Ajaloo pettus: ajaloo ajalugu

1. mai 2018 kell 11:56



Avaldame teise artikli Austraaliast pärit ajakirjaniku John Le Boni suuremahulisest uurimustööst “Ajaloo pettus”, mis pärineb viimasest Telegrami ajakirjast (esimest loe siit). Ajalugu kui akadeemiline valdkond on vaid ca 200 aastat vana – mida see aga tegelikult tähendab?

“Kui kõik aktsepteeriksid seda valet, mis partei kehtestab – kui kõik dokumendid kinnitavad seda sama –, siis saab selle vale tõlgendada ajalooks. Partei plakatil seisab: “Kes kontrollib minevikku, kontrollib tulevikku, kes kontrollib olevikku, kontrollib minevikku”.” – George Orwell

 

Et ajalugu põhjalikult uurida, tuleks uurida ajaloo ajalugu

Ajaloo eksperte teatakse kui “ajaloolasi” ja üldiselt on nii, et kui keegi soovib üldsuse poolt heakskiidetud ajaloolaseks saada, peaks ta õppima ajalugu akadeemilises asutuses. See tähendab, et olemaks ekspert ajaloos, peaks ta esmalt õppima ajalugu ülikoolis ja tegema endale mineviku selgeks nende inimeste abiga, kelle ülesanne on seda õpetada. Ta peab käima nende tundides, maksma kooli maksusid, läbima testid ja pärast kõike seda võib ka temast saada keegi, kes kvalifitseerub ajaloo valdkonnas. Ja kui tal õnnestub saada kõrgem kraad ajalooõpingutes, siis võib ta saada ka töökoha akadeemilises asutuses ning siis võib temast saada tunnustatud ajalooekspert – heausklik ajaloolane.

Kui me soovime põhjalikult uurida ametlikke lugusid ajaloost, siis peaksime alustama sellest, et uurime akadeemiaid endid. Millal nad alustasid õpetamist? Ja veel täpsemalt, millal nad alustasid ajaloo õpetamist? Ma olin sunnitud seda teemat sügavuti uurima hakkama pärast seda, kui lugesin Ameerika Ajaloo Assotsiatsiooni (American Historical Association – AHA) kodulehelt järgmist:

“Kui AHA 1884. aastal loodi, oli ajalugu õppekavana alles hiljuti tekkinud. Esimesed üksikud professorid ajaloo valdkonnas olid äsja ametisse määratud suuremate ülikoolide poolt 1870. aastatel. Kuni selle ajani olid ainult rikkad mehed, kellel oli vaba aega, saanud tegeleda ajaloo uurimise ja ajaloost kirjutamisega, kogudes oma arhiividesse ajaloolisi käsikirjasid.”

Mina pean ennast üpris skeptiliseks, kui teemaks on kokkulepitud ajalugu, aga isegi mina arvasin, et ajaloo õpetamise juured ulatuvad akadeemiate algusaegadeni välja. Aga selgub, et jutt käib ainult 19. sajandi lõpust. Ajalugu kui valdkond tõusis silmapaistvaks alles 19. sajandi lõpus. AHA-d peetakse üheks prominentsemaks omataoliseks assotsiatsiooniks maailmas ja nad annavad välja kõige mainekamat ajalooajakirja, aga minul tekkis selles osas kerge kahtlus – seega otsustasin uurida seda teemat edasi. Ehk teisisõnu: millal hakkasid kõige vanemad ülikoolid väidetavalt õpetama ajalugu kui konkreetset valdkonda?

 

Võtame luubi alla vanimad ülikoolid

Otsustasin alustada tipust – Oxfordi ülikoolist, mille kodulehel seisab:

“Oxford on unikaalne ja ajalooline institutsioon, olles vanim ingliskeelne ülikool maailmas. Ülikooli täpne sünniaasta pole teada, aga õpingud toimusid mingis formaadis juba 1096. aastal; kiireim areng toimus 1167. aastal, kui Henry II keelas Inglismaa tudengitel õppimise Pariisi ülikoolis.”

See on väga vana ülikool, väidetavalt üle 800 aasta vana! Mingil põhjusel nad aga ise ei tea, millal see kool asutati – see peaks panema kulmu kergitama küll! Nüüd aga soovime teada seda, millal hakati Oxfordis ajalugu õpetama kui selget valdkonda.

Järgnev pärineb Oxfordi ülikooli ajaloo osakonna kodulehelt:

“Kesk- ja kaasaegset ajalugu on Oxfordis õpitud kauem kui enamikus teistes ülikoolides: esimene Regius (kuninglik) professor ajaloos määrati ametisse 1724. aastal ning esimesed ajaloo bakalaureuse-eksamid sooritati 1850. aastal.”

Seega, Oxford väidab, et on üle 800 aasta vana ja on esimene ingliskeelne ülikool maailmas, aga bakalaureuse kraadi ajaloos võimaldavad nad alles 19. sajandi keskpaigast? Nende esimene ajaloo professuur loodi umbes 200 aastat tagasi… Väga huvitav.

Vaatame nüüd Oxfordi sõbralikku rivaali – Cambridge’i ülikooli. Mida nemad väidavad? Järgnev pärineb Cambridge’i ajaloo osakonna lehelt:

“Kuningas George I rajas Regius (kuningliku) professuuri kaasaegses ajaloos aastal 1724. Ainus ajalugu, mida sel ajal ülikoolis õpiti, puudutas Kreekat ja Roomat, seega õpetajad ei pidanud palju pingutama, et teenida välja oma 400-naelane aastapalk. Kui 19. sajandil loodi eksamite süsteem, kuulus ajalugu aastaid moraaliteaduste valdkonda. Täielikult autonoomsed ajaloo eksamid algasid 1875. aastal.”

Cambridge rajas samuti oma ajaloo professuuri 1724. aastal? Kaks Briti vanimat ja mainekamat ülikooli rajasid mõlemad kaasaegse ajaloo professuuri täpselt samal aastal ja tänasel kujul õpetatakse seal ajalugu vähem kui 200 aastat. Milline kokkusattumus!

Heidame nüüd pilgu üle lombi ja vaatame, mida väidavad USA vanimad ja mainekamad ülikoolid. Alustame tipust – Harvardist. Kahjuks pole nende kodulehel kirjas, millal nad hakkasid ajalugu kui valdkonda õpetama. Küll aga leiame nende kodulehelt aknast “Ajaloolisi fakte” ühe huvitava väite:

“1764 põles maha Harvardi esialgne hoone, tules hävis üle 5000 raamatu, alles jäi ainult üks John Harvardi raamat.”

Huvitav, kas nad olid piisavalt kavalad, et hoida koopiaid kusagil mujal? Oli, kuidas oli, aga vaatame nüüd, mida väidab Harvardi sõbralik konkurent – Yale’i ülikool. Nende ajaloo-osakonna kodulehel seisab:

“Ajalugu on Yale’is õpetatud alates president Thomas Clapi spetsiaalselt tutvustatud ajaloo kursustest aastal 1760 ning ajaloo osakond on Yale’is alates 1919. aastast, kui ülikool jagas oma teaduskonna akadeemilisteks osakondadeks.”

Pange tähele, et Yale on väidetavalt loodud 1701. aastal, seega neil õnnestus tegutseda üle poole sajandi ilma ühegi “spetsiaalsema ajaloo kursuseta”. Veel enam, Yale’is polnud ajaloo osakonda veel vähem kui 100 aastat tagasi.

Peatudes Yale’i teemal (Skull & Bonesi kodu): paljud inimesed on kursis, et Yale’i kolledži pitser ehk embleem või logo sisaldab teksti mitte ainult ladina keeles, vaid ka heebrea keeles…

Yale’i ülikooli andmeil on see embleem selline olnud alates 1700. aastate algusest. Ehk teisisõnu, heebreakeelset märget ei pannud sinna praegune Yale’i president Peter Salovey, kes juhuslikult on juut. See tekst on seal olnud juba enne „kuue miljoni juudi müüti”. Tulles tagasi teema juurde, näeme, et Briti kaks vanemat ja mainekamat ülikooli asutasid kaasaegse ajaloo professuuri 1724. aastal, samas kui Ameerika mainekamad ülikoolid asutasid selle palju hiljem (Harvardi puhul jääb üldse arusaamatuks, millal ametlik ajaloo õpetamine algas).

Austraalia vanim, Sydney ülikool väidab oma kodulehel, et “Kui William Charles Wentworth käis välja idee Austraalia esimesest ülikoolist aastal 1850, siis ta kujutles, et „mistahes ühiskonnaklassist lapsel on võimalus saada suurepärane haridus, et olla kasulik selle riigi saatusele”.

Ja millal nemad rajasid oma ajaloo-osakonna? Sydney ülikooli kodulehel on kirjas: “Tere tulemast Sydney ülikooli ajaloo-osakonda, mis on rajatud 1891. aastal. See on vanim osakond Austraalias”.

Minu meelest on väga huvitav see, et Austraalia vanim ülikool tegutses 40 aastat enne, kui nad rajasid ajalooga tegeleva osakonna. On, kuidas on, aga AHA-l on selles suhtes õigus: “ajalugu” eraldi valdkonnana õpetati bakalaureuseõppes (õppevorm, nagu me seda täna tunneme) alates 19. sajandi lõpust. Briti vanimad ülikoolid määrasid ametisse kaasaegse ajaloo professorid 1724. aastal, kuid bakalaureuse kraadi tänapäevases mõistes sai ajaloos omandada alles üle sajandi hiljem. Yale’i ajaloo osakond ei ole isegi veel 100-aastane. Meie seas elab inimesi, kes on sündinud enne seda, kui Yale’is avati ajaloo osakond!

(Tartu Ülikooli kodulehe andmetel on seal ajalugu üldainena õpetatud alates selle asutamisest 1632. aastal, kuid üldajaloo õppetool rajati Tartu Ülikoolis alles 1803. aastal. – toim.)

 

Ajalugu kui akadeemiline valdkond on vaid 200 aasta vana

Tuleb märkida, et olemas on “loogiline seletus”, kuid sellest arusaamiseks võib minna palju aega: distsipliini piiritlemine või hariduse tükeldamine eraldiseisvateks valdkondadeks on suhteliselt hiljutine nähtus. Enne seda õppisid tudengid erinevate õppekavade alusel ja lootsid saada asjatundjateks kõigil nendel teemadel oma n-ö bakalaureuseõppes. Seega, ilmselt enamik (kui mitte kõik) akadeemilised valdkonnad (ja osakonnad) on saanud alguse sellest ajast, kui toimus õppekavade tükeldamine. See aga ei muuda ega vähenda selle olulisust, mida me eespool kirjutasime: ajaloo “eksperte”, nagu me neid tänapäeval teame, hakati koolitama ca 200 aastat tagasi! Ja seda väidavad need samad institutsioonid ise, keda täna peetakse ajaloo autoriteetideks. See tähendab, et inimene, keda peetakse ajalooeksperdiks, on olend, kelle sarnast ei eksisteerinud 200 aastat tagasi. 200 aastat tagasi polnud olemas ajaloo professoreid või ajaloo õpilasi n-ö bakalaureuse õppes.

Veel lihtsamalt öeldes: „ajalugu” kui akadeemiline valdkond, nagu me seda täna teame, ulatub 200 aasta tagusesse minevikku. Jutt käib siis inimestest, kelle tööks on ajaloo talletamine ja õppimine. Ajaloolased ise räägivad, et nende valdkond on alla 200 aasta vana.

Selle fakti tähtsus kas on teile mõistetav või ei ole.

Loomulikult ainuüksi sellepärast, et ajaloo valdkond, nagu me seda täna teame, on ca 200 aasta vana, ei tähenda, et “ajaloo” kogutud lood oleksid 200 aasta vanad. Ma ei ürita seda teile väita. Aga need kaks nüanssi on omavahel lahutamatult seotud. Küsi tavalise inimese käest, miks ta usub „Vana-Egiptust“ või „Vana-Hiinat”. Ta ilmselt vastab sulle, et ta usaldab ametlikke allikaid; ta hindab ekspertide arvamust. Tänapäeval on ekspertideks akadeemikud ja akadeemikud on autoriteedid.

Kogu ajaloo valdkond on välja arenenud ainult viimase mõne põlvkonna vältel, mil enamasti noori inimesi treenitakse ette lugema usaldusväärset ülevaadet sellest, mis väidetavalt juhtus minevikus, ilmselt ilmalikus keskkonnas.

 

Geoloogiline ajalugu on samuti suhteliselt hiljutine arengusuund

Pange tähele, et paljud valdkonnad, mida muidu võiksime pidada auväärseteks, on tegelikult suhteliselt hiljutised arengud. Siin mõningaid näiteid:

Katastrofism (õpetus, mille järgi Maa geoloogilises arengus on vaheldunud suhteliselt pikad rahulikud ajajärgud ja tormilised katastroofid ehk kataklüsmid (veeuputused, mägede teke)) kogus populaarsust esmalt alles 19. sajandi alguses.

Stratigraafia (idee sellest, et maailma iidset ajalugu saab määrata, uurides kivimite kihte) kogus populaarsust esmalt alles 19. sajandi alguses.

Ekstinktionism (idee sellest, et mitmed liigid on aja jooksul välja surnud) kogus populaarsust esmalt alles 19. sajandi alguses.

Inimese evolutsiooniteooria kogus populaarsust esmalt alles 19. sajandi keskel.

Ajaloo kohaselt esitleti neid veendumussüsteeme vastupidiselt tolle aja valitsevale vaatevinklile, mida võis nimetada “uniformismiks”, et asjad toimivad nii, nagu nad on alati toiminud. See tähendab, et enne seda, kui katastrofismi ja ekstinktionismi võeti kui kokkulepitud tõde, nagu need on täna, arvas keskmine inimene, et nii nagu asjad toimusid tema elu ajal, toimusid nad samamoodi ka minevikus – ja nõnda saavad asjad toimuma ka tulevikus. Mõelge sellele!

Kui keegi poleks sulle öelnud, et maailm oli kauges minevikus märkimisväärselt teistsugune, kui see on täna, siis kas sa oleksid hakanud nõnda mõtlema omaenda initsiatiivil? Kindlasti mitte tavaliste vaatluste põhjal. Sama käib ka tuleviku kohta. Kui sind poleks lapsena traumatiseeritud sõnakõlksudega nagu “nafta saab otsa”, “globaalne soojenemine/jahenemine”, “massiline väljasuremine”, “osooni vähenemine”, “vihmametsade väljasuremine”, “happevihm”, “tuumatalv” jne, jne, siis kas sa oleksid iseseisvalt mõeldes jõudnud arvamusele, et tulevikus saab maailm olema sootuks teistsugune kui täna? Kas “aeg” tähendaks sinu jaoks seda sama, kui sa ei oleks selliseid jutte kuulnud lapsena? Kas sa usuksid lineaarset geoloogilist ajakava miljarditest aastatest, kui sinu enda elu Maa peal hõlmab ainult pisikesest peaaegu märkamatut täpikest ajaskaalal?

Meid kasvatatakse uskumuses, et maailm on miljoneid (kui mitte miljardeid) aastaid vana ja et mitmed liigid (sh ka inimesed) on selle aja vältel arenenud ja välja surnud ning lausa niivõrd mitmeid kordi, et meile tundub see täiesti loogiline. Selline raamistik arenes välja umbes samal ajal, kui “ajalugu” kui akadeemilist valdkonda hakati koolides õpetama.

Lühidalt öeldes, maailma “ajalugu” miljonitest ja miljarditest aastatest ja “ajalugu” inimkonna evolutsioonist selle sama aja vältel kuulutati akadeemia poolt välja täpselt samal ajal, kui “ajalugu” õppevaldkonnana ülikoolides alguse sai. See ei ole teooria, vaid ülikoolid ise tunnistavad seda.

Kui me mõtiskleme, milline võis olla elu Maa peal tuhandeid (kui mitte miljoneid) aastaid tagasi, siis me kujutame ette aega, mille eksistentsi pole mitte keegi meile kunagi tõestanud; me räägime ajast, mis ei eksisteerinud mitte ühegi inimese mõtetes veel vaid paarsada aastat tagasi.

Laske sellel mõttel veidi idaneda.

Ajalugu, nagu meie seda teame, on ca 200 aasta vana. Ajalugu, nagu meie seda ette kujutame, on ca 200 aasta vana. Meid on programmeeritud aktsepteerima, et maa, mille peal me kõnnime, on miljoneid (või isegi miljardeid) aastaid vana. Isegi kui me seame kahtluse alla evolutsiooniteooria, siis kui paljud meist seavad kahtluse alla kontseptsiooni nagu geoloogiline ajalugu?

 

Iidsete tsivilisatsioonide ajalugu on samuti hiljutine areng

Mõelge järgnevale:

Vana-Rooma ajalugu, nagu meie seda täna teame, sai populaarseks 18. sajandi lõpus. Vana-Kreeka ajalugu sai akadeemiliseks valdkonnaks 19. sajandi keskel. Egüptoloogia sai akadeemiliseks valdkonnaks 19. sajandi lõpus.

Kõik eelnimetatud väited väärivad ilmselt täiendavat selgitamist ja uurimist. Näiteks, mida pean ma silmas sellega, et Vana-Rooma ajalugu, nagu meie seda teame, sai populaarseks alles 18. sajandi lõpus? Kas Rooma ajalugu polnud siis teada juba sellest ajast, mil Rooma langes? Tuleb välja, et ei. Rooma koges mingisugust “moraalset lagunemist”: selline teadmine arenes välja 18. sajandi lõpus, selgitab Edward Gibbon väljaandes, mis huvitaval kombel tuli esmatrükist välja samal aastal, mil USA sai iseseisvaks riigiks.

Ma peatun kõigil nendel teemadel põhjalikumalt järgmistes kirjutistes. Praegu piisab välja tuua see, et antiikajalugu on suhteliselt uus kontseptsioon ning et täpselt samast ajast pärineb ka geoloogiline ajalugu. Viimase 200 aasta jooksul on “ajalugu” lükatud aina kaugemale ja kaugemale minevikku. Maa on muutunud vanemaks ja vanemaks – samamoodi ka inimkonna eksistents. Ajaloo akadeemiline valdkond on välja arenenud täpselt samal perioodil, kui meie oleme hakanud usaldama eksperte. Kogu meie eksistentsiaalne raamistik põhineb sellel, et paljud meist seda mitte kunagi ei mõista.

Selline on meie ajalugu, kui me aktsepteerime, et akadeemikud on eksperdid ja kui me aktsepteerime nende akadeemiliste ekspertide autoriteeti.

 

Kokkuvõtteks

Selles artiklis keskendun akadeemiate ametlikule ajaloole, mida massid peavad autoriteetseks, kui jutt käib meie ajaloost. Tuleb välja, et „ajalugu” kui pikaaegne akadeemiline valdkond on ca 200 aasta vana. See ei tähenda, et kuigi ajalugu kui valdkond on 200 aasta vana, et ajaloo lood oleksid alla 200 aasta vanad, aga omajagu asjaolusid viitab sellele, et nii mõnedki kuulsad lood on samuti alla 200 aasta vanad.

Akadeemilised valdkonnad, mis on seotud geoloogilise ajaloo ja antiik (tsivilisatsioonide) ajalooga, on samuti umbes 200 aastat vanad. Ehk teisisõnu, ajalugu kui valdkond ja ajaloo lood on mõlemad välja arenenud samal ajal, samade institutsioonide sees. Oma tulevastes artiklites keskendun spetsiifilistele ajalugudele ja demonstreerin, et ka nende puhul on tegemist hiljutiste arengutega. Antiik (tsivilisatsioonide) ajalugu: Vana-Rooma, Vana-Kreeka, Vana-Egiptus, Vana-Hiina, maiad jne, jne. Geoloogiline ajalugu: katastrofism, stratigraafia, ekstinktionism, evolutsiooniteooria jne, jne. Kõigi puhul on tegemist kaasaegse loominguga. Kõik põhinevad tõestusmaterjalidel, mis on sama usutavad kui Cavendishi kuulid, mis ta lakke riputas.

Vahepalana mõelge John Taylor Gatto mõtteteradele “Milleks on kool mõeldud”.

 

Autor: John Le Bon (www.johnlebon.com)

Tõlkinud Hando Tõnumaa

 

NB! Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.