Fotokollaaž: Canva.com

2004. aastal avaldatud teadusartikkel “Rõuged: iidne haigus siseneb viiruste genoomika tänapäeva” kirjeldab mõningaid raskusi rõugete edasikandumise katsetes laboriloomadele, väites, et teadlased pidid looduslike kokkupuuteviiside ebaõnnestumise tõttu ahvidel haiguse esilekutsumiseks naasma invasiivsete metoodikate juurde.

1880. aastatel oli dr Lorinser üks juhtivaid arste Viinis. Ta avaldas oma arvamuse rõugetesse nakatumise idee kohta, väites, et tuhanded inimesed on elanud igapäevases kontaktis rõugeid põdevate inimestega, kuid haigus pole neid tabanud. Ta kinnitas ka, et haiglateenindajatel, kes olid nakkusega kõige rohkem kokku puutunud, ei nakatunud rõugetesse (ingl smallpox; ka variola).

“Kuid kui me küsime, kas on üksainuski fakt, mis tõestaks sellise nakkuse olemasolu ja selle võimet haigust edasi anda, vastame kindlasti eitavalt. Tegelikult teame, et tuhanded inimesed, kuigi nad on igapäevaselt kokku puutunud erinevate [rõugete] patsientidega, ei ole sellesse haigusesse nakatunud; kuid seda, et mõni inimene on selle kunagi saanud „lenduvat nakkust” sisse hingates, ei saa kunagi tõestada, arvestades asjaolu, et variola, nagu kõik teisedki haigused, võib puhkeda ka spontaanselt. Sellegipoolest hoiavad nii arstid kui ka patsiendid jäigalt kinni usust sellesse nakkusesse,” ütleb ta.