Järjejutt. Alar Tammingu “Jalutuskäik iseendasse”: Kas mõtlemine viib inimkonda endasi või on meie liigi ajaloo prügikasti sattumise peamine põhjus?

4. veebruar 2018 kell 20:24



“Käesolevat raamatu teksti on lubatud – kordan, just nimelt lubatud, mitte keelatud – kopeerida, paljundada ja levitada kõikide erinevate infokandjate kaudu: elektrooniliselt, mehhaaniliselt, suuliselt, skaneeritult. Lubatud on paljundada ja teha fotokoopiaid ning kasutada neid oma äranägemisel sellest autorile teatamata. Lubatud on tsiteerida, osaliselt või täielikult ilma autorile viitamata. Lubatud on kasutada raamatut ükskõik millisel eesmärgil, kaasa arvatud kommertseesmärgil, sellest autorit informeerimata,” seisab ettevõtja, psühholoogi ja mõtleja Alar Tammingu teose “Jalutuskäik iseendasse” sissejuhatuses. Raamat avab terve inimelu mõistmise universumi, alates meie argipäevastest kaitsekihtidest, kogemuste tähenduslikkusest kuni inimelu elukaare kui terviku tähenduseni. Tamming on aus ja nõudlik nii oma lugeja kui elu saladuse enda ees, sest ta laseb oma teoses näha inimloomuse mitmenäolisust ning võimaldab lugejal mõista kõige varjatumaid tegutsemisajendeid. Meisterlikult on teoses ühendatud elu, inimloomuse ja iseenda aus vaatlemine, seda nii tänapäevase inimkäitumise uurimise kui moodsa neuro- ja ajuteaduse abil. Teose autori elulised ja tšehhovlikult küpse huumoriga laetud näited teevad teose lugeja jaoks inimlikult lähedaseks. Avaldame raamatust lugemiseks kolm katkendit kolmel järjestikkusel pühapäeval. Mõnusat tutvumist!

 

Mõtlemine

 

Meie praegune maailm soosib eelisfunktsioonina mõtlemist, mis enamasti on inimestel ka domineerivaks funktsiooniks, eriti meestel. Vene arengupsühholoogi Lev Võgotski järgi on mõtlemine inimese sisemine organiseeritus ning mõtlemine korrastabki segased mõttekatked terviklikuks süsteemiks. Oscar Wilde on ironiseerinud, et mehed mõtlevad, kuid naised mõtlevad, et nad mõtlevad. Võib isegi öelda, et kui mõtlemine on domineeriv psüühiline funktsioon, siis võivad teised funktsioonid, eriti tunde funktsioon, olla väga tugevalt pärsitud ja mõtlejale võivad tunded tunduda mittevajalikud ja primitiivsed. Mõtlemine on intellektuaalne funktsioon, mis põhineb loogikal ja tugineb põhjuslikkusele, sellega kaasneb arutluskäik ja järeldus – mida see tähendab? Mõtlemise eesmärgiks on ideede ühendamine ja läbi maailma parema mõistmise ning mõtestamise, selles edukamalt toimimine.

Samas on huvitav see, et mõtlemine ei pruugi looduses ja liikide vahelises kohastumuslikus võitluses üldse eelist anda. Võib olla isegi vastupidi – meie, nii-öelda edukad mõtlejad, võime muutuda täiesti abituteks, kui puutume kokku olukorraga, kus on vaja ellu jääda ainult oma oskuste ja mõtete najal ja puudu on teised inimesed, kellele toetuda. Enamus inimesi ei saa vihmametsas ega talvises tundras hakkama ei toidu hankimise ega ööbimispaiga leidmisega. Need on olukorrad, kus sajad loomaliigid ei tunneta mingit ohtu oma eksistentsile ja džunglis on nad pigem vaimustatud toidu üleküllusest. Seda näitab aeg, kas mõtlemine on pikemas perspektiivis inimkonda edasiviiv jõud ja meie arengut toetav või meie liigi ajaloo prügikasti sattumise peamine põhjus.

Selge on see, et loodus ega elu ei pruugi sellepärast välja surra, kui inimkond end tuumarelvaga õhku laseb või mõnel muul moel suitsiidi teeb. Elu läheb edasi ka siis, kui inimesi enam pole. Ja hoolimata oma mõtlemisvõimest ei tea me midagi sellest, kuidas see välja kujunes, nii nagu me ei tea midagi inimkonna päritolu kohta. Me oleme justkui peatükk, me ei tea, mis toimus eelnevates köidetes ning meil pole aimu, kuhu me edasi suundume või mis on viimase raamatu lõpulause, rääkimata kogu teose juhtideest või sõnumist. Loomulikult saame me teha vastavaid oletusi ja võimalik, et ka mõned nendest on õiged, kuid see on see koht, kus ma kindlasti lõplikku tõde ei tea.

Saksa ajaloofilosoof Oswald Spengler on maininud, et kõik õpetlased läbi aegade on olnud ühel meelel, et ilmaelu käib oma teed ega hooli eriti palju sellest, mis temast mõeldakse. See muidugi ei tähenda, et mõtlemine poleks oluline funktsioon. Vaieldamatult on tänu mõtlemisele maailma ajalool jõnks sees, sest muidu poleks ka seda teksti lugeja ees. Jõnksu all mõtlevad õpetlased seda, et tänu mõtlemisele on tekkinud nii-öelda tehismaailm, mida lihtsalt füüsika ja keemia seaduste abil, ilma mõtlemist kasutamata, poleks tekkinud. Hetkel piirdub see jõnks planeet Maaga ja mõne kosmoseaparaadiga Marsil, kuid seda, kuhu mõtlemine meid edasi viib, on praegu veel vara öelda.

Kui vaadata mõtlemist looduse kontekstis, on selgelt näha, mismoodi see on andnud inimestele teiste loomaliikide ees eelise ja viinud meid toitumisahela tippu. Kõik taimed ja loomad on kellelegi teisele toiduks – plankton vaalale, banaan ahvile, jänes hundile ning kaheksajalg inimesele, kuid mitte vastupidi. Inimene aga pole tänu oma mõtlemisele kellelegi toiduks. Kui aastas sööb inimene ära 60 miljonit haid, siis haid söövad aastas ära heal juhul 4 inimest, halvemal juhul 2, olenevalt sellest, kas head ja halba hinnata inimese või hai seisukohast. Kõik loomad on arendanud välja ühe spetsiifilise omaduse, mis aitas neil ellu jääda. Dinosaurused arvasid, et kui oled hästi suur, siis oled kindlas kohas, 99% veest koosnevad meduusid aga muutusid maakera ühtedeks mürgisemateks olenditeks ja kindlustasid iseendile püsimise ning neid lõunasöögiks himustajatele valukrampides hävimise. Vahepeale jääb siis lindude lennuvõime, elevandi lont, krokodilli suured hambad, gepardi jooksukiirus, kirbu hüppamisvõime ning viiruste kohanemine peremeesorganismidega. Ei ole välistatud, et inimese mõtlemine on lihtsalt ühe organi hüpertrofeerunud ehk ebanormaalselt suurenenud areng, nii nagu kotkal on selleks ülihea nägemine, nahkhiirel ultraheli kuulmine ning kaamelil võime vett säilitada. Inimesel arenes lihtsalt kõige tugevamalt välja mõtlemine, mitte seedimine nagu krokodillil või lõhnatundlikkus nagu koeral ja hundil.

 

Huvitaval kombel seostatakse mõtlemisvõime arenguga ka universumis nähtava elu puudumist. Teatavasti puuduvad otsesed tõendid sellest, et mujal universumis oleks mõistusega elu. Öeldakse, et kui see oleks inimeste praegusest tehnoloogilisest tasandist 1000 aastat ees, siis me kindlasti näeksime selle esinemist. Ühe isehakanud teadlase teooria ütleb aga seda, et mõtlemisvõime arenemisega kaasnevate tehnoloogiliste avastuste puhul on olemas kindel järjekord. Kindlasti avastatakse ratas enne kui vanker ja elekter enne kui arvuti. Samuti mõistetakse enne keemiliste elementide perioodilisuse süsteemi kui tuumareaktsiooni olemust. Kuid kui ükskõik milline universumis olev tsivilisatsioon mõistab tuumareaktsiooni, siis ta hakkab seda kindlasti kasutama ja mõtleb välja ka tuumarelvad. Ning viimane etapp sellest teooriast ütleb, et tsivilisatsioon, kes avastab tuumatehnoloogia olemuse, laseb end umbes 100 aasta jooksul peale avastamist õhku või mürgitab radioaktiivsusega ära. See olevatki põhjuseks, miks me universumis mõistusega elu ei näe. Kõik tsivilisatsioonid, mis on arenenud sama kaugele kui meie, on hävinud ja sama ootab ka meid ees. Meie mõtlemisaparaadi jaoks kindlasti mitte kõige meeldivam teooria, mille kallal edasi pusida.

Isiklikult meeldib mulle selle teooria kõrvale asetada teine, mis ütleb, et me oleme inimkonnana alles lapsekingades ja teised tsivilisatsioonid on meist väga kaugel ees ja põhjuseks, miks nad meiega kontakti pole võtnud, on see, et meie vaimne tasand on liiga madal. Sisuliselt oleme me nende jaoks justkui sipelgad, kes ehitavad ainult oma pesa ega mõista suuremat pilti. Ei oska me telepaatiliselt suhelda ega näe enda osa universumis.

 

Mõtlemist iseloomustavad järgmised võtmesõnad: objektiivne, teaduspõhine, printsiibid, seadus, kord, kriteeriumid. Mõtlemise arendamisega tegeleb kogu kooliharidus. Inimesel käivat päevas peast läbi 80 000 mõtet ja siis ta süstematiseerib, liigitab ja ühendab neid teiste mõtetega, kuid enamasti kiputakse mõtlema seda sama, mida mõeldi eelmisel päeval, suuremalt jaolt negatiivselt ja uusi mõtteid on suhteliselt vähe.[1] Mõtlemise arendamisega tuleks tegeleda järjepidevalt, sest paraku pole mõtlemine habe, mis iseenesest kasvab. Kui inimene aga järjepidevalt negatiivseid mõtteid esile kutsub, väidetavalt isegi kuni 70% kuulub miinusmärgiga mõtete kategooriasse, siis tekitab ta notseebo efekti ehk vastupidise efekti platseebole ja ta mitte ei ravi end oma mõtlemisega, vaid loob iseendale haigusi.

Samas kõige väärtulikumad on just ootamatud mõttevälgatused, need millele inimesed ei pruugi tähelepanu pöörata ja mõtted, mis annavad senisele mõttekäigule täiesti uue suuna. Psühhoanalüütikud on inimese arengut seostanud sellega, kui inimene oma mõtetes jõuab nii-öelda uue otsuseni, kus ta mõtestab ringi oma senised kogemused või maailmavaate. Paraku on nii, et inimene ei võta midagi seesmiselt omaks teise jutu peale. Kuid enda kogemus või “ahhaa” elamus muudab palju rohkem, kui sada korda kuuldud jutt, mis intellektuaalselt tundub õige, kuid ei jõua õige nupuni. Aga see nupp on lähedalt seotud teise psühholoogilise funktsiooni ehk tundmisega.

 

Alar Tamming

 

[1] Seda arvu on mitmetel kordadel välja toodud, kuid kuidas see saadud on, seda ma ei oska öelda. 80 000 mõtet päevas eeldab umbes ühte mõtet sekundis ja sel juhul magamiseks aega ei jääks. Ärkveoleku ajal tähendaks see kahte mõtet sekundis. Lisaks ei ole kõik meie mõtted sugugi kristallselged ja üheselt arusaadavad, vaid pigem hägused. Mõtlemise kiirust ja hulka mõõta on aga väga keeruline, sest kui inimene oma mõtteid ka välja räägib, ei suuda ta oma mõtlemisega järge pidada, sest mõtlemine olevat rääkimisest kuni 6 korda kiirem. Mismoodi see arv saadud on, jääb taas matemaatik-psühholoogide tsunfti siseseks saladuseks.

 

Allikas: Alar Tamming “Jalutuskäik iseendasse” (Estra, 2017)

Kaaneillustratsioon: Ulla Valk