Marilii Toots: Armastades tuleb osata õigel ajal lahti lasta

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

2. jaanuar 2019 kell 9:56



“Nüüd lõpuks, armsad lugejad, võtan julguse kokku ja kirjutan Armastusest,” alustab oma aasta esimest kirjatükki Telegramile maastikuarhitekt, joogaõpetaja ja ülitundlikkuse eestkõneleja Marilii Toots. “Armastus on tundunud minu jaoks midagi suurt, aukartust äratavat, tundmatu ja kättesaamatut; pigem haiget tegev, kuid samal ajal külgetõmbav. See näis olevat midagi, mida saab vaadata filmidest, kuuleb lauludest ja mille kohta saab lugeda raamatutest; midagi, mis teistel on, aga minul pole. Midagi, mis on kusagil kaugel-kaugel ja seda saab eemalt vaadata. Puudutada seda ei julge. Võib-olla saab läheneda arglikult.
Armastades võib ju kukkuda?”

 

Armastades, armastuse ruumi luues ning hoides ja nii endale kui ka teisele hoogu andes tuleb osata armastatu õigel ajal lahti lasta. Täpselt parajal hetkel, et hoog õhkutõusmiseks on veel sees; täpselt hetkel, kus kinni hoida enam ei saa, sest see muutuks mõlemale ohtlikuks. Just minna lubades, sel kõige armsamal. Tänu Armastusele on ta tiivad tugevaks muutunud. Olete lendu tõusmas. Sa tunned seda, teine tunneb seda ja nüüd on kolm võimalikku varianti: lennata kõrvuti koos, hoida üksteist tagasi ja mitte õhku tõusta või lubada mõlemal minna oma südameteed. Armastuse teed on ettearvamatud. Garantiisid pole.

Ärme nüüd kartma löö, ärme hoia ei ennast ega teist tagasi. Meil mõlemal tuleb liikuda – edasi minna – oleme jõudsalt kasvanud ja kui me edasi ei liigu, siis läheb kitsaks. Võib isegi juhtuda, et hakkame teineteist lämmatama. Meie maailm laieneb ja areneb järjepidevalt. Aega üha tuleb. Me ei saa takistada arenevatel linnupoegadel, nende just kandma hakkavaid tiibu, sirutamast. Me ei saa
Armastust puuris hoida. Siis ta ei lenda, on meie lähedal, aga õnnetu. Nüüd tuleb usaldada, et armsa tiivad kannavad ja tal minna lubada. Ka tuleb oma sisetunnet usaldada ning teha enda jaoks valik – kas jääda maapinnale või lennata.

Vastasel korral saame mõlemad kurbuse osaliseks ja hakkame tasapisi armastusest tühjaks jooksma. Üha raskem on lendu tõusva linnu jalgadest kinni hoida, see nõuab aina suuremat pingutust ja teisel on üha võimatum oma tiibade kandvust eirata. Me oleme sündinud vabaks. Armastus kannab vabas voolamises. Vahel võib olla, et püüame end pidurdada, püüame end seada ja sättida teiste järgi, mitte lennata, aga sisimas hakkab Armastusel nii kitsas. Ta hakkab tuhmuma ja lõpuks ei kanna enam. Armastus on metsik, ta kannab usalduses. Ehk on just varjus olev usaldus see, mis Armastuse metsikus loomuses lubab sel alati nähtaval olla? Kui ainult oskame märgata ja sel vabalt olla lubada. See lind on sündinud lendama.

Armastuses peituvad nii juured kui ka tiivad. Üks teiseta lihtsalt ei kanna. Armastuselind saab hoogu juurde teades, et teda oodatakse tagasi, aga lubatakse taas ka minna; teades, et teda usaldatakse, teades, et temas endas on kandev pesa olemas – nii ta lendab üha kaunimalt ja voolavamalt. Me saame sellest puudutatud. Me tunneme armastuselinnu südames ära ja lubame endale lähedale. Jah,
sa võid lennates kukkuda. Ja, me võime koos kukkuda, et uuesti lendu tõusta või loobuda? Valik on meie. Kui lubame armastuselinnu vabaks, siis ta ei pruugigi väga kaugele või kõrgele soovida. Ka võime märgata, et Iseendale lähedal olles polegi võimalik sügavikku kukkuda – Armastus on alati kohal.

Lõpetuseks meenuvad ühe laulu sõnad – Kui me seisame Maailma äärel, kas siis kukume endasse tagasi?

Kui kõik see siin pole armastus, siis mis armastus üldse on?
Armastuses ja ümbritsetud armastusega.

 

Marilii Toots
Peagi ilmuva raamatu “Kukkudes armastusse“ autor

 

Vaata lisaks: www.ulitundlikinimene.ee, www.joogatunnid.ee
Täna (02.01.2019 hommikul) on Sul veel 2 päeva (projekt lõppeb 03.01.2019 õhtul) võimalus koosloomises osaleda jagades infot ja annetades Hooandja keskkonnas. Võimaldame Armastusel end raamatu näol ilmutada!
Suur Aitäh!

Foto: Viktoria Reiman