Majandusteadlane Paul Tammert “tasuta haridusest” ja bürokratismist

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

4. märts 2014 kell 14:09



byroMeie tänase olukorra tunnuslauseteks on saanud hüüatused: “Kas me siis sellist Eestit tahtsimegi“, “Mis on sellel pildil valesti“ jne. Üha kasvav osa elanikkonnast on rahulolematu ja tahaks muutusi, kuid samas ei oska keegi selgitada, mis siis läks valesti.

 

Üks koht, kus taas on midagi valesti läinud, on haridusreform. Seltskond, kes on peitunud lühendi IRL taha, pakkus meile “TASUTA HARIDUST“  – tegelikult mõeldi selle all AKADEEMILIST haridust, sest alg- ja keskharidus olid niikuinii tasuta. Ja suur osa elanikkonnast hääletas demokraatlikel valimistel rõõmuga selle poolt. Kas me saime selle? Kas nüüd saavad kõik Eesti elanikud tasuta (enamik vist küll arvab siinkohal: vaevata) kõrgema hariduse ja uks marjamaale ongi igaühe jaoks avatud?

Vanasõna ütleb, et “Põrgu tee on sillutatud heade kavatsustega“ ning IRL’i haridusreform tundub olevat just üks sellistest “headest kavatsustest“. Miks? Sest, loomulikult on tasuta kõrghariduse omandamise võimalus piiratud selle summaga, mida Vabariigi Valitsus on meie poolt tasutud maksutuludest suuteline “tasuta hariduse“ kulude katteks eraldama.

Tänases praktikas tähendab see, et igaühel on õigus omandada tasuta kõrgharidus, kui

  • ta on piisavalt nutikas, et konkursi käigus see koht endale saada
  • ning ta on valmis õppima täiskoormusega ja lõpetama õppimise ettemääratud ajaga.

Mis saab aga nendest, kes tasuta kohtadele ei pääse ja/või tahaksid õppida töö kõrvalt omale sobiva koormusega? Kasvõi oma raha eest – kui tasuta ei saa. Tänane vastus sellele küsimusele on: EESTI VABARIIGIS OMA RAHA EEST, EESTI KEELES KÕRGHARIDUST OMANDADA EI SAA! Tänu kõrgharidusreformile võivad ülikoolid nüüd pakkuda raha eest osakoormusega kõrgharidust soovijatele vaid inglise keeles, kuid mitte eesti keeles. Sic!

Samas ütleb Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 6: meie riigikeel on eesti keel ja § 37: igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Õigusest ise otsustada kuidas oma raha kasutada ei hakka ma siinkohal isegi mainima. Nüüd peaks igaühel tõusetuma küsimus, kuidas sai selline olukord üldse tekkida?

Vastust sellele küsimusele tuleb otsida ühiskonnakorraldusest! Kes juhib Eesti elu ja sätestab, mis on keelatud ja kuidas karistatakse neid, kes teevad seda, mis polnud lubatud? Vastus on: AMETNIKUD!

Me oleme rajanud ühiselt riigi, mida valitseb bürokratism ning mille kogu ressurss on suunatud:

  • seaduste koostamisele, mis sätestavad eraisikute (kuid mitte ametnike) iga sammu
  • ning eraisikute seaduskuulekuse järelevalvele, kuritegude tuvastamisele ja karistamisele.

Ühesõnaga, me oleme loonud riigi, kus on hea elada juristidel ja haldusspetsialistidel, kuid mitte tavalisel inimesel, kes tahaks õppida ja teha üha paremini tööd oma isikliku heaolu tagamiseks. Sellele viitab ka fakt, et kõige suurem tung ülikoolides on juura-, haldus- ja sotsiaaltöö erialadele.

Mida sina, hea kaasmaalane arvad sellest, et ametnike otsusel ei tohi sa enam Eesti Vabariigis OMA RAHA EEST, EESTI KEELES õppida.  Kas ei ole see mitte põhiseaduslik riive?

 

Paul Tammert

majandusteadlane 

 

Foto: beatbureaucracy.org