Inspireerivad Eesti Inimesed. Jaana Soom: Meie suurimaks probleemiks on liigsed hinnangud

13. aprill 2019 kell 10:37



Telegrami 6+ tegutsemisaasta jooksul oleme kokku puutunud kõige erinevamate terapeutide ja ravitsejatega. Täna tahaksime teile tutvustada naist, kellest pole veel kirjutatud ühtegi artiklit ja kes ei ole end seni veel ka kusagil ise tutvustanud või reklaaminud. Teie ees on Jaana Soom – ametilt aednik ja maastikuehitaja, elukutselt terapeut/toetaja. Kui peaksin kirjeldama, mida Jaana täpsemalt teeb, siis ütleksin, et see on segu reikist, massaažist, ja veel mitmest ise tema juurde tulnud tehnikast, millele ei oska nimegi anda. Igatahes inimesi, keda enda kallal toimetama lasen, võin üles lugeda ühe käe sõrmedel ja Jaana on üks neist.

 

Alljärgneva intervjuu juhataksin sisse ühe lõiguga, mis just praegu enim kõnetab: “Asi,mille vastu enda sees võitlen ja jälgin, on hinnangute andmine teiste ja enda pihta. Selle peale läheb meeletult palju aega ja energiat ära. Ära vahi teisi, uuri ennast! Kuulates hinnangute andmist, tekib tahes tahtmata küsimus: “Kes oled sina, inimene, et võid hinnanguid anda. Kas oled tõesti teistest parem, et sul selline õigus on?” Anna hinnang siis, kui sul endal kõik korras on ja vaata ikka korralikult enda sisse. Kui sa leiad, et kõik ei ole korras, siis ole nii kena ja ära pruugi suud. Ja need inimesed, kellel on sees tasakaal ning teadlikkus endast, teistele hinnanguid ei annagi. Teisi ju muuta ei saa, aga ennast küll. Pingel ja stressil on põhjus, paljud ei viitsi süüvida ja otsida vastust endast. Minnakse karjaga kaasa või siis endale ja teisele seatud reeglid ja piirangud on rängad.

 

Elasid lapsena Peipsi järve ääres – milline oli sinu lapsepõlv? Mida imelist ja erilist selle peale mõeldes silme ette tõuseb?

Meelde tuleb kohe suvi, mälestuste killud koos oma lõhnade ja värvidega päike, võililled, kiik garaažiuksel, angervaksa uimastav lõhn, kollased võhumõõgad, heinalõhn, piparmündi tee, naabrite lehmalüpsimasina müra, päikese sillerdus vee, tähistaevas, mäletan ennast jooksmas karjateel läbi kastese rohu – mõnus. Kastene jahedus ja rohu pehmus on siiani jalgades. Järve äärde saamise ootus ja muidugi külma vee trotsimine järve ääres.

Lapsena tajud ju maailma ilusa ja päikselisena, silma ette kerkivad kohe vaid need päevad, mil päike paistis. Ja las see mälestus jääbki nii. Kahju ainult, et seda tookord ei osanud nautida.

 

Sinu side loodusega – oled aastaid tegelenud taimede ja puudega, teenid leiba aednikuna. Mis sind selle töö juures võlub?

Võlusid tegelikult tuleb otsida, tihtipeale selleks töö juures aega ei ole. Teed oma asjad ära, sest järgmised tegevused juba ootavad. Elu müstikat märkad tihtipeale alles peale tööpäeva lõppu vabal päeval.

Mis mind võlub? Loodus ise, oleme ju osa sellest, taimede kasvamise võlu on teemad, mis ei peaks tegelikult olema iseenesestmõistetavad. Paned seemne mulda ja sellest kasvab uus elu. Kuidas ta seda teeb ja miks on ju müstika.

Kivid on supertegelased oma energeetikaga. Needsamad raudkivid ja paekivid, millega me koos elame. Hiiekivide energia on väga tugev ja müstiline, samuti suured tegijad nagu meri, järv, päike, kuu, tuul ja maa ise. Igaüks neist on omamoodi hingamise ja eluga. Kui teadlikult sellega tegeleda, võid palju uut avastada nii enda kui ümbritseva kohta. Aastatega on tulnud suur austus nende vastu.

 

Kuidas elukutse valisid?

Elukutse või amet? Pigem amet siiski. Elukutse või “elu kutse “on ju see, mis köidab ja sütitab. Ajendab otsima, uurima , arendama ning paneb silmad särama. Amet on minu jaoks aga tegevus, mis leiva lauale toob.. Õnnelikud on need inimesed, kes oma elukutse juba noorena ära tunnevad. Minul läks sellega natuke kauem aega.

Olin peale gümnaasiumi lõpetamist suhteliselt liimist lahti, kukkusin eksamilt läbi ja enesehinnang oli allapoole nulli. Läksin isa juurde Jõgevale tööle, ega see mingi unistuste paik ei olnud, vahepeal õppisin sekretäri ametit ja see ei istunud mulle. Siis jõudsin maastikuehituse juurde. Käisin suviti Soomes kapsapõllul tööl ja sealne peremees soovitas mul minna kooli õppima, et siis saab ta mind praktikandina tööle võtta. Ju siis olid härral omad kasud mängus, millest mina tookord midagi ei taibanud.

Aga kärbes oli sellega mulle pähe pandud ja mingi loogiline tegevus võiks ju ka olla. Kuna kodused majanduslikud võimalused olid piiratud, siis tegin otsuse, et lähen sinna kooli, mis on kodule kõige lähemal. Amet tundus tookord huvitav. Natuke uurimist ja otsus sai tehtud, läksin siis Luuale maastikuehitust õppima. Üks asi viib ju teiseni, äkki poleks ma praegu siin ja tegelemas oma “elu kutsega” kui poleks seda sammu teinud. Nüüdseks olen maastikuehituse ja aedniku ametit pidanud juba pea 13 aastat.

 

Kuidas suhtled taimede ja puudega? Mis keeles nemad räägivad? 

Inimene on tulnud siia aednikuks, hoolitsema oma kodu eest, Maa ongi ju meie kodu. See paik on meile antud elamiseks. Tuba ju koristad ja hoolitsed oma maja või korteri eest  sa tahad, et sul seal hea oleks olla. Seega on inimese üks esmaseid ülesandeid hoida loodust ja austada seda päriselt. Aga kui juba suhtlusesse laskuda taimedega, siis ikka teadlikult. Tasub kõigil proovida. Minu suhtlemine toimub ikka mõttetasandil ja energeetikat tunnetades. Siis peab lihtsalt küsima ja vaikusest tulevad vastused. Lihtsalt tuleb mõtlemine lahti lasta ja suhtlus toimibki.

 

Millal sa hakkasid energiamaailma vastu huvi tundma?

Väike pisik on kogu aeg vist sees olnud. Nii tore oleks ju, lapsena mõtlesin, et vehin natuke võlukepikesega ja maailm muutub. Kas ma nüüd vehkisin, aga mõte sellest oli äge. Inimesed ja nende huvid on erinevad. Kes huvitub spordist ja käib jooksmas või mingit muud spordiala harrastamas, kes ehitab või kes putitab masinaid. Muinasjutud on ju tõsi, lapsena on see sinu maailm. Aastatega see aga kaob kahjuks.

Energiamaailmaga kokkupuudet eriti ei olnud, sest kodus väga ei räägitud neist asjadest. Ema käis kunagi Kaika Laine juures. Mida ta seal tegi, ma ei tea täpselt, aga kodus pärast viina, või ja meega mässamist mäletan küll.

Taldrikut üritasime põhikooli ajal küll liikuma panna  ei midagi, liikuma ta ei hakanud ja siis arvasin, et see on mingi väljamõeldis. Kui ikka käega katsuda ei saa, siis ei usu ju. Niivõrd kange skeptik olen küll. See oli sellel ajal, mil eesriie oli langenud ja paljud inimesed hakkasid esoteerika ja energiate vastu huvi tundma, ega see minustki mööda läinud. Materjali oli rohkelt saadaval, horoskoobid, numeroloogia, mingi käejoonte raamat sai soetatud. Nii lihtsalt see algaski.

 

Millised olid sinu esimesed eriliste energiate kogemise hetked/mälestused?

Midagi erilist varajasest noorusest meelde ei tulegi. Kui ehk see, et puuokste ümber olen alati näinud sellist läbipaistvat energiat, eeterkeha. Mõtlesin küll, et mis see olla võiks, aga küsida ei julgenud kelleltki. Arvasin, et on küll kummaline, aga eks teised näevad ka samamoodi.

Kunagi gümnaasiumi ajal vaatasin peeglisse ja nägin oma pea kohal punast aura triipu, mingit fragmenti sellest. See kestis vaid hetke ja kui silmi pilgutasin, oli see läinud. Samasugune kogemus oli mingi 10 aastat tagasi. Ootasin parkimisplatsil autos ühte kohtumist ja kuna aega oli, siis veeretasin käte vahel energiapalli ja saatsin eemalt kellelegi ravienergiat. Pilk oli fokuseerimata, mõte välja lülitatud ning ise lihtsalt tunnetasin, mis kätes toimub ja siis nägin ma enda käte ümber rohelist värvust. Sellistel puhkudel ei saa enam väita, et mõtlesin välja, ma nägin neid päriselt palja silmaga. Ma olin seda nähes ikka väga rõõmurõngas. See annab indu ja teadmist, et siiski on see olemas.

 

Aga kuidas ikkagi see Sinu Lugu algas?

Enne oma loo jutustamist tahaksin haljastajatele nõu anda. Palun ärge ajage ennast talvel ummikusse, sest teie töö toimub ju kevadest sügiseni, talvel puhake. Mina seda aga ei mõistnud.

Minu praegune lugu algas kunagi 2006. aastal. Aedniku amet on juba selline, hooaeg on ikkagi soojemal ajal. Olin sellele momendil töötu staatuses. Olgem ausad, see närib ikka päris korralikult seestpoolt ja kui sisepõlemismootor täige auruga töötab, oledki varsti kummuli maas.

Sel ajal olin enda jaoks mõttetu, tundetu, kasutu, rahatu, elasin ema juures ja käisin mööda seina ääri nagu hiir, piinlik oli enda pärast. Päevane tegemine oli vaid see, kui kütsin ahju ära. Aga ikkagi tahaks ju kodust välja saada, käisin siis raamatukogu vahet ja lugesin. Ma ei loe eriti krimkasid, aga kätte sattus “Da Vinci kood“ Dan Browni sulest. See oli täis müstikat ja märke. Tekkis palju küsimusi ja soov teada saada, mis tegelikult maailmas toimub ja mis on nende märkide taga. Sellele järgnes David Icke´i “Maatriksi lapsed“ ja nii see käima läks.

Aeg läks ja kevad tundus kaugel olevat, tunnid tundusid päevadena. Selles sisepõlemises tekib igasuguseid mõtteid. Ühel õhtupoolikul, kui emal jälle halb oli, vaatasin tema kannatusi ja lihtsalt ohkasin: “Кüll oleks hea, kui oskaks kätega ravida, saaks teda aidata.“ Sellest piisas, tundsin kätes surinat ja energia voolamist. Nagu miski väljus mu peopesadest. Peitsin käed ära, lootuses, et äkki läheb üle, aga ei läinud. Tekkis isegi väike paanika. Hakkasin põhjust ja väljundit otsima ja sattusin reiki kursustele. Nüüd on siis see koht ära tõestatud, et tuleb lihtsalt küsida ja sulle antakse. Ma ei usuks seda ise ka, kui füüsiliselt ei tunneks.

 

Oled õppinud Ülar Lindepuu loodud parapsühholoogia ja piiriteaduste keskuses IIKA. Mida huvitavat enda ja oma võimete kohta seal avastasid?

Ülari juurde mineku lugu algas tegelikult enne seda, kui tema kursusele päriselt läksin. Olin sellel ajal juba Tallinnas tööl. Aasta võis olla 2006-2007, kui Soomest saabus Peipsi äärde üks soomlanna, Leena Sarkkiainen, kes hakkas maarahvale energiaalaseid kursusi tegema. Ta käis mõned korrad lihtsalt kõigile soovijatele loengut pidamas ja peale seda pani mõningatest neist inimestest grupi kokku, mina nende seas. Ega ta ise ka ei tea, miks ta seda teeb, aga ta pidi seda tegema. Eestis käies pidas Leena loenguid ja ravis inimesi.

Need olid väga intensiivsed loengud, natuke teooriat ja kohe praktiseerima. Mulle see süsteem väga meeldib, et saab kohe hakata tegema. Ja loomulikult on ju huvitav teha, sest tulemust näed kohe, energiate liikumist tunnetad ju hoobilt. Mingi aja pärast Leena aga enam ei tulnud, kursus jäi pooleli. Eks meil oli väga kahju, aga ju siis nii pidigi minema.

Siis läks aastaid mööda ja kuulsin ühe oma sõbranna käest, et Ülar teeb Eestis sama kursust, tema oli käinud. Tekkis kohe tunne, et tahan ka. Siis sain teada, et Leena oli ka Ülari õpilane Soomes. Enne kui mõelda jõudsin, haarasin juba telefoni ja helistasin. Väga hea, et ma sinna ikkagi läksin, sest Leena kursusest olid juba mõned aastad möödas ja ega ma siis kõikidest asjadest aru ei saanud, sest tõlkes läks nii mõndagi kaduma. Ülari juures hakkasin asju rohkem sügavuti mõistma ja praktikat sai ka rohkem tehtud. Üksi pusides jäävad paljud teemad segaseks.

Eelkõige on see suur õpetus enda jaoks. Endale otsa vaatamine, tegelemine oma sisemaailmaga, suguvõsaga, maailmadega ühenduse loomine ja nendes käimine. Oskuse vaadata kõrvalt, nii teisi kui ennast. See on pidev protsess, kogu aeg tuleb midagi pinnale millega tegelema peab, inimene on nii mitmekihiline. Pealegi sa ei saa ju teisi aidata, kui ise rikkis oled.

 

Kas see oli veidi nagu Sigatüükas (nõidade ja võlurite kool “Harry Potteri” raamatutes – toim.) käimine?

Jah, nii võiks öelda küll. Õpingud avasid kohe ukse “uude maailma“, aga samas oli ka tuttav tunne, nagu muinasjutus, kus lased fantaasial lennata ja tundub, et piire ei olegi. Kohe alustasime ju ka praktika ja harjutustega. Kuna ma tegin sellel ajal juba massaaže, siis sain kohe hakata ka inimeste peal õpitut praktiseerima, enda piirini ja tagasi.

Huvitav on see, et paljud lahendused ja “nipid” on niivõrd lihtsad. Ikka ja jälle tekib ‘ahhaa’ tunne, kuigi kasutan mõningaid tehnikaid juba aastaid. See, kuidas energia tööle läheb ja toimetama hakkab, on minu jaoks VAIMUstav. Väga palju sai uut juurde õpitud, uusi energeetilisi ravivõtteid ja tehnikaid, kõike küll ei kasuta aga omad lemmikud on olemas, igale oma. Kui ühe asjaga inimesele ligi ei saa, siis mõne teise vahendiga saab ikka täpsemalt ja lähemale probleemile.

Tore on ka see, et õpingute käigus hakkavad ka endale isiklikud töövahendid tulema. Alati on võimalik edasi minna ja areneda. Lihtsalt rohkem praktikat on tarvis. Väga palju asju, mille peale ise ei tulegi, olen sealt saanud. Võimaluste võimalikkust, mis käegakatsutavaks muutub.

Olen õppinud enda keha rohkem kuulama ja jälgima. Keha näitab ära ju meie päris mured, ta on meie peegel, kui muudmoodi aru ei saa või jälgida ei viitsi. Vihjeid antakse alati ette, aga katsu neid siis alati ära tabada. Vahel on ikka väga väga raske ja tüütu neist aru saada. Tihtipeale tahaks hüüda, et “aga ma teadsin ju seda, miks ma siis ei taibanud“.

 

Kas õpingute käigus tuli ette ka mingeid põnevaid parakogemusi?

Ma ei teagi, kas need nüüdseks ajaks nii väga parakogemused ongi, pigem selline tavaline juba. Ja kuidas tõmmata piire paranähtuse või tavalisuse, meeltesegaduse või väljamõeldise vahel. UFO-dega pole kohtunud. Mõningaid sähvatusi olen näinud, värvilisi sambaid ka. Tallinnas Aleksander Nevski katedraalis nägin kolme violetset sammast, see oli küll korraks aga olin vaatepildist lummatud. Käisin seal peale seda veel mõned korrad aga värve enam ei näinud. Ju siis seetõttu, et nüüd otsin seda kogemust teadlikult aga tookord läks pilk lihtsalt uitama ja ma ei otsinud midagi.

Väga võimas kogemus oli astraallennu rännak, see tunne on siiani meeles. Kui reaalne kõik oli, lõhnad, tunded, värin sees, kinni hoidmise hirm ja loobumise tunne. Usaldamine, et saaks lihtsalt minna, usaldada oma teejuhte, õpetajat ja vaimset õpetajat, kõrgemat juhatust. Selgelt on meeles, kuidas ma oma kehast välja alguses ei saanud, sest kartsin, et ei saagi tagasi. Kui aga lasin minna, siis tekkis selline lendamise tunne. Mul oli nagu kaks tunnetust, üks see, mis laua taga istub ja vaikselt maha jääb ning teine, mis lendu tõuseb ja avarustesse kaob. Oli selline puhkusele mineku tunne, kõik jäi maha ja sa lihtsalt läksid. Kuidagi ei tahtnud tagasi tulla, nii hea oli olla, täielik puhkus. Kuna ma ei osanud kuhugi konkreetselt minna, siis tegin taotluse, et las mu teejuht viib mind sinna, kuhu parajasti tarvis on.

Ääretu vabadus, olin nagu avakosmoses lendamas, leidsin ennast äkki nagu mingilt platvormilt ja vaatasin ilmaruumi, mõttes otsisin Maad. Järsku aga nagu öeldi mulle, et ära otsi, see nii kaugel. Vestlus toimus mõttetasandil ja kui kõrvale vaatasin, siis minu kõrval seisid või pigem nagu hõljusid valged energiasambad. Ma ei tea, kes need olid, aga turvaline oli olla. Ma ei suhelnud nendega rohkem, pigem neid ainult näidati. Ehk kunagi saan teada, kes nad olid ja miks mul oli tarvis nendega kohtuda.

Siis hakkas aga kiire, mu teejuht ütles, et mind oodatakse ja täiesti ootamatult kohtusin oma juba siit ilmast lahkunud vanaemaga. See oli nagu mingi muu tasand, ma ei oskagi seda kirjeldada, tunne oli hoopis teine, nagu mingi teine maailm. Ma ei planeerinud seda käiku, see oli juba selline raputav kogemus. Mõtlesin ju lihtsalt niisama kogema minna. Aga tol rännakul vanaema palus mu abi. See oli väga mõtlemapanev kogemus. Ta ütles: “Palun aita mind, ma ei saa edasi minna. Olen teinud kurja oma elus, mitte küll nii palju tegudes, aga mõtetes ja sõnades.“ Selline ütlus paneb väga sügavalt endasse vaatama, väga äratav kogemus. Peab olema väga valvas, millega sa oma elus tegeled ja kuidas käitud. Tihtipeale me aga sellele ei mõtle, me ei tulegi selle peale. Ja ega rääkimisest ei ole kasu ka, peab ikka ära kogema.

Eks neid kogemusi on veel, näiteks peale ühte meditatsiooni hakkasin tunnetama ja nägema inimeste peal probleemseid kohti ja just neid, millega mina saan tegeleda. Näen neid tumedate laikudena inimeste kehal ja energiaväljas. Sellised 3D pusad, täiesti hämmastav vaatepilt oli. Nii teravalt, kui siis, pole ma enam neid pilte näinud. Sellele vaatamata tehnika töötab.

 

Oled pidevas enesetäiendamise ja õppimise protsessis – milliseid teemasid enda juures praegu arendad?

Praegusel hetkel uurin pigem vanu usundeid ja maailmu. Me oleme ju sealt tulnud ja need maailmad tarkust täis. Eriti südamelähedane on minek juurte juurde tagasi ja selle sidumine praegusel ajal tajutavate energiatega. Püüan neid asju enda jaoks kokku siduda. Suured tänud Einar Laignale, kelle loenguid ikka ja jälle kuulan, ta inspireerib mind edasi pusima.

Olen praegu küll rohkem enda jaoks iseennast avastamas, see käib lainetena. Kord elad rohkem sissepoole ja siis jälle sahmerdad teistega. Samas on mu pidev protsess usaldamine, arendan endas oskust lahti lasta. Lasta lahti mõttemustritest, mis inimesi piiravad. Mida vähem mõtled seansi ajal ja lased energial toimetada, seda parem on tulemus. Tundub lihtne olevat, aga järgi teha ei olegi nii kerge. Sisemine kriitik on väga tüütu sõber ning kohati enesekindlam kui mina, parim trump temaga suheldes on tarkus ja seepärast ongi tarvis lugeda ja kogeda.

Energiatega töötamine on huvitav, kogu aeg avastan või taasavastan midagi uut enda jaoks. Arendan enda juures just paremat tajumist ja tunnetamist, olen iseenda nuuskur. Tehnika tuleb pärast, vahel tundub, et lausa iseenesest, peamine on see ära tajuda. Pildid ju alati ei tule, tuleb pigem teadmine. Selle taju usaldamist nii enda kui teiste juures.

Jaana sütel kõndimas

 

Millised on reeglid ja eetikanõuded energiamaailmaga suhtlemisel? Mida peab teadma, et mitte iseendale ja teistele kahju teha? Tegemist on ju peenenergia maailmaga, sealgi on oma tavad, kombed, reeglid…

Saan rääkida ikkagi enda seisukohalt. Minu jaoks peamine reegel on see, et tööd pean tegema puhta südamega ja austusega, kosmilisi seadusi järgides. Ma ei tee neid asju isiklikult, saadan ego puhkama, olen lihtsalt energeetiline tegelane.

Sa ei tohi kedagi kahjustada, sest vastasel juhul hakkavad enda kohta sanktsioonid kehtima ja need võivad olla väga rängad. Kui sa neid reegleid enda arvates ei tea, siis võta ette 10 käsku, süüvi neisse natuke ja järgi neid.

 

Oled õppinud ja kogenud palju erinevaid tehnikaid. Üks väga pikk ja huvitav teema on konstellatsioonid, aga sellest vist saaks teha täiesti eraldi artikli. Seega küsiksin praegu hoopis Hiina meditsiini Tuina massaaži kohta, sest keha ja vaim on ju omavahel seotud – kui üks on kange, siis tihti on ka teine.

See oli jälle kena “juhus“, aasta võis olla 2012. Viljelesin siis Tai sugemetega klassikalist massaaži, vürtsitades seda omapoolsete täiend- ja energeetiliste võtetega. Olin Tuinast kuulnud vaid kiidusõnu ja soovitust, et sulle see sobib, mine õppima. Eestis jagas neid teadmisi tol momendil Tervise Alkeemia ja Rene Bürkland, ega ma muid variante otsima ka ei hakanud.

Lisamärkusena võin öelda, et ma ise ei olnud seda enne kogenud, äkki polekski läinud, kui oleks enda nahal enne saanud ära proovida. Tunne läks tugevamaks, jälgisin netist ikka, millal õppima saab minna ja kui kursus tuli, siis rühm sai silmapilk täis. Ma olin ikka löödud ka, et kohe jaole ei saanud.

Tahtsin juba all anda, aga õnneks siiski ei murdunud. Kui aga üks asi saab ette võetud, siis peaks selle ju ka lõpuni viima. Algas läbirääkimiste voor, et mind ikka kampa võetaks. Ja ma sain sinna, sarjast tehtud-mõeldud. Ega see nüüd kerge õping ka ei olnud, spetsiaalsed võtted, mille omandamine võttis parajalt aega, väga kergelt see mul ei tulnud. Sai nii mõnigi kord mõeldud, et miks ma seda teen, kuidas ma sellise asjaga nii väga tegelda tahtsin. Aga harjutamine teeb ikkagi osavamaks. Mulle endale meeldib ka natuke jõulisem massaaž ja tahaks seda ka teistele pakkuda.

 

Kui sa teed kliendile massaaži, mida sa ise sel ajal tajud? Ja kas näed või tajud?

Protsess algab varem, juba siis kui inimene tahab mu juurde tulla. Kuna ma olen lihtsalt ravienergia vahendaja, mitte tegija, siis sellega on mul mõningad rituaalid. Küsin alati inimeselt, tema kõrgemalt minalt või infoväljast, et kas ma saan teda aidata või mitte. Alati ei olegi minul võimalust teda ei aidata. Selline küsimine on minu jaoks vajalik, sest ei ole mõtet teha, kui see minu pädevuses ei ole.

Alguses vaatan ehk tajun, siis katsun (eemalt) ja alles siis katsun päriselt. Mul on pigem tajumine kui nägemine, aga see ikkagi oleneb inimesest, kes mu juurde tulnud on. Mõne puhul ei näegi midagi esimesel korral, üksteisega harjumine võib aega võtta. Eks ma pean ikka tajumise lainele viima, olemas olema. Tihtipeale on nii, et kui väga ponnistad, siis ei toimu midagi. Kui aga lihtsalt olen ja mõtlemise välja lülitan, hakkab infot tulema, peaasi on usaldada.

Massaaži ajal tunnen kätes surinaid, külma, energia on nii erinev ja erinevaltmõistetav, sellised väikesed nüansid on tähtsad. Käed lähevad ise vajaliku koha peale aga see on juba klassikaline nähe massööride juures. Kui aga alati aru ei saa, siis küsin kliendi keha käest, et ta mulle õiged ning vajalikud kohad ära näitaks. Inimese keha on ikka üks tore reetur, näitab kohad kätte kui füüsiliselt ei pruugi see just kõige leebem olla. Kui aga alati aru ei saa, kuidas tal läheb seansi ajal, siis lasen enda kehal rääkida. Mõnel hetkel tunnen survet oma kehas, see võib kesta mõnda aega või tunnen kergendust, siis tean, et ka temal hakkas kergem.

Kui lasta lihtsalt energial liikuda, siis võib väga sügavale minna ja tekkida võib selline lendamise tunne. Kunagi ei ole ükski kord ühesugune, inimesed on ju nii erinevad. Pealegi ma ei tea alati ja ei hakkagi uurima, mis ta jaoks parajasti kõige vajalikum on, energia ja tema keha on nii targad, et energia läheb alati sinna, kuhu vaja ja nii palju kui tarvis.

Ma ei taha olla mingi arvamusliider sel töö tegemise hetkel, see väsitab mind, kui väga mõtlema pean. Energiatöö paistab eemalt väga lihtne olevat, aga samas võib see väga väsitav olla. Suured energiavood, mis läbi minu tormavad, on tihtipeale hästi intensiivsed ja mõtlemine samal ajal väsitab veelgi enam.

Seanss koosneb samaaegselt erinevatest võtetest, olen kokku seganud erinevad stiilid ja alati on seal energeetiline mõõde, mis võib olla vahel isegi suurema osakaaluga kui lihtsalt massaaž.

 

Kas sa koged siis massaaži tulevat inimest kui energeetilist olendit?

Üritan võtta inimest kui tervikut, füüsiline ja energeetiline mõõde käivad koos, keha ja emotsionaalne ning mentaalne külg. Tajud selles suunas võivad olla väga erinevad. Tihtipeale kerkivad vaimusilma ette inimese vanuseaastad numbritena, täpselt need daatumid, mil probleem alguse sai. Siis tuleb see umbsõlm eemaldada ja elutee ära parandada. Olen teinud kokkuleppe, et mulle näidatakse vaid neid daatumeid, millega saan tegeleda just sellel momendil inimese elus. Pole mõtet kõike vaadata ja küsida, mõni olukord teenib inimest ja ta peab selle ise enda sees ära lahendama, endale teadvustama. Kõiki tundeid ei suudagi kirjeldada, neid on päris palju ja samas on nad nii nüansirohked. Kuumus kätes on erinevate varjunditega, igal oma tähendus.

Kui inimene tuleb mu juurde, lükkan enda isikliku olemuse välja, saadan ego kiiktooli puhkama, olen pigem vaatleja. Inimene on mitmekihiline tegelane ja samas üks tervik.

Mina tajun esmajoones energiablokeeringuid ja ka emotsioone probleemide taga, hakkame seda siis koos otsima ja lahendama. Mõnikord ei näidata mulle põhjust, ju siis ei ole seda tarvis. Teinekord saame kohe probleemil sabast kinni. Ja kui klient ei oskagi mulle alati oma seisundit lahti seletada, siis võtan tema olemuse enda sisse ning tajun läbi enda tema pinget.

Tihtipeale jõuab inimene minuni seepärast, et stress rüüstab ja jõudu ei ole. Sellises olukorras inimene ei jaksagi endaga tegeleda. Siis on ju hea, kui keegi pakub abikäe ja on lihtsalt olemas, selle jaoks minusugused inimesed siia maailma tulnud ongi ja meid on päris palju.

Stress kolib esimese hoona õlavöötmesse ja siis pähe. Sa käid nagu koti sees ringi, ei taipa ja ei jaksa. Kõik justkui hakkab viltu vedama ja jaksu sellega toime tulekuks ei ole. Lohised töö ja kodu vahet, teed oma asju justkui autopiloodi pealt ja niimoodi päevast päeva. Sellisel juhul piisab ka tunnist ajast kiirabist, mudid õlavöötme lahti, teed inimesel pea tühjaks ja ta jaksab jälle. Sundasendid viivad ka inimese vaiksel hiilival moel, nagu vingugaas, rajalt maha.

Need probleemid ei teki üleöö ja ka paranemise protsess võtab aega. Valu, trauma ja haigus on ju tagajärg, mitte põhjus.

 

Kõik inimesed pole sensitiivsed ja ülitundlikud. Kas vahel inimestel on kummaline ka, et sina tajud mingeid energeetilisi ilminguid, millest neil endil aimugi pole? 

Ma peaks ise selle küsimuse esitama, et kas ma tõesti tundun nii sensitiivne? Minu jaoks on see tavaline ja väga raske on seda kirjeldada. Ma ise ei pea ennast kuigi sensitiivseks või ülitundlikuks. Eks nad ikka vahel ehmatavad või üllatuvad. Võin rahustuseks öelda, et meiesugused, vähemalt mina, ei käi kogu aeg ringi nagu radarid, et monitoorime inimesi. Mis ma nende teadmistega peale hakkan, mitte midagi. Kui kedagi vaadata, siis pean ikka ennast sellele lainele viima ja kui ise väsinud olen, siis lausa keeldun sellest.

 

Kes on sinu kliendid, millised on need inimesed, kellega resoneerud ja saad seeläbi aidata?

Minu juurde leiavad inimesed nagu ise tee, ma ei ole ennast kusagil reklaaminud. Ju on kusagil mingi tore radar, kus ma plingin ja väljas info olemas. Kunagi tegin Universumile taotluse, et las minu juurde tulevad need inimesed, keda ma saan aidata. Ei ole ju mõtet niisama vehkida ja siis ei ole kliendid rahul ja mina ammugi mitte. Kui ta on aga mind juba leidnud või mina teda, siis on sellega uks universumi silmis juba abi saamiseks lahti tehtud ja me leiame päris ruttu ühise keele. Olen tema jaoks olemas, vähemalt ma ise usun nii. Meiesugused on tulnud siia teisi teenima. Ei pea ju üksi rapsima.

 

Milliste hädade puhul sinu juurest abi ja leevendust saab?

“Ma ei tea sajaselt“ oleks esimene vastus, sest see ei olene minust. Tuleb ikka personaalselt lähenda. Kui aga pea on paks ja mõte ei liigu, väsimus murrab, siis sellest saab jagu. Pea saab ka mõtetest tühjemaks, et sinna paremaid mõtteid rohkem sisse mahuks. Kui aga ühe inimese sapikivid on nõus ära kolima, siis teise inimese omad mitte, siis on kindlasti sügavam põhjus ja tarvis rohkem panustada.

Olen selle üle väga pikalt juurelnud ja ühest vastust pole saanud. Ravi ja abi tulemuslikkus sõltub tihtipeale inimese avatusest ja soovist abi saada, samuti ka kokkulepetest enne siia maale elama tulemist, mustritest nii lapsepõlvest kui ka eelmistest põlvedest ja kogemustest, mida siia kogema oled tulnud. Nüansse on ju palju.

Mina üksi ei tee midagi, ise peab ka hoolas olema. Kui saad korra abi ja sama jama uuesti endale selga tõmbad, siis ei ole nähtavasti probleem vaid minu tegemistes ja energia voolamises. Inimeste puhul on tavaline, et tuleb kohale ja ootab, et minu juures probleemid kõik kaoks. Täiesti arusaadav, ma ise mõtlen ka nii kui arsti juurde lähen. Ja kui ta kirjutab mulle välja ravimid, siis ma võtan neid. On ju nii. Mina annan ka soovitused kaasa, need on nagu ravimid. Tihtipeale on need sellised tüütuna tunduvad asjad ja sa ei järgi neid, lähed oma mustrisse ning vajud uuesti mugavusstooni. Siis ei saagi tulemust olla.

Proovida aidata tasub, aga iial ju ei tea, mis parajasti sassis on ja vahel on vaja vaid väikest tõuget, et inimese sisimas maailm muutuma hakkab. Ka pelgalt lihtsalt lausest või mittetöötavast energiast lahti laskmisest võivad muutused tekkida.

 

Mida sina tajud – mis on tänapäeva inimeste peamised probleemid?

Peamised probleemid enda puhul võin kohe üles lugeda, võib olla tunneb keegi ennast ka ära. Need hakkavad kohe mu vaimu ja füüsist närima. Vähene liikumine on kohe kindlasti üks mu suuremaid pahesid. Istun tihtipeale mugavusstoonis ja mitte ei taha sealt välja tulla. Nii mõnus on ju niismaa pikutada, vahemaid mõõta auto spidomeetrit jälgides.

Asi, mille vastu enda sees võitlen ja jälgin, on hinnangute andmine teiste ja enda pihta. Selle peale läheb meeletult palju aega ja energiat ära. Ära vahi teisi, uuri ennast! Kuulates hinnangute andmist, tekib tahes tahtmata küsimus: “Kes oled sina, inimene, et võid hinnanguid anda. Kas oled tõesti teistest parem , et sul selline õigus on?”

Anna hinnang siis, kui sul endal kõik korras on ja vaata ikka korralikult enda sisse. Kui sa leiad, et kõik ei ole korras, siis ole nii kena ja ära pruugi suud. Ja need inimesed, kellel on sees tasakaal ning teadlikkus endast, teistele hinnanguid ei annagi. Teisi ju muuta ei saa aga ennast küll. Pingel ja stressil on põhjus, paljud ei viitsi süüvida ja otsida vastust endast. Minnakse karjaga kaasa või siis endale ja teisele seatud reeglid ja piirangud on rängad.

Hirm on samuti suur probleem, põhjuseid on palju. See on ka üks põhilisemaid põhjuseid. Enda sättimine ühiskondlike väärtushinnangute järgi ajab ka harja punaseks. Vastuseks on jälle, et vaatle ja analüüsi, aga ära sellesse kinni jää. Sajaseid vastuseid ei ole ju olemas, alati on kuhugi edasi minna. Pealiskaudsus, mis ka minust pole väga suure kaarega mööda läinud, on üks põhjustest. Inimesed ei suuda keskenduda.

 

Millest unistad?

Olen leidnud oma tee ja väljundi, anded kindlasti saavad väge ja kasvu juurde. Praeguse seisuga olen vabaduse lainel. Tahaks nii, et päevakohustused ei roniks hinge ja poleks mingeid teiste välja mõeldud reegleid, mida meile peale surutakse. Inimesed mõistaks ise, et elamine kosmiliste seaduste järgi on iseenesestmõistetav. Siis oleks probleeme ka vähem. Saan aga aru, et see on praegusel momendil unistus. Aga küll ta täitub. Kui suudan ise energial voolata lasta ja ei lähe manipulatsioonidega kaasa, siis on see võimalik. Kui suudan puhas olla, siis ei tõmba ka ise endale jamasid ligi. Tõmbad ikkagi seda ligi, mida ise sisaldad, ei räägiks sellest, kui poleks just seda kogenud. Kuna olen tulnud siia maale teisi teenima, siis tahan seda hästi teha.

 

Palun kirjelda, millisena näed oma elu näiteks kümne aasta pärast?

10 aasta pärast olen maailmakodanik ja ainult “sisisen” nurgas, aitan neid järjele, kes ise hakkama ei saa. Kasvatan inimestele uusi organeid ja lülisamba diske, kui tarvis. Kindlasti on mul mõnus pesa kusagil metsajärve ääres, kus linnaelust puhkamas ja ennast laadimas käin. Elan kooskõlas loodusega, sest oskan siis juba mõista tervikut. Töö käib mul kindlasti energiatega, lihtsalt mõtte ja õrna puudutusega. Käin väepaikades üle maailma, korjan väge kokku ja jagan seda teistega. Näpuviibutus on juba selge ja võlukepike valmis pandud. Lõpuni hea ma siiski olla ei saa, ikka vastavalt inimesele. Kurjameid lauale ei võta, kes on omakasu peal väljas, saab sanktsioonid. Siis on kindlasti on selgeks õpitud ka see, et oskan öelda õigel ajal “ei” ja “stopp”.

Mulle inimesed meeldivad, selleks ajaks on mul oma nipiraamat, mida teistega jagan. Juba praegu koostan seda. Teemad seal sees on lihtsad ja kohe käivituvad, kerguse ja rõõmuga.

Jaana Indias reisil

 

Kas oled mõelnud osaleda ka “Eesti selgeltnägijate tuleproovis”?

Mu käest on seda ennegi küsitud, ma ise jään pigem vaataja rolli. Ei ole mõelnud osaleda ja see nägemise pool ei ole mul just kõige tugevam, ka ei ole ma kuigi hea sõnasepp. Olen pigem käsitööline ja hakkan kohe asjatama. Fotogeenilisusega on ka probleeme, ma ei tahaks ennast ekraanilt näha, veel vähem, et mind vaadataks. Las see teema praegu jääb.

 

Aga mida arvad sedalaadi meelelahutusliku tooniga mõõduvõtmisest?

Igale oma, ikka vaatan vahel. On ju huvitav teda saada, millega teised tegelevad ja kõrvalt õppida. Osad teemad, millega seal tegeldakse, on väga tõsised, vähemalt minu jaoks ja seda ei tohiks võtta kui mingit meelelahutust. Ma eelistan oma asju ajada pigem inimeselt inimesele. See on minu arvamus minu seisukohalt.

 

Millega oma igapäevast energiat kosutad: millised on sinu argirituaalid, mis annavad sulle jõudu? Kuidas lõõgastud ja end laed?

Variante on palju, proovi neid lihtsalt ära tabada. Mis siin ikka keerulist, üritan ennast ikka välja magada. : )

Tegelikult ei ole mingeid uhkeid rituaale, hommikune päeva häälestamine on tore asi, vaatan üle enda energiad ja päeva. Ja siis algab päevane rituaalitsemine – tihtipeale on tarvis ennast korrale kutsuda, olla kohal ja kui ei jaksa, siis tõsta end sagedusse, kus olema peab. Päevatöö tihtipeale väsitab, väsitab isegi siis kui päev ei ole kiiret tööd täis. Olen endale pannud hellitava nime sellistel päevadel – Lohisti. Kui on aga kindel eesmärk, mis köidab, siis väsimust ei teki.

Aga kõik muutub, kui päevane töö on tehtud. Mind laeb see, kui keegi lauale tuleb, mu väsimus kaob. Nagu müstika ja siis suudan olla hetkes ja need 2,5 tundi, mis mul tihtipeale seansi pikkuseks on, mööduvad kergelt ja linnulennul, ei väsita. Seega võib öelda, et laen ennast tööd tehes.

Samas võin aga laadida ennast lihtsalt kodus olles, lebades või raamatut lugedes, sõpradega kohtudes. Nagu ikka tavalised asjad sellised. Igatsen endale oma kanuud (kui kellelgi on üle, võtke ühendust), vesi laeb super hästi  see on nagu reisile minek, oled vee peal ja saad vaadata maad natuke eemalt, see on kummaline tunne.

Mingeid erilisi puhkamise vorme ma küll ei harrasta, olgem ausad. Selline tavaline inimene.

 

Mida soovitad lugejaile kevadeks – kuidas oma energiad kenasti pöörlema panna? Millega end toniseerida, et kevadväsimus jagu ei saaks?

Tegelege endaga, esimese hooga tuleb oma keha käest küsida ja kuulata, mida ta vajab. Puhastus ei teeks paha. Ei peagi väga pingutama, viige vähemalt oma keha mõttes ja tundes säästurežiimile. Ta kuuleb selle plaani ära, võtab vaikselt omaks ja juba sa leiadki end tegemas neid samme selles suunas. Uskuge, see töötab. Mõttel on suur jõud ja veel suurem jõud on siis, kui see mõte tundega kehast läbi lasta.

Magage ennast korralikult välja. Samas on ka hea end mugavustsoonist välja viia või mõnel sõbral lasta ennast sellest välja kiskuda.

Üks tore asi töötab ka huvitavalt, vähemalt minu peal. Istu mugavalt aga sirge seljaga, sule silmad ja ütle endale: “Palun mulle seda energiat kui ma oma unelmate puhkusel olen.“ Hoia silmad kinni ja taju seda energiat, lase voolata ja jäta ta enda kehasse. Mängige energiatega, aga ainult enda peal! Ja kui tõesti enam ei jaksa, siis minge massaaži, tehke kohe kuur läbi. Vereringe paraneb, mõtted puhastuvad ja te olete mugavustsoonist väljas. See on nagu kevadine restart. Sa jaksad rohkem, keha saab endaga paremini hakkama, uued mõtted tulevad.

 

Oled väga elurõõmsa ja vaba olekuga – kuidas ja millega oma positiivset suhtumist ellu ja elurõõmu üleval hoiad?

Olgem ausad, ma ei ole alati elurõõmus. Sellele vaatamata on mul üks väike teadmine: mulle on antud vaid see elu, ei tasu teda mossitamise peale ära raisata. Mind inspireerivad minuga samal lainel olevad inimesed, ju me siis lihtsalt lainetame koos. See on energia ringlemine, mitte ainult võtmine või andmine.

Mingit erilist retsepti elus ei ole, lihtsalt klaas ei tohi olla pooltühi, vaid pooltäis. Tuleb tunda rõõmu väikestest asjadest, jalad ja käed on ju otsas, lugeda ka oskan. On ju äge. Muidugi on nippe ka. Tõstan ennast tihtipeale sageduste vahel kui ära vajun, loen väikseid märke ja suuri ka, või vähemalt õpin seda kunsti. Olen inimeste teenistuses ja see rõõmustab mind, tegelikult ka.

 

Kui sul on madalseis või raske hetk, masendus peal, kuidas end mustast august välja rebid? Millised on sinu isiklikud praktikad ja soovitused, kuidas taas kõrgemal energiasagedusel võnkuda?

Ürita lihtsalt olla siin ja praegu. Vaata olukordi kõrvalt ja siis saad isegi aru, mis on tähtis ja mis mitte. Ma saan aru, et on solvumisi ja valusaid kogemusi, aga praegusel hetkel see ei aita.

Ma ise tõstan ennast õigesse sagedusse, kamandan ennast kohal olema. Seda kahjuks niimoodi õpetada ei saa, tuleb ikka läbi proovida. Ma seansside ajal ikka õpetan inimesi, mõni võtab asjast osa ja saab hakkama, mõni aga mitte. Tuleb jällegi personaalselt läheneda.

Kui ma aga tõesti enam endast jagu ei saa, siis otsin teistelt abi. See ei ole häbiasi, see on värskendav ja loomulik.

Väga hea on targutada, aga ise olukorras olles ei näe sa alati lahendusi.

Ikka vanad nipid, aga need ju töötavad. Nagu näiteks: ole tänulik asjade eest, mis sul on. Ikka ja jälle jõuan sinna, et vaata endale päriselt otsa, miks sa oled tige, mille üle sa muretsed jne. Muretsemine ei lase näha lahendusi, sest kogu aur läheb mõtete ketramise peale ära. Suhtle teiste inimestega, aga ära jää kurtma ja ohkima, parem räägi ja otsige koos lahendusi.

Olen vahetevahel näinud inimeste juures sellist pilti, et mure on nagu omaette tegelane, istub sul kukil ja elatub su energiast. Õhtul lähete koos magama ja hommikul ärkate koos. Elavad koos ja on nii kokku kasvanud, et kumbki ei taha oma osast loobuda, sellist inimest ei saagi aidata.

Tea, et Universum kannab sind, sest sa ei ole ju siia niisama eksinud, tulnud ikka asja pärast. Oma nähtamatu meeskond tuleks ka tööle rakendada, sul on palju abilisi, sa lihtsalt ei pruugi seda teada. Minusugused aitavad teil nendega ühendust saada, lihtsalt ise peab tahtma. Nipiraamat on suur.

Mediteeri ja suhtle oma kehaga. Ära mõtle, et see on tobe, et kuidas ma endaga räägin, aga targad inimesed teevad nii. Ära pane endale piire ette ja peale.

 

TEISED JAANAST

Sirtsu (Sirje)

Kohtusin Jaanaga väga-väga õigel ajal, siis kui olin otsinud abi paljudelt spetsialistidelt ja ka nende juures käinud. Nimelt ükskord rääkis mulle sõbranna, et kohtus ühe naisterahvaga, kelle tegemised võiks sulle sobida ja ka meeldida. Siis tulin Jaana ukse taha, teadmata, millega tegu on ja kohe esimesest õhtust sain sel seansil temalt väga palju. Mäletan, et samal õhtul ja ka järgnevatel kordadel ma esialgu ainult nutsin ja nutsin ja nutsin, millest oli kasu. Mingit vana valu, leina ja kurbust tuli välja. Lasin kinni hoitud emotsioonid välja. Ma pole tema juures ainult nutnud, vaid ka ülipalju naernud. Tal väga väga hea huumor ja seansid Jaana juures on toimunudki pidevalt naer läbi nutu ja nutt läbi naeru.

Kuna mulle Jaana tehnika ja tegemised on väga sobinud, siis olen mitmeid kordi sõbrannalt küsinud kuidas sa ikka temaga kohtusid ja sealt tuleb väga hea vastus: põõsa all, sõna otseses mõttes.

Jaana tehnika on väga omapärane, mida ma enne näinud polnud. Inimest puudutamata “tõmbab” ta mittevajaliku energia inimeselt välja ja mida ka kohe tundsin, minu reaktsioon sellele oli/on öökimine. Üks hea tehnika on veel Jaana abistamine telefoni teel. Ta tunnetab/näeb probleemi ka kaugelt, mis on samuti väga abistav. Võtan telefoni ja helistan talle, tehnika on tihtipeale ülikiire.

Olen käinud ka mitmete massööride juures, kuid abi olen saanud ainult Jaanalt. Jah, valulikult küll, kuid see toimib ja samas on toime ka pikaajaline. Jaana tehnika oli/on minu jaoks ainulaadne, mida ükski massöör enne mulle teinud ei ole.

Jaana abistab inimesi päriselt. Ta teeb ja aitab inimesi hingest, et inimene ikka saaks abi ja tunneks end edaspidi hästi. Tal endal on selle kohta hea ütlus: “Ma ei soovi sind siin nii tihti ka näha. On väga palju teisi inimesi ka kellega tutvuda võiks.“ : )

Jaana juurest lahkudes on mul ALATI väga hea, kerge, lihtne, rõõmus ja unine tunne (hea une efekt) ning olek. Olen ka tänu temale väga palju ise avanenud. Olen rohkem mina ise, oskan vaadata, tunnetada ja seletada asju, mis päriselt ka tulevad minu seest. Sama on hakanud toimuma ka teiste inimeste kohta minu ümber. (Väga paljud endised sõbrad ja sõbrannad on kaugenenud.)

Olen õppinud oma mõtteid kontrollima ja juhtima. Mul on palju lihtsam ja kergem olla peale neid aastaid Jaanaga kohtumist.  Ta juhendab ja on ka õpetanud mind, mis ja kuidas ma võiksin ka ise teha enda tarbeks. Olen olnud talle “katsejäneseks“. Eriti huvitav on, kui ta on midagi juurde “saanud“ või õppinud – sähvatused – siis palub mul kohe seda katsetada, kuna ma pidavat ka väga tundlik ja vastuvõtlik selles olema. See on hea huvitav seepärast, et siis ma tegelen sel hetkel endaga (mida võiks muidugi rohkem teha). Jah, võtab küll mul rohkem aega kui tal endal, aga hea enesetunde ja hea kogemuse saab kindlasti.

Peale Jaanaga tutvumist ja tema poolt pakutava vastu võtmist ei ole ma tahtnud enam teiste massööride ja energeetikaga tegelevate inimeste juurde minna. Mul on Jaanast olnud ALATI abi. SUUR AITÄH SULLE JAANA! : )

 

Aime Jaanisoo, treener ja terapeut

5 aastat tagasi tuli Jaana mulle klubisse vaimse praktika õhtule. Ta on nii erilise energiaga, et hakkas mulle kohe silma. Küsides, et millega ta tegeleb, oli vastus, et vanemaednik. Tundus, et see pole veel kõik. Küsisin paar korda veel. Ja oh, mis tore üllatus. Jaana teeb Tuina massaaži. Annan ise Pilatese tunde ja olen käinud aastate jooksul paljude erinevate tegijate juures massaažis. Jaana poolt tehtav massaaž oli väga eriline kogemus. Ta on läbinud palju energeetilisi koolitusi ja nii oskab ta massaaži käigus puhastada ka energeetilised mustrid. Rohkem ma ei olegi enam kellegi teise juurde massaaži läinud.

Alati peale massaaži on imeline kerge tunne ja kõik ajab naeru kõkutama. Eriti hindan seda, et kui käib pea ringi, või on kuskil valu, saan Jaanale helistada. Jaana teeb kaugravina olukordade lahendamisi. Toime on hetkega. Kaua toime püsib, oleneb muidugi minust endast.

 

Kai Lihtmaa, Hiina meditsiini terapeut

Tutvusin Jaanaga alles paar aastat tagasi. Ta tuli mu loengusse ja istus esimesse ritta, otse minu ette. Selle kahe tunni jooksul vaatas ta mulle sellise ilmega otsa, mille kohta mu kadunud vanaema ütles – silmad nagu turuvarblasel. Mida iganes see tähendas, aga üks oli selge – selle tüdrukuga suheldes pole liiga palju sõnu vaja valida. Üsna pea sattusime ühisesse seltskonda ja esmamulje sai veelgi kinnitust. Nii viis üks asi teiseni. Arvan, et täna võime Jaanaga nimetada üksteist hingesugulasteks. Kumbki ajab oma asja, näost-näkku näeme harva, aga kui millal iganes küsin ta arvamust või nõuannet, on ta alati kohe olemas. Jaanal on eriline omadus n-ö “nipsust” ümber häälestuda ja käigupealt olla täielikult kohal. Minu silmis on ta sündinud aitaja. Kõik käib kiirelt ja kergelt, ilma liigsete sõnadeta. : )

 

Tiina

Tutvusin Jaanaga mõned aastad tagasi Aime Klubis Maagilise Maatriksi tehnika praktikaõhtul. Ta on üks super lahe tüdruk! See, millise kerguse ja mõjuga ta erinevaid energiatehnikaid kasutab, on lihtsalt vaimustav. Tean ise ka, et seda tulebki teha mängides, aga enda või lähedaste peal katsetades kipun ikka punnitama ja sel juhul on ka tulemused kehvad.

Jaana on kursustel ja seminaridel omandanud üksjagu erinevaid energiatehnikaid ja neid kombineerides saavutab vapustavaid tulemusi. Nii muuseas, ise eemal olles, teistelt valu ära võtta või ajuudu puhastada, see käib tal kiiresti ja on tema puhul juba üsna tavaline. Mind on ta ka vähemalt paaril korral aidanud vabaneda ebameeldivatest “nähtamatutest külalistest”.

Kord pidin koju kiirustades lahkuma Aime Klubis toimunud Konstellatsiooni Disainide õhtult ennast võõrenergiatest korralikult vabastamata. Olin olnud seal kellegi vanaema ja andsin edasi armastavat sõnumit temalt. Koju sõites tundsin, et see vanaema ei taha minust kuidagi lahkuda. Proovisin kodus veel erinevaid vabastamistehnikaid aga midagi ei aidanud. Kuna vanaema oli elus olles kannatanud peapöörituse all, siis oli mul ka raskusi kõndimisega. Tuigerdasin juba kerges paanikas olles kodus ringi ja siis helistasin abi palumiseks Jaanale. Ei mäletagi enam, millist tehnikat ta kasutas aga nii paari minuti pärast tundsin, et vanaema on läinud ja suudan jälle normaalselt kõndida.

Teisel korral oli samuti tegu mingi energiatehnika praktiseerimise õhtuga (ei mäletagi enam täpselt, millisega), millelt õhtul autoga koju sõites tundsin, et olen sealt kaasa saanud mingi nähtamatu tegelase, kes mul turjal kükitab ja minu energiat nakitseb. Proovisin ise sellest vabaneda aga tulutult. Siis, ikka veel autoroolis istudes ja olukorra üle muretsedes, helistasin autotelefonilt Jaanale ja kurtsin probleemi. Ta vaatas mind ise kodus olles ja konstateeris ” Ja istubki seal, küüned ka sisse löönud”. Ei teagi, mida ta tegi, aga tundsin äkki, et see võõrenergia on läinud ja koju jõudsin juba üksinda.

Olen õnnelik, et mul on selline sõber nagu Jaana ja soovin talle kõike parimat!

Hilisõhtul, mõni aeg peale ülalkirjutatud teksti saatmist, tekkis äkitselt kehasse nagu hõljumise tunne koos imelise kerguse ja rahuga. Silmist hakkasid voolama õndsuspisarad. Sain aru, et Jaana oli ühendanud mind “kanalisse, energiasse” Ei tea küll, millisesse seekord, aga igatahes väga mõnusasse. See tegevus tuleb tal ka väga hästi välja.

Üks asi veel. Tal on “komme” olla tihtipeale kohal, kui on raske ja abi tarvis. Ise ei tulegi alati selle peale, et abi otsida. Ta lihtsalt helistab ja küsib, et kas kõik on korras.

 

Ella M

Minu kogemus Jaanaga on veel üürike, sest alles tutvusime, aga tahaksin siiski rääkida esimese kokkupuute loo. Nimelt on mul aastaid probleeme seljaga ja nüüd, kui kevadtuul jälle liiga tegi, soovitas tütar helistada Jaanale. Helistasin lihtsalt, et massaaži aega kokku leppida ja tema küsis, et kas midagi juhtus mu selgaja 12 aastat tagasi? Olin veidi pahviks löödud, sest esiteks ei usu ma selliseid asju ja teiseks, jah, just 12 aastat tagasi ma oma selga vigastasingi. Jaana ütles siis et hästi, kohtume sel päeval ja sel kellaajal, aga et kas sa seni tahaksid, et ma need 12 aastat su seljast ära võtaksin? Ega ma sellise kummalise küsimuse peale muud ei osanudki kosta, kui et, jah, hästi. Ja peale kõne lõpetamist tundsin, kuidas valu seljas vähenes kordades. Võta siis nüüd kinni, mis see tähendama peaks?

 

Intervjueeris ja toimetas Mariann Joonas

 

Jaana leiad näiteks Facebookist.

Fotod: erakogu

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6