Toeta Telegrami!

Telegram hindab üle kõige inimese vabadust ise valida, millist informatsiooni ta lugeda tahab ja meil on väga hea meel, et oleme saanud seda vabadust juba üle kolme aasta pakkuda.

Vajame lugejate toetust, et ka käesoleval aastal tegusalt edasi toimetada. Sinu ühekordne panus - 10 eurot - on ettemaks terve aastatäie sõltumatu, põneva ja kasuliku info eest. Telegrami lugeja vabatahtliku aastamaksu tegemiseks vajaliku info leiad siit.

Igale toetajale kingitus!

NB! Armas püsitoetaja, kuna tegutseme nüüd MTÜ-na, on toetuse konto number muutunud!

Pangandusfundamentalism, ajupesu ning vabadus, III osa

4. november 2016 kell 13:04



central_bank_shackels“On hirmutav, et elame piiratud maailmas, piiramatute soovidega ning just sellest sünnib kohutaval hulgal ebaõnne. Aga kes informeerib vaimselt, õiguslikult täiesti kaitsetuid kodanikke ja kuidas neid informeeritakse? Milline on informaatori huvitase? Kas ta pole mitte enamasti äriliselt, eetiliselt poolharitu, kellel veerandharitutest jõud üle käib?“ kirjutab õpetlane, sõltumatu uurija ja teadustoimetaja Ivar Tröner. Laenuorjuse ajalugu ja sotsiaalpsühholoogiat käsitleva järjejutu kolmandas osas keskendutakse inimeste massilise ajupesu ideoloogiale.

 

Üksildane rahvahulk

Immanuel Kant rõhutas oma eetika-alastes töödes, et majanduslikult, füüsiliselt ei ole inimene kunagi universumis vaba. Vaba saab subjekt olla ainult moraalsetes valikutes ning just moraalsete valikuvõimalustega süsteem manipuleeribki. Need ahistavad asjaolud saavad eriti tähtsaks just suurkorporatsioonide loogikas. Inimene on üksi, kuid teab, et üksi ta elada ega tegutseda tegelikult ei saaks. Ta vajab ausat, toetavad ühiskonda, struktuure ja selle lootuses satub nende manipulatsioonide ohvriks.

Esimene uurimus, mis jättis püsiva jälje reklaami-, pangatööstusesse, oli 1950. aastal avaldatud “Üksildane rahvahulk“ (The Lonely Crowd), mille autoriks oli hiljem Stanfordi kolinud Harvardi sotsioloog David Riesman. “Üksildane rahvahulk“ oli katse leida isiku- ja perekonnapsühholoogiast lähtudes seoseid, mis iseloomustaksid terveid ühiskondi ning nendele pealesunnitud tarbimisstruktuuri.

Riesmani arutluskäik hargnes huvitavat liini pidi. Esiteks väitis ta, et ühiskonnad läbivad teatud arengufaase, mis on seotud rahvaarvu muutustega. Vanemates, stabiilselt väikese rahvaarvuga ühiskondades on inimesed “traditsioonikesksed“ neis on kulutused väga minimaalsed, ülejõu elamine on kogukonnas tugevalt halvustatud ja kontrollitud. Teises faasis, kui rahvaarv kiiresti suureneb, muutuvad inimesed “sisemaailmakeskseks“ nende rahakulutamise struktuur on valikuline, seotud hariduse, sotsiaalsete hinnangutega. Ja kolmandas, palju suuremal rahvaarvul pidama jäänud faasis, on inimesed teisekesksed“ – nende sotsiaalne eksistents põhineb alati teiste arvamusel, primitiivsel rühmakuuluvusel, pidevate trendide järgimisel.

Selle kontseptsiooni alla käib palju inimtüüpe, kes kõik usuvad ja kogevad, et elu ning nende käitumist määravad väärtused sisendatakse neile autoriteetsete isikute poolt, seda juba nii varases eas, et viib inimese täielikult väliste manipulatsioonide sõltuvusse. Kasumiahne ühiskond loob alti teisekeskse inimese, kes on alati tarbimisele avatud, kes samas ei teadvusta, et millegi omamine ei ole kunagi tõeline vaba olemine.

 

Laenusüsteem on “piirsituatsioon“

Nagu Arendt, oli ka Erich Fromm saksa juut. Koos Martin Buberiga loodi sõltumatu mõtteteaduse akadeemia ning sellest oli Frankfurdis välja kasvanud suund, mis uuris orjastatud teadvuse kujunemist. See oli üks esimesi katseid uurida psühholoogia, poliitika ning varjatud finantsoligarhia suhteid. Frommi 1920.–1960. aastate majanduspsühholoogia alaseid töid ei tõlgitud inglise keelde enne 1980. aastaid ja nõnda ei avaldanud nad niisugust mõju, nagu nende sisu oleks võinud avaldada. Kuid selge oli, et Frommi huvid kattusid Riesmani, Adorno ja Arendtiga.

Tema 1955. aastal ilmunud raamat “Arukas ühiskond“ (The Sane Society) sisaldas tegelikult neist kõigist märksa sügavamaid mõtteid, k. a panganduse psühholoogilise struktuuri mõistmise kohta. Frommi põhipunkt oli, et panganduse sugereeritud laenusüsteem on klassikaline “piirsituatsioon“, mis nõuab “inimestelt põhjapanevaid otsuseid seal, kus risk on totaalne“. Tegelikult me ei usu enam, et ränk töö ja säästmine on väärtused, mille poole elus tasub püüelda, kuid nad on ikka veel meie alateadliku moraali mõõdupuud. Meie esivanemad elasid säästes tuhandeid aastaid. Kas nende elu oli loogikast, mõtlemisest või tõest vaene?

 

Tarbijad kui ajudeta zombid

Frommi, Adorno ja Arendti põhieesmärk on näidata konkreetsete teooriate varal, et tarbijad pole muud kui uute psühholoogiameetoditega manipuleeritavad ajudeta zombid. Adorno arvates olid psühholoogilised tarbimist sugereerivad motivatsiooniuuringud antidemokraatlikud, mis kasvasid välja empiirilisest psühholoogiast 1950. aastail. Teaduse abil mõjutatakse inimese irratsionaalset poolt ja vormitakse jõuliselt tema teadvust. Poliitikas viiks niisugused trikid “1984-s“ ja “Loomade farmis“ kujutatud maailma. Tuleb välja, et mõjutamine ei ole ainult tarbijaühiskonna abimees, see võtab inimestelt autonoomia saavutamise võime.

Fromm on tunnistanud, et tema raamat on sulam R. H. Tawney “Ahnest ühiskonnast“ (The Acquisitive Society, 1920), mis oli algselt kandnud pealkirja “Ahne ühiskonna haigus“ (The Sickness of an Acquisitive Society). Fromm kirjutas veel, et hiigelsuured pangandusorganisatsioonid tõmbasid ligi ja samas ka tootsid teatud tüüpi inimesi ning et ettevõtetele ja organisatsioonidele sobis teatud kindel psühholoogia. Fromm kirjeldas esimesena ilmekalt kliinilise psühhopatoloogia üht olulist mõistet – isiksusehäire tüpoloogiat, milles omavahel kombineerub kõrge intellekt ning alaarenenud empaatia, teadlik koostööks vajalike tunnete mängimine, seda selleks, et omada ebatervet võimu teiste üle.

Rahvas teadis, et patoloogilistes organisatsioonides edasijõudmiseks tuli olla iga hinna eest rühma liige, tuli olla külmalt populaarne ja vältida “paadi kõigutamist“. Ahnele organisatsioonile kuulekas massiinimene on isiksusehäirega konservatiiv väikese k-tähega, kes töötab eeskätt kellegi teise käske täites, püüdes vältida oma sisemist, eetilist kompassi.

 

Võltsvajaduste probleem

Frommi huvitas väga laenamise ning subjektide võltsvajaduste sotsioloogiline probleem. Võltsvajaduste mõistet on eriti tihedalt seostatud laenutööstuse võimutsemisega. Psühholoogilisi võltsvajadusi inimloomuses on käsitlenud mitmed oma töödes: Immanuel Kant, Carl Gustav Jung, Herbert Marcuse, Theodor Adorno. Kuid mõiste ise pärineb kreeklaste peripateetikute koolkonna üldisest teoreetilisest raamistikust. See põhineb eeldusel, et inimeste ehtsateks, tõelisteks vajadusteks on olla loov, sõltumatu ja iseseisev, määrata ise oma saatust, olla tähendusrikka ning demokraatliku kogukonna täieõiguslik liige, elada vaba ja suhteliselt piiramatut elu ning ise enda eest mõelda.

Järelikult toetub see mõiste väitele, et tänapäevases panganduskapitalismis ei saa neid tõelisi vajadusi rahuldada, kuna nende peale surutakse võltsvajadused, mida süsteem peab enda ellujäämiseks kasvatama. Võltsvajadused püüavad inimeste tõelisi ehk ehtsaid vajadusi eitada ning alla suruda. Loodud ning alalhoitud võltsvajadusi, nagu ka tarbijalikkuse tekitatud ihasid, saab küll rahuldada, ent seda üksnes rahuldamata jäävate tõeliste vajaduste arvelt. Nii näiteks on pangandustööstuse monopol andnud läbi võltsvajaduste loomise korporatsioonidele suurema kontrolli turu ja hindade ning seega ka raiskamise üle, riigi sekkumine aga võib ära hoida majanduskriiside perioodilist puhkemist, ja veelgi huvitavam on küsimus: miks seda senini tehtud pole?

Pangandustööstuse tekitatud jõukus, samas ka tarbijalikkus ning reklaami ja ajakirjandustööstuse vallatava ideoloogilise kontrolli tase on taganud vaesteklassi põhjaliku sulandamise süsteemi. Selle liikmed on nüüd näiliselt rahaliselt kindlustatumad, võivad osta paljusid asju, mida nad ihalevad või arvavad ihaldavat, ning neil pole enam ühtki teadlikku põhjust pangandussüsteemi kukutada ja seda klassideta ning riigita ühiskonnaga asendada. Idee, et vaesteklass on lepitatud pangandustööstust ja kriise omaks võtma, on Frankfurdi koolkonna teoorias ja selle majandusanalüüsis kesksel kohal.

 

Poolharidus ja võõrandunud vaimne vabadus

Tänapäeval on laenutööstuse heaks abiliseks legitimeeritud koolisüsteem, mille sisuks on poolharidus ja kibedaks viljaks võõrandunud vaimne vabadus. Poolharidus on oma olemuselt võõrandunud teadvus, mis võtab kõike antuna ning piirdub kulissidega. Poolharitu rahuldub vähesega, omandades pindmiselt teadmiste fragmente, leppides valitsevate käibetõdedega ning lastes end meelsasti teistel juhtida.

Laenutööstus kujundab oma ideoloogiat kavalalt (üli)koolide kaudu, seda eelkõige õppelaenude süsteemi näol. Enamasti viiakse seda ellu vastavate õppeprogrammide juurutamise abil, mis kindlasti on huvitavad, kuid kerged ning pakuvad harva hästitasustatud töövõimalusi hilisemaks eluks – näiteks kirjandus, filosoofia, psühholoogia, sotsioloogia, poliitikateadus, ajakirjandus jms. Valitud eriala sunnib inimest korduvalt astuma pankade kureeritud tasulisse õppesse, soodustades sellega nende tugevat sõltuvust nii ametlikust haridussüsteemist kui ka pankade kujundatud õppelaenude süsteemist.

Seda nimetakse kaasajal haridusideoloogide suus tabavalt “elukestvaks õppeks“, mida küll täpsuse huvides tuleks alati tõlkida “elukestavaks laenusõltuvuseks“. Kahjuks oleme haridusväljal bürokraatidele juba kaotanud ja seda rängalt oma laste kahjuks. Sarnaselt avaldas arvamust Hermann Funke: “Panganduse diktatuuri ajal tuleb koos huntidega ulguda ja demokraatia ajal koos lammastega määgida.“

 

Haridussüsteemi kontrollmudel

Empiirilised uurimused näitavad, et valdava ideoloogia ja kontrolli kehtestamine on koondunud mõjuvõimsaid majandus- ning finantshuvisid esindavate suhteliselt väikeste rühmade kätte. Seepärast kalduvad tõendid toetama haridussüsteemi kontrollmudelit, et eelkõige on koolides kadunud klassikalised keeled, loogika, retoorika ning korralikud filosoofiakursused. Juba 1860. aastal kirjutas vene rahvusest tsivilisatsiooniuurija Timofei Granovski oma artikli “Klassikalise õpetuse vähenemine gümnaasiumides ja selle muutuse vältimatud tagajärjed ühiskonnas”, kus ta kritiseeris kreeka, ladina keele ning antiikajaloo, filosoofia kaotamist gümnaasiumiharidusest.

Kontrollmudelil põhinev haridussüsteem ei soovi mingeid iseseisvalt mõtlevaid eliite (küll kujundab kool Adorno mõistes edukalt barbaarset eliiti) ja tihti isegi mitte häid erialaspetsialiste, vaid tõelisi praktilise õppesihiga “erialaidioote“, kellel puudub igasugune kõrgem haridus väljaspool oma kitsast ala ning kes on seetõttu ka kergesti manipuleeritavad – samas kui panganduseliidi taastootmise keskuses, kuulsas Londoni Majanduskoolis (London School of Economics) õpetatakse majandust, pangandust alati koos filosoofia, sotsioloogia ning psühholoogia ajalooga üheskoos. Filosoofia on veel eriti tähtis, seda õpetatakse süvendatud programmi alusel. Ei ole seega imestusväärne, et just sealt koolist tulevad tihti uue kavala, läbipaistmatu ühiskonna loojad.

 

Ühiskonnas ei ole kriisi, mille pealt keegi ei teeniks kasumit

Oluline on siinkohal mõista, et pangandustööstuse ning poliitmaffia ülim siht on hävitada iseseisev rikaste ühiskondlik seisus. Sellel seisusel on suurem roll ajaloos, kui oskame arvata. Just see seisus on tasustanud sõltumatuid ülikoole ja uurimisinstituute, on toetanud iseseisvaid mõtlejaid, õpetlasi, ning ainult nende rahastuste kaudu toimib veel ühiskonnas vabam vaimne vereringe. Poolharidusele ning allutavale haridussüsteemile on tunnuslik irratsionaalsus – on vaja teada võimu konstrueeritud fakte, mitte mõista, sest see välistab kriitilise mõtlemise.

Poolharidus on läbi imbunud majanduslikust konformismist, mugavnemisest ja toodab ideoloogilist vaateviisi, et majanduskriis, milles elatakse, oleks seaduspärane. Samas on fakt, et ühiskonnas ei ole kriisi, mille pealt keegi ei teeniks kasumit. Vaene, kes on enamasti poolharitlane, on uhke oma poolhariduse, ametliku koolikultuse (Eestis on juba olemas vabamüürlastest koolisüsteemi korraldavad asjamehed jne), hõivatuse ja näilise jõukuse üle, ent alatus süsteemis on ta alati alandatud ja kaotaja.

 

Lolluse kultiveerimine

Kasvavale laenuintensiivsusele vaatamata muutub tehnoloogilises turutegelikkuses maailm hoopis monotoonseks. Tegu on kriitilise meele vaesumisega, vabaduse kaotusega, õigusenälja puudumisega, sest kaob võime vabadust läbi elada sügavuti. Lisaks arendatakse inimeste teadvust tagasiliikuvalt. Pole ju küünilised ameerika laenuprodutsendid juhuslikult öelnud, et majandus peab arvesse võtma üheteistaastase vaimset taset. Seda tehes tahaksid nad meelsasti ka täiskasvanu üheteistaastase tasemele viia.

Panganduse edu sõltub enamasti rumaluse klassikalistel seadustel. Niisiis: pangandus ei alahinda maailmas liikvel olevate rumalate inimeste hulka. Süsteem teab, et võimalus, et mõni inimene on rumal, ei sõltu selle inimese teistest omadustest. Ajalugu peab lolli tarbijat kõige ohtlikumaks inimtüübiks – tõeline vesi pangandusmaffiale – ja kuna lolliks kujundatud inimesi on alati rohkem, kui arvatakse, ning kui nende vastu kaitse puudub, siis paratamatult lõpeb see lollide võiduga.

On ju täiesti ilmne, et omatakse meelsamini sadat kui kümmet lammast, kuid selleks, et eelistada viit kilogrammi kulda kümnele kilogrammile hõbedale, on vaja juba natukene kõrgemat intelligentsi. Lauset “Plenus venter non studet libenter“ ehk “Täis kõht ei õpi meelsasti“, võidakse tõlgendada ka sedapidi, et üldise heaolu aegadel ollakse vähem järelemõtlikud, aga vaestel aegadel muututakse “süsteemi suhtes skeptiliseks“.

 

Pangandustööstus kaupleb valede, mitte tõdedega

Meie, mõtlevad hullud, ei tohi unustada, et pangandustööstus kaupleb valede, mitte tõdedega, võltsvajaduste ja võltslahenduste, mitte tõeliste vajaduste ja tõeliste lahendustega. Püüdlemine totaalses laenusõltuvuses ühiskonna poole ei salli ühtki kõrvalekallet olemasolevast ühiskonnakorrast, ei talu vastasseisu ega alternatiivseid ideaale. Ja mida aeg edasi, seda raskem on neid ka ette kujutada. Probleemi sisusse tungimise asemel tegeleb laenutööstus kinnimakstud meedia ja teaduse abil välisilmega, ühtlasi hõivab sellega masside teadvuse. Siin muutuvad massid täiesti võimetuks.

Võim on laenutööstuse käes, süsteemi “head“ lahendused edendavad mugandumist ja üksmeelsust, mis tagavad eliidile kuuletumise ja röövelliku süsteemi stabiilsuse. Selle aluseks on oskus kujundada ning põlistada “regressiivset“ auditooriumit, sõltuvat, loidu ja alistuvat tarbijaskonda. Totalitaarseid (rahandus)süsteeme on ajaloos iseloomustanud kohustuslik optimism ja usk helgesse tulevikku.

On hirmutav, et elame piiratud maailmas, piiramatute soovidega ning just sellest sünnib kohutaval hulgal ebaõnne. Aga kes informeerib vaimselt, õiguslikult täiesti kaitsetuid kodanikke ja kuidas neid informeeritakse? Milline on informaatori huvitase? Kas ta pole mitte enamasti äriliselt, eetiliselt poolharitu, kellel veerandharitutest jõud üle käib?

Eestis puuduvad teadlikult kriitilised koolitused, milles käsitletaks tervikuna pangandustööstuse, pättmajanduse ideoloogia, sotsiaalpsühholoogia ning demagoogia omavahelisi seoseid. Eesti “demokraatlikes“ raamatukogudes puuduvad jätkuvalt kõikide nende mõtlejate teosed, kes vastavast teemast kriitiliselt kirjutavad. Massidel on võimurite poolt lavastatud arvamusfestivalid, aga meil, mõtlevatel hulludel, mis meil on? Kuidas nüüd edasi minna? Mis juhtub, kui suur majanduskriis radikaliseerib Euroopa poliitilise areeni ning need näljased ja pettunud massid liikuma hakkavad? Kas siis saabub suur õnn ja võimalus sõnaosava poliitmaffia jaoks?

Kas me kannatame tõde iseenda kohta?

 

 

Ivar Tröner

 

Allikad:

Adorno, T. W.; Frenkel-Brunswik, Else; Levinson, Daniel J.; Sanford, R. Nevitt 1950. The Authoritarian Personality. New York. (In Deutschland posthum erschienen unter dem Titel Studien zum autoritären Charakter. Frankfurt am Main. 1973 (vgl. auch Autoritäre Persönlichkeit).

Adorno, T. W. 1961. Drei Studien zu Hegel. Frankfurt am Main.

Adorno, T. W. 1950. Minima Moralia. Reflexionen aus dem beschädigten Leben. Berlin: Frankfurt am Main.

Adorno, T. W. 1961. Negative Dialektik. Frankfurt am Main.

Althusser, L. and Balibar, E. 1970. Reading Capital.

Arendt, Hannah 1963. On Revolution. New York: Viking.

Arendt, Hannah 1951, The Origins of Totalitarianism. Revised ed. 2004. New York: Schocken  (Includes all the prefaces and additions from the 1958, 1968, and 1972 editions.)

Arendt, Hannah 1958. The Human Condition. Chicago: University of Chicago Press.

Arendt, Hannah 1963. Eichmann in Jerusalem: A Report on the Banality of Evil. Rev. ed. 1968. New York: Viking.

Beck, Ulrich 2011. Risikogesellschaft. Auf dem Weg in eine andere Moderne © Suhrkamp Verlag, Frankfurt am Main.

Bonney, J. R. 1978. Political change in France under Richelieu and Mazarin, 16241661. Oxford.

Bosher, J. F. 1973. Chambres de Justice in French Monarchy. – French Government and Society, 1500 – 1800. Essays in Memory o f Alfred Cobban. London.

Chomsky, N. 1972. Psychology and Ideology, edited by James Peck. pp. 181–182

Cicero, M. T. 1978. De Natura Deorum. Oxford.

Collins, J. R. 1988. Fiscal limits of Absolutism. Berkeley.

Conney, R. J. 1981. The King ’s Debts, Finance and Politics in France. Oxford.

Dent, J. 1973. Crisis in Finance. Crown, Financiers and Society in Seventeenth Century France. New York.

Fromm, Erich 1955. The Sane Society.

Fromm, Erich 1973. The Anatomy of Human Destructiveness.

Hanson, J 2012. Ideology, Psychology, and Law (Series in Political Psychology). USA: Oxford University Press.

Helmolzi, R. H. 1987. Canon Law and the Law of England. Hambledon Press.

Helmolzi, R. H. 2010. The Spirit of Classical Canon Law. 3rd ed. University of Georgia Press.

Hicks, J. 1974. Capital Controversies: Ancient and Modern. – The American Economic Review 64.2, p. 307

Kuurme. T. Olulisemad haridusteooria alased tekstid. 1999–2013. a

Le Goff, J. 1979. The Usurer and Purgatory. – TheDawn of Modern Banking. Lk 25–52.

Le Goff, J. 1990. The Birth of Purgatory. Aldershot: Scolar Press.

Le Goff, J. 1990. The Medieval World. London: Parkgate.

Le Goff, J. 1988. Your Money or Your Life: Economy and Religion in the Middle Ages. New York: Zone Books.

Maier, C. S. 2013. Poliitökonoomia tagasitulek; http://www.vikerkaar.ee/poliitokonoomia-tagasitulek/

Martin, G., Bezangon, M. 1913. L ’Histoire du credit en France sous le regne de Louis XIV. Kd I: Le Creditpublic. Paris.

Marx, Karl 1982. Majandusteaduslikud ja filosoofilised käsikirjad 1844. aastast.

Marx, Karl 1955. Palgatöö ja kapital sissejuhatus: F. Engels.

Marx, Karl 1965. Poliitilise ökonoomia kriitikast.

Riesman, D. 2001. The Lonely Crowd, Revised edition: A Study of the Changing American Character Yale University Press

Riesman, D. 1978. Life of the Mind, unfinished at her death, Ed. Mary McCarthy, 2 vols. New York: Harcourt Brace Jovanovich.

Tawney, H. 1924. Education: the Socialist Policy

Tawney, R. H. 2004. The Acquisitive Society (1920) New York: Harcourt Brace and Howe.

04. The Acquisitive Society (1920) New York: Harcourt Brace and Howe.

 

 

Foto: yourdaddy.net

 

Toimetas Ksenia Kask