Telegrami järjejutt: Vaikiv ajastu Eestis, IV osa

29. detsember 2013 kell 17:00



william tomingasEelmisel nädalavahetusel alustasime kirjastuse Grenader loal katkendite avaldamist William Tomingase raamatust “Vaikiv ajastu Eestis”, mis ilmus esmakordselt 1961. aastal New Yorgis. Sellest teosest sai alguse mõiste “vaikiv ajastu” kasutamine. 1934. aasta 12. märtsil toimus riigivanem Konstantin Pätsi ja kindral Johan Laidoneri juhtimisel Eestis sõjaväeline riigipööre. Arreteeriti üle 400 juhtiva vabadussõjalase, teiste hulgas ka Artur Sirk ja Hjalmar Mäe. Pärast riigipööret kehtestati kuueks kuuks kaitseseisukord ning suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit ja selle väljaanded. Sügisest algas nn vaikiv ajastu, kui ei kutsutud kokku enam vana ega valitud ka uut riigikogu. Keelustati poliitilised erakonnad. Riigivalitsemine koondus K. Pätsi ja tema kaaskondlaste kätte. Tomingase mälestusteraamat on ühe vabadussõjalaste liikumises osalenu nägemus tolle aja Eesti sisepoliitikast ja poliitikutest.

 

Selles katkendis meenutatakse, kuidas 1939. aastal otsustati Eesti, Läti ja Leedu saatus.

 

Mäng Balti riikide saatusega

28. märtsil 1939 N. Liidu väliskomissar M. Litvinov andis Moskvas Eesti ja Läti saadikutele noodi, milles deklareeriti, et Eesti ja Läti iseseisvus pole mitte ainuüksi nende riikide endi huviasjaks, vaid ka elulise tähtsusega N. Liidule. Noot sisaldas selge hoiatuse, et kui Eesti ja Läti peaksid sõlmima välislepinguid, mis pole N. Liidu meele järele, siis N. Liit teeb sellest tõsiseimad järeldused. „Päevaleht” kirjutas sel puhul 7. aprillil:

Säärane N. Liidu deklaratsioon on selge. Tembeldades Eestit ja Lätit Nõukogude mõjuringkonna alla kuuluvaks, N. Liit üritab haarata kontrolli nende riikide poliitika üle. See deklaratsioon näib sihtivat sellele, et Eesti ja Läti nõustuksid endi okupeerimisega N. Liidu poolt viimasele poliitiliselt parajana tunduval momendil.

M. Litvinovi noodile andis Eesti 7. aprillil 1939 vastuse, seletades:

Eesti ei nõustu kunagi oma iseseisvuse limiteerimisega. Eesti evib ise õiguse otsustada selle üle, missugusel määral tema sammud vastavad rahvusvahelistele kohustustele, reserveerides endale otsuste tegemise vabaduse.

Samal ajal liitlased, Inglise- ja Prantsusmaa, kartusest Hitleri järjest kasvava vallutamisiha vastu, astusid läbirääkimistesse N. Venega poliitilise ja sõjalise kolmikliidu loomiseks vastukaaluks Saksamaale. Läbirääkimiste alguseks võib pidada M. Litvinovi deklaratsiooni 19. aprillist 1939, millega N. Liit nõustus läbirääkimiste alustamisega, kuid ainult teatavail tingimusil. Läbirääkimistel, mida kolme partneri vahel hakati pidama Moskvas salaja, selgus õige varsti, et N. Liit on päri astuma TRIPLE ALLIANCEi, kuid nõuab selle eest tasu. N. Liidu kolmiklepingu sõlmimise tingimuseks oli, et N. Liit võib oma meelevalla alla haarata Eesti, Soome ja Läti. See hind oli varjatud diplomaatilise sõnastusega, et N. Liit saab õiguse garanteerida nende väikeriikide iseseisvust võimaliku agressiooni vastu isegi siis, kui need riigid ise säärast garantiid ei soovi.

Prantsusmaa oli jalamaid nõus kõne all olevaid riike Stalinile müüma 29. aprillil, pidades seda nõutud hinda odavaks. Kuid Inglismaa kõhkles. 4. Mail 1939 teatas TASS M. Litvinovi asendamisest V. Molotoviga. Sel puhul „The New York Timesi” erikirjasaatja Henry Denny telegrafeeris samal päeval oma lehele Moskvast: „Kohalikud välissaadikud on selles teatest otse masendatud. Kreml on kõige demonstratiivsemalt kollektiivse julgeoleku poliitika heitnud üle parda ja võtnud omaks täieliku tegevusvabaduse oma suhetes Euroopa riikidega.” M. Litvinov oli oma esinemistega Rahvasteliidus võitnud euroopaliku käitumisega ja painduva tehnikaga diplomaadi kuulsuse. Tema tagandamises ja Molotoviga asendamises nähti Stalini sammu robustse jõupoliitika suunas.

Kolmikliidu lepingu läbirääkijateks Moskvas olid Briti erivolinik Sir William Strang ja saadik Sir William Seeds, Prantsuse saadik Paul Naggiar ja N. Liidu poolt V. Molotov ja A. Potjemkin. Kui läbirääkimiste käigust oli saanud teatavaks küllaltki halba ennustavaid teateid, esitas Eesti saadik Londonis August Schmidt (Torma) 6. juunil Briti välisministrile Viscount Halifaxile noodi, milles teatati, et Eesti, Soome ja Läti ei saa olla päri oma iseseisvuse garanteerimisega ilma nende nõusolekuta. Briti valitsus aga tundis end olevat järjest suureneva surve all.

Winston Churchill kirjutas 7. juunil 1939 ajalehes „The New York Herald”:

N. Liidu nõue, et Soome ja Balti riikide garanteerimine saaks sisse võetud kolmikliidu lepingusse, on kõigiti põhjendatud.

Öeldakse: kuid mis sünnib siis, kui need riigid ei nõustu sellise garanteerimisega? Kuid on ometi kindel, et kui Leedu, Läti ja Eesti peaksid sattuma natside süsteemi valdkonda, siis kogu Euroopa saaks kistud sõjakeerisesse. Miks ei peaks õigel ajal ja avalikult ja julgelt koondatama kõik vahendid selleks, et sõda ära hoida?

13. juunil soovitas end. Briti sõjaminister A. Duff Cooper Londoni ajalehes „Evening Standard” N. Liidu nõudmistele järeleandmist. Winston Churchill nõudis veelkord „Daily Telegraphis” 8. juulil Eesti, Läti, Leedu ja Soome garanteerimist nende tahtega arvestamatult.

Soome välisminister Eljas Erkko toetas Eesti saadiku A. Torma protestnooti Londonis omapoolse deklaratsiooniga eduskunnas 6. juunil: „Meile pealesurutavad garantiid on vastuvõtmatud Soome suveräänsusele ja iseseisvusele.”

Päev hiljem, 7. juunil kirjutas „Päevaleht”:

Nõukogude Vene on endale võtnud ülesandeks automaatselt garanteerida Eestit, Soomet ja Lätit. Ta teeb seda vaatamata sellele, et Eesti ja Läti on tagasi lükanud tema varasemad garantiipakkumised. Nüüd kavatseb N. Vene oma eesmärke saavutada mitte otseste õiendamiste teel Balti riikidega, vaid läbirääkimiste pidamisega Inglismaa ja Prantsusmaaga üle meie peade ja meid informeerimata säärastest läbirääkimistest. Meie ei saa uskuda, et need meie seljataga peetavad läbirääkimised oleksid juhitud ainult idealistlikest motiividest. Nõukogude garanteerimise plaanid on täielikus vastuolus Balti riikide neutraliteediga.

Kuigi oleme teadlikud, et praeguses poliitilises õhkkonnas kõik asjad näivad olevat võimalikud, siiski loodame, et Inglis- ja Prantsusmaa ei tagane Nõukogude imperialistlike plaanide ees, olles teadlikud, et järeleandmine N. Venele sünnib Balti riikide tahte vastu. Olles teadlikud ka sellest, et säärane järeleandmine kutsub välja viibimatu vastupanu kogu jõuga Balti riikide poolt, kes oma iseseisvuse võitsid lahingväljadel mitte selleks, et seda kergel käel lasta kaotsi minna, vaid et seda tervena säilitada põlvest põlveni.

10. juulil 1939 esitas saadik A. Torma teistkordselt Briti välisministrile noodi, milles Eesti valitsus deklareeris (Documents on British Foreign Policy 1919‒1939, London 1953, vol VI):

1) Eesti valitsus on otsustanud pidada kinni rangest neutraliteedi poliitikast. Valitsus on valmis kaitsma Eesti neutraliteeti kõigi olemasolevate vahenditega. Sääraste asjaolude juures valitsus on sunnitud tõlgitsema igat automaatset abistamist, mis Eestile osutatakse ilma tema palveta ja nõusolekuta kui mitte kooskõlas seisvat Eesti neutraliteediga ja suveräniteediga.

2) Ajakirjanduse teadete järgi olevat nüüd kavatsusel osutada abistamist ka „kaudse agressiooni” puhul. Säärane vormel võimaldaks täiesti soovimatut ja lubamatut sekkumist iseseisva riigi siseasjadesse. Eesti riigi suveräänsuse nimel ei saa Eesti valitsus ühelegi võõrriigile anda õigust interveneerida Eesti siseasjadesse.

Samuti esitas Soome saadik Londonis Georg Achates Gripenberg 14. juunil noodi. Selle viies punktis Soome valitsus teatab, et Soome tahab rangelt jääda neutraalseks. Valitsus ei luba Soomele appi tulla ilma Soome nõusolekuta ja peab igat riiki agressoriks, kes seda teeb ilma Soome loata. Soome loodab, et Briti valitsus ei aseta N. Liiduga sõlmitavasse lepingusse määrusi, mis võiksid riivata Soome neutraliteeti. Mõiste „kaudne agressioon” võib julgustada teisi riike end Soome siseasjadesse segama.

Kahjuks ka need noodid ei suutnud muuta Briti valitsuse meelt.

Et N. Liit oma pealekäimist Balti riikide garanteerimiseks põhjendas väitega, nagu ähvardaks neid oht Saksamaa poolt, sõlmisid Eesti ja Läti välisministrid K. Selter ja V. Munters 7. juunil 1939 Berliinis Saksamaaga mittekallaletungimise lepingu. Kuid ka see samm ei aidanud. Prof L. B. Namier kirjutab, kuidas Inglismaa samm-sammult ja nädal-nädalalt järele andis N. Liidu ja Prantsusmaa ühisele survele Balti riikide kolmikliidu loomise huvidele ohverdamiseks (L. Namier, „Diplomatic Preludes 1938‒1939”, McMillan, London 1948). Sündmuste käiku kirjeldab samal viisil ka Heinz Holldeck oma raamatus „Was wirklich geschah” (Nymphenburger Verlag, München 1949). Lõpuks leidub Briti valitsuse enda ametlikus väljaandes seletus (British Foreign Policy 1919‒1939, vol VI, lk 782):

Läbirääkimiste käigus Tema Majesteedi valitsus andis järgi N. Vene valitsusele järgmistes asjades:

1) Balti riikide sissevõtmine lepingusse;

2) Hollandi ja Šveitsi väljajätmine lepingust;

3) „Kaudse agressiooni” vormeli sissevõtmine lepingusse;

4) Lepinguosaliste kohustus mitte sõlmida erivaherahu või rahu;

5) „Kaudse agressiooni” defineerimise sissevõtmine lepingusse endasse (mitte selle juurde kuuluvasse salaprotokolli).

Omalt poolt ei teinud N. Vene valitsus mingeid nimetamisväärseid järeleandmisi.

Lõpptulemuseks oli, et Vene-Inglise-Prantsuse liiduleping, milles kõik N. Liidu nõuded olid täidetud, parafeeriti koos salaprotokolliga asjaosaliste poolt Moskvas 24. juulil 1939. Parafeerimine tähendab läbirääkimistest osavõtnute lepingule allakirjutamist initsiaalidega, mis peab tähistama asjaolu, et leping on heaks kiidetud kõigi punktide ja komadega. Parafeerimisele järgneb tavaliselt vaid pidulik allakirjutamise tseremoonia prominentsemate isikute poolt, kes sagely ei tavatse läbirääkimistest osa võtta. Ülal tähendatud parafeerimise kuupäeva annab Prantsuse peaminister Edouard Daladier Pariisi kuukirjas „Minerve” 5. apr 1946 ilmutatud artiklis pealkirjaga „Nürnbergi protsess”. Samuti kirjutab endine Rumeenia välisminister Grigore Gafencu teostes „Preliminaires de la guerre à l’est” (Fribourg 1944) ja „Les derniers jours de l’Europe” (Paris 1947): „Nõukogude Liidu nõudmised said vastu võetud esimesel juulikuu poolel.” Edouard Daladier oma Prantsuse saadikutekojas peetud kõnes 18. juulil 1939 ütles:

Lõpuks ometi, 17. juulil, peale nii paljude raskuste, võib arvata, et oleme jõudnud õnnelikult sadamasse, sest Molotov deklareeris, et poliitiline kokkulepe on tegelikult saavutatud. Kuid kui meie nõudsime, et see saaks kohe alla kirjutatud, polnud Molotov sellega nõus, samuti ka mitte ühise kommunikee avaldamisega, mis oleks osutanud väga suurt ja õnnistusrikast mõju meie kontinendi rahustamisaktsioonile. Selletõttu pidime piirduma lepingu parafeerimisega (G. Bonnet, „Fin d’une Europe”, C. Bourquin, Editeur, Geneve 1948).

Allakirjutamise tseremoonia edasilükkamist põhjendas Molotov sooviga, et allakirjutamisele tuleksid mõlemad lepingud koos (poliitiline ja sõjaline).

Veel ühe tõendi kokkuleppe saavutamise kohta annab endine Prantsuse välisminister Georges Bonnet samas raamatus „Fin d’une Europe”:

Tihti on väidetud, et kokkulepe nurjus Balti riikide tõttu. See on täiesti ekslik arvamus, sest et alates 29. aprillist Prantsusmaa võttis vastu vormeli, mis andis täielise rahulduse Nõukogude Liidule Eesti, Läti ja Soome suhtes ja millega Inglismaa ühines 29. juunil (Bonnet sõrendus).

Seega on etableeritud ajalooline tõde, et juulikuus 1939 (kas 17. või 24. kuupäeval) sai Moskvas parafeeritud poliitiline leping, millega Eesti, Soome ja Läti olid ohverdatud N. Venele vastutasuks tema nõusolekule astuda kolmikliitu. Selle liidulepingu juurde pidi kuuluma veel eriline sõjaline leping, mida Moskvas hakati läbi rääkima 12. augustil 1939. Neist sõjalistest läbirääkimistest võtsid osa Briti poolt: admiral Sir Reginald Plunkett (peadelegaat), õhumarssal Sir Charles Burnett ja kindralmajor Heywood. Venelastest läbirääkijad olid: marssal K. Vorošilov, punaarmee ülemjuhataja; marssal Šapošnikov, kindralstaabi ülem ja admiral Kuznetsov, Vene laevastiku juhataja. Prantslaste sõjalise delegatsiooni juhatajaks oli kindral Doumenc. Koosolekul 14. augustil tõstis marssal Vorošilov äkki üles nõudmise, et punaarmeel oleks vaba voli marssida tarviduse korral läbi Poola, ühtlasi teatades, et alanud läbirääkimiste jätkamisel pole mõtet, kui see nõudmine ei leia lepingus täitmist. Prantslaste ja inglaste palvel lükati läbirääkimised edasi kuni 21. augustini, et hankida Poolalt nõusolekut N. Vene nõudmisele. Mõlemad liitlased panid Poola valitsuse tohutu surve alla, mis aga ei andnud tulemust.

Laupäeva õhtul 19. augustil avaldas Poola välisminister kolonel Joseph Beck kategooriliselt ja lõplikult Prantsuse saadikule Varssavis Leon Noelile: „Teie nõudmist võtame meie põhimõttelise küsimusena. Meie ei oma ega taha omada mingit sõjalist lepingut N. Venega. Meie ei anna kellelegi õigust, ükskõik missugusel näol, läbi rääkida meie territooriumi kasutamise üle võõrriigi sõjaliste jõudude poolt.” Poola vägede ülemjuhataja marssal Rudz Smigly lisas sellele juurde: „Sakslaste poolt võib meid ähvardada oht kaotada vara ja elu. Venelastega aga riskime lisaks sellele veel kaotada oma hinge.” Kui K. Vorošilov 21. augusti koosolekul prantslastelt ja inglastelt kuulda sai, et punaväe Poolast läbimarssimise küsimuse arutamine võtab veel aega, kuna Poolalt pole seni nõusolekut saadud, lõpetas Vorošilov järsult koosoleku teatega, et N. Vene valitsus keeldub läbirääkimisi jätkamast. Lääneliitlaste üllatus ei olnud väike. Kuid see muutus otse masendavalt suureks, kui äkki Moskva saabus kui välk selgest taevast Hitleri välisminister Joachim von Ribbentrop. Ta pakkus silmapilgutamata sama hinda, mida Stalinile juba olid lubanud inglased ja prantslased, aga vastukaubana ei nõudnud N. Venelt sõjalist angažeerimist, vaid ainult neutraliteeti. Sama hind vähemate kohustuste eest ei võinud Stalinile mitte meeldida ja sel põhjusel ning muudel kaalutlustel sõlmis ta lääneliitlaste nina all 23. aug 1939 lepingu Hitleriga, koos sinna juurde kuuluva salaprotokolliga.*

* Selle lepingu sõlmimise puhul olgu lühidalt meenutatud Saksa‒Vene suhted minevikus. Versailles’ rahulepinguga 28. juunist 1919 keelati Saksamaale omada sõjatööstust, lennuväge, allveelaevastikku, tanke jne. Saksa sõjaväe suurust piirati 100 000 mehega. Saksamaa ei mõtelnudki neid lepingu nõudeid täita. Oma salajase taasrelvastamise programmi teostamisel leidis ta vandeseltslase N. Vene näol. 6. mail 1921 sõlmiti Saksa ja Vene vahel kaubandusleping rea salaklauslitega. Septembris samal aastal lepiti Berliinis N. Vene delegaadi Leonid Krassini ja Saksa sõjaväe ülemjuhataja kindral Hans v. Seeckti vahel kokku Saksa sõjatööstuse käimapanekuks N. Venes. Selleks asutati „Gesellschaft zur Förderung gewerblicher Unternehmungen” (GEFU) büroodega Berliinis ja Moskvas. 17. aprillil 1922 üllatasid Saksa ja N. Vene lääneliitlasi Rapallo lepingu sõlmimisega, milles nad muuhulgas vastastikku kinnitasid, et neil mingeid nõudmisi teineteise vastu ei ole. Sellele järgnes 24. apr 1926 Saksa-Vene neutraliteedi ja mittekallaletungi leping. Avalik ja salajane koostöö Saksamaa ja N. Vene vahel jätkus ka pärast liitlaste kontrollkomisjoni tagasitõmbumist Saksa territooriumilt 31. jaan 1927 ja kestis kuni Hitleri võimuletulekuni 30. jaan 1933.

/–/

 

Telegramil on au korraldada raamatu “Vaikiv ajastu Eestis”  esitlus 3. jaanuaril, Vabadussõjas võidelnute mälestuspäeval, Tallinnas Solarise Apollo raamatupoes kell 15. Raamatut tutvustavad teiste hulgas ajaloolane Mati Õun ja kirjastuse Grenader ajalootoimetaja Lauri Suurmaa.

 

Allikas: William Tomingas “Vaikiv ajastu Eestis” (Grenader, 2013)

Fotod raamatust ja adam.azet.sk

 

Toimetas Ksenia Kask