Väekate teadjanaiste iidsed tarkused

9. veebruar 2014 kell 21:32



vanaemadAlkeemia.ee peatoimetaja Kaia-Kaire Hunt kirjutab oma kohtumisest väekate indiaani vanaemadega ehk neljast ilmakaarest kokku tulnud Kolmeteistkümne Põlisrahva Vanaemade Nõukoguga ning nende pöördumisest, et kaitsta planeeti ja luua rahu ning naiste headuse väega päästa maailm.

 

Mitu põlve tagasi andis ühes väikeses Alaska külas kohalik teadjanaine oma lapselapsele pakikese 13 kivi ja 13 kotkasulega ning ütles, et ühel päeval, kui ta ise on vanaema ja oma kogukonna teadjanaine, kohtub ta ülejäänud kaheteistkümne targaga neljast suunast. Kohtub selleks, et äratada inimesed ja selleks, et päästa Emake Maa.

Kõlab nagu muinasjutt? See ongi, ainult, et muinasjutt päris elust. Mul on olnud see au ja õnn piiluda selle muinasjutu sisse. Kel seda võimalust senini pole olnud, siis see raamat, “Vanaemade nõuanded maailmale”, on üheks võimaluseks saada aimdust iidsetest tarkustest ja meid ümbritseva peenmateeria saladustest.

Paljudes põlisrahvaste kulutuurides on senini säilinud traditsioon, kus igas kogukonnas on oma vanem, teadjanaine või teadjamees, kes aitab lahendada tervise-, suhte- ja toimetulekumuresid, kel on oskus suhelda loodusvaimude ja Kõiksusega, kes tuletab meelde, et me peaksime siin ilmas olema andja – mitte saaja rollis.

Mitmed kogukonnad üle ilma on vaatamata tänasele tehnoloogia või ärimentaliteedi pealetungimisele suutnud säilitada ka sidemed nende aastatuhandeid edasiantud teadmistega, mida ei saa koolipingist ega guru Google’ist.

Mitmetes sellistes kogukondades liikusid läbi põlvkondade ettekuulutused, et teadjanaised on määratud ühel hetkel kokku saama, et oma jõud ühendada ja oma teadmisi maailmale jagada.

 

2004. aastal sai ettekuulutus tõeks

Vanaemad kirjutavad nii:

“Oleme kolmteist põlisrahvaste vanaema, kes tulid esmakordselt kokku 2004. aastal. Tulime kokku neljast ilmakaarest, tulime Amazonase vihmametsast, Põhja-Ameerika põhjapolaarjoonelt, Ameerika loodeosa suurtest laantest, Põhja-Ameerika tasandike ääretust avarusest, Kesk-Ameerika kõrgmaalt, Lõuna-Dakota Mustadelt mägedelt, Mehhikost Oaxaca mäestikust, Ameerika edelaosa kõrbest, Tiibeti mäestikust ja Aafrika ekvatoriaalsetest vihmametsadest.

Meid tõi kokku ühine soov tugevdada sidemeid traditsiooniliste loodusravitsejate ja kogukondade vahel üle terve ilma, ning moodustada uus üleilmne liit.
/…/

Meie, Kolmeteistkümne Põlisrahva Vanaemade Rahvusvaheline Nõukogu, oleme seda meelt, et tänapäevane maailm vajab hädasti meie esivanemate palvetraditsioone, ravimisoskusi ning tarkust, et hoida maailmas rahu. Tulime kokku, et oma lapsi kasvatada, harida ja treenida. Tulime kokku, et hoida üleval meie tavasid ja traditsioone ning õigust kasutada taimeravi ilma seaduse poolt sätestatud piiranguteta. Me tulime kokku, et kaitsta neid maa-alasid, kus meie inimesed elavad ja millest meie kultuur sõltub; tulime kokku, et kaitsta põlisrahvaste loodusravi kollektiivset pärandit ning kaitsta Maad ennast. Usume, et meie esivanemate õpetused valgustavad meile teed läbi tundmatu tuleviku.

Ühineme kõigiga, kes austavad Loojat, ja kõigiga, kes töötavad ja palvetavad meie laste, maailmarahu ja Emakese Maa tervenemise nimel.”

Selline sissejuhatus annab ilmselt parima ülevaate 13 põlisrahva vanaema nõukogust. Nad ei valuta südant mitte ainult enda pere või kogukonna, vaid kogu maailma pärast. Nad teevad seda seepärast, et teavad, me oleme kõik omavahel seotud, nad tunnevad Põhjuse ja Tagajärje Seadust. Nad teavad, et üksinda õnnelik olemine pole võimalik – õnneks on vaja kõikide olendite kannatustest pääsemist. 

 

Võimas kohtumine vanaemadega

Mul on olnud võimalus isiklikult vanaemade kohtuda kahel korral, saada osa Püha Tule rituaalidest ja tuua seda tuhka väestama oma retriidikeskuse maad. Ma pean vanaemasid ühtedeks oma suuremateks õpetajateks, kuigi nende õpetused on olnud ääretult lihtsad. Ilmselt toimub nende õpetuste edastamises mingi hoopis peenem ülekanne, mida ei olegi võimalik sõnades seletada…

Mäletan, et esimest korda vanaemadega kohtudes vapustas mind nende ülim austus kõigi ja kõige vastu. Minu arvates tunneb suure õpetaja ära ennekõike seeläbi, kui ta ei pea enda tõestamiseks või usaldusväärseks tegemiseks seda rõhutama, ennast kuidagi tähtsaks tegema – või veelgi hullem, teisi maha tegema. Kui ta ei pea oma autoriteedi saavutamiseks kamandama, ähvardama või midagi halvasti ütlema. Vanaemad on just sellised. Nad lihtsalt ON ja muud polegi vaja.

Kui ma mõned aastad tagasi nendega esimest korda Püha Tule juures kohtusin, toimus midagi kummalist. Ma tundsid füüsiliselt sellist hoituse, kaitstuse ja teadasaamise tunnet, mida ei iial varem, nii, et ma ei saanud muud teha, kui lihtsalt lasta pisaratel voolata selles ülimas äratundmises.

Jah, ma olen juba aastaid tegelenud vaimsete praktikatega, õppinud erinevaid tervendamise meetodeid, tegelenud aktiivselt oma ego mahasurumisega, õppinud paljude õpetajate juures siin ja välismaal, aga sellist teadmiste ülekannet ei ole minu elus varem juhtunud.

Meelde tuli see, mida meie esi-esi-esivanemad on juba ammu teadnud. Meelde tuli see, mis on läbi generatsioonide edasi antud Naiste Vägi. Meelde tuli, et kõik need teadmised ja oskused on meie sees olemas, aga neid võib kasutada ainult ülima austusega ja teiste hüvanguks.

 

Naiste Väe Aeg

“Nagu ettekuulutus ka ütleb, saavad need olema naised oma tarkusega, kes maailma päästavad. Naised peavad hakkama edendama liitude tekkimist, mis annavad nende üksikutele häältele jõu,” ütlevad vanaemad.

“Naised peavad taasavastama oma tarkuse ning seda jagama, et kindlustada terve planeedi ja kogu inimkonna tervis, saades ühendust selle tohutu energiavaruga, mis voogab meie ühise teadmise põhimistes kihtides ning loob naiste väe uue laine.

See elustava energia varu on vägeva ja universaalse vaimsuse kese, ning põhineb Emakese Maa austamisel ning teadlikkusel kogu elu pühadusest ja kõigega seotusest. Ühinenud naiste loovjõud on võrreldamatu headuse jõud.”

Sellised teadmised ei ole võõrad ka meile, eestlastele, lihtsalt viimaste suurte sõdadega siia saabunud kord on selle traditsiooni pea täielikult hävitanud. Õnneks on ka meie teadjanaiste iidsed teadmised “kusagil õhus”, nii, et tuleb vaid avada see “ülekandekanal”.

See on raamat iidsetest tarkustest, palve väest, ettekuulutustest, loodusravist, looduse tarkusest ja naiste tarkusest. Selles raamatus on kokku kogutud sügavad teadmised väga väekate naiste poolt, kes on sageli olnud mitmenda põlve ravitsejad ja teadjad oma suguvõsas, seega erineb see raamat minu meelest paljudest uue ajastu vaimsetest raamatutest oma suure sügavuse poolest.

Kui naiste väeringide kohta üteldakse, et seal istudes saadakse ühendus kõikide naisteringide jõuga läbi põlvkondade, siis selle raamatuga on ilmselt sama – lugedes seda saab ühenduse naiste tarkustega läbi aegade. Ja see tarkus on vajalik nii naistele kui meestele.

Kusagil sisimas on meilgi, eestlastel, uinuvas olekus olemas need vanaemade tarkused ja teadmised. Seepärast toimib see raamat justkui väga vana, ürgse teadmise äratajana.

 

 

Kaia-Kaire Hunt

 

Allikas: Alkeemia 

Kuula ka R2 saadet “Hallo, Kosmos!”, kus külaliseks üks kolmeteistkümnest vanaemast – Mona Polacca

Vaata raamatu kohta: Carol Schaefer “Vanaemade nõuanded maailmale”

Foto: alkeemia.ee