Teadvelolek tänapäeva maailmas: Miks kõik nii hästi läheb?

20. august 2017 kell 12:51



girl-blowing-bubblesRaamatus “Mindfulness. Teadvelolek tänapäeva maailmas” räägib Osho sisemistest ja välistest takistustest, mis ei lase meil tuua rohkem teadlikkust oma igapäevastesse tegemistesse. Ta rõhutab, et meetodid võivad küll teeotsa kätte näidata, aga nende kasutamine pole iseenesest veel meditatsioon. Meditatsioon või teadvelolek on seisund, mil me oleme valmis tegevuseks ja tegevusetuseks, tööks ja mänguks ning suudame olla igas eluhetkes täielikult kohal. Osho tähelepanekud selle kohta, kuidas inimmõistus kipub andma hinnanguid ja looma võrdlusi, tulevad kasuks nii kogenud kui ka algajale mediteerijale. „Teadvelolek tänapäeva maailmas” hõlmab väga paljusid teemasid ning pakub välja viis praktilist võtet, kuidas saavutada teadvelolekut. Avaldame raamatust ühe peatüki, head lugemist!

 

Miks kõik nii hästi läheb?

See küsimus pole naljaasi. See puudutab inimlikus hädas, inimlikus masenduses, inimlikus reaalsuses midagi tohutult väärtuslikku. See ajab naerma, sest tundub absurdne küsida, miks asjad nii hästi lähevad. Me oleme harjunud sellega, et miski ei lähe kunagi hästi. Me kõik oleme tuttavad hädaga, valuga, pimedusega, mõttetusega, inimeksistentsi kogu tragöödiaga. See on läinud meie lihasse ja luusse: me aktsepteerime seda, justkui see oleks meie loomuses.

Kui asjad lähevad halvasti, tundub see loomulik. Kui asjad ei lähe halvasti, siis peab midagi valesti olema: kuidas saab miski hästi minna? Me oleme unustanud heaolu keele, oleme unustanud õndsuse maitse. Me oleme unustanud oma loomuse. Loomulik on see, kui asjad ei lähe hästi; selleks et need hästi läheksid, pole vaja põhjust. Sa oled terve – miks sa ei lähe arsti juurde ja ei küsi temalt: „Mis mul viga on? Ma olen terve.“ Sa lähed arsti juurde siis, kui sa pole terve, vaid oled haige.

Kui inimesed on noored, siis nad ei küsi: „Mis on elu mõte?“ Nende noorusel, nende ülevoolaval energial on küllaldaselt mõtet. Nad on veel võimelised armastama. Nad on veel võimelised tantsima, laulma, pühitsema. Surm pole veel nende elule varju heitnud.

Kui inimene küsib: „Mis on elu mõte?“, siis see tähendab, et ta on saanud vanaks – pole oluline, kui vana ta sel ajal on. See küsimus näitab hästi, et ta on kaotanud sideme eluga, kaotanud sideme armastusega, kaotanud sideme vitaalsusega, ja kuhu ta ka ei vaataks, kõikjal on tühjus. See küsimus on muutunud talle tähtsaks: miks ta elab? Tegelikult on ta surnud; ta elu on postuumne.

Hetkel, mil inimene küsib: „Mis on elu mõte?“, on see surnud inimese küsimus, kes ikka veel hingab; kelle süda ikka veel lööb, aga see kõik on nagu robotil. Kogu poeesia, kõik vikerkaared on kadunud… ei mingeid päikesetõuse. Tundub, et öö on igavene. Tundub, et ta vist nägi unes päevi, mil oli valgus – need polnud tõelised.  Vanadus, kui surm seisab su lähedal, tekitab küsimuse: „Mis on elu mõte?“ Aga kui oled elus ja kui surm on kaugel horisondi taga, kes siis hooliks elu mõttest? Sa elad, sa oled, sa laulad, sa tantsid. See on igas su hingetõmbes, igas südamelöögis.

Tuleb aru saada ühest asjast: inimesi, kes küsivad niinimetatud tähtsaid küsimusi elu mõtte kohta, eksistentsi enda mõtte kohta, armastuse mõtte kohta, ilu mõtte kohta, peetakse suureks filosoofiks, aga nad on ühe jalaga hauas. Enne kui nad hauda kukuvad, tõstatavad nad neid küsimusi.

Üks suurimaid esteetikuid, suur filosoof Croce pühendas kogu elu üheleainsale küsimusele: mis on ilu? Ta seisab üksi nagu kõrge mäetipp, teda ei saa võrrelda kellegi teisega. Ta pühendumine ilu küsimusele on totaalne. Ta kirjutas sellest, ta rääkis sellest, ta õpetas seda, ta nägi seda unes; kogu ta elu keerles küsimuse ümber, mis on ilu.

Ma olen ta kirjutisi lugenud ja alati arvanud, et see mees oli ilmselt pime – ainult pime inimene võib küsida: „Mis on ilu?“ Ja peaaegu terve sajandi pole keegi tõstatanud küsimust, kas Croce oli pime või mitte. Mina ütlen, et kindlasti oli. Sellel mehel olid silmad just nagu teil, aga ta ei suutnud midagi vastu võtta, ta polnud tundlik. Ta küsis, mis on ilu, ja muudkui päris ja päris – aga kogu eksistents on tulvil ilu. Isegi kõige väiksem rohulible on ilus. Kõik lilled ja tähed, linnud ja puud ja jõed ja mäed ja ilusad inimolendid. Miks selline intelligentne inimene nagu Croce ei näinud üht lihtsat asja: et ilu tuleb tajuda, mitte sellest mõelda?

Sa pead seda nägema, seda kogema. Sa oled võimeline seda looma. Aga see on niisugune müsteerium, et seda ei saa selgitada. Sa ei saa seda definitsiooni suruda. Ent Croce eluaegne töö näitab vaid üht asja: see vaene mees ei kogenud ühelainsalgi hetkel ilu, muidu poleks ta seda küsinud. Ta oleks selle asemel pühendanud oma elu ilu loomisele, ilu kogemisele, rõõmustamisele koos tähtede ja kuu ja lillede ja lindudega. Aga ta raiskas kogu oma elu ära. Ja mis järeldusele ta lõpuks jõudis? Et ilu on defineerimatu. Seda oleks võinud igaüks talle juba alguses öelda.

Polnud tarvis raisata ilusat elu, eksistentsi hinnalist kingitust. Ja sa ei tea, kas see antakse uuesti; sa ei tea isegi seda, miks see sulle seekord anti. Kas sa väärid seda? Kas sa oled selle ära teeninud? Kas eksistents võlgneb selle sulle? See tundub olevat tõeline kingitus, küllusliku eksistentsi kingitus, kes ei muretse selle pärast, kas sa oled selle ära teeninud või mitte. See ei küsi su kvalifikatsiooni, ei päri su iseloomu, su moraali kohta; see ei esita sulle nõudmisi, vaid lihtsalt annab selle sulle, ilma igasuguste tingimusteta. Andes selle sulle mitte äritehingut tehes, vaid ilma igasuguse ootuseta sinult midagi vastu saada; kinkides selle ja lubades sul täiesti vabalt teha sellega, mida iganes tahad.

Kõik peab minema ilusasti, kergelt, hästi. See on loomulik. Kui miski ei lähe hästi, siis see tähendab, et miski on katki, miski on haige. Aga kõik suured moralistid maailmas, kõik teoloogid, kõik prohvetid ja kõik jumala sõnumitoojad on teid täielikku segadusse ajanud. Nad on esitanud teile nõudmisi. Nad on võtnud teilt kõik vabadused. Nad on palunud teil teha võimatuid asju… ja muidugi pole te sellega hakkama saanud. See on jätnud teisse haavad: ebaõnnestumise, alanduse, väärituse haavad, ja te elate kõigi nende haavadega. Muidugi läheb siis kõik halvasti. See pole loodus, vaid teie suured heategijad – inimesed, kes on teile lubanud, et „meie oleme su päästjad“. Tegelikult on nad inimesed, kes on loonud haige inimkonna, haiglasliku inimmõtlemise, psühholoogia, mis pole loogiline.

Kui nõutakse midagi ebaloomulikku, tekitab see süütunde. Kui sa ei tee seda, tunned end süüdi selles, et sa pole mingi inimene; et käitud nagu loom; et sa oled patune; et tegutsed prohvetite ja jumalat esindavate sõnumitoojate tahtmise vastu. Ja kui püüad neid järgida, satud lõksu. Kui järgid neid, lähed oma loomuse vastu, aga loomus on kõik, mis sul on. Sa ei saa minna enda vastu, niisiis on iga samm ebaõnnestumine. Igal sammul muutud üha rohkem ja rohkem skisofreeniliseks: väike osa sinust muutub preestriks, kes mõistab hukka su loomuse. Mida sa ka ei teeks, on valesti. Elust saab õudusunenägu. Ja niimoodi on inimene elanud tuhandeid aastaid. Elu, mis oleks võinud olla kaunis kogemus, on muutunud väljakannatamatuks piinaks, õudusunenäoks. Isegi kui tahaksid sellest ärgata, sa ei saa.

See õudusunenägu on raske ja pikk – ja see pole ainult sinu unenägu, vaid see tuleb su esivanematelt; põlvkond põlvkonna järel on seda kultiveerinud. Sellel on juured sama sügaval kui olid inimkonna alguses – sa ei suuda sellega võidelda. Sind rebitakse tükkideks. Sa ei saa võidelda oma loomusega, sa ei saa võidelda oma hinge pärandiga. Ja ma ütlen, et kogu maailmas elavad kõik inimesed selle haige pärandi koorma all. Pole oluline, kas ta on kristlane või hindu või moslem – need on ühe ja sama haiguse eri nimed. Kui sa ei järgi oma loomust, siis mõistad end ise hukka. Kogu ühiskond mõistab sind hukka. Kogu maailm on sinu vastu ja sa ise oled enda vastu. Aga sa pead elama oma loomuse järgi.

Friedrich Nietzschel on üks ilus mõte. Ta ütleb, et kõik maailma religioonid on olnud seksi vastu, aga pole suutnud seda hävitada: kust muidu kõik need inimesed tulevad! Kogu see rahvastikuplahvatus… kui teie preestritel oleks see õnneks läinud, siis oleks kirikud tühjad. Aga maailmas on seitsesada miljonit katoliiklast – kindlasti on katoliku preestrid täielikult läbi kukkunud! Nietzschel on õigus. Religioonid pole suutnud seksi hävitada. Aga üks teine asi on neil õnnestunud: nad on teinud seksi mürgiseks. See pole enam rõõm, see pole enam ilus, see pole enam püha. Neil on õnnestunud tekitada sellega seoses suur süütunne. Ja see, mis käib seksi kohta, käib ka kõigi teiste loomulike instinktide kohta, ja kõik on mürgitatud.

Niisiis, kui asjad ei lähe hästi, tunned end täiesti vabalt. Kui asjad lähevad hästi, hakkad end ebamugavalt tundma: „Mis lahti on?“ Kui on sõda, siis on kõik justkui täiesti õige. Kui on võitlus hindude ja moslemite vahel; kui moslemid ja juudid üksteist tapavad, siis on kõik täiesti õige. Aga kui äkki juudid ja moslemid tantsima ja laulma ja ühekoos rõõmustama hakkaksid, oleks kogu maailm šokis! „Mis toimub? Kas nad on hulluks läinud?“

Me kannatame vale pärandi all ja kui me ei saa end minevikust vabaks, ei suuda me elada rahus. Inimesed, kes on siia minu juurde kogunenud, ja need, kes üle maailma on koos minuga, on mineviku kõrvale heitnud. Nad pole enam hindud, pole kristlased, pole budistid – nad on lihtsalt inimesed. Ja nad püüavad elada täielikult oma loomuse järgi, autentselt, ilma süütundeta, ilma tundeta, et nad on patused. Asjad lähevad väga hästi. Nad elavad vabaduses.

Minevik on meie orjus ja kui minevikku on liigselt, hakkab see meie tulevikku looma. Me oleme surutud mineviku ja oleviku vahele ja tulevik hakkab minevikku kordama. Väike olevikuhetk on peaaegu võimetu kahe igaviku vastu, mis suruvad mõlemalt poolt peale. Kui saad minevikust vabaks, tekib tohutu mõistmine: sa oled vaba ka tulevikust. Ja see, et oled tulevikust vaba, tähendab, et nüüd saad vabalt oma tulevikku luua – see pole tehtud minevikust. See on tehtud su loomusest, su intelligentsist, su meditatsioonist, su vaikusest, su armastusest.

Mu sannyasin’idel peavadki asjad hästi minema, sest pole pattu, pole süüd, pole pealesunnitud moraali. Ma rikun inimesed ära, nii et nad muutuvad süütuks. Inimesed elavad süütult. Neil pole mingeid moraalikoodekseid, mingit kümmet käsku, mingeid pühasid raamatuid. Neil on vaid nende oma ideed ja vabadus luua oma tulevikku, elada vastavalt oma loomusele, ilma hirmuta. Sest põrgut pole olemas ja pole olemas ka jumalat, kes otsustab, kas käitud õigesti või valesti. Kui käitud õigesti, on su elu täis rõõmu; kui käitud valesti, on su elu õnnetu. Mingit jumalat pole vaja. Iga tegu on otsustav, sisemiselt.

Niisiis, sa võid seda tunda: kui liigud õiges suunas, kasvatab su elu üha rohkem ja rohkem lilli, kasvatab üha suuremaid ja suuremaid tiibu. Su tähtedeni jõudmine muutub kergemaks. Ja kui teed midagi halba, siis ütleb su enda loomus, et see on halb, sest sa kannatad selle tagajärgede pärast siin ja praegu. Sul pole tarvis oodata viimset kohtupäeva. Milline rumal hüpotees: viimne kohtupäev – päev, mil kõik tõusevad oma hauast üles. Kujutage ette, mis juhtuks: kui palju luukeresid! Selles kohas, kus sa istud, on su all vähemalt kümme luukeret. Kui kõik luukered üles tõusevad, pole üldse ruumi ja käib üks kisa ja karjumine ja oigamine. Isegi vaesel jumalal on siis väga raske otsustada, kes on kes, sest kõik on ainult luukered. Otsustada, kes läheb taevasse ja kes põrgusse… ja seda kõike ühe päevaga!? Igal inimesel on miljoneid tegusid, häid ja halbu, mida tuleb tasakaalustada, ja jumal on vaid üks… kes pole ka eriti intelligentne.

George Bernard Shaw tavatses öelda: „Juba see rahvahulk paneb mind arvama, et väga raske on hinnanguid anda. Enamgi veel, pool sellest rahvahulgast oleksid naised… kes teeksid selle peaaegu võimatuks!“ Võib-olla seetõttu polegi viimset kohtupäeva toimunud ja seda ei toimu kunagi. Sest Jeesus ütles oma jüngritele: „Varsti näete oma elus, et koidab viimne kohtupäev…“ Tema jüngrite elus. See tähendab kõige rohkem seitsekümmend aastat. Kaks tuhat aastat on mööda läinud ja aeg läheb ning luukerede hulk muudkui kasvab. Ma arvan, et jumal on meelt muutnud. Kohtupäev pole enam võimalik.

Minu arvates toob iga tegu kaasa oma kohtupäeva – ja see on teaduslikum suhtumine. Milleks koguda tegusid teatud päevaks ja siis otsustada? Ja milleks otsustab keegi väljastpoolt, kui on võimalus otsustada seespool? Igal teol on oma sisemised tagajärjed. Te võite selle välja selgitada: kui te elu on õnnetu, siis teete midagi valesti, ja kui teie elu on nagu karussell, siis teete hästi kõike, mida teha tuleb. Niisiis on teie otsustada, kas elu on õnnelik või õnnetu – keegi ei otsusta seda teie eest. Teie teete ja teie mõistate kohut. Ja tundub, et see on palju teaduslikum, lihtsam.

Kui kõik läheb hästi, ole rõõmus. Ja pea meeles, et asjad lähevad hästi, selleks et nad saaksid minna veel paremini, sest ka heaolul on oma sügavus. Lihtsalt leidke üles, mis see on, mis teeb elu õndsaks, rahulikuks, vaikseks, õnnelikuks – lihtne aritmeetika –, ja teie elu võib muutuda pühaks. Minu arvates on nii, et kui elad rõõmsalt, siis oledki püha mees.

Sa pead tegema vaid ühte asja: sureta minevik, et saaksid uuesti sündida värskes olevikus ja vabas tulevikus.

 

Osho

 

teadvelolek-tänapäeva-maailmasAllikas: Osho “Mindfulness. Teadvelolek tänapäeva maailmas” (Pilgrim, 2017)

Foto: powerofpositivity.com