Strider: Valitsus lämmatab arvelauaga Eesti edenemise

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

15. mai 2013 kell 15:00



RoyStrider1Suurte põllumajandustootjate õhutusel kaotas valitsus seaduses nõude, et taimemürkidega põldude pritsimisel peab jätma mürgivabad puhvertsoonid, ütleb Roy Strider ajalehes Pealinn. Telegram avaldab kirjanikuga tehtud intervjuu osaliselt.

 

Kirjanik ja rännumees Roy Strider elab oma talus Põlvamaal, osaleb aktiivselt ühiskonnaelus ja kirjutab praegu kahte uut raamatut. Mullu käis ta välja Eesti kui ökoriigi idee ja tõi esimesena Eestis avalikkuse ette valusa probleemi: meie suurtalunikud mürgitavad mõõdutundetult põlde taimemürkidega, tavakodanik on aga mürgitajate vastu täiesti võimetu.

/–/

Mille alusel ja kelle mahitusel on seadusest kadunud mürkide külvamise puhvertsoonide jätmise nõue?

See küsimus tuleks esitada seaduseandjale. Isiklikult minule tundub, et siin võib olla tegu suurtootjate õnnestunud lobitööga. Kui ma möödunud aastal käisin Sakus ülekuulamisel, siis seal selgitati mulle, et põllumajandusministri määrusest pole mürkide külvamise puhvertsooni nõue töötavatele inimestele ära kaotatud mitte põllumajandustootjate, suurtootjate lobby ja kilekotitäie raha pärast, vaid et määrus oli ajale jalgu jäänud, kuna põldudel enam töötavaid inimesi esiteks ei ole, kõike tehakse masinatega.

Ja teiseks, määrus oli vanast ajast, kus kõik maad kuulusid riigile. Nüüd kuuluvad kõik maad eraisikutele ja firmadele ja seda ei tohi keegi öelda, mida nemad oma maal teha võivad või ei või. Igaühel peab olema õigus taimekaitsevahendeid külvata, see on vaba kapitalistlik ühiskond.

 

Sa käisid mullu välja Eesti kui ökoriigi idee. Milles see seisneb?

Ökoriik või maheriik oleks maailmakaaluga bränd, see tähendaks, et riigi nimi on toidu või muu toote puhtuse garantiiks. Me sirutaksime oma käe otse tulevikku. Väikest purjekat on ikka lihtsam manööverdada kui suurt laeva ja väikesed maad on mobiilsemad. Ehk just seetõttu on end siiani ökoriigiks kuulutanud just väikeriigid – Bhutan, Montenegro jt.

Puutumatute rabade ja metsamassiivide ning kultuurilise identiteediga on Eestimaa suur ja loomulik võimalus looduse, elukeskkonna ja toodete puhtuse eeskujuna – Eestimaa ökoriik. Maa, kus on keelustatud põllumajandusmürgid ja kanged kunstlikud väetised. Maa, mis viskab välja mürgise kodukeemia, kilekotid, plasttaara ja tossavad autod. Riik, mille koolide õppekavas on permakultuur ja säästlik eluviis. Uue ajastu laternakandja. Ning maa, mille nimi – Estonia – on puhta toidu ja säästva eluviisi sünonüüm ja kaubamärk.

Orgaaniline Eesti tähendab majanduse hüppelist elavnemist, ekspordi kiiret kasvu, intensiivpõllumajanduse vahetumist orgaaniliste farmide vastu. Permakultuuri kui mõtteviisi juurdumist, inimeste tervise rahas mõõtmatut paranemist, aga eelkõige usku. Mõistate, mitte religiooni, aga usku sellesse, et teistsugune maailm on võimalik.

 

Kas Eesti võiks end mahepõllumajandusega ära toita? Sinu kriitikud väidavad, et taimekaitsemürke kasutamata pole tänapäeva põllumajandus üldse võimalik.

Kindlasti ei väida seda minu kriitikud, vaid pigem kaasaegse loomuliku looduskeskkonna kriitikud. Muidugi on mahepõllumajandus võimalik ning ka Eestis vähemalt Euroopa Liidu ametliku statistika järgi selgelt tõusuteel. Kui aastatel 2005-2010 kasvas Euroopa Liidu keskmine orgaaniline põllumajandusmaa hulk 3,5 protsendilt 5,2 protsendini, siis Eestis oli tõus 7 protsendilt 13 protsendini ja kasv jätkub.

Usun, et Eestile oleks kaval, vajalik ja kasutoov võtta kurss enda täielikuks maheriigiks või mahemaaks kuulutamise suunas. Meil pole enam veenvat ideed, õigustust enda olemasolule on muutuvas maailmas üha raskem leida, eriti tänases reaalsuses, kus depressiooni- ja majanduspagulaste hulk on kindlasti nii väikese riigi jaoks liiga suur. Eesti idee ei tööta sellisel kujul enam. Hea idee ühendab, inimesed tahavad sellesse uskuda ja selles osaleda.

/–/

Kuidas saaks ka linnainimene elada keskkonnasõbralikult?

Ehk peaks siin kõnelema hoopis mitte keskkonnasõbralikust, vaid loomulikust inimesest. Me oleme sellel planeedil ju külalised ning peaksime lahkudes jätma oma võõrastemaja vähemalt sama heasse seisukorda, nagu see oli meie saabudes, et ka uued külalised saaksid sama katuse all end hästi tunda. Planeedi mürgitamine ja vaid rahalisele kiirele kasule suunatud majandamine kindlasti kellegi kannatusi ei vähenda. Milleks kõigele elavale muresid juurde tekitada?

Inimestele peaks omane olema vastutustunne, eetika, kasvatus, oskus üldistada, märgata ja seoseid luua, kaastunne… Enamat pole vaja. Ma arvan, et “rohelus” ehk enda ja teiste elukeskkonna ning ressursside säästlik ja eetiline kasutamine on kinni ikka rohkem mõtteviisis ja tarbimisharjumustes. See, et inimene elab südalinnas ja korterelamus, pole takistuseks.

 

Kuidas võiks see kõik väljenduda igapäevases elus?

Asendage pesuvalgendi oma pesumasinates söögisooda või sidrunhappega, lugege poes luubiga silte, soetage endale aiamaa ja muutke oma tarbimisharjumusi – iga ostuotsus, paljud väikesed valikud, iga üksik inimene loeb.

Elus on nii, et inimesed peavad hoolikalt jälgima, mida nad mõtlevad, sest see, mida nad mõtlevad, seda võivad nad ka öelda, ja see, mida ütlevad, võib väga sageli tõeks saada. Ehk siis sõnadest saavad teod, tegudest saab inimese karma ja karmast saab saatus.

Kogukonna või maa tasandil tuleb aga rääkida ja arutada. Keegi teine meie eest ju ei räägi, keegi ei tee meie elu puudutavaid otsuseid paremini kui me ise.

 

Allikas: Pealinn

Foto: Vikipeedia

 

Toimetas Ksenia Kask