Foto: kollaaž

11. septembri terrorirünnakute sisetöö 22. aastapäeva puhul avaldame sõltumatu uurija John Le Boni 3-osalise süvafilosoofilise artiklitesarja “9/11 piire ületades”, kus autor läheb teemaga palju kaugemale, kui keegi teine seda varem teinud on. “Kui 9/11 ei räägi terroristidest, kes üritavad meie vabadust ära võtta ja kui see ei räägi ka valitsusest, mis üritab õigustada sõdasid Lähis-Idas, siis mis oli (või on) selle suurejoonelise vaatemängu, mida me nimetame üheksa-üks-üheks (9/11), eesmärk?“ küsib John Le Bon.

Sissejuhatus

Selles seerias püüan selgitada, mida ma näen selle sündmuse, mida me nimetame “9/11″-ks, ilmutusliku väärtusena.

See taandub järgnevale:

1) 9/11-t edastati meile meie ekraanide kaudu. 9/11 sündmus juhtus (ja toimus/toimub) ka väljaspool ekraani.

2) Meie ekraanide kaudu edastatakse meile igasuguseid lugusid. Filmid on selle edastamise põhivorm.

3) Tundub, et “9/11′”ja paljude teiste lugude (filmide) vahel on koosmäng/vastastikune mõju.

4) Sünkroonimise valdkond on seotud selle koosmõju hindamisega: selle kohta näidete leidmise ja analüüsiga, kuidas/miks see juhtus/juhtub.

5) Meediavõltsingute ja ajaloo pettuse ning sünkroonimise mõistmine võib koos võimaldada näha seda, mida varem ei märgatud.

Püüan näidata, et 9/11-t võib tõlgendada kui initsiatsiooni/pühendamise sädet neile, kellel on silmad, et näha.

Selles mõttes võib 11. septembrit pidada võtmehetkeks mitte ainult “lääne tsivilisatsiooni”, vaid igaühe – meie kui üksikisikute – “ajaloos”.

Käsitleda tuleb palju segaseid ja keerulisi küsimusi. Seetõttu ei kirjutata ma seda artiklit traditsioonilises stiilis.

Sektsioonid

1 – sümbolid

2 – subjektiivne vs objektiivne

3 – Filosoofiliste puutujate vältimine

4 – Artikli subjektiivne tõlgendamine

5 – 9/11: “keegi ei surnud, keegi ei saanud viga”

6 – sõda on pettus