Foto: Kalev Lilleorg / Silvia Ilvese FB leht

“Olgu kõigepealt igaks juhuks märgitud, et minu arvates ei ole koroonakriis suur üleilmne vandenõu, mille taga on Bill Gates ja/või George Soros. Kõige tõenäolisemalt pääses see viirus, mille olemasolus mina isiklikult ei kahtle, lahti üsna juhuslikult, kuigi täpseid asjaolusid ei pruugi me kunagi teada saada.[1] Kui kuuluksin mõnda riskigruppi, sooviksin võib-olla isegi enda vaktsineerimist. Selles mõttes ei vasta ma hästi sellele stereotüüpsele ettekujutusele “lamemaalasest”, mida paljud enda meelest kahtlemata väga vaimukad ja intelligentsed inimesed on hakanud kasutama nüüd nn. õlgmehikesena,[2] kelle üle naerdes ja irvitades üritatakse tegelikult lihtsalt vabaneda omaenda pingetest, mis on ilmselt vähemalt osaliselt tingitud paanilisest surmahirmust,” kirjutab Telegramile poliitikavaatleja Andres Laiapea.

Küll aga näib mulle, et tekkinud on ohtlik massipsühhoos, mida ajakirjanduslik-poliitiline kompleks (ühest küljest oma ärihuvidest lähtudes, suurema loetavuse, parema reitingu ehk raha või häälte nimel, teisest küljest kindlasti ka igasuguste meelsuskujundajate isiklikest uskumustest, ettekujutustest ja hirmudest tulenevalt) taastoodab ning Eestis praegu järjest süvendab. See protsess ei ole ilmselt kellegi poolt juhitud. Tegemist on rohkem psühholoogilise fenomeni kui vandenõuga. Ja seda ohtlikum see paraku on. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmise eelnõu, millest ilmselgelt põhiseadusevastased sätted õiguskantsleri palvel välja jäeti (eks paistab, milline saab olema tema lõplik hinnang pärast selle seaduse vastuvõtmist Riigikogus),[3] on vaid üks selle raske mentaalse haiguse sümptomitest.

Teiseks võib pidada näiteks seda, kuidas sotsiaalmeedia täitus märtsi alguses parastavate kommentaaridega uudiste peale sellest, kuidas turvamehed väänasid maha inimesi, kes ei soovinud kanda kaubanduskeskuses näokatteid.[4, 5] Paljud maskikohustuse pooldajad leidsid, et nii peabki tegema, sest selline käitumine on täiesti lubamatu. Nüüd irvitab nn. Twitteri avangard varjamatu kahjurõõmuga Tallinnas kogunevate meeleavaldajate üle, keda üritatakse heidutada politsei abil. Hästi võttis selle “progressiivse” üldsuse suhtumise kokku kunagine Esto TV huligaan Rain Tolk, kes säutsus: “Appi, politsei ei luba seadust rikkuda!!”[6]

Mina ei ole nendel meeleavaldustel käinud, sest ma ei ela Tallinnas, aga ei võtaks neist osa võib-olla isegi siis, kui seal elaksin, sest väljavaade saada kamandatud (ähvardades viia mind vastasel korral vägisi) mingil absurdsel põhjusel politseibussi, kus kästakse (tuues ettekäändeks läbiotsimise) riided seljast koorida, ei mõju kütkestavalt. Üritan selliseid olukordi vältida. Kindlasti soovitan sellist kogemust aga kõigile neile väga-väga vaimukatele, hästi tsiviliseeritud ja intelligentsetele inimestele, kes on ironiseerinud nüüd nende üle, kes kardavad Eesti muutumist politseiriigiks. Te ju tõesti väärite seda!

Politsei on heitnud ette, et nendel meeleavaldustel puudub ametlik korraldaja. Samas on mitmed tuntud meelsusdisainerid (Herman Kelomees, Martin Laine, Ilmar Raag, Raul Rebane) levitanud vandenõuteooriat, mis näeb kõige taga justkui Kremli karvast kätt. See on ühest küljest ilmselt katse neid meeleavaldusi marginaliseerida, et need ei omandaks ühiskonnas laiemat kandepinda, teisest küljest ka meeleavaldajaid demoniseerida, et nende heidutamiseks saaks hakata kasutama järjest tugevamaid surveabinõusid, mille rakendamine võib kutsuda muidu esile ulatuslikumat kriitikat. Kolmandaks, ja see pole sugugi väheoluline, levib see vandenõuteooria nii edukalt ilmselt selle tõttu, et suur osa ühiskonnast otsib praegu patuoinaid – “lamemaalased” ja “maskivastased” sobivad selle psühholoogilise vajaduse rahuldamiseks sama hästi nagu kunagi “libahunt” või “kodanlikud natsionalistid”, “juurtetud kosmopoliidid” ja teised “rahvavaenlased” alles möödunud sajandil. Maailm meie ümber on muutunud, aga inimpsühholoogia on ikka sama.

Kuigi teaduslikud uuringud ei ole andnud seni (liiga väheste vaatlusandmete tõttu) ühest vastust küsimusele, kas koroonaviiruse leviku puhul omab määravat tähtsust ilm,[7] näib olevat tõenäoline, et ilmade soojenedes, kui suvi ära ei jää, taandub see Eestis ka tänavu (nagu eelmisel aastal). Maskikohustuse ja piirangute pooldajad loevad selle siis arvatavasti nende teeneks, saades nii kinnitust oma usule nende vajalikkuse kohta. Sellest tulenevalt võib autoritaarne suundumus Eesti ühiskondlikus meelsuses muutuda edaspidi veelgi tugevamaks, lüües uuesti välja kohe, kui selleks tekib taas sobiv olukord.

Mis puudutab aga seda, et meeleavaldustel puudub ametlik korraldaja, siis kinnitab see üksnes nende tekkimist organiseerimata ühiskondliku liikumise pinnalt. Juhita vastupanu oleks selle liikumise jaoks kahtlemata kõige mõistlikum strateegia ka edaspidiseks. Koondumine mõne konkreetse organisatsiooni ümber või üksikute juhtide taha muudaks kogu liikumise palju haavatavamaks, vähendades ühtlasi ka selle potentsiaalset kandepinda ühiskonnas.

“Me ei lähe ära ja me ei jää vait,” ütleb üks nendel meeleavaldustel kasutatud loosung. Võib juhtuda, et sellistele kogunemistele tehakse nüüd (Twitteri avangardi kestvate ovatsioonide saatel) siiski lõpp peale, aga see ei muuda kuidagi olematuks seda laiemat ühiskondlikku liikumist, millest need on tärganud. Kui muusikud aetakse või korjatakse tänavatelt ära, võib hakata seal õitsema näiteks hoopis tänavakunst. Sellised suured meeleavaldused on ju vaid üks, kaugeltki mitte ainus vorm oma meelt avaldada.

Andres Laiapea

[1] https://www.politico.com/news/magazine/2021/03/08/josh-rogin-chaos-under-heaven-wuhan-lab-book-excerpt-474322
[2] https://et.wikipedia.org/wiki/Õlgmees
[3] https://www.err.ee/1608168961
[4] https://uudised.tv3.ee/tv3-duubel/uudis/2021/03/02/video-rocca-al-mare-keskuses-tekkis-ruselus-turvameeste-ja-maskita-mehe-vahel
[5] https://www.delfi.ee/artikkel/92747983
[6] https://twitter.com/Cosmodisk/status/1381121422844686336
[7] https://www.forbes.com/sites/jimfoerster/2021/02/22/does-weather-play-a-role-in-covid-prediction/

Foto: Kalev Lilleorg / Silvia Ilvese FB leht