Kogemuslugu: Kas elu on minu suhtes ülekohtune?

27. oktoober 2019 kell 11:18



“Olles muuhulgas olnud viimaste aastate jooksul turundusvaldkonnas tegev, tunnen tänaseks päevaks mõningaid nippe, kuidas inimestele müüa. Eriti head reklaamtekstid on kirjutatud nii, et tekib vastupandamatu soov osta midagi, mida sa isegi ei vaja. Need kirjutajad on oma ala profid ja suhtumine nendesse on minu jaoks nagu “maguskibe sümfoonia”. Ma alustan seda artiklit turunduslikest nippidest, kuna kokkupuude nendega näitas mulle, et alateadlikult otsin ma ühte võlutabletti, mis lahendab kõik minu mured või vähemalt mingi kaaluka osa nendest, ja ma ei ole ainus,” kirjutab tõlkija ja Ühtsuse Keskuse treener Carolina Daineka.

 

“Ostan veel neid kapsleid juustele, siis olen endaga rahul ja rohkem ei pea rahulolematust tundma.”; “Siis saavutan veel A ja B ning olen lõpuks õnnelik… Või võtan ette C.” Kui sisekaemustes avastan taas midagi enda kohta, siis taban end mõttelt: “Olen juba aastaid enesearenguga tegelenud, mis mõttes ma siiani mingisuguste solvumistega tegelema pean? Millal nad üks kord otsa saavad?” Soov, et ebameeldivad tunded lõppeksid ja ma ei peaks nendega enam eales kokku puutuma, paneb mind ja tõenäoliselt paljusid teisi lahendusi “ostma”. Siin tulevadki appi X ja Y, kes lubavad järjekordset imekiiret lahendust kõikidele probleemidele. Tegelikult kasutatakse ära inimeste soovi põgeneda ebameeldivate emotsioonide eest, kuid iseenda eest pagemine on eraldi teema, millest ma täna kirjutama ei hakka.

Ütlen kohe, et see on mingil määral minu enda kogemuslugu ja mingil määral selgitus Ühtsuse Keskuses toimuvale. Jah, ma ei ole kõigest Ühtsuse Keskuse kursustest osavõtja, vaid olen juba mitu aastat tegev keskuse igapäevases töös. Ma tean, et inimesed tahavad rohkem uskuda nende inimeste kogemusi, kes ei ole organisatsioonis sees. Sellegi poolest ei oleks ma 22-aastaselt loobunud perspektiivist saada juristiks, kui tegevus Ühtsuse Keskuses ei oleks minu silmis olnud oluliselt põnevam, vajalikum ning mulle endale kasulikum (rõhutan “minu silmis”, kuna igaühele oma).

Selgitav osa sellest loost on seotud sellega, et ma kirjutan ise valdava osa Ühtsuse Keskuse reklaamtekstidest ning vahel mulle tundub, et inimestel tekib vale ettekujutlus sellest, mis keskuses toimub. See pettekujutlus tekib siis, kui ma kirjutan suurepärastest tulemustest, mida kõigil on võimalik saavutada, ning see tekib nimelt alateadliku soovi tõttu leida lõpuks võlutablett, mis juba 20 minuti pärast mõjuma hakkab.

“Võlutabletti ei ole, kuid asi toimib.”

Kui ma tulin 2013. aastal Ühtsuse Keskusesse, siis ma olin:

1. Selleks ajaks depressioonis ja väga ennasthävitavate harjumustega noor neiu;
2. Võtnud aastaga juurde 10 kilo, mis minu asteenilise kehaehituse puhul oli absoluutselt ootamatu (põhjusteks p.1 viisakalt öeldes väga madal enesehinnang, ausalt: vihkasin iseennast ning oma välimust, pidevalt võrdlesin ennast kõikide teistega; p.2 emotsionaalne liigsöömine; p.3 alkohol… natukene laastavatest harjumustest);
3. Sisemiselt õnnetu, tuim ja ilma igasuguse eluisuta; mind ei huvitanud, mis minust saab;
4. Väliselt ülbe, õel ning skeptiline;
5. Mul olid väga konfliktsed suhted peres, suhted isaga olin täielikult läbi lõiganud;
6. Noormees, kellesse olin armunud, jättis mu maha ning ma ei osanud selle lahkuminekuga muud moodi toime tulla kui alkoholi ja pidevate pidudega;
7. Mu sissetulek oli minimaalne ja ebastabiilne. Ma ei saanud ise ennast ülal pidada, elasin koos vanematega. Vaatamata haridusele ja oskustele, ei saanud ma kas väärilist tööd või minu pingutuste tulemusteks oli pidev ebaõnnestumine. Samuti puudus igasugune eneseusk ja soov tööd teha;
8. Arstid tuvastasid mu noorele eale vaatamata vaikselt areneva emakakaelakasvaja ja võtsid mind jälgimise alla.

“Mul ei ole enam tunnet, et elu on minu suhtes ülekohtune olnud.”

Ausalt öeldes näeb see kõik paberil oluliselt dramaatilisem välja, kui praegu tundub olevat. Mul ei ole enam tunnet, et elu on minu suhtes ülekohtune olnud või et ma olen teistest rohkem kannatanud. Vastupidi, mulle näib, et tegelikult ei ole minu elus midagi katastroofilist juhtunud, ma olen elanud “normaalset” elu ning olen õnnelik kõikide võimaluste pärast, mis mulle on osaks saanud. Aga nii näen ma seda praegu. Mul on raske asetada end emotsionaalselt tolle neiu kingadesse. Mäletan vaid, et siis oli kehv.

Sisemine seisund ja paarisuhe
Usun, et sisemine seisund, mis võimaldab mul tunda elust rõõmu olukordadele vaatamata, on üks suurimaid kingitusi, mida olen enesearengu käigus saanud. Ühtlasi on see seisund ka võti, mis on viinud mind kõikidest senilahendamatutest raskustest välja ja aitab ka praegu kerkivate väljakutsetega toime tulla. Ma olen õnnelik, vaba ja põnevil siis, kui mul on partneriga hiilgavad suhted, kuid olin ka siis, kui pidime meie probleemide tõttu kihluse katkestama (kusjuures, tänu sellele, et me mõlemad tegeleme enesearenguga Ühtsuse Keskuses, oleme juba aastaid suutnud meievahelisi suhteid mitte lõhkuda, vaid arendada vs. kõik minu varasemad püüdlused, mis lõppesid alati sellega, et suhtest põgenes, kas üks või teine asjaosaline).

Tervis
Mu keha on paremas vormis kui eales varem ning seda ilma hullumeelse trennita, mida tegin siis, kui kaalusin 10 kilo rohkem, ja mis ei andnud mingeid tulemusi. Mis puudutab tervist, siis emakakaela probleemist vabanemine oli kõige väiksema vaevaga ettevõtmine üldse. Ühtsuse Keskuses on üks selline protsess nagu “Kohtumine iseendaga” – protsessil palusin ma tervenemist “nendest naisorganite jamadest, millest arstid mulle rääkisid” ja unustasin selle probleemi pärast sootuks ära. Aasta pärast ütles arst, et mul on suurepäraselt toimivad noore naise suguorganid ja ühtegi probleemi ei ole. Selliste imeliste, mõistuse jaoks absoluutselt arusaamatute juhtumite käigus olen vabanenud mitmest kroonilisest haigusest.

Suhted vanematega
Ühtsuse Keskuse protsesside käigus toimub vabanemine tohutust valukoormast, mida võime eluaeg endaga kaasas kanda, kui oma sisemaailmale tähelepanu ei pööra. On teada, et meie alateadlikud programmid ja reaktsioonid maailmale pärinevad lapsepõlvest ja valu, mida ma kogesin väikese tüdrukuna suhetes oma ema, isa ja kasuisaga, olen ma kandnud edasi kõikidesse teistesse suhetesse oma elus. Suhete kallal teen ma siiani igapäevast tööd, mis seisneb põhiliselt teadlikkuses sellest, mida kogen oma sisemaailmas. See on tegevus, mis kannab vilju kõikides elu aspektides, sest nagu ütleb Ühtsuse Ülikooli asutaja Sri Bhagavan: “Elu on suhted.”

Ma suutsin taastada suhte isaga, kellega ma ei olnud kümne aasta jooksul sõnagi vahetanud. Olen andestanud palju oma vanematele ja iseendale, mille tulemusel on minu reaktsioonid suuresti muutunud. Isegi, kui teised on jäänud samasugusteks, ei põhjusta nende sõnad või käitumine mulle senist valu. Üritan oluliselt vähem ümbritsevaid muuta. Vahel, vaadates oma sõnelevaid vanemaid, tunnen ma pehmet armastust ja rõõmu – nagu oleksid nad hoopis minu lapsed.

“Olen omal nahal korduvalt kogenud seda, et miski saab väliselt muutuda vaid siis, kui see miski muutub minu sees. Enne võib eluga võidelda, rügada, pingutada, kuid see ei anna märkimisväärseid tulemusi… Kui üldse.”

Eneseteostus ja sissetulek
Tegelikult on raske kategoriseerida muudatusi, mis on aset leidnud, kuna kõik tahud on omavahel nii tugevas seoses. Näiteks saab sissetulek kasvada vaid siis, kui paranevad suhted isaga või inimesega, kes isa rolli täitis. Vaid eelmisel nädalal toimunud ümbersünni protsessi tulemusel hakkasin ma esimest korda tundma, et saan selles elus kõigega hakkama ning see enneolematu eneseusk paneb mind ennast teostama hoopis teisest seisundist. Olen omal nahal korduvalt kogenud seda, et miski saab väliselt muutuda vaid siis, kui see miski muutub minu sees. Enne võin eluga võidelda, rügada, pingutada, kuid see ei anna märkimisväärseid tulemusi… Kui üldse.

Tänu Ühtsuse Keskuse protsessidele on tänaseks päevaks mu sissetulek kasvanud 4-5 korda ning kasvab edasi. Sissetulek on stabiilne vaatamata sellele, et minu töö olemus on ebastabiilne. Ma naudin suurepärast iseseisvat elu, töötan juhtival positsioonil, tunnen oma tööst rõõmu, reisin aastas mitu korda, käin koolitustel ja saan lubada endale asju, millest olen unistanud.

“Kas ei oleks juba aeg olla 100% zen?”

See kõik ei juhtunud üleöö või ühe kursuse tulemusena. Areng on olnud kiire, kuid mitte hetkeline. Ning, nagu ma artikli alguses mainisin, esitan ma siiani endale küsimusi, miks pean ühe või teise asjaga veel tegelema. Kas ei oleks juba aeg olla 100% zen?

Kunagi 2012. aastal kirjutasin ma kirjavigadega oma isiklikus päevikus: “Selles paeluvas arusaamatus sekundikski peatumatus elus on mul võimalus samas tempos kasvada ning see… see on Universumi lõpmatu potentsiaal.” Vahepeal läheb see meelest, kuid siis on lihtsalt tarvis seda endale meelde tuletada. Eelmises artiklis tsiteerisin Sri Bhagavani, kes on öelnud, et virgumine on teekond, mitte lõppjaam. Mina olen rongi peal, kuid mulle tundub, et see on reaktiivlennuk.

 

Carolina Daineka, Ühtsuse Keskus

 

Vaata lisaks: Ühtsuse Keskuse “Õnne teekond” – kursus, mis kingib sulle teadmiste asemel seisundi (10. novembril)

Foto: Victor Freitas /Pexels