud toetama perekondi nii rasedusel, sünnitusel kui ka sünnitusjärgsel ajal emotsionaalselt, vaimselt ja praktiliselt. Doulaks õppimine ei ole ainult eriala selgeks õppimine, vahendite omandamine ja nende rakendamine. See on tegelikult sügavuti töö iseendaga. Nagu üks esimese lennu lõpetanud doula ütles: „Teekond teisteni käib ikka läbi iseenda. Ja ka läbi selle osa endast, mida me alati ei tunne, ei märka või kardame. Selleks, et pakkuda tuge, tuleb kõigepealt osata seda ka vastu võtta, hoolimata kellegi varjupoole kujust või suurusest.“ Just sellele teekonnale me naised viimegi – enda sisemaailma avastusretkele, millest kasvab suurem intuitsioon, sisemine tunnetus ja vägi, piiritu empaatia ja hoolivus teiste vastu. Olles selle teekonna läbi teinud, ei ole toetuse pakkumine enam pingutus ja endast tükkide äraandmine, vaid perega koos töötades tekkiv sünergia, mis on pidevas vahetuses,“ räägib Karita koolitusest lähemalt.

Kui uurin Karita käest, kas tema arvates on oluline mehe viibimine sünnitusel, siis leiab ta, et täpselt nii, nagu laps eostatakse koos, täpselt sama loomulik on last ka koos sünnitada: „Kuigi sünnitus on suures osas naise sees toimuv protsess, ei ole lapse isa kuidagi sellest eraldi. Muidugi on see lõpuks iga pere isiklik otsus, kuid mina olen soovitanud pigem koos sünnitada. Vähemalt valmisolek toetada ja olemas olla võiks ikkagi olla.“

Karita räägib oma kutsumusest doulana südantliigutavalt ja inspireerivalt: „Kui sa teed seda, mis on kooskõlas sinu sisemise olemusega, siis tekib selline tunne, et sul on olemas kõik teadmised, jõud ja vägi selle töö tegemiseks. Justkui mingi põhjatu sahtel tõmmataks sellel hetkel lahi ja kõik tuleb ise. See on väga hea tunne. Olen töötanud ka teiste kohtade peal, mis on samuti tore kogemus olnud, kuid sügavam tunne oli selline, nagu oleks täiesti valele tänavale pööranud ja esimesest kõrvaltänavast tuleb tagasi keerata.“

Karita usub, et elu on elamiseks, kogemiseks, õppimiseks ja armastamiseks. Samuti toetub ta oma elus väga palju kohaloleku teooriatele ja sisemisele tunnetusele. Ühe hea mõtteterana toob ta välja Buddha sõnad „Kogu meie olemus on meie mõtete tulemus“ ning lisab oma loomupärase säraga, et meil kõigil on võimalus valida, mida mõelda.

Mina mõtlen aga siinjuures, kui ilus see on, et nii paljudel peredel on olnud võimalus osa saada sedavõrd imelisest sünnitoetusest. Värskendav on teadmine, et inimesed õpivad lisaks ärile, juhtimisele ja kõigele muule ka seda, kuidas aidata uuel elul võimalikult pehmelt ilmale tulla.

 

Intervjueeris ja toimetas Annamaria Venski

Hingepesa.ee

 

Artikkel ilmus algselt Telegrami 7. ajakirjas

Foto: erakogu