Telegrami järjejutt: Vaikiv ajastu Eestis, III osa

28. detsember 2013 kell 18:00



Screen Shot 2013-12-28 at 4.39.23 PMEelmisel nädalavahetusel alustasime kirjastuse Grenader loal katkendite avaldamist William Tomingase raamatust “Vaikiv ajastu Eestis”, mis ilmus esmakordselt 1961. aastal New Yorgis. Sellest teosest sai alguse mõiste “vaikiv ajastu” kasutamine. 1934. aasta 12. märtsil toimus riigivanem Konstantin Pätsi ja kindral Johan Laidoneri juhtimisel Eestis sõjaväeline riigipööre. Arreteeriti üle 400 juhtiva vabadussõjalase, teiste hulgas ka Artur Sirk ja Hjalmar Mäe. Pärast riigipööret kehtestati kuueks kuuks kaitseseisukord ning suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit ja selle väljaanded. Sügisest algas nn vaikiv ajastu, kui ei kutsutud kokku enam vana ega valitud ka uut riigikogu. Keelustati poliitilised erakonnad. Riigivalitsemine koondus K. Pätsi ja tema kaaskondlaste kätte. Tomingase mälestusteraamat on ühe vabadussõjalaste liikumises osalenu nägemus tolle aja Eesti sisepoliitikast ja poliitikutest.

 

Seekord avaldame katkendi, mis kirjeldab Tomingase kogemusi Pagari tänava poliitilise politsei kinnipidamisasutuses, kuhu ta sattus seoses lendlehtede levitamisega.

 

Kogemused poliitilises politseis

Olin väsinud uneta ööst, katsusin oma uuel magadiskohal puhata. Magasin õhtuni nii hästi kui see kõval naril läks. Siis ärkasin tühja kõhu tundest. Koputasin uksele ja küsisin välispolitseinikult, kuidas siin majas lugu on söömisega? Varsti tuli uksele värvitute, kalasilmadega, ebaterve näoga mees, vanemassistent Koehler.

„Mis te tahate?” küsis ta läbi hammaste.
„Süüa.”
„Siin ei ole restoran.”
„Seda küll. Aga ma võiksin teid oma külalisena paluda restorani õhtust sööma.” „See oleneb komissarist.”

„Eiskopist?”
„Ei. Komissari nimi on Täht.”
„Eks kutsuge tema ka kaasa.”
„Teda ei ole siin. Kui ta tuleb, teatan talle.”
Komissar R. Tähti juurde kutsuti mind paari tunni pärast. Kõht oli väga tühi, aga uhkus ei lubanud sellest enam juttu teha. Tähte kohtasin samas ruumis, kus juba hommikul olin olnud. Keskmise kasvuga, kuivetunud näoga, energilise ilmega komissar ütles, et ta mind tundvat mu tegevusest eesti polkude asutamisel. Siis olevat ka tema olnud üks esimestest ohvitseritest eesti sõjaväes. Lisas juurde:

„Teie pruut käis siin, tõi teile mõned asjad. Kuigi teie ülalpidamine ei õigusta teid mingisugustele soodustustele, võtsime pesu vastu.”

„Tänan, härra komissar.”

„Minu ametnikud kandsid mulle ette, et olete mu abi sõimanud,” jätkas Täht. „Ja siin ma näen, et olete protokolli kirjutanud, mis teeb teie olukorra väga halvaks. Teate ju, lugupidamatuse avaldamise eest valitsusele seisab kõva karistus.”

Juuresolev abikomissar Eiskop tegi Tähti jutule vahemärkuse: „See, mis sulle räägiti sõimamisest, oli meie omavaheline jutt. Aga protokoll ‒ jah, see loeb. Ma hoiatasin teda. Eks ole, härra Tomingas?”

„Tõsi on. Teie hoiatasite,” vastasin.

„Ärme siis aega viidame. Mis oleks, kui hävitame teie protokolli ja teie kirjutate uue seletuse. Seletate, kes teile lendlehe kirjutas, ja nõnda edasi. Näete, siin ta on. Puhas töö, hea paber, hästi korraldatud trükkimine ja levitamine. Minu kompliment. Noh, kuidas on? Soovite seletada?” jätkas Täht.

„Teie näite mulle olevat enam arenenud kui teie abi. Pealegi olete olnud ohvitser. Seepärast loodan, et minust aru saate. Protokolli hävitada ei maksa, sest et see on ainukene seletus, mis olete minult saanud. Ei kõlba minult oodata, et ma üles annaksin inimesed, kellest lugu pean ja kes minusse on suhtunud usalduslikult.”

Täht hakkas seletama, et neil olevat teada kõik minu teod. Kui ma üles tunnistan ja oma „kamba välja annan,” siis võivat kõik veel hästi lõppeda. Tema tundvat Laidoneri isiklikult ja väga lähedalt ja võivat minu eest hea sõna ütelda. Ka võivat ta mulle usaldada saladuse, et Laidoner ei olevat mitte alati ühes nõus Pätsiga ja et tema käes olevat peavõim ‒ politsei ja sõjavägi. Tema veendumuse järele võivat Laidoner isegi kogu süüdistuse minu vastu lõpetada.

„Kuidas nii?” küsisin. „Ilma kohtuta?”
„Jah,” vastas Täht, „tal on see võim. Kui ta ainult tahab.”
„Aga mina ei taha. Kui minu vastu on süüdistusi, siis tõstetagu need kohtus, ja mitte politseis. Ja mina ei soovi ega vaja armu kelleltki, kõige vähem Laidonerilt.” Täht seletas jällegi, kui rumal on salata, kui neil niikuinii on kõik teada. Samuti oleks ebatark tegu Laidonerile käega lüüa. Kui ma oma kamba välja annan, võivat ma temaga koos sööma ja jooma minna Jahimeeste Klubisse, kohe üle tänava. Ta teadvat, et ma hommikust saadik olen söömata. Küsisin, kas võiksime enne süüa ja pärast sööki kõnelda kamba väljaandmisest. „Ei,” vastas Täht, „enne töö, siis lõbu. Kust ma tean, et te mind ei peta?”

„See tähendab, söön kõhu täis ja kampa välja ei anna. Tahtsite nii ütelda?” „Just nii. Meie end narrida ei lase. Noh, teeme protokolli ära ja lähme sööma.” „Ma ei teadnud, et Eestis inimesi ülekuulamisel mõjutatakse näljutamisega. Või ons seegi lubatud kaitseseisukorra ajal?”

„Sõjaseadusega on kõik lubatud,” torkas Eiskop vahele. „Tean oma teenistusest Vene ajal. Ja seadused on meil üle võetud Venest. Me aga ei taha teile kätt külge panna, kuigi võime teha ka seda, kui see on vajalik.” Mulle lubati süüa, lubati veel samal ööl kongi panna voodi, lubati ajalehti lugeda, raadiot kuulata, pruudiga kokku saada, lubati anda ka muidki soodustusi ‒ „kui teie meile ütlete üheainsa nime ‒ nime, kes lendlehe kirjutas.”

Raputasin pead: ei soovi seletusi anda.

Siis muudeti taktikat. Hakati ähvardama. Öeldi, et minu teo kohta leiduvat paragrahv Vene Uues Nuhtlusseaduses, mis olevat ka meil kehtiv ja mille järele mind võib karistada kaheksa aastaga. Nad saavat aru, et ma tahtvat mängida aumeest ja mitte välja anda oma kaaslasi. Aga oma nahk peab igale inimesele olema kõige lähem. Kui ma aga edasi keeldusin, sai eriti Eiskop väga pahaseks:

„Ka kõige viimsem kommunistinäru tunnistab üles, kui ta näeb, et meie teadlikud oleme tema tegudest. Vaat! See on aumehelikkus. Aga teie ei ole aumees. Olete argpüks ja seepärast ajategi käojaani.”

Tundsin end olevat puudutatud:

„Härrad komissarid, kes meist aumees on, seda näeme kohtus. Mul oli kord mõte teiega rääkida avameelselt asjadest, mis teid võiksid huvitada. Aga kõik see, mis ma täna siin olen näinud ja kuulnud, on mind viinud teisele arvamisele, sundinud lugupidamise kaotama teie asutuse vastu. Ei, teiega ma kõnelda ei soovi. Kohtu-uurijaga aga küll. Ma loodan, et ta seadusi rohkem austab ja poliitilistes asjades paremini orienteerub kui teie.”

Sattusime sõnavahetusse. Mulle seletati, et ma seadusi ei tundvat. Seadus nõudvat, et kohtuliku uurimise eel peab käima põhjalik juurdlus politsei poolt. Seepärast olevatki politsei protokollid nii olulise tähtsusega (see oli vale, nagu hiljem kuulsin oma kaitsjalt Teemantilt. Kohtulikul asjaajamisel ei ole politsei protokollidel mingit tähtsust). Kui ma heaga seletusi ei anna, olevat neil vahendeid küll ja küll mind seletusteks sundida.

Sellele vastasin, et tahan istumist ära õppida ja et mul tundub pikantsena seda õppimist sooritada just Pätsi poliitilises politseis. Palusin end kohtu-uurija juurde saata. Sellest keelduti. Palusin end kautsjoni vastu vabaks lasta. Ka sellest keelduti. Lõpuks palusin mulle lugeda anda kriminaalkohtupidamise seadustikku, mida komissaride laual nägin. Sellestki keelduti. Mul ei jäänud muud üle kui püsti tõusta ja toast välja astuda tagasi oma kongi. Sedagi püüti valju häälega keelata, aga tõrjusin komissare väitega, et Päts olevat ütelnud: „Kes on pandud istuma, see istugu heameelega.” Vist ei ole Päts seda kunagi ütelnud, aga komissarid lakkasid kärkimast ja ma kasutasin tekkinud kohmetust kiireks puhkama minekuks.

Tulnud hommikul köögiruumist pesemast, leidsin kongi ukselt komissar Tähti poolt alla kirjutatud määruse. Selle järele oli mulle keelatud: omastega kokku saada, lugeda, kirjutada, jalutada, päeval magada, suitsetada, väljast toiduaineid ja esemeid saada, kirjavahetust pidada. Need on olulisemad keelud, mis mulle pikast loetelust meelde on jäänud. Näis, et mulle oli keelatud ka kõnelemine, sest mind talutav assistent minu küsimustele ei vastanud, tummalt määrusele näidates. Ka leidsin, et minu äraolekul oli jõutud laelambile asetada kaitsevõre, mille kõrvaldamiseks mu katsed äpardasid. Kongi uksel ootas mind poliitilise politsei kojamees, kes kandis hüüdnime Puuslik. Ta näitas mulle oma peos peenraha ‒ 18 senti ‒ ütles, et see olevat kroonu poolt minu päevane söögiraha. Küsis, mida ta võiks selle eest mulle poest tuua. Selgus, et selle raha eest saab osta pudel piima, pool naela leiba, paar viilu vorsti. See valik jäigi minu dieediks mu kolmekuisel viibimisel poliitilises politseis. Nõudsin kõnelust komissar Tähtiga, kes aga saatis mulle kongi Eiskopi. See lahutas käsi, seletades, et määrus olevat tulnud „kõrgemalt poolt” ja et see jäävat kehtima seni, kuni keeldun seletusi andmast. „Me võime teiega kõik teha, ainult kätt külge ei pane,” kordas Eiskop. „Ja seda kõik sellepärast, et ma ei taha teile seletusi anda?” küsisin. Eiskop jaatas. Teatasin siis, et tahan protesti kirjutada Laidonerile, sest teadupärast kaitseseisukorra krõbedamad määrused seni ikka olid tulnud temalt.

Eiskop kergitas pükse:
„Nagu te ise ei teaks. Määrus ei luba teile mingit kirjutamist.”
Vaidlesin vastu: „Minu teada ei ole seni ei Päts ega keegi teine Põhiseadust muutnud selles mõttes, et kodanikult võtta õigus oma huvide kaitseks valitsusvõimudele saata viisakaid kirju.” Edasi-tagasi vaidlus lõppes sellega, et Eiskop lubas järele küsida ja mulle tagajärjest teatada.

Õhtul viidi mind komissaride tuppa ja seal lubas mulle Täht oma kirjutuslaual kirjutada „nii palju kui süda kutsub, aga mitte kauem kui viis minutit.”

Kirjutamisel teatasin Laidonerile minu kohta kehtestatud määrusest, mille eesmärgiks öeldi olevat mind sundida seletusi andma minu kohta käimasolevas juurdluses. Palusin, et see minu mõjutuseks antud määrus lõpetataks. Ka kirjutasin, et väevõimuga ei saa mind panna ei seletusi andma, ei inimesi denuntseerima ega respekteerima valitsust, keda mitte üksinda mina, vaid ka paljud teised korralikud, riigitruud kodanikud ei saa pidada delegeerituks Põhiseaduse-päraselt. Püüdsin suurima hoolega olla äärmiselt viisakas, kasutades oma teenistusajast meelde jäänud välisministeeriumi etiketi- ja protokollikeelt, et mitte kätte mängida vormilist põhjust minu kirjale käigu andmisest keeldumiseks. Täht ja Eiskop lubasid mu kirja edasi saata. See oli 7. juulil 1934.

Järgnevail päevil jäeti mind rahule. See andis mulle mahti oma uue ümbruse rohkemaks tundmaõppimiseks. Kõrvalkongidesse toodi ja sealt viidi üha inimesi, ka naisi. Oli lämmatav-palav. Kuigi kandsin vaid pidžaamat, olin pidevast higistamisest roidunud. Ühel ööl avas vahikorral olev välispolitseinik omal algatusel kongi uksed: „Et teil punkripoistel oleks veidi õhku. Ma passin koridori uksel, et valveassistent peale ei tule.” Minu naaber, välimuselt ja keelelt ilmsesti juut, rääkis mulle hirmuga oma häda. Ta olevat „patseerinud” Kalarannas, siis paadiga sõitnud ja teinud „üks fotografii, kuidas välja näeb see patarei.” Siis olevat ta kinni võetud, siia toodud, ja keegi ei ütle, mis temast nüüd saab. Lohutasin juuti:

„Minu kongis on aken, mis on hoovi poole. Nägin, et seal ehitatakse praegu võllast. Kui see valmis saab, hakatakse meid kongide kaupa viima. Mind koridori otsast alates esimesena ja siis kohe teid.”

Minu ehmatuseks pani see võllanali juudi tõesti kohkuma. Ta pöördus abi otsides politseiniku poole, kes aga ka osutus naljameheks ja kinnitas minu juttu: „Jaa-ja. Kõigepealt puuakse mässumehed ja naised ja selle järele salakuulajad nagu teie. Niisugustele sõjaseadus teeb vaid kaelakiiget või annab tinaoa.” Teiste kaaslaste hulgast hakkas mul kahju kahest naisest, kes küll vapralt pisaraid tagasi tõrjusid, aga tundusid murtuina.

Üks naistest jutustas, et kinni võtma olevat tuldud õigupoolest tema meest, aga et teda ei juhtunud kodus olema, „pinnitakse” nüüd naist, et ta reedaks mehe peidupaiga.

„Naabrid lubasid küll hoolt kanda laste eest,” ohkas naine, „aga üks on alles väike, ja ma tean, et ta nutab minu järele.”

Teine naine, lesk, oli väikese pudukaupluse omanik ja tema juurest leiti läbiotsimisel Larka pilte. Et ta keeldunud ütlemast, kes pildid tema juurde toonud, viidud ta kinni „ülekuulamiseks”. „Kas on niisugust seadust, et ma pean ütlema?” päris naine. „Kas Larka pilt on pahem kui Pätsi või Laidoneri oma?”

Soovitasin tal võimudele ütelda. Minu nõuanne aga pani proua pahandama: „Mina vedelaid mehi ei salli.”

Üksvahe, augustikuus tekkis poliitilisesse politseisse naisi nii palju, et nad magasid põrandal. Kööki minnes ja sealt tulles pidin teed tegema, astudes üle nende kehade. Sain hiljem teada, et teiste hulgas ühes kantseleiruumis kirjutuslaual veetis öid vahialusena ka minu oma mõrsja. Välispolitseinikud osutusid eranditult korrektseiks ega pooldanud assistentide käitumist vahialustega, mis alati ei olnud korralik ei mees- ega naisvangide suhtes. Need välispolitseinikud näitasid meile oma abivalmidust nii tihti kui said. Küllap vist seepärast neid ei usaldatud ja nad otsiti läbi nende vahikorrale tulles ja sealt minnes. See oli halb, sest mu tühi kõht ajas mind mitu korda tõsisesse kiusatusse üht või teist sõbralikku politseinikku paluda mulle kontrabandina tuua midagi söögipoolist. Seda liigutavam aga oli, kui nad vahetevahel öösiti läbi ukseaugu oma suukõrvalt mulle ulatasid muna, võileiva või mõne muu sellase maiustise.

Pimestava valgusega kongis oli raske harjuda. Silmad valutasid ja jooksid vett. Kui avastasin, et teistes kongides põles normaalse valgusjõuga tuli, katsetasin protestiga kroonu raha raiskamise vastu. Eiskop aga kergitas jälle pükse:

„Kui me teeme teile eritulevärki, siis võite niisugusele tähelepanule vaid uhke olla, mitte aga protesteerida. Aga kui tahate jälle Laidonerile kirjutada, siis olge head.” Küsisin, kas kindralihärralt on juba vastus tulnud? Eiskop eitas.

„Noh, kui temal vastusega kiiret ei ole, pole minulgi pakki temale enam kirjutada.”

Sellega jutt lõppes. Otsustasin kõike kanda, mis tuleb, ja mitte enam näidata, et see mulle raske on taluda. Miks rõõmu teha mu valvuritele?

Nüüd aga oli hea nõu kallis: mis hakata peale ajaga, mida mulle oli rüppe langenud ülikülluses? Et inimese häält kuulsin harva, siis oli tegemist, kuidas hakkama saada enda „minaga,” et see ei muutuks mulle igavaks ja tüütavaks. Hakkasin ajaviiteks meenutama koolipõlves õpitud värsse Puškinist, Schillerist, Miltonist, Virgiliusest, Rostandist. Vahelduseks panin kõrvadesse kõlama orkestripalu lemmikheliloojailt Sibeliuselt, Brahmsilt, Straussilt, Mussorgskilt. Niimoodi andis aeg end jõudsasti tappa. Siis meenus loetud lugudest, vist Monte Kristost, et vangid endast jälgi jätavad kriipsutuste läbi kongi seintel. Köögis kraani all puristades taipasin kaasa võtta naela, millele olin riputanud käterätiku. See riistapuu võimaldas mul jällegi ajaviidet suurel määral. Nagu arvasin, osutus pruuni võõba all olev plekist seinakate valgeks. Sellele hakkasin kriips-kriipsult kratsima oma mõtemõlgutuste vilja. Esimese „vaimusünnitusena” sain maha helindiga, millele nimeks panin „Eesti”. Usun, et ka kõige kurjem kriitik pigistab kinni mõlemad silmad, kui kuuleb, millise vaevaga see akord-akordilt sai seinale sünnitatud. Novembris teistkordselt poliitilise politsei poolt vahi alla võetuna leidsin selle veel ikka seisvat seinal. Politseimehed seletasid, et Eiskop ise olevat teinud korralduse selle allesjätmiseks. Muide, selle koorilaulu esiettekanne toimus hiljem keskvangla meeskoori poolt vabariigi aastapäeval 1935. a. Sellel trellide taga peetud aktusel juhatas koori August Muda (Heliste), „Estonia” orkestri tuubamängija.

Ühel hommikul kuulsin kaugelt eesruumidest kostvat kõrgetoonilist ägedat sõnavahetust. Rõõmsa üllatusena tundsin ühest häälest ära oma mõrsja. Panin kopsud täisõhu alla ja hõikasin tervitusi armsale külalisele. Tema heleda häälega vastu:

„Nad ei lase sinuga kokku. Ütlevad, et ei tea, kus sa oled.” Hüüdsin: „Olen kongis number üks! Mul läheb hästi!” „Käin siin iga päev. Nad ei saa mind keelata.”
Tänasin: „Tule ikka ja tee häält, kui tuled!”

Siis katkes kaugusest kostev hääl. Varsti oli ka Eiskop minu uksel:

„Kuidas te julgete? Hoiatasin preili Achmani, et kui ta veel kord katsub ühendusse astuda vahialusega, siis…”

„Ega tema astunud ühendusse. See olin mina.”
„Ma keelan seda teile, kas kuulete!”
„Teil ei ole ju enam midagi keelata, mis mulle juba keelatud ei ole.”
„Küll ma teile näitan. Olete mõlemad paras paar. Tema on sama isekas kui teie. Aga küllap me saame jagu ka temast.”

„Inimese hing, Eiskop! Kui te peaksite julgema ilmsüütu naisterahva kallal

hakata tarvitama oma väge ja võimu, siis…”

„Noh, mis siis?”
Eiskopi nägu lõi särama. Ta kordas ilmse mõnuga:
„Noh, mis siis? Mida te ikka ära teha saate?”
„Pean mõtlema. Teil on õigus, mul ei ole suurt valikut oma abituses.”
„Miks ei ole? Te seletate meile, mis vaja. Ja meie anname teile sõna, et preili Achmani pärast võite olla mureta. Teie ju armastate teda, tahate abielluda. Mis valiku üle te siis ikka pead murrate, kui tahate olla aumees? Noh?”

Ei osanud Eiskopile midagi vastata. Palusin end jätta üksi. Näis olevat tõesti nii, et nad võivad teha, mis tahavad, vahet tegemata naiste ja meeste, süütute ja süüdlaste vahel. Täitsin täpselt kõik reeglid, mis käivad konspiratiivse tegevuse kohta. Minu mõrsjal ei olnud vähimatki aimu, mida tegin. Aga nad ei tarvitse seda teada ega uskuda. Nad võivad ta kinni viia oma tuju järele ja Eiskopi ähvardus ei tarvitse sugugi olla bluff. Mul ei ole õigust ohtu viia istumise hädaga harjumata 20-aastast neiut, kellega olin lubanud abielluda samal sügisel. Arutasin, mõtlesin, maadlesin endaga. Lõpuks võtsin nõuks anda täieliku seletuse tingimusega, et süütuid inimesi ei jälitataks. Enne aga otsustasin ära oodata, mis Laidoner mulle vastab. Kui ta vastus osutub korrektseks, ei taha minagi käitumises temale võlgu jääda.

 

 

Telegramil on au korraldada raamatu “Vaikiv ajastu Eestis”  esitlus 3. jaanuaril, Vabadussõjas võidelnute mälestuspäeval, Tallinnas Solarise Apollo raamatupoes kell 15. Raamatut tutvustavad teiste hulgas ajaloolane Mati Õun ja kirjastuse Grenader ajalootoimetaja Lauri Suurmaa.

 

Allikas: William Tomingas “Vaikiv ajastu Eestis” (Grenader, 2013)

Foto raamatust

 

Toimetas Maarja Aljas