Järjejutt. Alar Tammingu “Jalutuskäik iseendasse”: Miks eksisteerivad kaitsemehhanismid

18. veebruar 2018 kell 16:11



 

Jätkame järjejutuga Alar Tammingu teosest “Jalutuskäik iseendasse”, mis avab terve inimelu mõistmise universumi, alates meie argipäevastest kaitsekihtidest, kogemuste tähenduslikkusest kuni inimelu elukaare kui terviku tähenduseni. Tamming on aus ja nõudlik nii oma lugeja kui elu saladuse enda ees, sest ta laseb oma teoses näha inimloomuse mitmenäolisust ning võimaldab lugejal mõista kõige varjatumaid tegutsemisajendeid. Meisterlikult on teoses ühendatud elu, inimloomuse ja iseenda aus vaatlemine, seda nii tänapäevase inimkäitumise uurimise kui moodsa neuro- ja ajuteaduse abil. Teose autori elulised ja tšehhovlikult küpse huumoriga laetud näited teevad teose lugeja jaoks inimlikult lähedaseks. Seekord tuleb juttu inimese kaitsemehhanismidest.

 

KAITSEMEHHANISMID 

Nagu eelpool mainitud, tugevdavad personat ja kaitsevad egot psühholoogilised kaitsemehhanismid. Kaitsemehhanismid on ühtlasi ka alateadvuse elemendid, nad toimivad meie teadlikkusest eraldi, kuid neist on võimalik saada järjest rohkem teadlikuks. Siinkohal on paras tsiteerida taas Freudi, kes ütles, et areng on teadvustamatu toomine teadvusesse. Enamasti suudame kaitsemehhanisme märgata teiste juures, enda juures takistab kaitsemehhanisme teadvustamast samuti kaitsemehhanism, mille ülesandeks on säilitada mina terviklikkus ja ebameeldiv info teadvusest ühel või teisel viisil eemal hoida. Kuid ega silm iseennast ei näe, selleks on vaja peeglit. Ja klassikaliselt on muidugi peegel süüdi selles, kui pilt, mis sinna ilmub, ei meeldi.

Miks üldse eksisteerivad kaitsemehhanismid, miks ei võiks nii olla, et meie teadvuse tegevus oleks absoluutselt täpne peegeldus reaalsusest, ilma igasuguse moonutuse ja eituseta. Ideaalis võiks see tõepoolest nii olla, aga paraku see nii pole. Võib-olla valgustunud inimesed toimivad ilma kaitsemehhanismideta, kuid tavainimene sinna tasandile veel ei küündi. Kaitsemehhanismi ülesanne on hakkama saada psüühikas oleva vastukäiva informatsiooniga, mille objektiivne läbitöötamine ja integreerimine käib organismile üle jõu. Ja vastukäivat infot on seal oi-oi kui palju.

Kui võtta aluseks psüühika lihtne jaotus kolmeks, nii nagu selle pani paika Freud – Id, Ego ja Superego[1], siis on selge, et igaühel on neist omad nõudmised ja nende vastuolulisus tekitab ärevust. Ärevusega on aga vaja hakkama saada ja üheks hakkama saamise meetodiks ongi erinevad elu jooksul välja kujunenud kaitsemehhanismid, mis toimivad enamasti täiesti automaatselt. Ei saa ka öelda, et kaitsemehhanismid on ainult negatiivsed, kuigi nad on takistuseks jalutuskäigu jätkumisele iseendasse. Nad aitavad inimese elukvaliteedi tõstmisele kaasa, kuid seda reaalsuse moonutamise hinnaga. Kaitsemehhanisme võib jagada küpseteks ja ebaküpseteks. Küpsed kaitsed aitavad stressiallikaga kohaneda ja samal ajal inimene ka teadvustab oma mõtteid ja tundeid ning võib ka teadvustada, et tegu on kaitsemehhanismiga. Need aitavad tõsta inimese rahulolu tunnet ja inimesele suurt kahju nendest ei teki. Ebaküpsed kaitsemehhanismid aga ei aita kohaneda olukorraga, eitatakse olukorra tekkimise põhjusi ja need ei aita traumaatiliste sündmuste ega stressi puhul lahendust leida vaid pigem tekitavad inimesele probleeme, kui lahendavad neid. Ebaküpsete kaitsete puhul ei suuda inimene teadvustada ärevust tekitavaid ideid, mõtteid, tundeid ega mälestusi või hirme. Inimene toimib kui robot, reageerib igale välisele mõjule teatava kaitsega, pidades oma tegevust ainuvõimalikuks ja õigeks. Mõttekäik, et reaalsuses on meil igas olukorras võimalus valida ja ise otsustada oma reaktsiooni üle, jääb talle võõraks ning kaitsemehhanismi käivitudes on selline mõttekäik tema jaoks ohtlik ja võib kutsuda esile viha ja soovi selle mõttekäigu esitaja hävitada. Võite proovida seda mõne oma lähedasega. Kui ta on ärritunud ja kaitseseisundis, siis lause „Sul on endal valida oma reaktsiooni üle, sa ei pea nii ärrituma“ tundub talle süüdistusena ja selle asemel, et mõista selle sisu, asub ta pigem uue hooga rünnakule.

Kaitsed saavad alguse ebaadekvaatsest enesehinnangust. Inimene võib end hinnata kõvasti üle, lisada ametikoha oma pikkusele ja tunda, et ta on tegija, kuid tegelikult on ta sattunud persona lõksu, sest tegija on hoopis ühiskonna poolt talle antud ametikoht ja kui ta selle kaotab, kukub ebareaalne enesehinnang kokku. Samuti võib inimene olla ebaadekvaatselt madala enesehinnanguga, arvates, et tal ei õnnestu midagi, kõik läheb alati teistel paremini ja parem, kui ta üldse poleks siia ilma sündinud.[2] Nii enese üle- kui alahindajad kasutavad kaitseid rohkem, kui adekvaatse, realistliku enesehinnanguga inimesed, kes kasutavad kaitseid ühekordsete, ootamatute ärevust tekitavate sündmuste korral. Freud pakub välja, et kaitsete esmane eesmärk on maha suruda instinktidega seotud ärevust. Kuid peale instinktide on veel Superegost ehk südametunnistusest tingitud ärevus ning ümbritsevast keskkonnast ja sotsiaalsest suhtlemisest tingitud ärevus. Peaaegu kõigil inimestel on esimestel kordadel avaliku esinemise ees ärevus. Ka kõigi nende erinevatest allikatest pärit ärevuste puhul peab meis asuv superkompuuter mingi programmi käivitama ja leidma strateegia, kuidas olukord enda jaoks kõige paremini lahti mõtestada.

Millised on siis terved kasulikud kaitsed ja millised patoloogilised? Terved kaitsed on tänapäeva teoreetikute sõnade järgi – ja ma kipun nendega nõustuma: Sublimatsioon, Huumor, Ettearvamine, Allasurumine ja Altruistlik käitumine.

 

SUBLIMATSIOON 

Sublimatsioon on instinktide ja soovide kaudne väljendamine ja seda peetakse väga kõrge kohastumisega, üheks parimaks kaitseks. Inimene, kelle seksuaal- ja agressiivne energia ei leia väljendust, hakkab seda energiat kasutama kas kunstiloominguks, ürituste organiseerimiseks, töönarkomaaniaks, poliitiliseks aktiivsuseks või paljudel muudel viisidel. Maksimaalselt edukaks võib kujuneda sublimatsioon siis, kui inimene on võimeline ka seksuaalseks rahuloluks. Heaks näiteks on siin filmirežissöör Ingmar Bergman, kes ei saanud kurta seksuaalsuhete ja abielude vähesuse üle, kuid kelle teostest lausa õhkub seksuaalenergia ülekandumist loomingusse. Teatavasti oli tal viiest abielust – neist üks eestlase Käbi Lareteiga, ning mitmest kõrvalsuhtest kokku üheksa last. Ja kuna ta tajus, et ühiskonna normidega on tema enda soovid vastuolus, siis oli heaks ärevuse vähendamise vahendiks filmikunst, kus ta kõik need siseheitlused peensusteni lahti harutab. Ingmar Bergmanile kuulub ka lause, et andekatel inimestel ongi elus mitmeid suhteid. Lause, mille tähendust tajuvad täiesti erinevalt inimesed, kes on olnud elu jooksul ainult ühes monogaamses suhtes ja inimesed, kellel on olnud mitu abielu. Näitlejanna Elisabeth Taylor oma kaheksa abielu ja seitsme mehega[3] kiidaks selle aforismi ilmselt heaks, paavstid ja muud tähtsad ajaloolised kujud kuni Henry VIII-ndani[4] ilmselt mitte. Üldse on tähenduste ja suhtumistega nii, et aeg-ajalt toimuvad neis nihked, katalüsaatoriks on muidugi aeg. Inimese vaade abielule või suhetele erineb nii kahekümneselt, kolmekümneselt, viiekümneselt kui kaheksakümneselt. Üldreegel on siin see, et mida kindlamalt on inimene veendunud, mismoodi mingis valdkonnas asjad peavad olema, seda suurem on tõenäosus, et elu saadab talle vastupidise kogemuse. Naisterahvas, kes on veendunud, et ta abielus meestega tegemist ei tee, on ootamatult mõne abielumehe armuke. Mees, kes peab kõige tähtsamaks oma tööd ja naerab vaimsete uskumuste üle, võib jääda oma tööst ja varandusest ilma ning avastada, et peale materiaalse maailma toimimise on maailmal veel teisi reegleid. Noor, kes otsustab, et ta kindlasti ei taha olla oma vanemate moodi ega elada samasuguses suhtes, avastab keskeas, et ta on järjest rohkem oma isa või ema koopia. Kõigest, mida elus liigselt tähtsustakse ja oluliseks peetakse, võidakse mingil hetkel ilma jääda. Teiste puhul seda nähakse, kuid enda puhul eitatakse ja ei usuta seda. Aga tagasi kaitsemehhanismide ja sublimatsiooni juurde.

Teine loominguline äärmus on Hans Christian Andersen, kelle teoseid on tõlgitud 125 keelde ja kelle muinasjutud puudutavad sügavaid tasandeid nii noortes kui vanades. Ka tema puhul on tegu seksuaalenergia sublimeerimisega, kuid erinevalt Bergmanist ei jõudnud ta oma seksuaalses arengus eriti kaugele. Seksuaalsuhe naisterahvaga jäigi tema elus puudu. Ta ei olnud elus ühtegi korda kehalises suhtes ja suri süütuna. Hiljem on talle püütud omistada ka homoseksuaalseid tendentse, seda tänu oma romantilistele kirjadele meestele, kuid ka ükski mees ei olnud talle ta eluteel partneriks. Anderseni elutee oli täis õnnetuid armumisi, mis kuhugi välja ei viinud, kui mitte arvestada seda, et tulemuseks olid eriti tugevas hingelises kriisis kirjutatud mitmed tuntud muinasjutud, mis sisaldasid autobiograafilisi elemente. Näiteks jutud „Väike Merineitsi“, „Inetu pardipoeg“ ja „Punased kingad“ on eksimatult saanud inspiratsiooni tema enda elust.

Loomingulisuse üheks liigiks võib ka pidada spordiga tegelemist. Kui ma olin ise puberteediea ületanud ja oma seksuaalinstinktidega ei osanud midagi tarka peale hakata, siis tundus nagu iseenesest loomulik, et tuleb veel rohkem trenni teha ja kui ma hästi edukas olen, siis ma meeldin ka tüdrukutele ning eriti ühele kindlale tüdrukule. Mängisin sel ajal lauatennist, unistasin maailmameistriks tulekust ja arvutasin kokku, et kui ma võidan igal aastal kolm medalit Eesti, Nõukogude Liidu, Euroopa ja Maailmameistrivõistlustelt, siis mitu medalit mul kahekümne aasta pärast on. Ning tagaplaanil oli veendumus, et siis on ka minu suhe vastassugupoolega selle tõttu parem. Õnneks ma neid arvutusi üle ühe-kahe korra ei teinud ja enne siia raamatusse kirja panekut ma seda episoodi oma elust ka ei mäletanud. Hiljem olin mõni aeg ka noorte treener ja loomulikult meeldis mulle ilusamaid tüdrukuid rohkem treenida, kuid mäletan siiani ühe elukogenud treeneri ütlust – “Hea lauatennisist tuleb tüdrukust, kes on punase peaga, lühike, natuke paksuke ja kelle poole poiste pilk kunagi ära ei eksi, kui välja jätta iroonilised, ebaküpsed märkused”. Ja paraku oli tal õigus. Seksuaalenergia varane kanaliseerimine selleks looduse poolt ettenähtud vormi, viib tähelepanu asendustegevustelt ära. Ja treenimise asemel muutub tähtsamaks aeg peale trenni. See kehtib nii poiste kui tüdrukute korral. Kui ma treener olin, siis kõige rohkem treenis minu rühmas poiss, kes tüdrukute juures erilisi šansse ei omanud. See muidugi ei takistanud tal hiljem tööalaselt edukaks saamast. Psühholoogid on uurinud ka teadlaste produktiivsuse ja vallalisuse seost. Uuring näitas, et vallaliste teadlaste produktiivsus langes peale seda, kui nad lõid suhte ehk teiste sõnadega, nende tarkus ja intelligentsus avaldas piisavalt muljet mõnele naisterahvale, kes leidis, et ka oma lapse puhul oleks tore, kui laps selliseid omadusi päriks. Kui aga suhet ei tekkinud ja partnerit ei ilmunud, siis jätkus teadlaste produktiivsus kõrge vanuseni. Sublimatsioon missugune! Seda, kas kogu see teadus, mis siis sublimatsiooni käigus loodi, on inimkonna huvides või mitte, me veel ei tea.[5]

Ka Balzaci elulugu on tõestuseks õnnestunud sublimatsioonist. Ta elus olid nii kirjutamise perioodid kui ka õnnetu armastuse perioodid. Viimaste korral tegeles ta nädalaid ja kuid sellega, et võita südamedaami südant ega kirjutanud sel ajal ühtegi rida. Kui ta aga siis lõpliku vastuse sai, milleks oli „tühi korv” ja “sul jällegi on ainult tühjad pihud”, asus ta palavikulise õhinaga äsja kogetud valusaid sündmusi kirjanduskeelde panema. Ning nii nagu Hans Christian Anderseni puhul, oli tulemuseks maailma klassika. Kui nüüd psühhoanalüütiliselt küsida, mis nad ise oleks valinud – kas suhte või loomingulise kirjutamise, siis kipun arvama, et suhte tekkimise ja igatsuste perioodil valiksid nad kindlasti suhte, kuid elu hilisemas faasis oleksid väljendanud rahulolu, et kõik läks nii nagu läks.

Siinkohal tekib küsimus, kas igasuguse loomingulise tegevuse allikaks on mingil määral sublimatsioon? Kui võtta aluseks, et eluenergia ja seksuaalenergia on üks ja sama energia ning kunsti puhul toimub enese väljendamine kõrgemal tasandil, siis kindlasti on sublimatsioon iga kunstilise loomingu taga. Kui aga võtta aluseks, et kõige alus on eluenergia ja seksuaalenergia on üks eluenergia väljendusvorme, siis võib-olla mitte. Mulle endale meeldib mõelda, et nii eluenergia kui seksuaalenergia on omavahel vastastikku seotud ja võivad muunduda üksteiseks, vähemalt seksuaalenergia eluenergiaks, sest ilma selle muundumiseta ei oleks selle raamatu autorit ega ühtegi lugejat. Kuid mõlema energialiigi puhul on nende päritolu meile teadmata, aga midagi võib olla sel kõigel pistmist kosmosega…

 

VÄIKE INTERMEEDIUM

Mul on veel teine teooria, millega saan panustada nii psühholoogia arengusse kui kandideerida Jaan Tatika auhinnale. Nimelt viisteist aastat tagasi ülikoolis psühholoogiat õppides kirjutasin ühte esseed kohtupsühholoogia jaoks. Konstrueerisin seal Maslow’ püramiidile alumise tagurpidi osa, et illustreerida inimese allakäiku. Õppejõule see meeldis ja ta soovitas seda laiemalt levitada. Lisan siia väljavõtte tolleaegsest tööst – “Püüan siin arendada ühte vägivaldse käitumise teooriat, millele mõtlema suunas mind Gleitmani psühholoogia õpik, kus Maslow’ püramiiditeooria juures oli kriitikana kirjas, et antud teooria ei selgita maailmas palju hävingut põhjustanud isikute, nagu Caligula, Ivan Julma, Stalini ja teiste käitumist. Kuna humanistlik lähenemine inimese arengule on mulle südamelähedane, mõtisklesin ja leidsin, et toredale püramiidile, mis ühes suunas viib eneseteostuseni ja tippelamusteni, on võimalik välja joonistada ka alumine püramiid, mille alumises tipus oleksid Pol Poth, Tšingis-khaan ja teised sarimõrvarid.

Võtame astmete kaupa. Kõige madalamal on inimesel füsioloogilised vajadused – söök, jook, õhk, seks. Ülespoole püramiidi pidi ronides rahuldatakse need vajadused tsiviliseeritud moel. Käiakse tööl ja nähakse vaeva, et kodus söök ja jook laual oleks ning võib juhtuda, et elus ei jõutagi eriti püramiidi järgmistele astmetele. Allapoole vajudes on asi selge – kui tahad süüa, siis on võimalik varastada, kui keegi ei näe. Tahad seksida, siis kõige primitiivsemal tasemel isikud vägistavad oma kire rahuldamiseks. Siia kuuluvad siis seksuaalmõrvarid ja patoloogilised varastajad, kellele ühiskondlikud normid on pehmelt öeldes võõrad. Esimesele tasemele jäänuid iseloomustab sõna “geoloog” ja enamik prügimägede elanikke piirdub esimese astmega.

Maslow’ püramiidi järgi on võimalik järgmisele püramiidi astmele jõuda alles siis, kui eelmise astme vajadused on rahuldatud. Allapoole minnes toimib sama mehhanism – enne kui söögi, joogi, seksi vajadused, kas varastamise, geoloogia või mõnel teisel viisil, ei ole täidetud, ei saa järgmisele tasemele laskuda.

Püramiidist ülespoole ronides on inimesel järgmine turvalisuse ja kindlustunde vajadus, allapoole kukkudes on sama vajadus aga ühiskonnavastasel moel. Tavaline inimene jälgib, et ta kodu oleks turvalises rajoonis, et pungil täis trammis oleks rahakott taskus vargale kättesaamatult ja koduteel välditakse pimedaid trepikodasid ja üksildasi parke. Alumises pooles olev isik saab oma turvalisuse kaaskodanikke terroriseerides või ka omavahelistes kokkupõrgetes teisele koha kätte näitamisest. Kes jäävad siia tasemele pidama –nendest kujunevad taskuvargad või metallivirutajad, kes enamasti oma päeva saagi lasevad kõrist alla. Tüüpiline turvalisuse ja kindlustunde tasemele seisma jäänu on ühiselamu või nn Geto elanik, kes on suutnud endale hankida peavarju ja tihti ka mingi töökoha ning ei pea elama prügimäel ega majade keldrites. Samas on talle võõras mõtlemine ühiskonnast kui tervikust.

Kolmas tase on kuuluvuse ja armastuse vajadus. Kui inimene on suutnud luua endale turvalise keskkonna, püüab ta luua lähedussuhteid ja kuuluda mingisse gruppi, olgu selleks golfiklubi või õmblejate selts. Alumises püramiidis on selleks astmeks kuritegelikud grupeeringud, kus tuntakse end grupi osana ja grupis ollakse valmis sooritama veelgi vägivaldsemaid tegusid kui üksi. Armastuse vajadus väljendub ainult sugutungina ja soovina omada naist, kes teda kaunistaks ja austaks ning kellele jõhkrus korreleerub mehelikkusega. Kolmandale astmele jäänuile on võõrad inimlikud tunded, empaatia ja armastus.

Neljas püramiidi aste on tunnustuse vajadus. Tavaliselt on see sooviks olla omal alal väljapaistev ja saada tunnustust. Mõni saavutab selle kümnevõistluses olümpiavõitjaks tulles, mõni hiilgavaid südameoperatsioone teostades, mõni ajakirjas Kroonika oma magamistuba eksponeerides. Alumises pooles kuuluvad siia nii-öelda “ristiisad” ja Eestis ilmselt maffia rahade ühiskassa pidajad. Sinna kuuluvad ka makkiavellilikud manipulaatorid, kes on võimelised erinevalt eelmisest tasemest suurepäraselt ja usutavalt näitlema tunnete ja inimlikkuse olemasolu. Nad on võimelised tekitama neid usaldanud ja armastanud inimestele suuri hingepiinu, ise end sellest mitte häirida lastes. Samas on nad seesmiselt kalgid ja vastutustundetud, kuigi väliselt on nad lõbusad, omavad suurt kõneosavust ja on isegi seltskonna hinged.

Kõik eespool toodud Maslow’ püramiidi vajadused on defitsiidi vajadused, kui üks vajadus saab rahuldatud, siis kogu aeg püritakse järjest edasi. Kui ollakse need astmed saavutanud, siis järgmine on eneseteostuse vajadus, mis ei ole enam defitsiidi vajadus, vaid olemuslik vajadus. Tavalisi inimesi pidi siia jõudma 1–5%. Need on loovad isikud, kes annavad oma panuse ühiskonna arenguks, ise seejuures midagi vastu ootamata. Nad rakendavad oma sisemise potentsiaali täielikult. Siia kuuluvad Albert Schweitzer, Jüri Lotman või ajalooline Kuningas Saalomon, kelle saalomonlikud otsused on kestma jäänud läbi aastatuhandete.

Püramiidi allpool eneseteostuse tasemele jõudmine on kõige terve mõistuse vastasem, kui püramiidi ülaosas nauditi ja loodi kunsti, siis püramiidi alumises tipus mõeldi keskajal välja võimalikult valurikkaid piinamismeetodeid ja tunti naudingut poolsurnu elushoidmisest, et teda edasi piinata. Piinamisvõtted viidi sellise täiuslikkuseni, mida praegu on raske ette kujutada. Siia kuulub Saddam Hussein, kes ühel ministrite nõukogu istungil olevat ühe oma ministri, kes talle vastu julges hakata, maha lasknud. Siia kuuluvad narkoparunid ja teised allmaailma “seaduslikud vargad”. Siin viidi täiuslikkuseni Pol Pothi poolt oma rahva vastane genotsiid, kus tapeti 90% kõrgharidusega elanikest. Sisuliselt kuulub siia ka sõjatööstus ja vanglates aset leidev piinamine valvurite poolt. Ka praegu, 21. Sajandi algul on alumine aste samuti esindatud nagu sajandeid tagasi.”

Peale sellist vahepala on nüüd aeg edasi liikuda armastuse stiilide juurde.

[1] Ego – Freudi järgi teadlik mina, kelle peaülesanne on reaalsust adekvaatselt hinnata ja siis vastavalt toimida. Ingmar Bergman, kes ka ise oli väga huvitatud psühhonalüüsist ja kelle üks geniaalseid filme kannab nime “Persona”, mainis: “Adekvaatne kontakt reaalsusega on anne ja seda annet pole antud igaühele. “

Id – sisaldab inimese tunge ja instinkte ning tahab kohe rahuldust saada. Janu puhul juua, nälja puhul süüa, väsinult magada, vihastades lüüa, hirmunult joosta ja kena vastassoo esindajat nähes, kes sarnaneb tema alateadvuses oleva ideaalpartneriga, tahaks Id võimaluse korral temaga koheselt paarituda. Kuna need tegevused ei ole alati võimalikud, siis kaalub alati nende sobivust olukorda Ego. Lisaks Idile on Ego veel täiendavalt mõjutatud Superego poolt. Superego on justkui südametunnistus, mis ühelt poolt on tekkinud vanemate häältest, mida on lapsepõlves palju kuuldud ning mis aja jooksul on muutunud justkui inimese enda mõteteks ning standarditeks ning teiselt poolt sotsiaalsetest normidest, mis kehtivad antud aja, ruumi ja kultuuri punktis. Superego poolt esile kutsutud häbi on Freudi järgi kaitsemehhanism keelatud seksuaalsete impulsside vastu, eelkõige on selle ülesanne peatada Idi poolt antav informatsioon ja suunata Egot seda hukka mõistma. Eelkõige aga supergo keelab, käseb, poob ja laseb – “Nii pole sünnis, nii ei tehta, kas sul häbi ei ole rannas rinnahoidjata naise poole vaadata.” Kui Idil oleks sõnaõigus, siis ta teataks, et see on hoopis normaalne. Naise rindade eesmärk on ju anda teada oma fertiilsusest, valmisolekust saada lapsi ja see on evolutsiooni sõnum vastassoo esindajale. Miks ma seda sõnumit lugeda ei või? Ego peaks nüüd olema kohtunik, kes kuulab mõlemad pooled ära ja teeb siis saalomonliku otsuse.

[2] Hästi kirjeldab tegelikkusele mittevastavat madalat enesehinnagut film “It‘s a wonderful life”, kus peategelane soovib teha enesetappu ja arvab, et parem oleks, kui ta kunagi poleks sündinud . Seejärel tema soov täidetakse ja ta näeb tervet maailma, kuidas see oleks arenenud ja toimiks, kui ta poleks kunagi ilmavalgust näinud. Film väärib vaatamist ja lisada võib veel selle, et esimene koht, kuhu filmis peale tema soovi täitumist peategelane läheb, on surnuaed ja seal näeb ta oma venna hauda, kes on oma varases lapsepõlves surnud. Küsimusele, miks see nii on, tema teada kasvas ta vend ju suureks, saab ta vastuse – “Kas mäletad, kuidas te kelgutasite ja ta kukkus läbi jää vette. Sind ju ei olnud teda päästmas, sest sa ei sündinud vastavalt Sinu soovile”. Film kandideeris 5-le Oscarile ja hoolimata sellest, et see valmis juba aastal 1946, on see mõistlik kõigil sellist kummalist mõtet mõelnud inimestel ära vaadata. Teistel muidugi ka! IMDB kõigi aegade edetabelis oli see film raamatu kirjutamise hetkel 24. kohal.

[3] Richard Burtoniga abiellus ta kaks korda.

[4] Temal oli siis kuus naist.

[5] Siinkohal tasub meenutada teaduse tekkeaega. Nii Newton kui teised 17. sajandi teadlased tegelesid eelkõige meie nähtava reaalsuse taga oleva “päris” reaalsuse seaduste uurimisega. Inimkonna eestvedajatel pole sellise reaalsuse olemasolus olnud ühelgi ajajärgul mingit kahtlust. Alles siis, kui õnnestus inimene sellest “kõige allikast” eraldada, seda tänu tööstusrevolutsioonile, kus inimene eraldati oma töö produktist, sai ka vaimset dimensiooni eitav teadus arenema hakata. Kas teadus viib universumis oleva elu, mille esindajateks oleme ka meie, uuele, kõrgemale, järjest teadlikumale tasemele või on teaduse, mis on eemaldunud vaimsusest, paratamatu loogiline, lõpptulemus tehnoloogiline areng, mis omakorda kurnab välja looduse ökosüsteemi ja mille üks võimalikke tulemeid on mesilaste ja seejärel, 4 aastat hiljem, inimkonna välja suremine, seda me veel ei tea. Aga ilmselt on veel mõlemad teed avatud. Kuigi praeguses tehnoloogial ja fossiilkütustel põhineva ühiskonna kollapsis pole mingit kahtlust, arvan ma, et peale krahhi tekib õige hetk teaduse taasühendamiseks oma juurtega ja läbi selle saab teadus taas anda oma panuse universumi arengusse.

 

Allikas: Alar Tamming “Jalutuskäik iseendasse” (Estra, 2017)

Kaaneillustratsioon: Ulla Valk