Katkend raamatust “Baruto. Rääkimata lood”: pildikesi lapsepõlvest ja lennupiletid Jaapanisse

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

20. november 2019 kell 16:38



2004. aasta jaanuaris lendas 19-aastane Kaido Höövelson Jaapanisse, et alustada profisumokarjääri. Kuus aastat hiljem tõusis ta profisumo absoluutsesse tippu. Täna on Kaido ehk jaapanlastele Baruto Jaapanis väga austatud ja tuntud. Inimesed tunnevad uhkust, kui saavad tema seltskonnas olla. Mis juhtus selle 15 aasta jooksul? Kas Kaido teadis, kui ränk elu teda sumoklubis ees ootab? Kui palju ta esimesel Jaapani-aastal mõtles loobumisele? Mis sundis teda pärast treeninguid ka üksi trenni tegema? Kuidas klubiomaniku naine Kaidot alandas ja kiusas? Milline on Kaido ja tema abikaasa Leena armastuse lugu? Kuidas Kaido pärast sumokarjääri lõppu neli aastat Jaapanis telesaateid juhtis ning miks ta otsustas oma ülieduka karjääri Jaapanis lõpetada ja Eestisse kolida?

 

Nendele ja paljudele teistele küsimustele saab vastused raamatust „Baruto. Rääkimata lood”, avaldame sealt lugemiseks peatüki “Kaido kooliaeg”.

Olen sündinud 5. novembril 1984. aastal Ebaveres Väike-Maarja vallas Lääne-Virumaal. Käisin Väike-Maarja lasteaias. Kahekorruseline puumaja, kus me elasime, oli Teise maailmasõja ajal olnud haigla ja pärast sõda kohandati see elamuks. Kolm peret elas esimesel korrusel ja kaks teisel korrusel. Majast eraldi olid ühissaun, puukuurid ja laut.

Meie pidasime sigu ja lambaid. Igal suvel tegime heina. Kanad olid ka loomulikult. Maja lähedal olid kõigil aiamaad ja iga pere ise vaatas, mida ta seal kasvatas.

Seal elasid veel mu vanem vend Priit, noorem õde Pille ja hiljem ka võõrasisa. Isa oli meie juurest ära läinud siis, kui mina oli kahe-aastane. Ruumi oli nii vähe, et igal lapsel oma tuba ei olnud. Me magasime vennaga isegi ühes voodis kuni selle ajani, kui vend läks ära kutsekooli. Siis ma sain üksi voodis laiutada. Igasugu pahandusi sai ka lapsena tehtud. Meil oli seal terve punt ühevanuseid jõnglasi. Siin lähedal on üks karjäär, kus oli lasketiir olnud ja kust leidsime padruneid.

/—/

1990. aasta lõpus, kui ma veel koolis ei käinud, kolisime me Pandivere kõrgustikul asuvale Kellavere mäele Rohu külas. Siis asus see Laekvere vallas, nüüd on Vinni vallas. See oli ühe meie lähisugulase talukoht, kus oli rehielamu tüüpi maja.

1991. aastal läksin 1. klassi Rahkla lasteaed-algkooli ja sama aasta novembris sain seitsmeaastaseks. Mu ema oli selles koolis õpetaja. Kool oli meie kodust kolme kilomeetri kaugusel, aga meie külast käis mööda koolibuss. Minu algkool oli armas ja väike. Siis tundus see küll jube suur maja. Kui tunnid läbi said, siis tihti läksin ma jala koju. Kolm kilomeetrit tundus toona väga pikk maa, väikse lapse jalad on ju lühikesed.

Koolil oli oma puukuur, sest maja ahje köeti puudega. Kooli taga oli mänguväljak. Ka tisleritööd õppisime kooliõues. Algkooliajast mäletan ka seda, et võõrasisa käis kogu aeg järvedel ja jõgedel kalal ja kui kooli parajasti polnud, käisin mina ikka kaasas. Ma ei mäleta, et me oleks telgis ööbinud, aga hommikul pool neli oli tavaliselt ärasõit. Näiteks Endla järve äärde autoteed ei läinud ja kolm kilomeetrit tuli jalgsi mööda metsateed käia. See oli nii mõnus!

Kuna mul oli hirm, et magan sisse ja mind jäetakse hommikul maha, siis pugesin juba õhtul auto pagasiruumi magama.

Meil oli tol ajal pikap Volga, seal oli ruumi küll. Kui kõik läksid toas ära magama, siis mina läksin vaikselt autosse. Vend teadis, kus ma olen. Ei mäleta, et sellest kunagi pahandust oleks tulnud. Peipsi peal käisime ka mõnikord, aga siiski harva, võib-olla korra kuus. Hommikul vara sinna ja õhtul hilja tagasi.

Mööda neid teid Rohu küla ümbruses sõitsin ma pidevalt rattaga. Äntu järvede juurde kalale näiteks. Seal on seitse järve. Kui tagasi vändata ei viitsinud, siis sai sõbra mobiiltelefoniga emale helistatud, et rattakumm läks katki ja kas ta saaks järele tulla. Tegelikult lasime lihtsalt kummist õhu välja. Kui ma praegu seda maad autoga sõidan, siis tundub päris pikk maa, aga rattaga sõites ei olnud tee üldse pikk. Ilmselt sellepärast, et põnev oli.

/—/

Kihvt aeg oli see. Tänu niisugusele lapsepõlvele on mu elu läinud nii, nagu ta on läinud. Ma olen õnnelik selle üle. Sellepärast ajasin ka naisele peale, et lähme ikka Eestisse. Tokyos ei saa meie laps ligilähedaseltki sellist lapsepõlve. Mu ema paneb siiamaani kartuleid maha. Oma kartul on ikka oma kartul. Kuigi pidin kogu aeg tööd tegema, ei tekkinud sellist tunnet, et ma kunagi enam maatööd teha ei taha. Vanasti oli asju palju-palju vähem. Lauda ja maja vahel oli ala, kus olid lüpsikud ja mannergud ja muud plänikud. Nüüd elame tarbimis- ühiskonnas, mis teha. Sellest Rohu küla majast läksin ma maailma.

/—/

Ma olin suurt kasvu ja füüsiliselt mind ei kiusatud, aga mõnitati aastaid. Kuna meil olid loomad ja ma pidin laudas tööd tegema, siis ikka juhtus, et riietele jäi laudalõhn külge ja siis sellepärast noriti kogu aeg.

Siis oli mul unistus, et tahan saada nii suureks ja tugevaks, et keegi ei julgeks mind enam norida.

Praegu ma mõtlen, et küllap kiusamise ärakannatamine tegi mu tugevaks, aga siis olin õnnetu. Emale ikka kurtsin, ema soovitas vastu pidada ja ära kannatada. Oli ka teisi minusuguseid õnnetuid ja me hoidsime kokku. Võib ju öelda, et mis sest enam, aga mingi trauma on mul siiamaani. Samas kui vaadata neid norijaid poisse, kuidas nemad on elus hakkama saanud, siis paljud ikka ei ole hakkama saanud. Tögamine lõppes ära alles Kundas gümnaasiumis. Sinna tulid kokku omasugused.

/—/

Kundas õppides hakkasin käima judotrennis kolm korda nädalas. Vahel sõitsin ka Vinnisse trenni, kus poolvend Meelis treenis Riho Rannikmaa juures. Vinnis treeniski mind Riho Rannikmaa, kes oli ka sumotreener, kuigi ise pole kunagi sumot teinud. Rannikmaa juures tegin siiski judot, aga 10. ja 11. klassis mingeid erilisi tulemusi ei olnud. Trenni sai küll palju tehtud ja kehakaal muudkui tõusis.

/—/

Riho Rannikmaa soovitas mul 12. klassi minna Tallinnasse Audentesesse, et oleks professionaalsem õhkkond ja treeningpartnerid.

Audenteses õppimise ajal käisin Rannikmaa juures Vinnis ka sumotrennis ja 12. klassis tulin Eesti absoluutseks meistriks sumos.
2003. aasta kevadel mõtlesin, mida edasi teha. Judoga ma jätkata ei tahtnud. Sel suvel olin enamiku ajast maal. Minu paralleelklassist ühele maadlejale Heikile pakuti Pirita uude ööklubisse Opium Club turvamehe kohta. Varem oli samas majas ööklubi Flamingo. Ta kutsus mind ka. Muidugi läksin. Sain töökoha! Umbes kuu aja pärast pakuti meile mõlemale turvamehe tööd juba Amigos. See oli ikka kõvem koht. Läksime mõlemad. Olin rahul.

2003. aasta suvel toimus Saaremaal rahvusvaheline sumoturniir, kuhu tulid ka jaapanlased. Ma võitsin viimases matšis jaapanlast ja sain kolmanda koha. Jäin silma Jaapani treenerile. Ta küsis minult ja ühelt Häädemeeste poisilt, mu Audentese koolikaaslaselt Ott Juurikaselt, kas oleme huvitatud Jaapanis treenimisest. Ja-jaa, muidugi! Kõik sõitsid laiali ja nii see jutt jäi.

Septembri lähenedes tekkis küsimus, mida edasi tegema hakata. Võtsin plaani minna mereakadeemiasse. Viisingi dokumendid sinna, tegin mingid katsed ära, aga tüürimehe erialal oli vaja ka matemaatika ja füüsika eksamit. Mina füüsikat riigieksamina ei teinud. Lubasin, et teen selle aasta jooksul järele. Õppemaks oli 15 000 krooni, aga ema kaela ei tahtnud ma seda panna, sest kodus oli ju veel õde, keda ema toetama pidi.

Üritasin elada nii, et hommikul kooli ja pärast hilja õhtul tööle, mis kestis varahommikuni. Matemaatika oli raske, aga veel raskem oli hommikul ärgata. Loenguid hakkas aina rohkem vahele jääma, kuna ma magasin kodus pärast öist turvamehetööd. Niimoodi kaua vastu ei pea. Esimese kuu järel oli selge, et tuleb valida, kas kool või töö. Café Amigo oli minu jaoks atraktiivne töökoht ja ma valisin selle.

Siis ühel talvepäeval helistas mulle Rannikmaa, et Jaapanist saadeti lennukipiletid ja lend on 19. veebruaril. Vau! Sain kohe aru, et see on väljakutse, mida ma ootasin.

Mingil määral on minu loos õnne, asjade kokkusattumist ja puhast juhust, et niisugune pakkumine tuli ja just sel ajal tuli. Paljud on minult aastate jooksul küsinud, mis ma oleks teinud, kui poleks Jaapanisse läinud. Kes oskaks vastata? Võib-olla oleksin Soomes ehitustööl või autojuht. See poleks häbiasi, aga saatusel olid minuga teised plaanid ja peagi olid ka minul elus hoopis suuremad plaanid ja unistused.

 

Allikas: Einar Ellermaa, Inge Pitsner “Baruto. Rääkimata lood” (Pilgrim, 2019)

Raamatuesitlused toimuvad:

20. novembril kell 18 Viru Keskuse Rahva Raamatus
26. novembril kell 18 Pärnu Rahva Raamatus
28. novembril kell 18 Tartu Tasku Rahva Raamatus

Fotod: pilgrim.ee

 

Toimetas Pilgrim