Kuidas USA ajalugu moonutab: Vietnami sõda

22. veebruar 2014 kell 17:18



am_exp_my_lai_2_On teada, et ajalugu kirjutavad võitjad ja nii ei pruugi ametlik ajalugu alati tõde või selle kõiki külgi kajastada. Nick Turse käsitleb oma raamatus “Tapa kõik, mis liigub: tõeline Ameerika sõda Vietnamis” (“Kill anything that moves: The real American war in Vietnam”) muu hulgas ka seda, kuidas meedias avalikkusele Vietnami sõda esitati. 

 

Lehel Tom Dispatch avaldatud artiklis avab Nick Turse Vietnami sõja tagamaid USA kaitseministeeriumi loodud Vietnami sõja mälestamise veebilehe abiga, kus on ka “ajaloo ja hariduse” kategooria. Veebilehel on ka ametlikke valitsuse dokumente aastatest 1943–1954. Kuna Vietnami sõda ise toimus aastatel 1956–1975, siis võib väita, et dokumendid on esitatud vaid sellest ajast, kui USA oli Indohiinasse sekkumise varajases staadiumis.

Dokumendid pole selle veebilehe kõige tähtsamaks vaatamisväärsuseks: selleks on hoopis interaktiivne ajalooline kronoloogiline graafik. Graafikul on 70 lehekülge ja 830 sissekannet ning see hõlmab aastaid 1833–1976. Veebilehe enda sõnul on selle eesmärgiks “pakkuda Ameerika avalikkusele ajalooliselt õigeid materjale ja interaktiivseid kogemusi, mis aitab ameeriklastel paremini mõista ja hinnata Vietnami sõja veteranide teenistust ning USA sekkumise ajalugu Vietnami sõjas”. Paraku leidis Turse graafikust rohkelt faktivigu ning sündmuste moonutamist.

 

Tonkini lahe sündmused

Moonutatud infot on märgata juba konflikti alguses toimunud Tonkini lahe intsidendi puhul. Graafikus on kirjas vaid see, et vietnamlased ründasid laeva USS Maddox ning hiljem mainitakse, et põhjavietnamlased ründasid USA laevasid kahel korral. Ametliku versiooni järgi oli USS Maddox Tonkini lahes, kui seda kahel korral rünnati. Teise juhtumi tõttu teatas tollane USA president Lyndon B. Johnson USA vägede sekkumise vajadusest ning vastu võeti Tonkini lahe resolutsioon. See andis presidendile võimu kasutada Kagu-Aasias tavapärast sõjaväelist jõudu, ilma et Kongress oleks pidanud ametlikult sõda välja kuulutama. Ametlikult väideti, et sellega saadakse abistada mis tahes Kagu-Aasia riiki, mille valitsust ohustab “kommunistlik agressioon”.

Tegelikult oli kogu Tonkini lahe intsident USA algatatud. 2005. aastal selgus avalikustatud NSA dokumentidest, et Maddox oli ise esimesena tulistanud. Veelgi enam, teist rünnakut ei toimunud ning esimene oli põhjavietnamlaste vastus USA korraldatud haarangule, mis oli osa salajasest operatsioonist. Tonkini lahe resolutsiooni ei koostatud intsidendi tõttu, see oli juba mitu kuud varem valmis kirjutatud ning ootas sobivat aega.

Ajaloolises graafikus oli 1963.–1965. aastate Ameerika-Vietnami poliitika spetsialisti sõnul hulgaliselt vigu, valeinfot ning palju olulist konteksti oli lihtsalt välja jäetud. Kõige tähtsamat fakti – et teist intsidenti ei toimunud ning see fabritseeriti, et suruda läbi Tonkini resolutsioon ja suurendada USA sõjalist sekkumist – pole kusagil kirjas.

 

My Lai – veresaunast intsidendiks

1968. aasta kevadel arutati USA sõdurite hulgas eelseisvat “Pinkville’i” operatsiooni. Operatsiooni juhtinud kapten Ernest Medina olevat käskinud oma meestel “külas tappa kõik, mis hingab”. Kui temalt küsiti, kas ka naisi ja lapsi, kordas ta, et tapku kõik, mis liigub. Järgmisel hommikul lennutati helikopteriga sadakond USA sõdurit väikese Vietnami küla My Lai juurde ning nelja tunni jooksul tapsid nad üle 500 tsiviilisiku. Sõdurid moonutasid laipu, vägistasid naisi ja tüdrukuid, põletasid maha maju ning rikkusid piirkonna joogivee. Juhtunu kinnimätsimisega tegeleti lihtsõduritest tippkindraliteni, kuid 1,5 aastaga tuli tõde siiski välja.

mylai_large_1392506661
Sõjavägi proovis järjepidevalt esitada üha väiksemaid arve tapetute kohta, suunata tähelepanu leitnant William Calleyle, kelle kaela süü veeretati, salastada dokumente, eksitada uuringuid ja varjata teisi süüdistusi. My Lais juhtunu konstrueeriti teistsuguseks looka: kõigepealt oli toimunud veresaun, siis tragöödia ning lõpuks intsident.

Esialgu said 26 sõdurit kriminaalsüüdistuse, kuid ainult Calley mõisteti süüdi. 22 külaelaniku tapmise eest määrati talle eluaegne vangistus, kuid päriselt oli ta vaid 3,5 aastat koduarestis. Kolme sõdurit, kes olid püüdnud tapatalguid takistada ning päästa peitu pugenud külaelanikke, hakati tõrjuma ning reeturiteks kutsuma isegi kongressiliikmete poolt.

Rohkem kui 40 aastat hiljem üritab USA valitsus My Lais toimunut tühisemana näidata. “Ajalooliselt õigete materjalide” järgi toimus “intsident”, kus hukkus üle 200 inimese ning süüdlasena on välja toodud ainult Calley, nagu juhtunu oleks olnud vaid ühe mehe süü.

 

Operatsioon Speedy Express

Ajaloolise graafiku sõnul ei toimunud midagi erilist: 9. jalaväe divisjon puhastas Mekongi delta ülaosa vietkongidest, tappes ligi 11 000 vaenlast. Mida ei mainita, on fakt, et selle operatsiooni käigus saadi surnutelt ebatavaliselt vähe relvi, viidates asjaolule, et suur osa tapetutest olid tsiviilisikud. Kuna tol ajal hinnati sõdurite professionaalsust nende tapmisvõime järgi, oli oluline esitada võimalikult suur tapetute arv, hoolimata sellest, kas tapetakse vaenlasi või süütuid inimesi.

speedy_large

 

Üks Speedy Expressi veteranidest tunnistas 1970-ndatel ulatuslikku tsiviilisikute tapmist. Tema sõnul lasti asustatud aladel maha suur hulk inimesi, milleni viis vajadus näidata suuremat tapetute arvu.

Tema väiteid toetasid nii USA nõunikud kui ka Vietnami allikad, samuti kindralite nõukogu volitatud siseuuring. Hiljem läbiviidud Newsweeki uurimus jõudis järeldusele, et operatsiooni Speedy Express käigus tapeti umbes 5000 tsiviilisikut, kuid sõjaväe siseraport väitis, et ajaleht oli pakkunud isegi tagasihoidlikku hinnangut. Juhtunu kohta antud tunnistusi, aruandeid ja muid dokumente hoiti aastakümneid saladuses. Tänapäeval on palju infot avalik, kuid Vietnami sõja ametlik käsitlus ignoreerib siiani isegi sõjaväe enda hinnangut, et 60% operatsioonis tapetutest võisid olla süütud inimesed.

 

Operatsioon Menüü

Graafikus on operatsioon Menüü kohta esitatud pilt tollasest president Nixonist ning on öeldud, et Nixon tellis B-52 rünnaku Kambodžas asuvatele vaenlaste baasidele ja sellega algas 14-kuune pommitamiskampaania. Probleemiks on see, et esitatud foto ei ole sellest operatsioonist. “Menüüd” hoiti saladuses nii ameeriklaste, Kongressi kui ka kõrgemate sõjaväelaste eest. Selleks kasutati võltsitud lugusid, dokumentide põletamist, kodeeritud sõnumeid ja kahekordset arvepidamist, mis märkis pommitamiste toimumiskohaks Lõuna-Vietnami, mitte Kambodža.

menufakephoto_large_1392506566

 

Kuigi pommitamine algas juba 1969. aastal, tunnistas Nixon alles 1973. aastal, et ta oli andnud loa Kambodža salajaseks pommitamiseks. USA rünnak Indohiinas paljastati lõplikult alles 2000. aastal, kui avalikustati USA õhujõudude seni salastatud dokumente.

 

Vigade parandamisest

Võib oletada, et Vietnami sõja mälestuseks loodud veebilehel, kus väidetavalt on ajalooliselt õige informatsioon, on ka veidi lisainfot, konteksti, fakte ning õiged fotod. Nick Turse otsustas 2013. aasta augustis uurida eksitava veebilehe kohta ning juhtida selle loojate tähelepanu seal leiduvatele vigadele. Ta küsis mitmete konkreetsete sissekannete kohta ning lisas, et talle näib, et kohati pole esitatud piisavalt asjakohast informatsiooni, info on lahjendatud, eksitav ning mõnel puhul silmakirjalik. Ta lisas, et nende näidete hulk viitab sellele, et tegu pole juhuslike vigadega. Talle vastati vaid, et kõnealune graafik on veel pooleli ning seda vaadatakse jätkuvalt üle ja tema tähelepanekud on edastatud spetsialistidele.

Kui Turse uuris veebilehte neli kuud hiljem, oli seal toimunud vaid üks muudatus: meediapäringud edastatakse kaitseministeeriumisse leitnant Crossonile. Turse’i küsimused edastati Crossonile detsembri alguses ning paar nädalat hiljem helistas ta temale isiklikult kommentaari saamiseks. Turse pole siiani saanud oma päringutele vastust.

 

Ajaloo konstrueerimine

2012. aasta mais väljastati president Obama teadaanne Vietnami sõja mälestamisest, kus ta rõhutas, et USA väed võitlesid kangelaslikult, et kaitsta ameeriklastele kalliks saanud ideaale, öeldes, et sõdurid on patrioodid ja kangelased, ülistades nende vaprust. Obama sõnul oli Vietnami sõda Ameerika Ühendriikide ajaloo üks peatükk, mida ei tohi kunagi unustada.

Paar päeva hiljem pidas ta kõnet Washingtonis asuva Vietnami sõja mälestusmärgi juures, kus ta jätkas Vietnami veteranide ülistamist, tunnustades nende “ohverdusi”, “julgust” ja “au”. Obama kõige küsitavam avaldus aga oli “Me vihkame sõdu”, arvestades, et USA on ajalooliselt olnud pidevas sõjas ning nende tihedad sõjaväelised sekkumised väljaspool oma riiki kõneleb teist keelt. “Kui me võitleme, teeme seda selleks, et kaitsta ennast, kuna see on vajalik,” lisas ta, kuid ei suutnud tuua ühtegi näidet, kus USA oleks sõdinud selle pärast, et keegi otseselt neid ründab.

“Teie loo rääkimise ülesanne jätkub,” rääkis Obama Washingtoni rahvusparki tulnud Vietnami veteranidele,”keskne osa sellest 50. aastapäevast on rääkida teie lugu, nagu seda oleks tulnud rääkida algusest peale. See on veel üks võimalus olukorda õiglaselt hinnata.”

Tundub, et ta on juba unustanud tõe toimunu kohta. Kui USA presidendi arvates on tsiviilisikute tapmine kangelaslik, salaoperatsioonide korraldamine vapper ning lennurünnakud kaitsetutele küladele auväärne, siis tuleks tal revideerida oma moraali aluseid. Kui ametlik seisukoht Vietnami sõjast tõe rääkimise kohta põhineb juhtunu moonutamisel, kuni keegi enam tõde ei suuda leida ega mäletada, siis liigutakse õigel kursil.

Enam ei kirjuta ajalugu isegi mitte võitjad, vaid need, kes suudavad tõhusamalt edastada eksitavat infot, pooltõdesid ning lausvalesid, kuni neid hakatakse faktide pähe võtma. Kui ajaloosündmuse kohta pole enam ühtegi käegakatsutavat tõendit, kas see tähendab, et seda ei toimunudki?

 

Allikad: Tom Dispatch, USA kaitseministeeriumi loodud Vietnami sõja mälestussait

Fotod: tomdispatch.com, azpm.org

 

Toimetas Marlen Laanep