Telegrami järjejutt: Imelise otsingul. Tundmatu õpetuse fragmente I

11. jaanuar 2014 kell 13:17



UspenskiSel ja järgmisel nädalavahetusel anname teile esimesena Eestis võimaluse lugeda osa peagi ilmuvast Pjotr Uspenski raamatust “Imelise otsingul. Tundmatu õpetuse fragmente“, mille annab eestikeelsena välja Eesti Transpersonaalne Assotsatsioon (ESTRA). Teost tutvustab raamatu toimetaja Aime Kons: “Inimesi on alati paelunud “imeline“ – see, mis jääb tavasilmale nähtamatuks. Imelise otsingud viisidki 20. sajandi algupoolel kokku kaks Vene intellektuaali, esoteerikut, filosoofi, mõtlejat – Georgi Gurdžijevi ja Pjotr Uspenski.“

 

Georgi Gurdžijevit, üsna salapärase elulooga armeenia-kreeka päritolu müstikut on peetud küll karismaatiliseks uuendajaks, täiesti uuelaadse kosmoloogia ja filosoofia ning psühholoogia rajajaks, küll petturiks ja liigse egoga eneseülistajaks. Ta oli õpetaja, kes sünteesis ida- ja läänemaailma erinevad filosoofilised ideed oma originaalseks õpetussüsteemiks, mis on mõjutanud ka paljusid hilisema aja mõtlejaid, müstikuid, kunstnikke.

Pjotr Uspenski peateos “Imelise otsingul“ on ainukordne sissevaade Gurdžijevi õpetuste sisusse ja õpetamise meetoditesse. Tema õpetusviisi ja põhiseisukohti tuntaksegi enamasti tema õpilaste kirjutatu kaudu. Raamatule annab lisaväärtust seegi, et kõrvuti õpetaja ideede edasiandmisega on Uspenski sisse toonud ka oma filosoofilise maailmapildi edasiarendusi, vahel õpetajaga nõustudes, vahel temaga vaieldes.

Gurdžijevi üks olulisemaid seisukohti oli, et inimesed elavad kui hüpnootilises unes, tegutsedes vaid automaatidena, kes alluvad välisele juhtimisele. Et suuta mõista tõelisust, peab inimene ärkama, õppima ennast tundma ja ennast mäletama. Uneseisundist ärkamise vahendina näeb Gurdžijev Neljanda teed, mille järgimine suunab õpilase ja õpetaja koostöös harmooniliselt toimima inimese füüsilise keha, emotsioonid ja meele.

Oma uudse kosmoloogilise õpetuse rajas Gurdžijev kahele põhilisele seadusele: kolme seadusele ja oktavite seadusele. Nende seaduste täiuslikuks graafiliseks kujutiseks sai tema koostatud enneagramm. Kas “imeline“, mille otsingule siirdutakse, ka leitakse? Vastus sisaldub raamatus.

 

I Peatükk

Ma pöördusin Venemaale tagasi 1914. aasta novembris, see on, Esimese maailmasõja alguses, pärast üsna pikka reisi mööda Egiptust, Tseiloni saart ja Indiat. Sõda oli leidnud mu Colombos ja ma tulin tagasi Inglismaa kaudu.

Reisi algul Peterburist lahkudes tegin teatavaks, et suundun “otsima imelist“. “Imelist“ on väga raske määratleda. Kuid minu jaoks oli sel sõnal täiesti kindel tähendus. Ma olin ammu jõudnud järeldusele, et vastuolude labürindist, milles me elame, pole muud väljapääsu, kui täiesti uus tee, mis ei sarnane ühegagi meile teadaolevaist või neist, mida seni oleme kasutanud.

Aga kus algas uus ehk unustatud vana tee, ei osanud ma öelda. Tollal ma juba teadsin kaheldamatut tõsiasja, et petliku reaalsuse õhukese pinna taga on teine reaalsus, millest mingitel põhjustel meid midagi lahutab. “Imeline“ oli tungimine tundmatusse reaalsusesse. Ja mulle tundus, et tee tundmatuni võiks leida Idamaades. Miks Idamaades? Sellele oli raske vastata. Vahest oli selles mõttes midagi romantilist, aga ma olin täiesti reaalselt veendunud, et igal juhul on võimatu leida midagi Euroopas.

Tagasiteel ja mitme nädala jooksul, mis ma veetsin Londonis, segas minu mõttekäiku otsingute tulemustest sõja meeletu absurdsus ja tunded, millest olid tulvil õhk, vestlused ja ajalehed ning mis sageli vastutahtmist haarasid oma võimusesse ka mind.

Kui ma aga Venemaale tagasi pöördusin ja uuesti kogesin mõtteid, millega sealt lahkusin, siis tundsin, et minu otsingud ja kõik, mis nendega seotud, on tähtsamad kui mis tahes muu, mis juhtub või võiks juhtuda selles “ilmsete tobeduste maailmas“*. Ma ütlesin endale, et sõjale tuleb vaadata kui ühele neist elu tavaliselt katastroofilistest olukordadest, mille keskel tuleb elada, töötada ja oma küsimustele ning kahtlustele vastust otsida. Sõda –suur Euroopa sõda, mille võimalikkusesse ma ei tahtnud uskuda ja mille reaalsust tõrkusin kaua tunnistamast – oli saanud tõsiasjaks. Me olime sõjas ja ma nägin, et seda tuleb lugeda tohutuks memento mori’ks, mis näitab, et on vaja rutata ning on võimatu uskuda “ellu“, mis viib eikuhugi.

Sõda ei saanud puudutada mind isiklikult, vähemalt enne lõplikku katastroofi, mis, nagu mulle näis, tingimata juhtub Venemaal ja võib-olla kogu Euroopas, aga lähemas tulevikus veel mitte. Tol ajal, mõistagi, nägi lähenev katastroof välja ajutisena ja mitte keegi ei suutnud aduda kogu sisemist ja välispidist laostumist, mis meil tuleb läbi elada.

Kokku võttes kõiki oma muljed Idamaadest, sealhulgas Indiast, olin sunnitud tunnistama, et kojunaasmisel osutus minu probleem palju keerulisemaks, kui oli olnud ärasõidu hetkel. India ja Idamaad ei kaotanud minu jaoks “kõige imelisemate maade“ võlu, vastupidi, see võlu omandas uued varjundid, mis olid varem seal puudunud. Ma nägin selgesti, et seal võib leida üles midagi, mis Euroopas on ammu kadunud, ning arvasin, et minu poolt võetud suund oli õige. Samal ajal jõudsin aga arusaamisele, et saladus on paremini ja sügavamal peidus, kui seni olin eeldanud.

Teele asudes teadsin, et sõidan otsima koolkondi ja koole. Arusaamisele nende vajalikkusest olin jõudnud ammu. Mõistsin, et isiklikud, individuaalsed pingutused on ebapiisavad ja tuleb otsida kokkupuudet reaalse ja elava mõttega, mis peab kusagil olema, kuid millega me oleme seose kaotanud.

Seda ma mõistsin, kuid minu reiside ajal muutus mõte koolkondadest minu jaoks tugevasti – ühelt poolt lihtsamaks ja konkreetsemaks, teisalt aga vähem painavaks ja kõrvalisemaks. Ma tahan öelda, et koolkonnad kaotasid paljugi oma muinasjutulisest eripärast.

Ärasõidu ajal arvasin ikka veel, et koolkondadel on fantastilisi võimalusi. “Arvasin” on liiga palju öeldud. Õigem oleks öelda, et ma unistasin isegi kehaülese seose võimalusest koolkondadega, nii-öelda võimalusest “teises plaanis”. Ma ei suutnud seda sõnades selgelt väljendada, kuid mulle tundus, et isegi esimesel kokkupuutel koolkondadega võiks olla imeline olemus. Näiteks kujutasin ma ette, et kontakti võib luua kauge mineviku koolkondade esindajatega, nagu Pythagorase koolkond, Egiptuse koolkonnad, Notre-Dame´i ehitajate koolkond ja nii edasi. Mulle tundus, et sellisel kokkupuutel peavad aja ja ruumi takistused kaduma. Koolide idee oli iseenesest fantastiline ja midagi selle juures ei tundunud mulle liiga fantastilisena. Ma ei näinud vastuolusid nende ideede ja oma püüdluste vahel leida koole Indias. Mulle näis, et just Indias võib saada mingi kontakti, mis edaspidi muutub püsivaks ja sõltumatuks välistest sekkumistest.

Tagasiteel, pärast mitmeid kohtumisi ja muljeid, sai koolkondade mõte mulle reaalseks ja üha käegakatsutavamaks ning kaotas oma fantastilise olemuse. Arvatavasti juhtus nii peamiselt seepärast, et nagu ma mõistsin, ei nõua koolkonnad mitte üksnes otsinguid, vaid ka “selektsiooni“ või valikut – ma pean silmas meiepoolset valikut.

Ma ei kahelnud selles, et koolkonnad eksisteerivad. Samal ajal aga jõudsin veendumusele, et koolkonnad, millest ma olin kuulnud ja millega võisin kontakti leida, ei olnud minu jaoks. Nende koolid olid varjamatult religioosse või poolreligioosse olemusega, kuid kindlasti mõne konfessiooni valitseva vaimsusega. Mulle ei meeldinud need peamiselt sellepärast, et kui ma oleksin otsinud religioosset teed, oleksin ma selle võinud leida Venemaal. Teised koolid olid kergelt sentimentaalset moraalset-filosoofilist tüüpi asketismi varjundiga, nagu näiteks Ramakrišna jüngrite või tema järgijate koolkonnad; nende koolidega olid seotud suurepärased inimesed, kuid ma tundsin, et nad ei valda tõest teadmist. Niinimetatud joogakoolkonnad põhinesid transiseisundite saavutamisel ja minu arvates lähenesid oma olemuselt spiritismile. Ma ei saanud neid usaldada, kõik nende tulemused olid kas enesepettus või see, mida õigeusklikud müstikud (ma pean silmas vene kloostrikirjandust) nimetavad „iluks või ahvatluseks“.

Oli veel üks koolkond, millega ma ei suutnud kontakti luua, kuid millest olin kuulnud. Nende koolid tõotasid paljut, kuid samas ka nõudsid väga palju. Nad nõudsid kõike kohe. Oleks tulnud jääda Indiasse ja heita peast Euroopasse tagasipöördumise mõte, loobuda omaenda ideedest ja plaanidest, minna mööda teed, millest mul polnud aimugi. Need koolid huvitasid mind väga ja inimesed, kes nendega olid kokku puutunud ja mulle neist rääkisid, erinesid ilmselgelt tavatüübist. Siiski näis mulle, et peavad olemas olema ratsionaalsemad koolid ja et inimesel on õigus kas või teatud punktini teada, kuhu ta läheb.

Samaaegselt tulin järeldusele, et millist nimetust kool ka ei kannaks – okultne, esoteeriline või jooga –, peab see asuma tavalisel maise tasandil nagu iga teinegi kool, olgu siis maalikool, tantsukool või meditsiinikool. Ma sain aru, et mõte koolist “teisel tasandil“ oli lihtsalt nõrkuse märk, et tõeliste otsingute koha on hõivanud unistused. Ja taipasin, et niisugused unistused on üks peamistest takistustest meie võimalikul teel imelise juurde.

Teel Indiasse koostasin ma edasisi reisiplaane. Seekord tahtsin alustada muhameedlikust Idamaast, peamiselt Venemaa Kesk-Aasiast ja Pärsiast. Kuid sellel polnud määratud teostuda.

Londonist läbi Norra, Rootsi ja Soome saabusin ma Peterburi, mis oli juba ümber nimetatud Petrogradiks ning tulvil spekulatsiooni ja patriotismi. Peagi sõitsin Moskvasse ja alustasin toimetajatööd ajalehes, millele olin kaastööd teinud Indiast. Viibisin seal umbes poolteist kuud ja selle aja sisse mahub mu elus väike episood, mis on seotud paljuga, mis juhtus edaspidi.

Kord toimetuses järgmist numbrit koostades sattusin kirjutisele (vist ajalehes Golos Moskvõ), kus mainiti balleti “Maagide võitlus“ libretot, mis ajalehe teatel kuulus ühele “hindule“. Balleti tegevus pidi toimuma Indias ja andma täieliku pildi idamaisest maagiast, sealhulgas fakiiride kunstist, pühadest tantsudest ja nii edasi. Mulle ei meeldinud kirjutise ülemäära enesekindel toon, kuid kuna hindudest balletilibretistid olid Moskvas kahtlemata mingil määral haruldased, siis lõikasin selle välja ja panin oma ajalehte, lisades juurde, et balletis on kõik, mida ei leia tegelikus Indias, kuid mida rändurid sinna vaatama lähevad. Varsti pärast seda jätsin ma mitmesugustel põhjustel töö ajalehes ja sõitsin Peterburi.

Seal pidasin ma 1915. aasta veebruaris ja märtsis oma India-reisidest avalikke loenguid. Loengute pealkirjad olid “Imelise otsinguil“ ja “Surma probleem“. Loengud pidid olema sissejuhatuseks raamatule, mida ma kavatsesin neist reisidest kirjutada, ning rääkisin, et Indias otsitakse “imelist“ seal, kus seda ei tuleks otsida; et kõik tavalised teed on seal kasutud; et India hoiab oma saladusi hoopis paremini, kui paljud inimesed arvavad, kuid “imeline“ on seal tõesti olemas ja sellele viitavad paljud asjad, millest inimesed käivad mööda, mõistmata nende varjatud mõtet ning teadmata, kuidas neile läheneda. Siin pidasin ma jällegi silmas koolkondi.

Sõjast hoolimata kutsusid minu loengud esile märkimisväärse huvi. Igale loengule Peterburi linnaduuma Aleksandri-saali kogunes üle tuhande inimese. Ma sain palju kirju, inimesed tahtsid minuga kohtuda ja ma tundsin, et “imelise otsingu“ alusel on võimalik ühendada palju inimesi, kes enam ei suuda tunnistada käibelolevaid väärvorme ja elada vales.

Pärast lihavõttepühi suundusin Moskvasse samu loenguid pidama. Inimeste seas, kes mu loengutel käisid, oli kaks – üks muusik ja teine skulptor –, kes varsti rääkisid mulle Moskva-grupist, kes tegeleb “okultsete“ uurimuste ja eksperimentidega ja mida juhendab Kaukaasia kreeklane, päris “hindu“, nimega Gurdžijev. Ma taipasin, kelle oma oli balleti libreto, mida oli mainitud ajalehes, mis oli mulle kätte juhtunud kolm-neli kuud tagasi. Pean tunnistama, et nende kahe inimese jutud grupi ja seal toimuva kohta, samuti kõik enesesisendustega imede liigid huvitasid mind üsna vähe. Samasuguseid jutte olin kuulnud korduvalt ja nende kohta oli mul välja kujunenud oma arvamus.

Naised näevad mingis toas kellegi “silmi“, mis hõljuvad õhus ja võrgutavad neid, ning nemad järgnevad silmadele ühelt tänavalt teisele, kuni lõpuks jõuavad “idamaise inimese“ maja juurde, kellele need silmad kuuluvadki. Või tunnevad inimesed sellesama “idamaise inimese“ juuresolekul äkki, et ta vaatab neist läbi; näeb läbi kõik nende tunded, mõtted ja soovid; nad tajuvad imelikku tunnet jalgades ega suuda edasi liikuda ning satuvad siis tema mõju alla sel määral, et ta võib neid sundida tegema, mida soovib, isegi kaugusest. Need ja paljud taolised lood tundusid mulle alati lihtsalt viletsate väljamõeldistena. Inimesed mõtlevad ise imed välja ning mõtlevad need täpselt oma ootustele vastavaks. See on ebausu, enesesisenduse ja puudulikult arenenud mõtlemise segu ning minu tähelepanekute järgi ei ilmu sellised lood kunagi ilma neisse puutuvate isikute osaluseta.

Nii et oma kogemuste valgusel nõustusin ma kohtuma ja rääkima G-ga alles pärast ühe oma uue tuttava M-i pidevaid pealekäimisi.

 

Järgneb.

 

* Muide, veidi väljendist “ilmsed tobedused“. See on pärit mu lapsepõlveraamatust. Raamatu pealkiri oligi “Ilmsed tobedused“ ja kuulus Stupini raamatusarja “Väike raamatukogu“ ja koosnes piltidest, kus näiteks inimene kõndis majaga seljas, tõllad olid nelinurksete ratastega ja muud sellist. Tol ajal avaldas raamat mulle sügavat mõju, sest seal oli palju pilte, millest ma ei taibanudki, mis on seal tobedat. Kõik nägi välja täpselt nii nagu tavalised asjad elus. Alles hiljem hakkasin ma taipama, et raamatus olidki pildid tavalisest elust, sest täiskasvanumaks saades veendusin ma üha enam selles, et kogu elu koosnebki “ilmsetest tobedustest“, ning minu edasised kogemused üksnes kinnitasid seda veendumust.

 

 

Allikas: Pjotr Uspenski “Imelise otsingul. Tundmatu õpetuse fragmente“ (ESTRA, 2014)

Foto: ESTRA

 

Toimetas Mariann Joonas