Telegrami järjejutt: Vaikiv ajastu Eestis, VI osa

5. jaanuar 2014 kell 19:48



william tomingasTäna avaldame kirjastuse Grenader loal selleks korraks viimase katkendi William Tomingase raamatust “Vaikiv ajastu Eestis”, mille esmatrükk ilmus 1961. aastal New Yorgis. Tomingase mälestusteraamat on ühe vabadussõjalaste liikumises osalenu nägemus tolle aja Eesti sisepoliitikast ja poliitikutest. Reedel, 3. jaanuaril aset leidnud raamatuesitlusel Solarise Apollo raamatupoes Tallinnas, sõnas ajaloolane Mati Õun, et tema hinnangul on raamatus kirjeldatu ajalooliselt üsna täpne.

 

1934. aasta 12. märtsil toimus riigivanem Konstantin Pätsi ja kindral Johan Laidoneri juhtimisel Eestis sõjaväeline riigipööre. Arreteeriti üle 400 juhtiva vabadussõjalase, teiste hulgas ka Artur Sirk ja Hjalmar Mäe. Pärast riigipööret kehtestati kuueks kuuks kaitseseisukord ning suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit ja selle väljaanded. Sügisest algas nn vaikiv ajastu, kui ei kutsutud kokku enam vana ega valitud ka uut riigikogu. Keelustati poliitilised erakonnad. Riigivalitsemine koondus K. Pätsi ja tema kaaskondlaste kätte.


Seekord avaldame katkendi 1938. aasta valimistest rääkivast peatükist, kus muuhulgas tuuakse välja valimispettused ning ettekirjutused ajakirjandusele, mis ilmselgelt ajakirjanduse vabadust piirasid.

 

UUE RIIGIKOGU VALIMISED

/—/

Uus valitsus esitas riigikogule esimese seaduseelnõuna kalandusseaduse. Selle suure sündmuse arutlemisel (oli ju nüüd rahvaesindusele peale viieaastast vaikimist esmakordselt antud tagasi seaduseandluse õigus) võttis esimese koja liige prof Ants Piip sõna avalduse tegemiseks (24. mail 1938):

Selle Kalandusseaduse esitamine valitsuse poolt uuele rahvaesindusele esimeseks arutusobjektiks meenutab mulle elavalt tsaariaega. Kui tsaar oli lubanud kokku astuda esimesel Riigiduumal 27. aprillil 1906, siis esitati sellele arutamiseks „Zakon o pratšesnoi imperatorskago Jurjevskago universiteta” (keiserliku Tartu ülikooli pesuköögi seadus).

„Kas valitsusel siis tõesti ei olnud riigikogule arutamiseks anda mõnda elulisemat seadust?” küsis A. Piip ja kahetses, et seadused, mis on rahvale elulised, nagu trükiseadus, koosolekute seadus jt anti dekreedi korras, lühikest aega enne riigikogu kokkutulekut. Samal riigivolikogu koosolekul, 24. mail 1938, esines uue valitsuse peaminister Eenpalu 2-tunnise kõnega, milles ta andis ülevaate valitsuse poliitika põhijoontest. Ta ütles muuseas („Päevaleht” 25. mai 1938):

Esinedes riigivolikogu ees praeguse valitsuse peaministrina, ma ei saa teisiti rahuldada oma kohusetunnet, kui et avaldan sügavaimat tänu ja suurimat lugupidamist riigivanemale ja riigihoidjale kui Eesti valitsuse möödunud viie aasta juhile, kes oma mõjuka autoriteediga, oskusega ja kindlusega on lahendanud eelnenud poliitilise ajajärgu erilised ülesanded rahva valdava poolehoiuga (kiiduavaldused). Samuti ma ei saa teisiti, kui avaldada kõige otsekohesemat tänu siinsamas riigivolikogu ees sõjavägede ülemjuhatajale, kes oma kõrge autoriteediga on olnud riigivanema ja riigihoidja lähim kaaslane. Meie ‒ esimestena kriisi
läbi põdenud ja uuesti välja jõudnud parlamentliku korrani, ilma et oleksime tahtnud katsetada viimaseil aastail laialt viisiks olevat autoritaarset valitsemist ‒ ei tarvitseks avaldada endi vahel nurisemist. Ma ei vaidle parlamentliku riigikorra juures poliitilis-parteiliste vabaduste vastu, kuid pean teid veenma ‒ ärgem tehkem seda veel kohe, ootame veel, aega on (vahelehüüe). Poliitiline ühinemine võib toimuda eriseaduses ettenähtud alusel ja seni kui meie selle seaduse vastu võtame on aega mõtelda, milline kord osutub meile kõige sobivamaks… Põhiseaduse sissejuhatavast osast kui ka põhiseaduslike võimude muust ehitusest tuleb järeldada, et riigikogul ei ole meie riigikorras enam primaarset, esijõulist seisukohta. Vabariigi valitsus on nüüd kutsutud juhtivaks koostööks riigikoguga selle seadusandlikus töös. Tihedat sidet oma tegevuses tahab valitsus hoida riigivolikogu Rahvarinde („Päevalehe” sõrendus) koosseisuga, keda rahvas on usaldanud saata riigivolikokku valdava enamusena.

Edasi kõneles Eenpalu veel pikalt ja laialt sellest, et on vaja rahva arvu kahekordistada, eesti kultuurist ja haridusest, koolikorraldusest, rahva usuelust, majandusest, õigusalast, tööprobleemist, tarvidusest ülemjuhataja tema kohale jätmiseks, elureformist jne. Kõne mõjus igavana, väljaarvatud mõned väljendused, mis panid muigama isegi Isamaaliidu saadikud. Kõneledes elureformist ütles Eenpalu:

Meil ei peeta öörahu. Otsustav peab siin olema seadustega määratud kord. Meie pidud ja ballid algavad hilja ja kestavad varahommikuni. Meie restoranid on kaua avatud ja on viisiks seal istuda kaua. Perekondades samuti. Elu aga peaks seadma nii, et rahval oleks öörahu.

See näide annab kujuka pildi selles, millise üksikasjalise, isegi perekonnaellu tungiva juhtimisega Eenpalu endale kujutles uut valitsemissüsteemi, mis tema jutu järgi olevat parlamentlik (ühe parteiga), demokraatlik (ilma ühinemis- ja muude vabadusteta) ja vaba katsetest autoritaarselt valitsemiseks. Kuid ta igava kõne lõpp on huvitav. Ta ütles:

Olles jõudnud lõpule tahan teatada, et valitsus ei küsi praegusel korral riigivolikogult ei heakskiitu oma seletusele ega ka kõnelemist (läbirääkimisi) sel puhul („Päevalehe” sõrendus). Kui valitsus oleks esimese uue Põhiseaduse valitsusena tulnud deklaratsiooni või
seletusega, siis oleks ta loonud pretsedendi, et presidendi poolt ametisse seatud valitsus vajab veel riigivolikogu kinnitamist. Säärane kord aga ei leiaks meie Põhiseaduses alust ja selline pretsedendi loomine tähendaks korra seadmist, millel võivad olla konstitutsiooniliselt ebamäärased tagajärjed.

Nende sõnadega andis Eenpalu mõista, et presidendi poolt ametisse määratud valitsus ei vaja riigikogu usaldust ja et vältida kas või kaudseltki üles kerkida võivat usaldusmomenti riigikogu poolt, pole valitsuse seletuse puhul riigivolikogu liikmeile lubatud mingit sõnavõttu. Sellest hoolimata palusid mitmed rahvasaadikud sõna. Kuid I koja esimees J. Uluots keeldus rangelt sõna andmast, isegi faktiliseks märkuseks, mida taotles J. Tõnisson. Selline uus kord valitsuse ja rahvaesinduse suhetes oli täiesti uudne. See ei põhjenenud mitte Põhiseadusel, vaid selle meelevaldsel tõlgitsemisel, milleks Päts minevikus oli andnud nii halva eeskuju ja mida nähtavasti taheti jätkata.

Uue Põhiseaduse järele oli valitsuse tegelikuks juhiks peaminister, kelleks nüüd kogu vormi kohaselt oli saanud Eenpalu. Tema suhted Pätsiga olid juba minevikus olnud täis hõõrumusi, olles mitmel puhul muutunud päris teravateks. Nüüd hakkas Päts tasapisi mõtlema, kuidas saaks Eenpalule jalga taha panna. Sellest kirjutab M. Raud („Kaks suurt”):

President Päts soovis, et uut kurssi valitsuses hakkaksid teostama uued mehed. Vähemalt valitsuse eesotsas tahtis ta näha uut meest, kes oleks vähem aktiivne ja rohkem vastaks uuele olukorrale. Sellest kõneles ta ka mõnele oma sõbrale. Valitsuse muutmine aga pidi
toimuma ilma konfliktideta ja nagu iseenesest, nii et Eenpalul ei oleks põhjust solvumiseks. K. Päts teadis väga hästi, missugust rõõmuhõiskamist oleks see tekitanud valitsusevastastes ringkondades ja kui raskeks oleks läinud uue valitsuse seisukord, kui Eenpalu oleks järgnenud J. Teemantile opositsiooni.
President ootas ja otsis parajat juhust. Ja kord juba paistiski see olevat nii kaugel. Kolm kindlat Pätsi pooldajat valitsuses: haridusminister A. Jaakson, majandusminister L. Sepp ja teedeminister N. Viitak otsustasid kiirustada valitsuskriisi. Nad leppisid kokku, et üks neist läheb Eenpaluga riidu ja esitab lahkumispalve ning et siis teised kaks kohe oma lahkumisega temale järgnevad. Nad arvasid, et kolme ministri äkiline lahkumine on küllaldaseks põhjuseks kogu valitsuse vahetuseks. Juhus tuligi. Riigieelarve arutamisel valitsuse koosolekul ütles K. Eenpalu minister Sepale teravuse. Sepp esitas jalamaid lahkumispalve. A. Jaakson ja N. Viitaks pidid oma palvetega järgnema järgmisel hommikul. Kuid niikaugele asi ei läinud. L. Sepp võttis veel samal õhtul lahkumispalve tagasi. See sündis pärast pikemat läbirääkimist Eenpaluga. Mis nende vahel kõneldi, ei ole teada. Kuid valitsuskriis jäi tulemata.

J. Laidoner ja K. Päts Toompeal Riigikogu istungitesaali loožis.

riigikogus

 

Kalandusseadust arutava riigikogu mõlema koja kevadistungjärgu lõpetas Päts oma otsusega 11. juunil 1938. Sügisistungjärguks kutsus Päts riigikogu kokku Põhiseaduse kohaselt oktoobrikuu teiseks teisipäevaks, s.t 11. oktoobriks. Vahepeal oli Päts oma uues presidendi ametis teinud otsuse nr 188 ‒ 8. sept 1938:

Põhiseaduse § 144 esimese lõike ja Kaitseseisukorra seaduse 5 5 alusel kuulutan välja kaitseseisukorra kogu vabariigis üheks aastaks, arvates 12. sept 1938, kell 17.

Kuna Päts oli selle otsuse seekord saatnud ka riigikogule, siis algasid seal kaitseseisukorra küsimuse arutlemisel elavamad läbirääkimised kui kalandusseaduse ümber. Riigivolikogu koosolekul 2. nov vaidles rahvasaadik O. Gustavson presidendi otsuse vastu, öeldes:

Kas on kuidagi moodi mõeldav, et rahvavalitsuslikku korda tõsiselt saab teostada siis, kui on tõkestatud kodanikkude aktiivne osavõtt riigielust, kui on keelatud poliitilised koosolekud, on tühistatud õigus ühineda poliitilistesse ühingutesse, on takistatud ametiühingute vaba tegevus, kui avalikul arvamisel ‒ ajakirjandusel ‒ on keelatud arvustada valitsuse tegevust? Kas on tõsises rahvavalitsuslikus riigis mõeldav, et keelatakse tuua ära kirjeldusi isegi riigikogu koosolekute kohta? Kui see poleks liiga kurb, võiks naerda säärase kurioosumi üle. Need ei ole sugugi juhuslikud nähted, vaid need on selle süsteemi paratamatud sümptoomid, mida peaminister oma kõnes Isamaaliidu üldkoosolekul enne riigikogu kokkuastumist nimetas „juhitavaks demokraatiaks”. Kas ei olnud nõnda, et Vene Riigiduuma koosolekuist võisid ajalehed täiesti vabalt avaldada kirjeldusi, meil aga riigikogu koosolekuist mitte? Kus on meil niisugused ajalehed nagu omaaegsed vene lehed „Russkoje Slovo”, „Russkie Vedomosti” ja teised, kes survele kiuste siiski suutsid kõrgel hoida vaba sõna võitluslippu?

Ka Ants Piip vaidles kaitseseisukorra kui „universaal surveabinõu” vastu. Ta ütles: „Meie võtsime uue Põhiseaduse vastu ja kui meie nüüd ei leia võimalusi seda Põhiseadust rakendada, siis ei ole see õige juba Eesti riikliku prestiiži pärast.”

Kibestunult ja julgelt ütles Jaan Tõnisson oma arvamuse kaitseseisukorra pikenduse kohta:

Valitsuse esindajad ei ole ette toonud mitte ühtainust tõsist põhjust kaitseseisukorra kehtima jätmiseks. Mitte ainust! Üks valitsusvõimu teostajatest ütles, kui seletasin: ärge arvake, et te saate inimesi nende kodanikuõigustes maha suruda ‒ ta ütles: „Küllap harjuvad.” Meie vaikivasse olekusse pandud rahvas karjub suletud suul. CUM TACENT CLAMANT (karjuvad vaikides). Kuigi ta peab vaikima, aga kas meie rahvas võtab omaks seda, mida siin tehakse ja tahetakse jätkata teha? Ja kas need, kes sellest kord peavad aru andma meie rahvale ‒ kas need siis saavad nii kergesti selle aruandmisega valmis? Meil peab kehtima demokraatlik kord. Meie peame Eestis elada võima elu, mis on elamise väärne ja mitte orjaelu.

Kaitseseisukorra pikendamise vastu kõnelesid peale O. Gustavsoni veel teisedki sotsialistid: Leopold Johanson ja Aleksander Oinas. Teatavasti oli Päts oma diktatuuri kogu aeg teostanud kokkuleppel sotsialistidega ja sellepärast on küllaltki tähelepanuväärne see esmakordne oponeerimine Pätsi režiimile. Kuid vaatamata kriitikale ja opositsioonile kinnitati Pätsi kaitseseisukorra pikendamise otsus rõhuva enamusega.

Pilt riigikogu mõlemast kojast oli üldiselt sama, kui seda oli olnud Rahvuskogu. Valdav automaatne enamus kiitis igat valitsuse sammu ja nägi sellises „jah ja aamen” ütlemises oma kutsumust (RAISON DETRE). Käputäis opositsiooni kuuluvaid tõstis küll niipalju häält kui sai, kuid kõik see osutus sõna tõelises mõttes „hüüdjaks hääleks kõrbes.” Säärase monotoonse pildi jälgimine riigikogu protokollidest
ei paku mõnu ühelegi demokraadile. Seepärast pole mõtet enam peatuda riigikogu järgneva tegevuse kirjeldamisel. Ülevaate riigikogu moodustamise viisidest, seal valitsevatest olukordadest, sõnavabaduse tõkestamisest annab Jaan Tõnissoni kõne, mille ta 13. nov 1938 pidas oma valijatele „Vanemuise” saalis Tartus. Kõne tekst on pärit K. R. Pusta eraarhiivist. Tõnisson ütles:

Riigivolikogu valimiste tulemusi ei suutnud muuta protestid, nagu neid esitati Tartumaal, samuti Võrumaal, Pärnumaal ja teisal seesugustes valimisringkondades, kus kandidaadid olid üles seatud ka vastasrinna poolt ja kus oli seadusliku korra rikkumisi. Abja-Kariste valimisringkonnas, kuhu valimiste peakomitee oli asja uurima saatnud kohtuniku, avastati valimissedelite võltsimine. Mille järele riigivolikoguse läks vastasrinna kandidaat. Samasugune võltsimine avastati Pärnumaal, mis ka andis võimaluse vastasrinna
kandidaadi pääsemiseks riigivolikokku. Paljud mehed, kes riigivolikokku pääsesid just vastasrinna häältega, kasutasid valijate usaldust kurjasti Nii juhtus Valgas, Võrus, Petseris, Viljandimaal, Põltsamaal, Pilistveres, Lihulas, Hiiumaal ja teistes valimisringkondades. Kui nad olid valitud, siis leidsid nad riigivolikogus kähku tee valitsuse Rahvarinde ridadesse. Neist võib ütelda niipalju, et meie inimestel vahel otsustavad kasuhuvid ja oportunistlikud kaalutlused ideaalide ja põhimõtete asemel. Samuti on ka poliitilise julguse puudus ja sõltuvus võimudest loomulikkudeks kaasnäheteks vaikival ajastul.

Töö riigikogus algas juhtimise tähe all valitsuse poolt ja valitsuse poliitika suunas. Peaminister esitas ainult teadaande, mida rahvaesindus võis vaikides ära kuulata, ilma et oleks lubatud sõna võtta. Rahvarinne oma 65 häälega härra August Jürima juhtimisel kandis hoolt üldise korra kujundamise eest. Riigivolikogus on vaja vähemalt 16 häält, et esitada seaduseelnõusid ja vähemalt 20 häält, et esitada arupärimisi valitsusele. Vastasrinnal on ainult 15 häält.

Amnestiaseaduse arutamisel sai enamuse poolt esitatud nõue, et karistusest vabanenud võivad endiseid aukraade ja aumärke tagasi saada ainult erilise palve peale presidendile. Selle vastu kaitsesime meie seisukohta, et kui juba kustutada ja unustada karistused, siis
tuleb ilma erilise palveta ja alanduse avaldust nõudmata tagasi anda ka aukraadid ja aumärgid. Riigivolikogu enamus aga ei tahtnud sellest teada. Nähtavasti püüti siin rahuldust anda presidendi isiklikule tahtele.

Üks tähtsamatest küsimustest, mis lõi pineva õhkkonna sügishooaja algul, oli presidendi dekreediandluse küsimus, mis esile kerkis kaitseseisukorra arutamisel. Valitsuse nõuandja ja teiste valitsuse esindajate seletuste järele ei olevat presidendi dekreedid enam mitte harilikud dekreedid, vaid nüüd olevat meil dekreet saanud eriliseks subsidaarse või asendava loomuga seadusandlikuks aktiks. Nende seletuste järele tuleb välja, et president võib dekreeti anda ilma et sellele dekreedile oleks vaja rahvaesinduse kinnitust. Meie kaitsesime kindlasti seisukohta, et riigikogu peab presidendi dekreetide kohta oma kinnitava või tagasilükkava otsuse tegema. Kahjuks jäime meie vähemusse 65 hääle ees.

On juba palju kõneldud, kuidas valitsuse propagandatalitus ajakirjandust oma kanna all hoiab. Kuulake, missuguseid juhtnööre see asutus, mis seisab peaministri käsu all, annab ajakirjandusele:
Käsk 27. okt. 1936: Ei tohi avaldada sõnumeid üliõpilaste meeleavaldustest Tartus;’
„        30. okt. 1936: Ei tohi nimetada isamaaliitlasteks isikuid, kes teevad valimiste eeltöid;
„        2. nov. 1936: Ei tohi kirjutada end. riigivanemate märgukirjast K. Pätsile;
„        12. dets. 1936: Tuleb kirjutada õhutavaid artikleid Rahvuskogu valimistest osavõtuks;
„        18. dets. 1936: Peaministri isiklik korraldus, et ei tohi kirjutada küsimustest, kas Põhiseadus läheb rahvahääletusele või mitte;
„        9. okt. 1937: Keeld A. Sirki surmakuulutuse avaldamiseks. Sirki matuste puhul Helsingis kästi Soome valitsuse kohta kirjutada arvustavalt. 27. okt. Päts saatis protestinoodi Soome valitsusele.
„        31. dets. 1937: Rahvarinde kohta ei tohi kirjutada arvustavalt. Ei tohi tekitada vastasrinnale sümpatiseerivat muljet;
„        30. jaan. 1938: Vastasrinna kandidaadist võib avaldada ainult üks kord tema lühike elulugu pildiga. Rahvarinde kandidaati võib kiita niipalju kui süda soovib;
„        4. veebr 1938: Jaan Tõnissoni nime avaldamine ühenduses poliitiliste sündmustega on keelatud;
„        1. märts 1938: On keelatud avaldada teateid valimistel ilmsiks tulnud korrarikkumiste kohta. Võib kirjutada ainult seda, mis propagandatalitus annab. Pärnumaa valimisvõltsimisest ei tohi kirjutada.
„        8. märts 1938: Valimisringkondade protestidest ei tohi ühtegi sõna kirjutada;
„        24. apr. 1938: On keelatud arvustav kirjutamine maakonna- ja linnaseadusest, trükiseadusest ja üldse kõikidest dekreetidest;
„        13. mai 1938: Ei tohi kirjutada katsetest riigivolikogus esitada arupärimisi valitsusele.

J. Tõnisson ütles oma kõne lõpus:

Kõik väited, mis meile ette tuuakse kaitseseisukorra õigustamiseks, ei kanna välja mingit arvustust, seepärast, et me peaksime praegu olema normaalolukorras. Meil peab praegu maksma demokraatlik kord. Meie ei tohi elada olustikus, kus sunnitakse iseendid alandama ja oma õigusi ära andma.

J. Tõnissoni pikk kõne, millest on tsiteeritud vaid mõned väljavõtted, käsitleb ka tema võitlust kaitseseisukorra vastu riigikogu üldkomisjonis. J. Laidoner ja tema mõttekaaslased tõid üldkomisjonis kaitseseisukorra kaitseks ette ainsa põhjusena äreva rahvusvahelise olukorra. Mõistagi oli Tõnissonil kerge ümber lükata seda välispoliitilist ettekäänet, mille taha oli peidetud valitsejate tahe riigi siseelulise surve jätkamiseks. Tõnissoni kõnes loetletud pikast propagandatalituse käskudest ajakirjandusele olen tsiteerinud vaid üksikuid ja iseloomustavamaid. Kuid see on küllaldane, et näidata, kuidas teostati kontrolli eesti avaliku arvamise üle.

Lühidalt: vaikiv ajastu kestis edasi vaatamata uue Põhiseaduse jõustumisele ja rahvaesinduse tööle asumisele. J. Tõnissonil oli õigus kui ta oma kõnes ütles, et kogu selle ebanormaalse olukorrale lisandus veel alandus: kästi kiidukoorides ülistada korda, mida rahvas põlgas ja kummardada inimeste ees, kes olid kaotanud tema silmis lugupidamise.

 

Allikas: William Tomingas “Vaikiv ajastu Eestis” (Grenader, 2013)

Fotod: raamatust

 

Toimetas Mariann Joonas