Inspireerivad Eesti Inimesed. Jaana Soom: Meie suurimaks probleemiks on liigsed hinnangud

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

22. juuli 2020 kell 13:37



Telegrami 7+ tegutsemisaasta jooksul oleme kokku puutunud kõige erinevamate terapeutide ja ravitsejatega. Täna tahaksime teile tutvustada naist, kellest pole veel kirjutatud ühtegi artiklit ja kes ei ole end seni veel ka kusagil ise tutvustanud või reklaaminud. Teie ees on Jaana Soom – ametilt aednik ja maastikuehitaja, elukutselt terapeut/toetaja. Kui peaksin kirjeldama, mida Jaana täpsemalt teeb, siis ütleksin, et see on segu reikist, massaažist, ja veel mitmest ise tema juurde tulnud tehnikast, millele ei oska nimegi anda. Igatahes inimesi, keda enda kallal toimetama lasen, võin üles lugeda ühe käe sõrmedel ja Jaana on üks neist.

Artikkel ilmus Telegramis algselt aprillis 2019.

 

Alljärgneva intervjuu juhataksin sisse ühe lõiguga, mis just praegu enim kõnetab: “Asi,mille vastu enda sees võitlen ja jälgin, on hinnangute andmine teiste ja enda pihta. Selle peale läheb meeletult palju aega ja energiat ära. Ära vahi teisi, uuri ennast! Kuulates hinnangute andmist, tekib tahes tahtmata küsimus: “Kes oled sina, inimene, et võid hinnanguid anda. Kas oled tõesti teistest parem, et sul selline õigus on?” Anna hinnang siis, kui sul endal kõik korras on ja vaata ikka korralikult enda sisse. Kui sa leiad, et kõik ei ole korras, siis ole nii kena ja ära pruugi suud. Ja need inimesed, kellel on sees tasakaal ning teadlikkus endast, teistele hinnanguid ei annagi. Teisi ju muuta ei saa, aga ennast küll. Pingel ja stressil on põhjus, paljud ei viitsi süüvida ja otsida vastust endast. Minnakse karjaga kaasa või siis endale ja teisele seatud reeglid ja piirangud on rängad.”

 

Elasid lapsena Peipsi järve ääres – milline oli sinu lapsepõlv? Mida imelist ja erilist selle peale mõeldes silme ette tõuseb?

Meelde tuleb kohe suvi, mälestuste killud koos oma lõhnade ja värvidega päike, võililled, kiik garaažiuksel, angervaksa uimastav lõhn, kollased võhumõõgad, heinalõhn, piparmündi tee, naabrite lehmalüpsimasina müra, päikese sillerdus vee, tähistaevas, mäletan ennast jooksmas karjateel läbi kastese rohu – mõnus. Kastene jahedus ja rohu pehmus on siiani jalgades. Järve äärde saamise ootus ja muidugi külma vee trotsimine järve ääres.

Lapsena tajud ju maailma ilusa ja päikselisena, silma ette kerkivad kohe vaid need päevad, mil päike paistis. Ja las see mälestus jääbki nii. Kahju ainult, et seda tookord ei osanud nautida.

 

Sinu side loodusega – oled aastaid tegelenud taimede ja puudega, teenid leiba aednikuna. Mis sind selle töö juures võlub?

Võlusid tegelikult tuleb otsida, tihtipeale selleks töö juures aega ei ole. Teed oma asjad ära, sest järgmised tegevused juba ootavad. Elu müstikat märkad tihtipeale alles peale tööpäeva lõppu vabal päeval.

Mis mind võlub? Loodus ise, oleme ju osa sellest, taimede kasvamise võlu on teemad, mis ei peaks tegelikult olema iseenesestmõistetavad. Paned seemne mulda ja sellest kasvab uus elu. Kuidas ta seda teeb ja miks on ju müstika.

Kivid on supertegelased oma energeetikaga. Needsamad raudkivid ja paekivid, millega me koos elame. Hiiekivide energia on väga tugev ja müstiline, samuti suured tegijad nagu meri, järv, päike, kuu, tuul ja maa ise. Igaüks neist on omamoodi hingamise ja eluga. Kui teadlikult sellega tegeleda, võid palju uut avastada nii enda kui ümbritseva kohta. Aastatega on tulnud suur austus nende vastu.

 

Kuidas elukutse valisid?

Elukutse või amet? Pigem amet siiski. Elukutse või “elu kutse “on ju see, mis köidab ja sütitab. Ajendab otsima, uurima , arendama ning paneb silmad särama. Amet on minu jaoks aga tegevus, mis leiva lauale toob.. Õnnelikud on need inimesed, kes oma elukutse juba noorena ära tunnevad. Minul läks sellega natuke kauem aega.

Olin peale gümnaasiumi lõpetamist suhteliselt liimist lahti, kukkusin eksamilt läbi ja enesehinnang oli allapoole nulli. Läksin isa juurde Jõgevale tööle, ega see mingi unistuste paik ei olnud, vahepeal õppisin sekretäri ametit ja see ei istunud mulle. Siis jõudsin maastikuehituse juurde. Käisin suviti Soomes kapsapõllul tööl ja sealne peremees soovitas mul minna kooli õppima, et siis saab ta mind praktikandina tööle võtta. Ju siis olid härral omad kasud mängus, millest mina tookord midagi ei taibanud.

Aga kärbes oli sellega mulle pähe pandud ja mingi loogiline tegevus võiks ju ka olla. Kuna kodused majanduslikud võimalused olid piiratud, siis tegin otsuse, et lähen sinna kooli, mis on kodule kõige lähemal. Amet tundus tookord huvitav. Natuke uurimist ja otsus sai tehtud, läksin siis Luuale maastikuehitust õppima. Üks asi viib ju teiseni, äkki poleks ma praegu siin ja tegelemas oma “elu kutsega” kui poleks seda sammu teinud. Nüüdseks olen maastikuehituse ja aedniku ametit pidanud juba pea 13 aastat.

 

Kuidas suhtled taimede ja puudega? Mis keeles nemad räägivad? 

Inimene on tulnud siia aednikuks, hoolitsema oma kodu eest, Maa ongi ju meie kodu. See paik on meile antud elamiseks. Tuba ju koristad ja hoolitsed oma maja või korteri eest  sa tahad, et sul seal hea oleks olla. Seega on inimese üks esmaseid ülesandeid hoida loodust ja austada seda päriselt. Aga kui juba suhtlusesse laskuda taimedega, siis ikka teadlikult. Tasub kõigil proovida. Minu suhtlemine toimub ikka mõttetasandil ja energeetikat tunnetades. Siis peab lihtsalt küsima ja vaikusest tulevad vastused. Lihtsalt tuleb mõtlemine lahti lasta ja suhtlus toimibki.

Millal sa hakkasid energiamaailma vastu huvi tundma?

Väike pisik on kogu aeg vist sees olnud. Nii tore oleks ju, lapsena mõtlesin, et vehin natuke võlukepikesega ja maailm muutub. Kas ma nüüd vehkisin, aga mõte sellest oli äge. Inimesed ja nende huvid on erinevad. Kes huvitub spordist ja käib jooksmas või mingit muud spordiala harrastamas, kes ehitab või kes putitab masinaid. Muinasjutud on ju tõsi, lapsena on see sinu maail



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.