Rahaasutus, kes on nõus pangandusest ausalt rääkima: Tartu Hoiu-laenuühistu

11. detsember 2014 kell 17:31



androMõni nädal tagasi saatsime kõigile Eestis tegutsevatele pankadele päringu intervjuu asjus. Esimesele kirjale vastati küsimusega: mis teemadel me täpsemalt soovime rääkida. Kui selgitasime, et meid huvitavad fiat-raha, intressid ja muud sarnased panganduspettuse teemad, ei tihatud enam vastata või öeldi, et selles pangas neid teemasid keegi kommenteerida ei oska või ei soovi. Ainus, kes nõustus kõigest rääkima, on Tartu Hoiu-laenuühistu juhatuse esimees Andro Roos, kes on töötanud ka Tartu Ülikoolis rahandusteadurina.

 

Mis on Tartu Hoiu-laenuühistu?

Põhimõtteliselt on see inimesi ühendav asutus, mille ühed liikmed on hoiustajad ja teised laenajad. Liikmeid ühendab ka võimalus omavahel arveldada vekslites, mis on intressita oma raha.

 

Mis takistab sellel muutumast üle-eestiliseks?

Takistab see, et Eesti riik ei taha seda. Me ei ole vekslit muidugi otseselt riigile pakkunud, kuid on ilmselge, et riik ei soovi oma raha, sest muidu poleks ju Eesti krooni ära hävitatud.

 

Mis ajast on veksel kasutusel?

2011. aasta detsembrist alates. Meeldetuletuseks, Eesti võttis kasutusele euro 2011. aasta jaanuaris. Tartu Hoiu-laenuühistu ise taastegutseb alates 2006. aastast, see on professor Jaan Tõnissoni eestvedamisel 1902. aastal ellukutsutud Tartu Eesti Hoiu ja Laenu Ühisuse ajalooline järglane.

 

Kes kasutavad täna veksleid ja kus nendega maksta saab?

Veksleid kasutavad kõik Tartu Hoiu-laenuühistu liikmed, kes seda soovivad. See on vabatahtlik, me ei saa kedagi sundida vekslitega maksma või veksleid vastu võtma, sest see oleks vastuolus Eesti võlaõigusseadusega, kuna meie ametlik maksevahend on euro.

 

Millega on veksel tagatud?

Vekslid on tagatud sisuliselt liikmete tööga, vormiliselt euroga. Me ei taha veksleid niisama „puhtast õhust“ ringlusesse lasta. Vekslid lähevad ringlusesse selle kaudu, kui inimene ostab endale veksleid eurode eest. 10 vekslit maksab 9 eurot, kuid on kauba eest makstes samas väärtuses euroga. Seega, veksleid kasutades saad kõike 10% odavamalt.

 

Aga euro hind ju kõigub?

Jah, meilt on küsitud, miks ei ole vekslid tagatud näiteks kullaga. Seda ei ole praegu võimalik teha praktilistel põhjustel, sest siis peaks kaupmeeste juures tegema kahed hinnasildid ja hinnasilt peaks siis pidevalt muutuma, vastavalt sellele, kuidas kullahind muutub.

 

Mis on teie tulevikuplaanid?

Ühistul tuleb vaikselt liikmeid juurde ja vekslite kasutamine kogub tuure. Tartus saab mitmes kohas nendega maksta, näiteks Lõunakeskuse Taluturul ja Elektritaksos kõikjal üle Eesti. Neid kohti on veel. Me ei teinud veksleid väikese plaaniga, vaid liigume ikkagi selles suunas, et liikmetel oleks võimalik kasutada veksleid üle Eesti ja et ka vekslite kasutusvõimalused muutuksid üle-eestiliseks.

 

Mida siis ikkagi tuleks teha, et veksel läheks käibele kõikjal Eestis?

Ükski poliitik või peaminister seda läbi suruda ei saa, sest see eeldaks riigi rahanduslike aluste ehk sisuliselt riigikorra muutmist. Kuid lihtsalt öeldes peaks tulema juurde ühistu liikmeid ehk ettevõtteid, kes vekslit aktsepteerivad. See saab olla ainult vaba tahte alusel, mitte nii, nagu riik teeb seadused välismaalt tulevate näpunäidete järgi ja jõustab need riikliku sunniaparaadi kaudu.

Šveitsis näiteks selline süsteem toimib, seal töötab juba 1934. aastast WIR pank, kes alustas täpselt samamoodi väiksena, nagu meie oleme täna. Alguses tegutses WIR nagu väike majandusring, mis tänaseks on kasvanud nii suureks, et 20% Šveitsi ettevõtetest on selle panga liikmed. WIR kuulub täielikult liikmetele ja Šveitsi frangi (CHF) kõrval on WIR (CHW) ametlik Šveitsi eraraha, millel on ka ISO-sertifikaat. See tähendab, et Maailmapank tunnustab seda ametliku valuutana, kuigi seda ei anna välja keskpank.

Alguses üritasime nõu küsida WIR pangast, et saada Eesti jaoks häid näpunäiteid, kuid nad ei soovi meiega väga rääkida. Oleme neile helistanud ja kolm korda on telefon ära pandud, ilmselt on neid hoiatatud, et võite oma panka teha küll, aga ainult Šveitsi piires. Kuid ega kokkuvõttes seal väga palju rääkida ju polegi: printsiip on ikkagi sama ja tuntud niikaua, kui on eksisteerinud rahandus ise. Alati on sama küsimus, et plaanide teostamiseks raha pole, kuid tegelikult raha on küll. Lihtsalt keskpank trükib raha poliitilise otsuse alusel ja poliitiline otsus ei pruugi tuleneda mõistusest ja ühiskonna tegelikest vajadustest. Aga kui Eesti tahab olla iseseisev riik või vähemasti Eesti rahvas iseseisev rahvas, siis kes keelab tal kasutusele võtta oma maksevahendit – seda saab ju trükkida niipalju, kui meil omavahel üksteise töö ja tööviljade ostmiseks-müümiseks „märkmepaberit“ vaja on.

Ma ei arva, et raha peaks tingimata olema tagatud kullaga. Kindlasti on kuld parem tagatis kui see, et tagatist pole, kuid meie arvates on tagatis töö. See tähendab, et kui Eesti inimesed kõik teevad oma valdkonnas tööd, mitte wannabe-asju, vaid midagi reaalset, mida teistel ka tarvis on, ja seda omavahel vahetavad, siis seda võib ju vahetada tegelikult ükskõik millise lipiku alusel. Miks ta peab olema võõra keskpanga välja antud euro, rubla või dollar, kui ta saaks olla meie enda ilma intressita maksevahend?

Näiteks WIR pank annabki laenu mitte ainult Šveitsi frankides, vaid ka siserahas WIR-is. Seda teeb ta põhimõttel, et sul on mingi hea idee – tahad ehitada näiteks tootmishoone. WIR-il ei pruugi olla olemas nii suures koguses franke, et seda hoonet ehitada, kuid oma enda raha saaks ta trükkida nii palju kui vajalik. Seda omakorda eeldusel, et WIR panga siseringis on piisavalt palju ettevõtteid, kes on nõus seda vastu võtma tehase ehitamise eest maksmisel. Nemad saavad omakorda ehitada siis, kui mõni ehitusmaterjalide tootja müüb ehitusmaterjale ehitusfirmale, ehitustöölised on nõus WIR-e vastu võtma töötasuna, saades ise osta selle eest näiteks toitu, riideid, toasooja jne. See saab toimida siis, kui ühiskonnas tekib terviklik ring, kus saame kõik asjad osta üksteise käest. Šveitsis asi selliselt toimib.

Eesti on piisavalt suur riik, et me saaksime kõik asjad ise toota – oma põllumajandus, tootmine ja teenindus. Selleks ei ole tingimata vaja võõrast raha. Võõra raha puhul peame silmas pidama seda, et see tuleb alati sisse laenuna. Võib-olla ei võta sina ise otseselt seda laenu, aga ühiskonna kaasliige teeb seda ikkagi. Ühiskond tervikuna teeb seda – vaadake Eesti või ükskõik millise lääne ühiskonna riigi tervikvõlakoormust – see kasvab ilma ühegi erandita.

Ega muud moodi täna raha ringlusesse ei tule kui keskpankade antud intressidega laenude näol kommertspankadele, kes omakorda panevad veel otsa oma intressi ja sellepärast moodustavadki 40% ühiskonna kuludest intresside maksed pankadele ja keskpankadele. Aga neid summasid ei olegi võimalik mitte kunagi ära maksta, sest seda raha polegi mitte kunagi olemas olnud. Näiteks kui keskpank annab ringlusesse juurde 100 miljardit eurot 0,1%-lise intressiga, tuleb intressi maksta 100 miljonit eurot. Aga kust see 100 miljonit siis võetakse, seda sadat miljonit eurot pole ju olemas. Seega peab keskpank selle 100 miljonit eurot ka veel ringlusesse juurde andma ja selle annab ta jällegi intressi vastu jne. Tekib igavene surnud ring. Ning reaalsuses on ju intressid kõrgemad kui 0,1%. See tähendab, et intressiga raha ringlusse andmine nõuab automaatselt, et tuleb veel täiendavalt raha ringlusesse anda, sest eelmise ringlusesse antud raha koguse pealt tuleb intressi maksta. See tähendab, et mitte ükski sent ei tule siia ringlusesse võlavabalt.

See on paradoksaalne olukord: me teeme nagu tööd ja loodame rikastuda selle töö viljadest, aga lõppkokkuvõttes oleme olukorras, kus mida rohkem me tööd teeme, seda rohkem võlavanglasse me jääme. Sellepärast riikide ja rahvaste võlakoorem ainult kasvabki, mitte ei kahane. Šveits on selle nüansi ära tabanud, eesti rahval võiks ka ju mõistust olla.

wir_bank

 

Aga kuhu siin mahuvad Bitcoin ja teised krüptorahad?

See on kahe otsaga asi. Ühelt poolt on see kindlasti konkurents keskpankade väljaantavatele rahadele ja väidetavalt pidi konkurents olema tervendav nähtus. Teisalt ma ei näe, et sellest Eestile või mõnele teisele väikeriigile/rahvusriigile võiks tulu tõusta. Pigem on tegemist kitsa ringi võõramaiste tegelaste projektiga/projektidega, mille sabas osa eestimaiseid aktiviste jookseb ja sealt vahendustegevuse tulu teenida loodab. Ma ei näe otsest seost, kuidas nende krüptorahade liigutamise läbi Eestis võiks reaalne tootmine või reaalne ettevõtlus hoogu ning seega eestimaalased tööd ja leiba saada.

Kahtlane on ka see, et nendest rahadest peavoolus väga palju räägitakse ja neid justkui propageeritakse. Krüptovärgile on loodud popp ja noortepärane kuvand. Aga WIR-ist ju ei räägita, Eesti vekslist ei räägita, kohalikest ja regionaalrahadest ka ei räägita. Miks? Nende kuvand on: “Ah, mingid hullud teevad natuke põlve otsas vanamoodsalt.” Tegelikult on kohalike alternatiivrahade ühine nimetaja see, et spekulatiivse vahendustegevuse osa on viidud nullilähedaseks ja selliste alternatiivrahade ringluspiirkonnas keskendutakse inimeste reaalse elu ja töö ülesehitamisele.

 

Mis sa arvad, kui palju inimesed teavad seda, et rahandussüsteem on üles ehitatud pettusele? Näiteks, ma saatsin mõni nädal tagasi kirja Swedbanki, SEB-sse, DNB-sse, LHV-sse, Krediidipanka ja Nordeasse sooviga teha nende kõigiga intervjuu, mille teemaks olekski see võlast loodud ilma katteta raha, aga kõik pangad keeldusid minuga seda intervjuud tegemast. Mis sa arvad, kas need pankade inimesed ei valda teemat või on neil keelatud nendel teemadel rääkida?

No need inimesed on tegelikult ju lihtsalt mutrikesed ehk palgatöölised, mitte omanikud. Nad ei oskagi rääkida sellel teemal ning nad ei tea, mida peremees ütleks, kui nad sel teemal räägiksid. Nad ei hakkagi ebakonventsionaalseid teemasid puudutama. Võimalik, et nad isegi ei tea, millest jutt käib, sest põhienergia läheb ju „näosaate“ vaatamisele ning enamikul inimestel, kes nimetavad ennast kodanikeks või valijateks, puudub aim ühiskonna alustest.

Kuidas raha ringlusesse tuleb, peaks olema ju üks põhilisi teemasid, mida koolis õpetatakse, aga seda paraku ei tehta, isegi mitte ettevõtlusõppes või majandustunnis. Koolis ei räägita isegi ühistegevusest, sellest, kuidas üks rahvas peaks koos tegutsema. Meile õpetatakse, et müü kõik kaup maha, vahet pole, mis kvaliteet sellel on, tee vaid ilus pakend ja korralik turundus ja saad hästi palju kasumit. Ongi kõik. Kuid tegelikult on ju igal majandustehingul kaks poolt: üks on see, et ma ostan midagi, teen endale küll rahalist kulu, aga tuluna vastu saan kauba, mis peab olema kvaliteetne ehk võimaldama mul seda tarbides tõsta oma elukvaliteeti; kui ta pole kvaliteetne, on tegemist pettusega. Teisel poolel on see, kelle käest ma kauba ostan, tema saab endale rahatulu ning temal on seetõttu kohustus anda mingi kvaliteetne oma ausa tööga loodud asi vastu. Lõppkokkuvõttes oleme ühiskonnas üksteisele tööandjateks ja kui me teeme seda ausalt ning pidades silmas ühiskonna kui terviku huve, ei saaks eksisteerida tööpuudust, nälga ega viletsust. Aga et need nähtused on meie igapäevaelu lahutamatuks osaks, näitab see, et ühiskonda juhitakse valesti ja et ka meie ühiskonna liikmetena käitume vastupidiselt sellele, kuidas me peaksime käituma.

Palju räägitakse sellest, et eestlased ja venelased ja sakslased, et me kõik oleme väga erinevad ja et meil on mingi oma kultuur. Minu arust elab üle Euroopa suuresti üks suur hall mass, millel pole erilist identiteeti peale ühise pimeda usu. Enamus neist kuulab väga sarnast muusika-laadset asja, sööb samasugust toidulaadset massi, mõttetöö on poolik või puudub üldse. Siin ei ole ju küsimus selles, et keegi on oma nime või keele pärast eestlane, sakslane või venelane. Küsimus on juurtes. Kui rääkida kultuurist, siis kultuur ei ole ju laulupidu, mis toimub iga nelja aasta tagant. Kultuur seisneb selles, kas meil on juured ja kuidas need juured tingivad meie mõtlemis- ja käitumislaadi. Vanasti oli ju nii, ja see on ka majandusega otseselt seotud, et iga taluperemees tegi ise endale näiteks mööbli, sellel oli kindel kvaliteet. Või siis hiljem olid külades olemas meistrimehed, kes tegid ehitustöid, käsitööd, mööblit jne. Meister lõi oma loodud asjale meistritempli peale ning vastutas selle eest oma nimega. Meister oli vastutav ka pädeva järelkasvu, sellide ja õpipoiste kasvatamise ja arendamise eest. Aga tänapäeval on nii, et üks päev olen torumees, teine päev olen tippjuht – mingit püsivat kvaliteeti ei ole ja nii ei saa tekkida ka mingisugust kultuuri. On ainult raha ja selle raha juhitud pime usk.

Kultuur on see, mis on aegadega kujunenud. Näiteks see, et kui ma lapsena käisin kohvikus, kus pirukal oli üks maitse ja kui lähen nüüd täiskasvanuna, ütleme 30 aastat hiljem, ei ole enam see maitse, sest kvaliteet on muutunud. Pidevalt antakse kvaliteedis järele, ei ole midagi stabiilset. Kui ei saa tekkida püsivat kvaliteeti, ei saa tekkida püsivat kultuuri. Ja siis pole ka mõtet rääkida rahvusest või identiteedist. Siin ei ole jutt ainult sellest, millist muusikat me kuulame või kuidas me riides käime, vaid ka, kuidas meie majandus töötab, meie enda töökultuuris. Me küll kaitseme vanu maju muinsuskaitsega, aga näiteks vanu käitumiskombeid, mida me eeskujuks tahaks võtta, neid ei kaitse keegi. Viisakat riietust või töökultuuri, seda nagu ei ole. Võetakse mingi väike fragment, kust saaks palju raha teenida, et saaks kalleid hindu panna tootele, kaitstakse seda muinsust ja öeldakse, et see on kultuur. Tegelikult ei ole. Kultuur on laiem asi, see on see, et inimesel endal peaksid olema oskused ja teadmised, et ta ise oleks selle valdkonna meister ja et ta annaks need oskused ja teadmised edasi järgmisele põlvkonnale, see omakorda järgmisele jne. Ja nende oskuste ja teadmiste kvaliteet peab seejuures jääma vähemalt samale tasemele, ideaalis muutuma täiuslikumaks.

 

Kas on võimalik tühistada neid laenusid, mille pangad on loonud õhust?

Sellel on kaks poolt – siis tuleks tühistada kõik hoiused samuti.

 

Aga need inimesed, kes arvavad, et nende raha on pangas, kannataksid ka?

Tegelikult ei kannataks. On hea ütlemine, et iga õige lahendus teeb olukorra alguses hullemaks, aga kuna probleem kaotatakse, kaob ka valu allikas – hakkab hea ja kerge. Kui me kõik tööle hakkaksime, siis ei kannata. Sest ega neid pensionifonde ja rahasid tegelikult pole ju olemas. Tegelikult on kõik selles, et kui mina jään pensionile, siis mul ja ka ühiskonnal tervikuna peaksid olema järeltulijaid, kes ühiskonda edasi viivad. Sest kui nad ei vii edasi, siis pole kedagi, kes mähkmeid vahetaks. Sul võib ju pangas olla miljard eurot, aga kui pole neid inimesi, kes hakkavad mähkmeid vahetama, süüa tegema või majasid kütma, siis pole võimalik kuidagi seda raha kulutada. Eesmärgipärane loov töö on kõige alus.

 

Mis toimus Islandi panganduses mõned aastad tagasi?

Pankade laenud tühistati ja pankurid löödi riigist välja. Seal tühistati ka hoiused ja lasti pangad pankrotti.

 

Ma tahaks Eestis teha sama asja (kõik naeravad).

No eks tegelikult nii tulekski teha.

 

Kas sul on mingisugustki aimu, kust me peaksime alustama?

Ma ei usu, et seda oleks võimlik teha tänaste seaduste raames.

 

Sellepärast mul ongi vaja vähemalt ühte väga julget juristide kampa. Ja kui rääkida kohalikega Islandi seisukorrast praegu, siis on ka seal endiselt võimul korrumpeerunud poliitikud ja kõik ei ole nii lilleline, kui meile näib.

Samas, kuna meile eriti midagi Islandist ei räägita, siis järelikult ei lähe kõik asjad nii, nagu tahetakse. Eks Islandil juhtus selline situatsioon, et nende valitsus, kes sisuliselt töötab samade põhimõtete järgi kui meie valitsus, pandi lihtsalt fakti ette, neil ei olnud võimalik teistmoodi käituda. Aga meil on selles suhtes raske, et me oleme Euroopa Liidu näol ühes suures anumas ja kui meil peaks midagi juhtuma, siis suur anum Euroopa keskpangast annab juurde abi. Selleks peaks see suur kupatus vastu taevast lendama. Seda ei saa teha ainult Eesti-siseselt, vaid see peaks hõlmama ka ülejäänud Euroopat.

SONY DSC

 

Mida sa oskad rääkida BRICS-ist?

Nagu ma aru saan, siis tegemist on paralleelse maailmapangaga vastukaaluks IMF-ile, mille printsiip on sama. Rahalise maksevõime andmine neile, kes sinna liitu kuuluvad – Venemaa, Hiina, Ladina-Ameerika. Kuigi tegu oleks ühest küljest uue maailmapangaga, siis printsiibis on see ikkagi õige, n-ö ühistu põhimõte, et kui tekib mingisugune kasum, siis see jagatakse liikmesriikide vahel ära. Miks võtta intressiga laenu maailmapangast, kes peedistab Venemaad ja Hiinat, kui sa saad raha võtta oma pangast?

 

Ma olen lugenud erinevatest allikatest, et Rothschildide pangad on kõikjal maailmas, välja arvatud Põhja-Koreas, Iraanis ja Kuubal.

Jah, aga ega see Rothschildide mõju pole päris üks ühele ja ega päris isoleeritult ei saagi keegi tegutseda. Ei peagi tegutsema. Ei tasu arvata, et Rothschildid – paha, mitte-Rothschildid – hea. Pigem võiks Rothschildidelt õppida, sest nende edu taga on omavaheline tihe ühistegevus. Miks ei võiks üks rahvas omavahel ühistegevust teha ja ise oma töö vilju maitsta?

Me ei ole sellest mõjust nii väljas, et me Rothschildi pankadega üldse tegeleda ei saaks. Sest on olemas rahvusvaheline kaubandus, seega ka rahvusvaheline arveldamine ning vajadus võtta rahvusvahelist laenu. Samas, Valgevene pank on ka iseseisev pank, mis allub otse Valgevene presidendile. Ungari allutas oma keskpanga valitsuse, seega ka rahva kontrollile. See tekitab Euroopa Liidus paksu verd, sest näiteks Euroopa Liidu liikmesriikide keskpangad ei allu EL liikmesriikide ega ka mitte EL institutsioonidele. Keskpangandus on nagu riik riigis. Aga näiteks Hiina keskpank allub Hiina valitsusele ja Vene keskpank allub Vene valitsusele. Liibüas oli ka nõnda, kuni USA sealt sõjaga üle käis. Majandusteoorias peetakse väga halvaks, kui keskpank allub valitsusele, sest siis pidavat valitsus tingimata hakkama liigselt laenama. Tõestuseks tuuakse ajalugu.

Aga vaadake CIA Factbookist riikide ja rahvaste kasvavat võlakoormust praegu. Mille poolest erineb see sellest, kui praegune valitsus ei võta laenu otse oma keskpangast 0-intressiga või hästi väikese intressiga, vaid võtab niimoodi, et keskpank annab kõigepealt kommertspangale ja siis kommertspank paneb oma intressi juurde ja siis annab valitsusele? Ja siis kommertspanga tulu läheb riigist välja? See variant on ju tegelikult veel halvem. Lõpptulemus võib olla sama, et tekib ülelaenamine, aga ei pruugi, kui valitsusel on mõistust. Lihtsalt valitsusele alluva keskpanga puhul maksab riik intressi iseendale ehk raha jääb ühiskonda. Teisel juhul makstakse intressi võõrastele ja raha lüpstakse seega riigist välja.

 

Milline on teie koostöö teiste hoiu-laenuühistutega?

Eestis hoiavad hoiu-laenuühistud omaette. Nagu igas valdkonnas Eestis, koostöö puudub, igaüks tahab kunn olla ja oma väikese mätta otsas istuda.

 

Mida Eesti Pank tänapäeval endast üldse kujutab?

Piltlikult öeldes on see kahjuks teine statistikaamet. Algselt, kui ta 1919. aastal loodi, seisnes tema põhiolemus selles, et ta trükkis Eesti marka (hiljem krooni), lasi selle ringlusse, võttis Eesti riigiasutuste, eraisikute ja ettevõtete raha hoiule ning laenas seda välja tootliku tegevuse arendamiseks Eesti riigi piires, korraldas nii riigisiseseid kui ka välisarveldusi. Seda kõike peaks oma riigi oma pank tegema, aga meil on kõik need funktsioonid järk-järgult ära võetud. Pärast SEPA rahvusvahelisele ülekannete süsteemile üleminemist ei vahenda Eesti Pank ka riigisiseseid pankadevahelisi ülekandeid, seega tal tõepoolest ei olegi enam muud funktsiooni kui statistika tegemine.

 

Kuidas Tartu Hoiu-laenuühistu teenib või peab ülal näiteks oma kontorit?

Ühelt poolt on meil hoiustajad, kes hoiustavad raha ja saavad selle pealt intressi, praegu 5% aastas keskmiselt. Teiselt poolt on laenuvõtjad, kes kasutavad hoiustajate raha oma tootliku tegevuse arendamiseks. Ehk nii, nagu omal ajal toimis Eesti Pank.

 

Kui mina laenan teilt raha, siis ma pean ju ikkagi tagasi maksma selle intressiga?

Jah, sest me tegelikult laename ju eurosid hoiustajatelt intressiga. Meie ei saa kusagilt eurosid 0-intressiga sisse. See olekski vekslite mõte, asendada nad eurodega. Oletame, et õnnestub müüa miljon vekslit, see tähendab, et me saaksime 900 000 eurot Tartu Hoiu-laenuühistu kassasse. Inimeste käes on vekslid, nad ostavad vekslitega midagi, maksavad töötajatele palka, ostavad kaupa/teenust. Aga Tartu Hoiu-laenuühistu käes oleksid eurod, mille pealt me intressi maksma ei pea ja mida seetõttu saaksime anda nullilähedase intressiga laenuks kodumaistele ettevõtetele. Saaks osta ennast võlast vabaks, nagu talumehed ennast omal ajal talusid mõisnikelt päriseks ostes pärisorjusest vabaks ostsid. Tekiks samasugune võimalus, nagu Šveitsis WIR-pangal on, et ta ei annagi laenusid enam ainult Šveitsi ametlikus valuutas, vaid oma panga siserahas ning seda saab teha juba põhimõtteliselt intressivabalt. Rahapaberi väljaandmine ei maksa eriti midagi, ainult trükikulud.

 

Kas praegu oleks ka võimalik võtta laenu vekslites?

On ikka, aga väikestes kogustes, millega pole võimalik midagi väga suurt teha. Võtad näiteks 100 vekslit laenu, et osta kontoritarbeid, aga sellel pole väga mõtet. Mõte tekib siis, kui saaks laenu võtta kümnetes tuhandetes, et saaks reaalselt äri alustada. Selleks peaks ühistul olema rohkem liikmeid, et võimalikult paljud ja eripalgelised ärid aktsepteeriksid veksleid. Kui näiteks üks suur ehituskauplus meie liikmeks astuks, tooks see juba suurema muutuse, sest siis saaks hakata ehitama. Siis tekiks väiksematel ehitusettevõtetel motiiv võtta laenu.

 

Kuidas Eesti pank üldse loodi 1990-ndate alguses?

Ta oli Nõukogude Liidu keskpanga kohalik osakond, mis kujundati ümber Eesti Pangaks.

 

Kas võlad, mis olid Vene ajast, löödi nulli ja alustati puhtalt lehelt?

Jah, ning saadi ka tagasi kunagise Eesti Panga kullareservid, aga need löödi kiiresti läbi ja asendati, nagu läänes kombeks, võlakirjade ja muude väärtpaberitega.

 

Kas sa arvad, et globaalne finantssüsteem kukub kokku lähiaastatel või mida sa üldse arvad, et tulevik toob?

Ei tahaks olla oraakel. Loodan, et see loll elu saab varsti läbi, aga kas see on kuude, aastate või aastakümnete taga, kes teab? Teatud mõttes on praegune süsteem juba ammu kokku kukkunud, aga suurem mass on ju mõtlemisvõimetu, mis tähendab, et üha kasvavat viletsust saab neile presenteerida stiilis „Me ei ole veel kunagi nii hästi elanud!“. See tähendab, et kui mõistuse hulk ei suurene, siis finantssüsteem kokku ei kuku.

 

Mida saaks Eesti riik praegu reaalselt ette võtta, et panganduskulusid (mille tulud välismaale jooksevad), kontrolli all hoida?

Riik teeb oma arveldusi neljas suuremas kommertspangas, mis Eestis tegutsevad. Näiteks krooni ajal oli neis pankades tavaline teenustasu 1 kroon, aga Eesti Panga arvelduskeskuses 50 kroonisenti. Ehk siis jälle sama küsimus, et miks kasutab riik vahendajaid, kui enda pank on olemas, kus arveldamine on poole odavam? Näiteks täna pakub LHV pank koguni tasuta arveldust, seega oleks mõttekas kõik riigi arveldused sinna viia.

 

Olid retsensendiks selleteemalisele uurimusele, mille sisu on Tartu Ülikool praegu salastanud…

Seal polnud tegelikult midagi salastada, pigem tundub, et ei soovita, et keegi seda teemat käsitleks.

 

Küsitles Hando Tõnumaa 

 

Tartu Hoiu-laenuühistu koduleht ja Facebook

Fotod: yhistupank.ee, erakogu, uniteddiversity.coop

 

NB! Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.