Foto: Marybeth / Pixabay

Paljud inimesed arvavad, et päevad lendavad mööda seetõttu, et elutempo on liiga kiire ja väsitav. Üks Londoni professor väitis oma tudengitele aga, et aja kiiret kulgu ei tekita mitte ruttamine ja väsimus, vaid hoopis ühetaolisus – pidev kordustes elamine.

Tema sõnul hakkab aeg kiirenema siis, kui elu muutub liiga etteaimatavaks. Kui iga hommik näeb välja nagu eelmine, lõpetab aju uute mälestuste talletamise. Päev ei koosne enam eraldi hetkedest, vaid sulandub üheks uduseks massiks. Nii tekibki tunne, et päevad ja nädalad kaovad käest.

Professor sõnastas selle valusalt täpselt:

“Sinu päevad tunduvad lühikesed, sest sa ei ole tegelikult üheski neist päriselt kohal.“

Esimene harjutus: päeva alguse ja lõpu märkamise kunst

Tema esimene ülesanne tundus naeruväärselt lihtne. Ta palus tudengitel märgata iga päeva kõige esimest ja kõige viimast hetke – mitte seda päevikusse kandes, vaid tähelepanuga hetkes olles.

Mõni heli. Valgus. Lõhn. Midagi, mis ankurdab hetke mällu.

See ei olnud mindfulness ega meditatsioon, vaid ankurdamine. Kolmandaks päevaks ütlesid paljud sama asja: päev tundus pikem, justkui oleks ajal jälle “kaal“ tagasi.