Telegrami järjejutt: Imelise otsingul. Tundmatu õpetuse fragmente IV

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

19. jaanuar 2014 kell 12:17



a-kiss-of-sun-stefan-duncan

Pilt: Stefan Duncan “A Kiss Of Sun” / fineartamerica.com

Täna on teie ees viimane osa eelmisel nädalavahetusel alanud järjejutust, mis annab Telegrami lugejatele võimaluse tutvuda peagi ilmuva vene filosoofi ja esoteeriku Pjotr Uspenski peateosega “Imelise otsingul. Tundmatu õpetuse fragmente“, mille annab eestikeelsena välja Eesti Transpersonaalne Assotsatsioon (ESTRA). See raamat on ainukordne sissevaade Gurdžijevi õpetuste sisusse ja õpetamise meetoditesse. Gurdžijevi üks olulisemaid seisukohti oli, et inimesed elavad kui hüpnootilises unes, tegutsedes vaid automaatidena, kes alluvad välisele juhtimisele. Et suuta mõista tõelisust, peab inimene ärkama, õppima ennast tundma ja ennast mäletama.

 

Vestlused G-ga ja need ootamatud pöörded, mida ta andis igale ideele, huvitasid mind iga päevaga üha enam. Kuid ma pidin sõitma Peterburi.

Mäletan viimast vestlust temaga.

Tänasin teda osutatud tähelepanu ja seletuste eest, mis, nagu ma juba nägin, muutsid minu jaoks paljutki.

„Kuid ikkagi, nagu te teate, on kõige tähtsam asi faktid,“ ütlesin ma. „Ja kui ma suudaksin näha uue, mulle tundmatu iseloomuga tõelisi ja reaalseid fakte, veenaksid üksnes need mind lõpuks, et ma olen õigel teel.“

Ma mõtlesin jälle „imedele“.

Faktid tulevad,“ ütles G. „Luban teile. Kuid alustuseks on vaja palju muud.“

Siis ma ei mõistnud tema viimaseid sõnu, kuid mõistsin neid hiljem, kui puutusin kokku tegelike „faktidega“, sest G pidas sõna. See juhtus alles pooleteise aasta pärast, 1916. aasta augustis.

***

Viimastest vestlustest Moskvas on mulle meelde jäänud veel üks, mille ajal G rääkis veel mitmest asjast, mis jällegi muutusid mulle arusaadavaks alles hiljem.

Ta rääkis inimesest, keda ma olin kohanud tema seltskonnas ja ta rääkis tema suhetest teiste inimestega.

„Ta on nõrk inimene,“ ütles G. „Inimesed kasutavad teda ära, muidugi ebateadlikult. Ja kõik sellepärast, et ta arvestab nendega. Kui ta nendega ei arvestaks, oleks kõik teisiti, ja need inimesed ise oleksid ka teistsugused.”

Mulle tundus imelik, et inimene ei pea teistega arvestama.

„Mida te mõtlete sõna arvestama all?“ küsisin ma. „Ma mõistan ja samas ei mõista teid. Sel sõnal on nii palju erinevaid tähendusi.“

„Täpselt vastupidi,“ ütles G. „On ainult üks tähendus. Püüdke sellele mõelda.“

Hiljem sain ma aru, mida G mõtles sõna arvestama all, ja ma sain aru, kui tohutu osa hõivab see elus ja kui palju saab sellest alguse. G jaoks tähendas „arvestama“ hoiakut, mis tekitab sisemise orjuse, sisemise sõltuvuse. Pärast oli meil palju võimalusi arutada seda üksikasjalikumalt.

Meenutan ka ühte teist jutuajamist, sõjast. Me istusime Filippovi kohvikus Tveri puiesteel. See oli rahvast täis ja väga lärmakas. Sõda ja hangeldamine olid tekitanud ebameeldiva, palavikulise õhkkonna. Ma isegi keeldusin sinna minemast. G käis peale, ja mina, nagu alati temaga, andsin järele. Selleks ajaks oli mul juba selge, et ta meelega otsis vestluseks raskeid tingimusi, nagu nõudes minult erakordseid pingutusi ning valmisolekut leppida ebameeldivuste ja ebamugava keskkonnaga selle nimel, et temaga rääkida.

Kui seekord ei tulnud see just eriti hiilgavalt välja, sest lärmi pärast tema jutu kõige huvitavam osa minuni ei jõudnud. Alguses ma sain aru, mida G rääkis. Aga järjest rohkem libises minust mööda. Pärast mitmeid püüdeid jälgida tema märkusi, millest minuni jõudsid vaid üksikud sõnad, lakkasin ma kuulamast ja lihtsalt vaatasin, kuidas ta räägib.

Jutuajamine algas minu küsimusest: „Kas on võimalik sõda lõpetada?“ Ja G vastas: „ Jah, on.“ Ja ometi olin ma eelnenud vestlustest teinud järelduse, et ta vastab: „Ei, ei ole.“

„Kuid probleem on, kuidas,“ütles ta. „Sellest arusaamiseks tuleb palju teada. Mis on sõda? Sõda on planetaarsete mõjude tulemus. Kusagil kaugel on kaks või kolm planeeti tulnud üksteisele liiga lähedale ja tekkis pinge. Kas olete märganud, kuidas te tõmbute pingule, kui keegi juhtub kitsal kõnniteel teist liiga lähedalt mööda minema? Sama tekib planeetide vahel. Nende jaoks kestab see ehk paar sekundit. Aga siin, Maal, hakkavad inimesed üksteist maha nottima ja võivad sellega tegeleda mitu aastat järjest. Samal ajal näib neile, et nad vihkavad üksteist või peaksid tapma mingi üleva eesmärgi nimel või kedagi või midagi kaitsma ja et nad käituvad õilsalt ja veel midagi samalaadset. Nad pole võimelised mõistma, millise astmeni on nad vaid etturid mängus. Nad mõtlevad, et nad tähendavad midagi; nad mõtlevad, et nad võivad liikuda, nagu neile meeldib; nad mõtlevad, et nad võivad otsustada teha seda või toda. Kuid tegelikult on kõik nende liigutused ja kõik nende teod planeetide mõju tulemus. Ja nemad ise ei tähenda sõna otseses mõttes midagi. Suurt osa mängib kõiges Kuu. Aga Kuust me räägime eraldi. Peab ainult mõistma, et ei keiser Wilhelm, ei kindralid, ei ministrid ega parlamendiliikmed ei tähenda midagi ega saa midagi teha. Kõike, mis toimub suures mastaabis, juhitakse väljastpoolt ning toimub kas juhuslike mõjude kokkusattumise mõjul või vastavalt üldisele kosmilisele seadusele.“

See on kõik, mis ma kuulsin. Alles palju hiljem mõistsin, mida ta mulle öelda tahtis: kuidas saaks ära hoida juhuslikke mõjusid või muuta neid millekski suhteliselt kahjutumaks. See oli tõeliselt huvipakkuv mõte, mis kuulus mõiste „ohver“ esoteerilise tähenduse alla. Aga igal juhul praegusel ajal on sel vaid ajalooline ja psühholoogiline väärtus. Mis oli tegelikult tõeliselt tähtis ja mida ta ütles üsna juhuslikult, nii et ma seda kohe ei märganud ning mis meenus hiljem, kui ma püüdsin meie vestlust taastada, olid sõnad, mis osutasid erinevale ajale planeetide jaoks ja inimeste jaoks.

Isegi kui mulle need sõnad meenusid, ei õnnestunud mul kaua aega täielikult mõista idee kogu tähendust. Hiljem selgus, et sellele on rajatud väga palju.

***

Tollal tekitasid minus suurt hämmastust vestlused Päikesest, planeetidest ja Kuust. Ma ei mäleta, kuidas algas meie jutuajamine. Mul on aga meeles, et G visandas väikese joonise ja püüdis selgitada seda, mida ta nimetas „jõudude korrelatsiooniks erinevates maailmades“. See oli seotud meie eelnenud kõnelusega, see tähendab, seoses inimkonnale toimivate mõjudega. Lihtsustatult kõlaks idee nii: inimkonnale või täpsemalt orgaanilisele elule Maal toimivad üheaegselt erinevatest allikatest ja erinevatest maailmadest lähtuvad mõjud: planeetide mõju, Kuu mõju, Päikese mõju ja tähtede mõju. Kõik need mõjud toimivad üheaegselt, ühel momendil on ülekaalus üks mõju, teisel momendil teine mõju. Aga inimese jaoks on teatud võimalus – mõjude valik; teisisõnu, minna ühe mõju alt teise alla.

„Et selgitada, kuidas see juhtub, on vaja väga pikka vestlust,“ ütles G. „Nii et räägime sellest mõni teine kord. Praegu ma tahan, et te mõistaksite ühte asja: pole võimalik saada vabaks ühest mõjust, sattumata teise mõju alla. Kogu asi, kogu töö iseendaga seisneb selles, et valida mõju, mille alla te soovite minna ja ka tegelikult selle mõju alla sattuda. Selleks tuleb enne teada, milline mõju on soodsam.”

Selles vestluses pakkus mulle eriliselt huvi see, et G rääkis planeetidest ja Kuust nagu elavatest olenditest, kel oli kindel vanus, kindel eluperiood, arengu ja teistele olemise tasanditele ülemineku võimalused. Tema sõnadest ilmnes, et Kuu ei ole surnud planeet, nagu tavaliselt arvatakse, vaid vastupidi – vastsündinud planeet – planeet oma arengu väga varases staadiumis ja pole veel saavutanud sellist „mõistuse astet, mis valitseb Maal,“ nagu ta seda väljendas.

„Kuid Kuu kasvab ja areneb,“ ütles G, „ja saavutab arvatavasti kunagi sama tasandi nagu Maa. Siis ilmub tema kõrvale uus kuu, Maast aga saab nende päike. Kunagi oli Päike nagu Maa, Maa nagu Kuu ja veelgi varem oli  Päike nagu Kuu.”

See mõte paelus kohe mu tähelepanu. Miski ei tundunud mulle kunstlikum, uskumatum ja dogmaatilisem kui üldtunnustatud teooriad planeetide ja päikesesüsteemide tekkimisest, alates Kanti ja Laplace’i teooriast kuni kõige uuemate hüpoteesideni kõigi täienduste ja variantidega. „Laiem publik“ tunnustab neid teooriaid või vähemalt kõige viimast talle teadaolevat, pidades neid teaduslikeks ja tõestatuteks. Tegelikult ei ole muidugi midagi vähem teaduslikku ja vähem tõestatut kui need teooriad. Et G süsteem võttis omaks täiesti teise, orgaanilise teooria, mis lähtub hoopis uutest põhimõtetest ning näitab teistsugust maailmaruumi korda, tundus mulle väga huvitav ja tähtis.

„Millises suhtes on Päikese mõistus Maa mõistusega?“ küsisin ma.

„Päikese mõistus on jumalik,“ ütles G. „Ka Maa võib selliseks saada, kuid mõistagi pole see garanteeritud ning Maa võib midagi saavutamata ka surra.”

„Millest see sõltub?“ küsisin ma.

G vastus oli väga ähmane:

„On kindel periood,“ ütles ta, „selleks, et teha teatud asi. Kui teatud ajaks see, mis peab olema tehtud, ei ole tehtud, siis võib Maa hukkuda, saavutamata seda, mida ta oleks võinud saavutada.“

„Kas see periood on teada?“ küsisin mina.

„See on teada,“ vastas G. „Inimestele aga ei ole selle teadmisest vähimatki kasu. See oleks isegi halvem. Ühed usuksid seda, teised ei usuks, kolmandad nõuaksid tõestusi. Seejärel asuksid purustama üksteise pealuid. Inimestel lõpeb kõik niiviisi.”

***

Tol ajal toimus meil Moskvas mitu huvitavat vestlust kunstist. Need olid seotud jutustusega, mida loeti ette esimesel õhtul, mil ma tutvusin G-ga.

„Hetkel pole teile selge,“ ütles kord G, „et inimesed, kes elavad Maa peal, võivad asuda täiesti erinevatel tasanditel, kuigi väliselt on väga sarnased. Täpselt samuti, nagu on olemas inimeste erinevad tasandid, nii on erinevad tasandid ka kunstis. Kuid praegu te ei mõista, et erinevus nende tasandite vahel on hoopis suurem, kui oskate oletada. Te asetate erinevad asjad ühele tasandile üksteisele liigagi lähedale ja arvate, et need erinevad tasandid on teile kättesaadavad.

Ma ei nimeta kunstiks kõike seda, mida teie nimetate kunstiks, mis on tihti lihtsalt mehaaniline reprodutseerimine, looduse või teiste inimeste jäljendamine või lihtsalt fantaseerimine või katse olla originaalne. Tõeline kunst on hoopis midagi erinevat. Kunstiteoste, nimelt muistse aja kunstiteoste juures, puutute te kokku palju sellisega, mida on võimatu seletada ning milles on midagi niisugust, mida te ei tunneta tänapäeva kunstiteostes.

Et te ei mõista, milles seisneb erinevus, siis unustate selle peagi ja peate jätkuvalt kõike üheks ja samaks kunstiliigiks. Samal ajal on teie kunsti ja selle kunsti vahel, millest mina räägin, tohutu vahe. Teie kunstis on kõik subjektiivne – kunstniku taju sellest või see aisting, kunstivormid, milles ta püüab väljendada oma tunnetust, ning nende vormide tunnetamine teiste inimeste poolt. Ühes ja samas nähtuses võib üks kunstnik tunnetada üht, teine aga midagi hoopis vastupidist. Üks ja seesama päikeseloojang võib ühes kunstnikus esile kutsuda rõõmu, teises aga kurbuse. Kaks kunstnikku võivad püüda väljendada ühesugust tunnetust täiesti erinevate meetoditega, erinevas vormis, või kujutada täiesti erinevaid tunnetusi ühesuguses vormis – vastavalt õpetamise ühele või teisele traditsioonile või nende kiuste. Ja vaatajad, kuulajad või lugejad võtavad vastu mitte selle, mida kunstnik neile tahtis edastada või mida ta tundis, vaid vormid, milles kunstnik väljendab oma tunnetust ja mis neis kutsuvad esile assotsiatsioonid. Kõik on subjektiivne ja kõik on juhuslik; teisisõnu: kõik põhineb juhuslikel assotsiatsioonidel – nii kunstniku muljed ja tema looming“(Seda sõna G rõhutas.) „kui ka vaatajate, kuulajate ja lugejate tunnetus.

Tõelises kunstis pole midagi juhuslikku. See on matemaatika. Kõike selles saab välja arvutada, kõike võib ette teada. Suur Kunstnik teab ja mõistab, mida ta tahab edasi anda; ja tema töö ei saa avaldada ühele inimesele üht muljet ja teisele teist muljet, aga seda muidugi eeldusel, et nad mõlemad on sama tasandi inimesed. Alati ja matemaatilise täpsusega avaldab see üht ja sama mõju.

Samal ajal kutsub sama kunstiteos erinevatel tasanditel asuvatel inimestel esile siiski erinevaid muljeid. Madalama tasandi inimesed ei saa sellelt kunagi seda, mida saavad kõrgema tasandi inimesed. See on tõeline, objektiivne kunst. Kujutage ette mõnda teadustööd, astronoomia- või keemia-alast raamatut. Ei ole võimalik, et üks inimene saab sellest aru ühtemoodi, teine teistmoodi.

Iga inimene, kes on piisavalt ette valmistatud ja kes on võimeline neid teoseid lugema, mõistab, mida autor ütleb, ja täpselt nii, nagu autor ütleb. Objektiivne kunstiteos on just niisugune raamat, välja arvatud, et see toimib inimese emotsionaalsele, mitte ainult intellektuaalsele poolele.“

„Kas meie ajal on olemas objektiivseid kunstiteoseid?“ küsisin mina.

„Muidugi on,“ vastas G. „Selliseks kunstiteoseks on suur Egiptuse sfinks, samuti nagu mõned meile tuntud arhitektuuriteosed, teatud jumalate kujud ning palju teisi asju. Nende hulgas on jumalate ja mütoloogiliste olendite kujusid, mida võib lugeda kui raamatut, aga mitte mõistuse, vaid emotsioonidega – tingimusel, et need on piisavalt arenenud. Oma rännakute ajal Kesk-Aasia kõrbes leidsime Hindukuši jalamil  kord imeliku kuju, mida pidasime iidseks jumalaks või deemoniks. Alguses jättis ta meile lihtsalt vaatamisväärsuse mulje. Mõne päeva pärast aga tundsime, et kujus on peidus väga palju – mingi suur, täiuslik ja keeruline kosmoloogia süsteem. Ja aeglaselt, samm-sammult, hakkasime seda süsteemi dešifreerima. See oli kuju keres, kätes, jalgades, peas, silmades ja kõrvades – kõiges. Raidkujus polnud midagi juhuslikku, midagi mõttetut. Ja vähehaaval sai meile selgeks nende inimeste eesmärk, kes selle püstitasid. Me hakkasime tunnetama nende mõtteid, nende tundeid. Mõni meist /arvas, et ta nägi nende nägusid, kuulis nende hääli. Kõigis ilmingutes tabasime selle mõtte, mida nad soovisid edastada aastatuhandete tagant, ja mitte ainult mõtte, vaid samahästi ka kõik sellega seostuvad tunded ja emotsioonid. Selline on tõeline kunst!”

***

Mulle pakkusid väga suurt huvi G sõnad kunsti kohta. Tema kunsti jaotamise põhimõte objektiivseks ja subjektiivseks ütles mulle väga palju. Ma ei saanud veel aru kõigest, mis ta oma sõnadesse mahutas. Ma olin kunstis alati tunnetanud teatud alajaotusi ja gradatsioone, mida ma ei osanud ei määratleda ega formuleerida ning mida keegi teine ei olnud formuleerinud. Üksiti ma teadsin, et need jaotused ja gradatsioonid on olemas. Seepärast tundusid kõik jutud kunsti kohta, mis ei tunnistanud neid jaotusi ja gradatsioone, mulle tühised ja kasutud, lihtsalt sõnalised argumendid. Selles, mida ütles G, tema viitamistes eri tasanditele, mida me ei erista ega mõista, tunnetasin ma lähenemist samadele gradatsioonidele, mida ka ise tundsin, kuid polnud võimeline väljendama.

***

Üldiselt pani mind imestama paljugi sellest, mida G rääkis. Tal oli ideid, mida ma ei suutnud mõista, mis näisid mulle fantastiliste ja põhjendamatutena. Mõned ideed jälle, vastupidi, ühtisid imelikul kombel nendega, mida ma ise olin juba ammu mõelnud ja millest aru saanud. Kõige enam huvitas mind kõige seotus, millest ta rääkis. Ma tunnetasin, et tema ideed pole üksteisest lahus, nagu on kõik teaduslikud ja filosoofilised ideed, vaid moodustavad ühtse terviku, millest ma esialgu nägin vaid üksikuid osi.

Ma mõtlesin sellest öises rongis, kui sõitsin Moskvast Peterburi. Küsisin endalt, kas ma tõesti leidsin selle, mida olin otsinud. Kas on võimalik, et G tõesti teadis seda, mida on vaja teada üleminekuks sõnadelt või mõtetelt tegudele, „faktidele“? Ma polnud veel milleski kindel, ei suutnud midagi täpselt formuleerida. Aga mul oli sisemine veendumus, et minu jaoks oli midagi juba muutunud ja et nüüd hakkab kõik minema teisiti.

 

 

Allikas: Pjotr Uspenski “Imelise otsingul. Tundmatu õpetuse fragmente“ (ESTRA, 2014)

Pilt: Stefan Duncan “A Kiss Of Sun” / fineartamerica.com



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt