Telegrami järjejutt: Vaikiv ajastu Eestis, II osa

22. detsember 2013 kell 13:10



william tomingasSel nädalal tutvustame teile kirjastuse Grenader loal katkendeid William Tomingase raamatust “Vaikiv ajastu Eestis”, mis ilmus esmakordselt 1961. aastal New Yorgis. Sellest teosest sai alguse mõiste “vaikiv ajastu” kasutamine. 1934. aasta 12. märtsil toimus riigivanem Konstantin Pätsi ja kindral Johan Laidoneri juhtimisel Eestis sõjaväeline riigipööre. Arreteeriti üle 400 juhtiva vabadussõjalase, teiste hulgas ka Artur Sirk ja Hjalmar Mäe. Pärast riigipööret kehtestati kuueks kuuks kaitseseisukord ning suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit ja selle väljaanded. Sügisest algas nn vaikiv ajastu, kui ei kutsutud kokku enam vana ega valitud ka uut riigikogu. Keelustati poliitilised erakonnad. Riigivalitsemine koondus K. Pätsi ja tema kaaskondlaste kätte. Tomingase mälestusteraamat on ühe vabadussõjalaste liikumises osalenu nägemus tolle aja Eesti sisepoliitikast ja poliitikutest.

 

Täna avaldame katkendi, milles kirjutatakse vabadussõdalaste liidri Artur Sirki põgenemisest vanglast (12. märtsi 1934 õhtul arreteeriti Sirk Tallinnas, süüdistatuna Uue Nuhtlusseaduse § 102 alusel, mis käsitles ühinemist organisatsiooniga, mille eesmärgiks väevõimuga kukutada maksvat riigikorda. 11. novembril 1934 põgenes Sirk Patarei vanglast, kus oli olnud 8 kuud, koos vangivalvur Johannes Küttimiga).

vaikiv ajastu eestis

/–/

Novembri algul paigutatigi Sirk vanglahaigla erikambrisse ja erilise valve alla.

Vanglakorra järele viiakse vangid hommikul osakondade kaupa vangla siseõue jalutama. Väheseid haiglas viibivaid vange jalutati teistest lahus pärast lõunat. Vanglamäärustiku kohaselt kõnnivad vangid paarikaupa hanereas ringiratast kahes sõõris: üks õue tagavärava lähedal, teine peavärava naabruses. Sirk, keda sunniti kõndima üksinda, valis jalutamiseks peaväravale lähedase ringi. Temale oli alaliseks saatjaks määratud valvur A. Prokofjev, kes vastavalt oma ülesannete tähtsusele oli varustatud revolvriga (julgestuskorra tõttu valvurid vanglas teradega tulirelva ei kanna) ja kellele oli antud käsk kõhklemata tulistada “kui midagi juhtub”.

Vangla peavärava valvuriteks oli erilise hoolega valitud kolm ustavat meest ‒ valvurid Akerman, Evart ja Rebane, kes üksteist vahetasid kaheksatunniseks valvekorraks. Kuid juba kahel korral oli juhtunud nii, et üks neist oli lühiajaliselt haigestunud ja selle asendajaks oli paigutatud valvur Johannes Küttim. Ka valvur Küttimit peeti kõigiti usaldusväärseks. Tavaliselt seisis ta peaväravale võrdselt tähtsal postil ‒ trellitatud uksel, mille kaudu pääses kantseleist vangla sisemusse. Ta oli poissmees, lähedaste omasteta ja elas linnas väikses, omaette toas. Põgenemisplaani teostamiseks oli Küttim sobiv mees, kuna tema juures polnud karta võimalike survevahendite tarvitusele võttu võimude poolt tema omaste vastu. Muide, ta andis oma nõusoleku mitte rahalise tasu eest, vaid ideelistel põhjustel ja poolehoiust A. Sirki vastu*. Nüüd jäi vaid oodata parajat juhust, kui Küttim määratakse jälle peaväravasse kedagi asendama.

See juhus saabus pühapäeval 11. nov 1934. a. Olukord osutus kõigiti õnnelikuks, kuna pühapäeva pealelõuna on vangla elus kõige vaiksem ja askeldusteta. Ka oli sel päeval vangla korrapidajaks E. Viikman. Hea oli ka veel seik, mis Viikmanile tema hilisemail ülekuulamisil osutus õnneks, et Küttimi tegelikuks peaväravasse paigutajaks polnud mitte Viikman, vaid vanemvalvurite ülem Kiilim, kellel põgenemisplaanidega polnud midagi ühist.

Pühapäeval oli selge ilm, lumeta ja vähese külmaga. Kella 16 paiku veereb Patarei tänavat mööda aeglasel käigul üle raudteeülesõidukoha auto, otse vangla peavärava ette. Autojuht teeb rahulikult tiiru ümberpöördeks ja peatub. Autost väljub arhitekt Max Edenberg, sammub peavärava juurde ja koputab selle luugile, mille tagant talle avamisel vastu vaatab valvur Küttim, kes Edenbergile noogutades naeratab. Edenberg sammub aeglasel kõnnakul autosse tagasi, käivitab uuesti mootori ja jääb ootama. Ümberringi pole näha ühtki hinge, pühapäevarahu on täielik.

Küttim jälgib läbi sisevärava luugi A. Sirki, kes on peavärava lähedal jalutamas. Valvur tunneb heameelt, et arvestused põgenemisaja suhtes on täppi läinud. Sirki jalutusaeg ei alanud kunagi ettenähtud täpsusega. Oli vaid teada, et see toimub tavaliselt kella 15‒16 vahel ja kestab veerandtunnist pooletunnini, olenevalt saatevalvuri tujust. Auto liiga varajane saabumine oleks olnud ohtlik ja kahtlustäratav. Kuid hilinemine oleks jälle tähendanud plaani nurjumist.

Küttimi käes on vangla tähtsaimad võtmed, suured rasked ja vanamoelised ‒ üks peavärava, teine sisevärava ja kolmas kantseleiukse oma. Sirk jalutab laisal sammul oma ringis, kümmekond meetrit eemal toetab end vastu seina valvur Prokofjev ja haigutab igavusest. Varitsedes hetke, mil Sirk on siseväravale lähimal, avab Küttim sellesse ehitatud jalgvärava ja hõikab. Paari hüppega on Sirk läbi värava. Kuid Prokofjev on seda märganud, tõmbab taskust revolvri ja sellega viibutades karjub jooksul värava poole: “Sirk põgeneb! Sirk põgeneb!” Prokofjev trummeldab rusikatega vastu väravat. Kuid see on nüüd jälle lukus. Hilisemal juurdlusel seletas Prokofjev, et Sirki põgenemine leidis aset kell 16.48 ja et ta ei saanud selle vastu midagi parata. Kuid Prokofjevile heideti ette, et ta polevat läbi luugi tulistanud ja selle süü pärast ta ka vallandati ja vahistati.

Joh. Küttim kõnnib Sirkiga autosse, jättes lukku sisevärava ja kantselei uksed ja visates võtmed põõsasse. Peavärava jätab ta lahti ja võtme lukuauku. Koheselt alarmeeriti kogu vangla personaal, kuid olukorra iroonia seisnes selles, et keegi ei saanud vanglast välja. Kui viimaks suudeti tagavärava kaudu välja pääseda ja jõuti jälitamisele asuda, oli möödunud juba palju aega. M. Edenberg sõidutas Sirki ja Küttimi Nõmme külje alla Kivimäele kaugesõidukapten Voldemar Oiti majja (Vabadussõjas teenisin temaga koos miiniristlejal “Lennuk”). Seal varustati end tagavarabensiiniga ja sõit läks edasi sisemaa suunas.

Pärast ohtlikke seiklusi kõrvalteedel jõuti kesköö paiku Tartusse. Juba 11. nov varaõhtul alarmeeriti kogu vabariigi politsei ja piirivalve. Ka kaitseliit ja üksikud sõjaväeosad said käsu peateedele valve väljapanemiseks. Tartusse jõudmisel peatuti kohaliku bussiliinide omaniku Kooki majas. Kook toimetas Sirki ja Küttimi üle Läti piiri Riiga, kus neid ootas eesti rahvusest ja kodakondsusest väga jõukas ehitusettevõtja A. Falk. Sobival ettekäändel üüris A. Falk Liibavi sadamas vedurlaeva, mille pardal põgenikud saabusid Soome, kus nad 5. dets endid registreerisid Helsingi politseivõimude juures. Sõit Läti piirini ja sealt edasi oli küllaltki ohtlik. Alates 15. maist 1934 oli Lätis diktaatoriks Kārlis Ulmanis (koos kindral Balodisega), kes kindlasti oleks Pätsile põgenikud välja andnud, kui läti võimudel oleks õnnestunud Sirki ja Küttimi Lätis viibimisest hais ninasse saada.

000Sirk

Artur Sirk

 

A. Sirki põgenemine kutsus välja uue vahistamiste ja repressioonide laine. Kannatada said peamiselt süütud, nagu keskvangla direktor Emil Sperlingk, eralendurid Ulrich Brasche ja Heinz Ungern-Sternberg, rida keskvangla valvureid, politseinikke ja riigiametnikke. Põgenemise tegelikele korraldajatele eesotsas adv H. Parisega ei saadud siiski jälile. Vaid Evald Viikman paigutati ümber abidirektori kohale Tallinna naistevanglasse Lasnamäel.

A. Sirki põgenemise lugudega täitis riiklik propagandatalitus eesti ajalehti veergude kaupa. Avaldamiseks määratud lood olid kohati fantastilised ja neis oli vähe tõtt. Kirjutuste laad ja esitusviis lubasid järeldada peataolekut riigivõimu tippudes. Näiteks teatas politseivalitsuse direktor “Päevalehe” esiküljel 12. novembril, et “A. Sirki põgenemise läbiviimiseks oli hangitud umbes 10 000‒15 000 krooni… Siit selgub, et valvur Küttimi usaldamisega oldi eksitud ja et siiski oli võimalik teda suurte rahasummadega ära osta.” Sama lehenumbri esiküljel kirjutab “Päevaleht” omapoolselt:

Keskvangla on näidanud end kõige kindlama vanglana, nagu Sing-Sing Ameerikas. Vangla koridorid ja õu otse kubisevad valvureist. Vangivalvuri Küttimi äraostmisega osutus võimalikuks põgenemine Eesti „Sing-Singist”. Nagu ametlikust teadaandest näha, oli Sirki sõpradel kasutada suuremaid rahasummasid Küttimi mõjutamiseks. Enda poole võidetud vangivalvuri äraandlikul tegevusel oli hõlpus asi vabastada vahialust.

Siin on jälle järjekordne nähe, kuidas vaikival ajastul inimesi mustati. Tunnen isiklikult kõiki Sirki põgenemise peategelasi (peale Falki). On tõsiasi, et ei Küttimile ega kellelegi teisele ei pakutud ega nende poolt ei tahetud ühtki senti.

A. Sirki põgenemisest tõid teateid ka välislehed. Näitena olgu tsiteeritud “The New York Times”, mis 14. nov 1934 kirjutas pealkirja all “Lendureid süüdistatakse Sirki põgenemisel abistamises, millele rahvas avalikult hõiskab”, järgmist:

Opositsiooni juhi Artur Sirki põgenemine vanglast on äratanud erakorraliselt suurt tähelepanu nii Eestis kui ka naaberriikides. Hoolimata Eesti politsei ja kaitseliidu pingutustest tema tabamiseks viibib A. Sirk ikka veel vabaduses… Kõik Eesti riigi piirid on suletud ja sõjaväeosad on pandud valvama liiklusteid. Arvatakse, et A. Sirki põgenemine, mida tervitatakse ülisuure juubeldamisega (tremendous enthusiasm), sai võimalikuks suurte rahasummade abil. Valitsuse poolt on oodata drastilisi muudatusi administratiivsetel aladel nende suhtes, keda võidakse pidada vastutavaks olukordade eest, mis võimaldasid A. Sirki põgenemise.

Eriti suure tähelepanu osaliseks ajakirjanduse poolt sai A. Sirk Soomes, kus teda avakäsi vastu võeti ja kõige sõbralikumalt koheldi. Soome valitsus andis talle viivitamatult asüülõiguse ja määras talle elukohaks Lohja aleviku Helsingist umbes 50 km edelas Helsingi-Hangö raudtee ääres. Vastuvõtt Sirkile oli niivõrd hea, et Päts ei söandanud katsetki teha tema väljanõudmiseks. Küll aga tehti katset valvur J. Küttimi väljanõudmiseks ettekäändel, et Küttim olevat süüdi “riigivara” (vormiriietuse) varguses. Soome valitsus lükkas selle nõudmise tagasi ja lubas ka Küttimil Soome elama asuda.

A. Sirki põgenemine oli Pätsi valitsusele väga ebameeldivaks ootamatuseks. Oli ju karta, et tema kui tuntuks saanud poliitikategelase suu läbi pääseb välismaailma informatsioon Eesti olukordade kohta, mis ei ühti propagandatalituse versioonidega.

Nii see oligi. Soome ajakirjandus ei kaotanud aega sensatsioonilise põgeniku intervjueerimisega. A. Sirki suust kuulis meie suguvendade avalik arvamine nii mõndagi, millest ta seni Pätsi valitsuse informatsiooniorganite poolt oli teisiti informeeritud. Kuulis, et vabadussõjalaste eesmärgiks oli ja on rahva soovi kohaselt Põhiseaduse elluviimine ja mitte fašistliku riigikorra maksmapanek; et selleks vabadussõjalased kasutasid ja kasutavad ka tulevikus ainult legaalseid vahendeid, mitte aga relvastatud jõudu; et Päts pole toiminud Põhiseaduse-päraselt, seades sisse vaikiva ajastu ühes sellega kaasuva survega; et Pätsi toetavad tema tegudes vaid tema oma, äsja lõhkiläinud erakond ja sotsialistid, s.o silmnähtav rahva vähemus.

Enamik soomlasi uskus Sirki rohkem kui Pätsi. Ruumipuudusel ei saa selles teoses tsiteerida Soome tähtsamate ajalehtede kirjutusi (“Uusi Suomi”, “Helsingin Sanomat”, “Hufvudstadsbladet”, “Sosialidemokraatti” jt ), kuna neid on palju. Ka pole need eestlase rahvusuhkusele meeldivad lugeda, kuna neist nähtub, kui ebasümpaatsena tundus soomlastele vaikiva ajastu kord Eestis. Demokraatlik Soome, kes meid vennalikult abistas Eesti vabariigi loomisel, näitas väga reserveeritud hoiakut Pätsi autoritaarsete pürgimuste suhtes ja Soome- Eesti ametlikke suhteid märkis kuni Pätsi režiimi lõpuni vaid külm viisakus soomlaste poolt. Seda viisakust Soome-Eesti suhete tolleaegses jahenemises, mis vahest muutus ka ebaviisakuseks, märgib, muide, ka end Eesti välisministeeriumi administratiivosakonna direktor Elmar Kirotar, öeldes: “Sellest tuli Tallinnas endastmõistetavalt teha vastavad järeldused” (“Välisministeeriumis 1938‒1939”, Eesti Üliõpilaste Seltsi Album XII, Stockholm 1955).

 

* Ühel jutuajamisel 1950. a Stockholmis nädalalehe „Eesti Posti” toimetaja J. Remmelgasega avaldas Joh. Küttim, et ta õppinud A. Sirki tundma noormehena Soomusrong nr 2‒1, kus Vabadussõja ajal Küttim teeninud Sirki alluvuses. A. Sirki isiklik vahvus ja kamraadlik suhtumine oma kaasvõitlejatesse toonud Sirkile palju sõpru. J. Küttim säilitas oma kõrge lugupidamise A. Sirki vastu kuni oma surmani 3. sept 1955 Stockholmis Serafimi haiglas. Oma järelejäänud päranduse, umbes 27 000 rootsi krooni, pärandas J. Küttim eesti sõjainvaliididele, Eesti heategevatele asutustele ja kirikule. Ka eelmainitud jutuajamisel kinnitas J. Küttim, et ta aidanud A. Sirki põgenema ideelistel põhjustel. Küttim ei kuulunud Vabadussõjalaste Liitu. Ta oli sündinud 17. veebr 1896 Hiiumaal. Ta suri üksikuna ja omasteta.

Jätkub.

 

Telegramil on au korraldada raamatu “Vaikiv ajastu Eestis”  esitlus 3. jaanuaril, Vabadussõjas võidelnute mälestuspäeval, Tallinnas Solarise Apollo raamatupoes kell 15. Raamatut tutvustavad teiste hulgas ajaloolane Mati Õun ja kirjastuse Grenader ajalootoimetaja Lauri Suurmaa.

 

Allikas: William Tomingas “Vaikiv ajastu Eestis” (Grenader, 2013)

Fotod raamatust ja Wikipediast

 

Toimetas Ksenia Kask