Telegrami järjejutt: Alkeemiline kaemus I

22. juuni 2013 kell 14:43



7098074_origKui eelmisel nädalal tutvustasime oma lugejatele Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni (ESTRA) värskelt ilmunud raamatut “Biotsentrism. Kuidas elu ja teadvus on võtmed universumi tõelise olemuse mõistmiseks”, siis sellel nädalavahetusel on järg Ralph Metzneri raamatu “Alkeemiline kaemus. Hingetarkuse kasutamine tervendamiseks ja juhiste saamiseks” käes. Avaldame ESTRA loal raamatu esimese peatüki kahes osas.

 

 

metznerRalph Metzner on Harvardist saadud psühholoogiadoktori kraadiga teadlane ning teadvuse ning selle transformatsioonide uurimise tunnustatud pioneer. Ta on psühhoterapeut ning California Integraaluuringute Instituudi emeriitprofessor. Metzner andis koos Timothy Leary ning Richard Alpertiga oma panuse 1960ndate aastate Harvardi psühhedeelikumide uuringus, mille üheks väljundiks oli raamat “The Psychedelic Experience” (Psühhedeelne kogemus). Tema teiste olulisemate raamatute hulka kuuluvad “Maps of Consciousness” (Teadvuse kaardid), “The Well of Remembrance” (Mälestuste kaev), “The Unfolding Self” (Avanev mina), “Green Psychology” (Roheline psühholoogia) ning hiljuti Ram Dassiga kahasse kirjutatud “Birth of a Psychedelic Culture” (Psühhedeelse kultuuri sünd).

 

 

ESIMENE PEATÜKK

Šamanism, jooga ja alkeemia

 

Kõige iidsematest aegadest saadik on inimesed pühendunult ja eesmärgipäraselt praktiseerinud erinevaid distsipliine, mis tagavad psühhospirituaalse arengu ja füüsilise tervise. Kolmest suurest transformatiivseid tehnikaid kasutavast traditsioonist, mis Maal tekkinud on, on šamanism kindlasti vanim. Selle ajalugu ulatub paleoliitikumini ning maailma eri paikade pärismaistes kultuurides praktiseeritakse seda tänapäevalgi. Joogat ning alkeemiat võib vastavalt käsitleda šamanismi idamaise ja läänemaise edasiarendusena, mis pärinevad vastavalt neoliitikumi külaühiskonnast ning pronksiajastu linnriikidest. Kõigis kolmes traditsioonis on osa praktiseerijad keskendunud füüsilisele tervendamisele, teised rohkem psühholoogiliste probleemide lahendamisele ja eluks vajalike juhiste hankimisele, ning kolmandad vaimsete tarkuste, valgustumise või vabanemise otsingutele. Paljud kaasaegsed meditsiini-, psühhoteraapia-, alternatiivsete ravimeetodite ning vaimsete praktikate süsteemid pärinevad nende traditsioonide ühest või teisest harust.

Ka käesoleva raamatu teemaks olevaid kaemusmeetodeid leidub neis kõigis kolme traditsioonis. Ingliskeelne sõna divination (käesolevas tõlkes kaemus), mida üldiselt käsitletakse ilmutusena või intuitiivse arusaamani jõudmise protsessina, tähendab otseses tähenduses „teadmiste hankimist jumalikust ilmast“, mida nimetatakse ka „sisemiseks maailmaks“, „vaimuilmaks“, „ebatavaliseks reaalsuseks“ või „kõrgema(te)ks dimensiooni(de)ks“. Sisuliselt tähendab see struktureeritud päringut või küsimuste esitamist, mis on seotud kas minevikuga – terveks saamise või probleemide lahendamise eesmärgil –, või siis tulevikuga – plaanide tegemiseks ning juhiste saamiseks. Meditsiinis vastavad need kaks kaemusetüüpi diagnoosile (haiguse või vigastuse tekkepõhjuste määramine) ja prognoosile, mis kirjeldabolukorra tõenäolisi edasisi arenguid.

Tunnustatud usundiloolane, kõigi kolme transformatiivse traditsiooni kohta kaalukaid uurimusi kirjutanud Mircea Eliade iseloomustas šamanismi väljendiga „arhailised ekstaasitehnikad“. Sõna „ekstaas“ tuleneb kreekakeelsest sõnast „ekstasis“, mis tähendab „enesest väljas olemist“, tavareaalsuse tajuraamistikust väljaspool või muutunud teadvusseisundis olemist. Antropoloog Michael Harner, kes alustas šamanismi taastutvustamist tänapäevasesle Lääne kultuuriruumile, väidab, et šamanismi olemus seisneb „šamanistlikus teadvusseisundis“, milles inimene siseneb igapäevaelu tavareaalsusest väga erinevasse „ebatavalisse reaalsusse“.

Pärismaistes kultuurides on muutunud teadvusseisunditesse sisenemise metafooriks šamaanirännak: nagu tavalisel rännakul, on ka šamanistlikul teadvusseisundil algus, erinevate kogemustega täidetud ebatavalistes maailmades veedetud aeg ning lõpp – naasmine tavaellu ning tavapärasesse teadvusseisundisse. Šamaan läheb vaimurännakule kindlal eesmärgil, milleks võib olla ravimine, diagnoosi panemine, kontakti saavutamine erinevate vaimudega – esivanemate omadega, kohavaimudega või transtsendentsete olenditega. Ta läheb rännakule kas iseenese või tema käest abi otsinud inimese, perekonna või kogukonna nimel.

Šamanistlikku rännakuseisundisse sisenemiseks on ülemaailmselt levinud kaks peamist tehnikat: rütmiline trummilöömine või kõristi kasutamine ning psühhoaktiivsed taimed või seened. Mõlemad meetodid võivad kutsuda ajutegevuses esile teatud muutusi, mis moodustavad kaemusretke neurofüsioloogilise aluse. Trummimeetod on laialt levinud Aasia, Euroopa ja Põhja-Ameerika põhjapoolsematel aladel. Psühhoaktiivseid taimi ja seeni kasutatakse rohkem troopilistel laiuskraadidel, eriti Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, nagu ka Aafrikas – eeldatavasti peamiselt tänu sellele, et troopilistel aladel on mitmekesisem taime- ja loomariik.

Kahekümnenda sajandi esimesel poolel kaldusid psühholoogid ja psühhiaatrid šamaanide kohta käivaid antropoloogilisi kirjeldusi lugedes neid „nõidadeks“ ja hõimkondliku ebausu levitajateks tembeldama. Šamaanirännakut peeti pettuseks või skisofreeniliseks harrastuseks, mis kuidagimoodi kohaliku hõimu seas usaldusväärsuse oli saavutanud. Antropoloogia kultuurilise relativismi koolkonna mõjul ning selliste õpetlaste töö tulemusel nagu Margaret Mead, Ruth Benedict (aga ka Eliade, Harner ja teised) on sellised vaated taandunud arusaama ees, et šamaanid ning šamanistlikud kultuurid lähtuvad täiesti teistsugusest maailmapildist, milles reaalsuse olemust käsitletakse hoopis teistsugustele eeldustele tuginedes.

Kaks peamist erinevust šamanistlike pärismaiste kultuuride ning kaasaegse teaduslik-materialistliku maailmavaate vahel on: esiteks „maailmade“ või reaalsustasandite paljususe tunnistamine, ja teiseks vaimude kui autonoomsete olevuste eksistentsi tunnistamine (kes elutsevad neis paljudes maailmades) – mitte nende liigitamine fantaasiaviljadeks või sümboliteks. Maailmavaadet, millele tugineb šamanism (ning samamoodi ka alkeemia ja jooga), nimetatakse animismiks või panpsühhismiks. Mõlemad sisaldavad uskumust, et kõik looduslikud vormid, nii orgaanilised (taimed, loomad, seened) kui anorgaanilised (näiteks kivimid, jõed, mäed, tuul), nii maapealsed kui kosmilised (teised planeedid, tähed, galaktikad, universum) on psüühilise ja vaimse energia ning teadvusega küllastunud.

Lääne teaduslikust maailmavaatest lähtuvalt ja psühholoogilises tähenduses võib öelda, et arusaam „teistest maailmadest“ viitab teadvustasanditele või sfääridele, mis jäävad väljapoole meie tavapärase taju piire. Psühhoanalüüsist tuletatud erinevad süvapsühholoogia vormid peavad tavaliselt taoliste teadvuse areaalide all silmas „teadvustamatust“ või „kollektiivset teadvustamatust“. See jääks aga šamanismi defineerimiseks liiga kitsaks, eriti kui „teadvustamatuse“ all mõelda midagi, mida seome indiviidi ja tema psüühikaga. Šamanistlike meetodite abil ei tegelda mitte ainult meie enda psüühika senitundmatute aspektidega, vaid ka meid ümbritseva maailma tundmatute aspektide uurimisega – nii universumi kui ka sisemiste müsteeriumidega.

Samuti ütleksid psühholoogid, et kõik viited „vaimudele“ on tegelikult inimese teadvustamatu psüühika sümbolistlikud väljendused ning Jungi psühholoogiakäsitluse järgi kollektiivse teadvustamatuse arhetüüpsed sümbolid. Mina olen aga hoopiski nõus nende teadlaste ja õpetlastega, kes väidavad, et läänemaailma reaalsuskäsitlused vajavad revideerimist ning laiendamist, et need tunnustaksid ka vaimude reaalset olemasolu – ja seda mitte pelgalt inimmõistuse sümbolistlike konstruktsioonidena, vaid elusate, intelligentsete, autonoomsete olenditena, kellega on võimalik suhelda ning kellega me paljudel reaalsustasanditel lävime ja koos eksisteerime. Alkeemilised kaemuspraktikad tuginevadki sellisele avaramale maailmavaatele, mille kohaselt oleme me inimkehades elutsevad vaimud, kes lävivad paljude teiste, erinevat liiki vaimudega, kes elutsevad kõige erinevamates vormides nii selles kui ka teistes maailmades.

Šamanistlikud tervendamispraktikad, kus kasutatakse kas raviomadustega või nägemusi tekitavaid taimi ja seeni, sisaldavad alati teadlikku kontaktiloomist nende taimede ja seente vaimudega. Selline, nii vaimset kui ka materiaalset mõõdet tunnustav dualistlik seisukoht on ka homöopaatia ning paljude kultuuride rahvameditsiini aluseks. Sooritades oma rännakuid ning kulgedes läbi erinevate reaalsuste, kutsuvad šamaanid appi ka eri liiki loomade (nagu näiteks karu või kotka) vaime, kellega nad on loonud liidu või partnerlussuhte. Samuti võivad šamaanid oma töös kasutada ka kristalle ning teisi maapõues leiduvaid mineraalseid elemente, ning õhu (tuule), vee (jõgede ja vihma) ja tule kui loodusjõudude vaime.

Üks oluline ja suur vaimude grupp, kellega šamaanid suhtlevad ning koostööd teevad, on surnud esivanemate vaimud – teispoolsusesse, vaimuilmadesse läinud pereliikmed, kellel on tänu sellele oluliselt parem juurdepääs nende sfääridega seotud infole, kui meil tavaliselt on. Lisaks neile eksisteerivad ka veel võimsamad, terveid hõime ja rahvaid suunavad ja õpetavad esiisade vaimud, keda tuntakse tavaliselt „jumalate“ või „jumalustena“ ning kes mängivad maailma paljudes mütoloogiates olulist rolli.

Ning lõpetuseks, traditsioonilistes kultuurides käsitletakse ka planeet Maad omaette intelligentse, vaimse olendina, keda vanas Kreekas samastati jumalanna Gaiaga ning keda Põhja-Ameerika indiaanihõimud nimetavad Emakeseks Maaks. Lovelocki ja Margulise Gaia-teooria sisaldab kaasaegseid teaduslikke vaatenurki, millel on mitmeid paralleele ning puutepunkte iidsete pärimuslike arusaamadega, nad käsitlevad Maad tervikliku elava süsteemina, mis on ennast säilitav ja isereguleeruv. Ning nagu teame, ei peeta iidsetes ja pärimuslikes kultuurides kosmiliste jumaluste kehastusteks mitte ainult Maad, vaid ka Päikest, Kuud ja teisi planeete, mis kannavad siiani nimesid, mille andsid neile kui oma jumalustele vanad kreeklased ja roomlased.

 

 

Homme jätkub peatükk jooga ja alkeemiaga ning sellega, kuivõrd paremad ja terviklikumad on need tervendamissuunad võrreldes tänapäevase psühhoteraapiaga.

 

 

Allikas: Ralph Metzner. (2012) Alkeemiline kaemus. Hingetarkuse kasutamine tervendamiseks ja juhiste saamiseks. Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon.

 

ESTRA on välja andnud ka mitmeid teisi maailmapilti avardavaid raamatuid. Tutvu nendega siin.

 

 

Toimetas Maarja Aljas