“Kuni sa teed oma kaheksa tundi täis” on lause, mis on tööandja suust üsna tavaline. Selle lause taga peitub arusaam, et niikaua, kuni töötaja paneb kindlaks määratud ajakoguse oma töösse, siis saab töö hästi tehtud ning töötaja on eduks. Meile õpetatakse 8-tunnise tööpäeva süsteemi juba koolis. Tihti on ka koolipäevad 8 tunni pikkused ning õppetunde pannakse paika nende kestuse, mitte selle aja jooksul saavutatava järgi. Kui tuleb aeg astuda töömaailma, siis tihtipeale osa või kogu sinu palk põhineb su töötundidel. See aga paneb tööl kella kiikama ja välja arvutama, mitu tundi veel jäänud on, selle asemel, et keskenduda sellele, mida me selle ajaga tehtud saame.

Kindlaks määratud tööaeg ei sobi kõigile – näiteks ei ole ööinimesele kasulik tulla tööle kella 10-ks hommikul, sest tema energiatase on erinevatel aegadel teistsugune. See ei tähenda, et “ööinimesed” oleksid laisad või ei viitsiks hommikul vara ärgata, vaid lihtsalt seda, et nad on produktiivsemad hilisematel kellaaegadel. Samamoodi ei peaks tööpäeva pikkust kella järgi vaatama – siin tasuks pigem usaldada oma keha ning energiataset. Kui ikka energiat pole, siis pole ka mõtet ennast töötama sundida, selle vastu aitab aga kasvõi lühikegi puhkehetk, et ennast “laadida“.

Kahjuks ei ole meil kõigil võimalust oma  tööpäeva algust ja pikkust enda soovidele vastavalt reguleerida. Kindla süsteemi alusel töötunnid on täiskohaga professionaalidele normiks, aga kust 40 tunni süsteem üldse pärineb ja kas see on efektiivne?

Kuidas 40-tunnine töönädal alguse sai

Tööstusliku revolutsiooni ajal (18. sajandi lõpp, 19. sajand) pidid tehased kogu aeg töötama ja seega pidid töölised rügama 10–16 tundi päevas. 1920-ndatel aga kehtestas tööstusliku konveiermeetodi leiutaja Henry Ford 5-päevase ehk 40-tunnise töönädala. Suurtööstur ei teinud seda sugugi mitte teaduslikel põhjustel ega ka selleks, et oma töötajate tervist säästa. Põhjuseks oli hoopis see, et nii jääb töötajatele piisavalt vaba aega, et minna välja ja mõista, et neil on tarvis osta asju ning tarbida.

World’s Worki ajakirjas avaldatud intervjuus selgitas Ford, miks ta vähendas töötajate tööpäevi, aga maksis neile sama palju palka: “Vaba aeg on kasvava tarbijaturu asendamatu koostisosa, sest töötavad inimesed vajavad piisavalt vaba aega, et leida kasutust tarbimiseks mõeldud toodetele, sealhulgas ka autodele.“

Ööinimesed päevainimeste vastu

Keha jälgib aega hüpotalamuses asuvas väikeses alas, mida nimetatakse suprakiasmaatiliseks tuumaks (suprachiasmatic nucleus – SCN). See asub silma taga, kus optilise närvi kiud ristuvad, mis lubab ajul kasutada keskkonnas leiduva valguse vihjeid, et tajuda aja liikumist. Valgus ja geneetika on kaks peamist faktorit, mis aitavad kehal kellaaega tajuda ja kehtestada naturaalset energiatasemete tsüklit kogu päeva vältel.

Tüüpiline 24-tunnine bioloogiline kell näeb välja selline.

See tähendab, et kell 10 on inimene kõige erksam, 14.30 parima koordinatsiooniga, 15.30 kiireima reaktsiooniajaga, 17 parima südameveresoonkonna tõhususe ja lihastugevusega, 18.30 kõrgeima vererõhuga, 19 kõrgeima kehatemperatuuriga. Sealt edasi hakkab kõik aeglustuma – kell 21 algab melatoniini eritumine, 22.30 on soolestikutegevus allsurutud, kella 2 ajal on sügavaim uni ja 4.30 madalaim kehatemperatuur. Hommikupoolikul, kell 6.45 toimub järsum tõus vererõhus, 7.30 lõpeb melatoniini eritumine, 9 on kõrgeim testosterooni eritumine ja 10 uuesti erksaim hetk.

Inimese isiklik 24-tunnine tsükkel võib olla pikem või lühem geneetika tõttu. Kui tsükkel on veidi pikem, võid olla ööinimene, aga kui lühem, siis varakult tõusja. Uurijad on isegi kindlaks teinud,  et periood 3 nimelise geeni (ehk nn kellageeni) pikkus on suures osas vastutav meie une ja ärkveloleku tsükli eest.

Ööinimesed jaksavad kauem kui varjased ärkajad

Tüüpiline tööpäev algab kell 7 hommikul ning lõpeb umbes kella 5 ajal, ometi sobib selline elustiil vaid ühte tüüpi inimestele – varajastele ärkajatele. Need 44% naisi ja 37% mehi, kes eelistaksid öösiti töötada, peavad maadlema väsitava töötamisega, kui nende energiatase on madal ning seetõttu kannatab ka nende töö. Kuna ööinimesed ärkavad hiljem üles, võib neile kujuneda laiskvorsti maine, sest nad magavad, kui ülejäänud maailm juba tegutseb. Ometi leidis Brüsseli ülikooli uurimus,  et ööinimesed trumpavad varakult ärkajad üle ajapikkuses, mis nad suudavad ärkvel ja erksad olla, ilma et muutuksid vaimselt väsinuks.

Uurijad viisid uurimuse läbi “ekstreemsete” varajaste või hiliste ärkajatega. Varajased ärkajad tõusid üles 5–6 vahel, hilised aga keskpäeval. Osalejad veetsid kaks ööd unelaboris, kus uurijad mõõtsid nende aju aktiivsust, uurides erksust ja keskendumisvõimet. Pärast kümmet tundi ärkvelolekut näitasid varajased ärkajad vähenenud aktiivsust nendes aju osades, mis on seotud tähelepanuvõimega ning sooritasid ülesandeid aeglasemalt kui teised.

“Hilja ärkajad on need, kellel on eelis ning kes suudavad teha paremaid sooritusi kui varajased ärkajad,” ütles Philippe Peigneux, üks uurimuse avaldajaid.

Paraku ei saa kellegi vara (või hilja) töötama sundimine viia paremate tulemusteni. Ööinimesed ei saa tavalisel töökohal olla sama produktiivsed kui varakult ärkajad, sest nad on produktiivsemad teisel ajal.

Allikad: Oomf, The Globe and Mail, Novaator

Foto: Wikimedia Commons / Robbert van der Steeg

Toimetas Marlen Laanep