Telegrami lugeja: avalik kiri Eestile

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

20. oktoober 2013 kell 13:03



OLYMPUS DIGITAL CAMERALugupeetud Eesti poliitikud, Eesti järelejäänud vaba meedia ja armas Eesti rahvas, järgnev kiri on teile.

Armsad lugejad, ma soovin teada anda: alljärgnevas arvamusloos ei võeta kedagi isiklikult pihtide vahele, kõiki võetakse võrdsetelt, hoolimata ta ühiskondlikust staatusest, täpselt nagu põhiseadus (§ 12) seda ette näeb. Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Ma ei ole tulnud diskrimineerima ega vaenu õhutama, vaid tõde ja ausust päevavalgele tooma. Need on kaks suurimat voorust, millest Eesti poliitikas enim vajaka on.

 

“Teadmaks, kes valitseb meie üle, uurigem välja, keda me ei või kritiseerida.“

Voltaire

 

Pöördumine südametunnistuse poole

Olles jälginud juba üle kuu aja tänavust poliitilist klounaadi ja madalalaubalisust, on vägisi tekkinud mulje, et tänavused KOV valimised on Eesti Vabariigi ajaloos mastaapseimad, tähtsaimad ja samas kõige populistlikumad. Ei pea olema üliinimene, mõistmaks, et poliitikutel on tänavu ideed otsas, ainuke trump, millega isiklikult silma paistetakse, on kolmanda osapoole odav laimamine – me oleme jõudnud Eesti poliitikas murdepunkti, kus rahvale naerdakse näkku iseenda tehtud vigade eest ning vead veeretatakse kõik muretult opositsiooni kaela. Oma tõelise riigivara, rahva ees, keda poliitikud tegelikult teenima peaks, vassitakse ja laiutatakse lihtsalt käsi.

2013. aasta iga partei valimiskampaania kontseptsioon tundub olevat puhtalt üles ehitatud meediakajastuse peale – võitjaks on isik, kes kõige efektiivsemalt poliitilises virvarris silma paistab ning kes kõik selle enda kasuks pöörata suudab. Iga kahe aasta tagant laristatakse miljoneid eurosid maksumaksja raha ning pea kõikjale Maarjamaal tekivad poliitikute lahkete näoilmetega pildid-plakatid, kus broilerite ja nomenklatuuri nägudelt võib lugeda rahulolu ning seda, et Eesti Vabariigis on kõik korras ja rühitakse üheskoos vaid ülesmäge.

Kallis Eesti rahvas, küsige endilt, millal Te viimati tundsite mingisugusest poliitilisest otsusest, et see tõepoolest on meile kui tervikule üdini kasulik. Poliitika on vahva mäng, kus suur tükk ajab suu lõhki, kuid iga väikegi amps, mida parlament ja valitsus meile kokku möksib, jätab pigem halvamaigulise maitse suhu. Meie, rahvas, ei ole ju halvad valijad. Kui me teeme enda arust parimad valikud… kes siis jätkuvas poliitilises stagnatsioonis süüdi on? Kas inimesed, kes tüürivad Eesti poliitilise aluse eesotsas, kaitsevad Eesti rahva huve ja ajavad Eesti asja või on mängus sootuks kellegi kurjem ja pikem käsi, mis ulatub “nähtamatuna“ kõikjale?

Tänapäeva globaalne poliitika on halvaendelisem, kui Te arvatagi oskate, ja seda mängu mängib ka Eesti; tõsi – vasalli ja jooksiku rollis. Globalistidest niiditõmbajatele on ideaalseks kodanikuks kuulekas indiviid, kes teeb ära asju, mis talle ette öeldakse ja söödetakse ning ei mõtle üleliia – nii käitub ka Eesti valitsus ja nad on oma tallaaluse staatusest teadlikud.

**

Valitsus sõltub demokraatlikus riigis rahva usaldusest ja see peaks olema vastastikune, kuid kas te usaldate ennast pimesilmi ja abituna rahva valitud teenrite kätte? Avage oma silmad ja ärge uskuge kõike informatsiooni, mis teieni mööda erinevaid infokanaleid jõuab. Seal, kus “asjad juhtuvad“ ja on kõrgendatud globaalne tähelepanu, on alati kellegi kõrgemad huvid mängus. Demokraatlikust Eestist, kus me elame, on saamas puhas illusioon – me küll valime endale meelepäraseid kandidaate, kuid ärge arvakegi, et poliitika tehakse ära kuskil mujal, kui parteide tagatubades, kus niite tõmbavad hüpiknukud, kes täidavad peamiselt neile ettesöödetud juhiseid.

Eestil on vaja poliitikuid, kes mõtleksid OMA peaga ja kes realiseeriksid OMA ideid, mis oleksid kasulikud VAID Eesti rahvale. Maailmas ei ole juhuseid ega kokkusattumusi – kõigel, mis vähegi kunagi kahtlust ja kõhklust on Teil tekitanud, rääkides hetkel kasvõi väiksemas mastaabis, Eesti valitsuse osas, on mingigi tõepõhi all. Liiga palju on avalikkuse ette jõudnud infot poliitikute tegemistest, mis on rahva heaolu teenimisest väga-väga-väga pika kaarega mööda läinud.

Kallid inimesed, surugem ENDA tahtmist läbi ja lõpetagem silmade kinni pigistamine, sest võim on just me endi käes. Vaid ühendatuna ja ühtses kooskõlas suudame me mõjutada Eesti tulevikku – praegune tulevik, kuhu me tüürimas oleme, ei ole kauge totalitaarsusest, kust me kaks aastakümmet tagasi suure võidujoovastusega võidukalt väljusime. Ärgem laskem sellel taas käest libiseda.

Me oleme piisavalt noor VABAriik, et saada sellest aru, et meie võimukäsi ei saagi ulatuda kõiki maailma probleeme lahendama. Et luua kuvand Eestist kui tõeliselt edukast riigist, peame paika saama omaenda riigi vundamendi, milleks pole, üllatus-üllatus, E-riik. Riik algab omaenda kodanikest ja nende heaolust. Me peame aitama õitsele saama iga viimse Eestimaa elaniku. Kodanikul on vaja tunda, et ta on oma riigis tahetud, lugupeetud ning vajatud. Kui paljud teist, armas Eesti rahvas, seda tunneb või viimati tundis?

**

Eesti vajab HÄDASTI uut kurssi. Kurssi, mis aitaks eestlasel taas tunda end kindlalt oma kodumaal. Küsige endilt, poliitikud, miks järjest enam ja enam noori, arste ja kuldseid päid pühivad kodumaa tolmu jalge alt ning suunduvad laia maailma uut elu otsima? Kas see pole hädakarje, et Eesti riigis on midagi valesti, kui meie endi tulevik siit nii suure hea meelega lahkumas on? Mitte et maailma avastamises midagi halba oleks – seigelge, aga ärge jääge võõraks, kodumaa vajab teid. Ent kui paljud võtavad Eestist lahkumist kui viimast õlekõrt normaalse ja nauditava elu alustamiseks?

Liiga palju on tekkinud linnatänavatele halli massi, kellele ei lähe korda ei Eesti olevik ega tulevik, kuna riigiaparaat on oma ülekäetegemistega liiga mugavaks kätte läinud. Inimesed mõistavad, et poliitikud vassivad, ent üksi tunnevad nad end jõuetuna neile vastu hakkamaks ja tekibki murdepunkt, kus mingil hetkel pole kodanikel enam sooja ega külma Eesti sise- ja välispoliitikast, rääkimata sellest, kui paljud kodanikud elavad peost suhu, kel ei jätkugi vaba aega mõtlemaks selliste teemade üle.

Siinkohal iseloomustame üldist poliitilist halli massi – nad on lihtsalt etturitest eesliini broilerid ning see võib tunduda julmana, kuid tõde ongi tahes tahtmata karm ja mõru pill, mida alla neelata. Suuremat osa poliitikuid ei huvita ammu enam rahva heaolu – see kõik on näiline. Nad teenivad emotsioonitut rahamaailma, sest neil on kästud seda teha – allutakse juhtnööridele, mis tulevad parteijuhtidelt.

Te olete kõik põhjusega sündinud siia unikaalsele Maarjamaale kaasa rääkima ja me ühiskonda arendama. Te olete sündinud riiki, kus igaüks peaks olema võrdne ja võrdsete võimalustega, aga kui palju tunnete te iga päev ebaõiglust omaenda nahal, lugedes kasvõi uudiseid, millest jääb mulje, et seadused teatud koorekihile ja poliitikutele ei kehti ning Eesti poliitikas käib juba mitmendat aastat pidu katku ajal.

Palun ärge jääge, käed rüpes, ootama ja vaatama, mida meie “kõrgharitud“ jäämäe tipp järgmiseks ette võtab. Hoolimata sellest, et on KOV valimised, loodetavasti te ju mõistate, et pole vahet, keda te tänavustel valimistel valima lähete, erakondi huvitavad vaid teie hääled, et jätta mulje demokraatlikust riigikorrast, kehtestamaks oma võimu rahva üle; demokraatlikus riigis peaks olema vahekord vastupidine.

Valigem tänavu üksikkandidaate ja muudame natukenegi poliitmaastikku värvikirevamaks, unustage parteide poolt etteotsa pandud linnapeakandidaadid. Nende tegemistest ja meediakajastusest jääb mulje, et tänavustel valimistel ongi vaid kaks kandidaati, keda valida. Uurigem üksikkandidaatide valimislubadusi ja mõelgem, miks nad on piisavalt poliitikud, et enda tõekspidamisi mitte maha müües kandideerivad nad üksi, tahtes just enda maailmapilti läbi suruda. Palun lugege ka, mis on toimunud Islandil 2009. aastast. Miks sai vaid üks poliitik maailmas süüdistuse 2008. aasta majandusmulli lõhkemisel ning miks pandi vangi riigi peaminister koos pankuritega?

**

Kas Eesti Valitsus on tõesti nii sinisilmne, harimata ja kinnimakstud, mõistmaks, et USA ja tema hegemoonse välispoliitika toetamine ei ole enam ammu jätkusuutlik ja päevakohane? Kui kaua te jaksate rahvale näkku sülitada ja valetada, ja mis kõige huvitavam, endale näkku vaadata? Afganistani sõja taga polnud midagi muud kui CIA enda poolt fabritseeritud ja korraldatud järjekordne majanduslikel kaalutlustel üles ehitatud sõda heroiini ja mooni pärast, millel isegi tõeliselt üllas ja veenev koodnimi Sõda Terrorile.

Kui palju on vaja veel saata surma Eesti sõdureid üle ilma, kaitsmaks terroristliku USA huve? Saates järjekordseid missioone erinevatesse sõjakolletesse Eesti sõdurite näol, toetab tänane Eesti riik ehk poliitiline tipp otseselt maailma kõige terroristlikumat rühmitust, USA valitsust, mis muu hulgas on välja töötanud ja õpetanud ka Al Qaeda.

Eesti rahvas on massiliselt ärkamas, kuid mis mulje peaks jätma teadlikule inimesele poliitik, kes lihtsalt valetab ja vassib meile otse näkku? Poliitikud, koputage enda südametunnistused puhtaks ja vaadake endi sisse: kas te ei tunne vähemalgi määral süütunnet ning leiate siiani end olevat nii enesekindlad, valetamaks enda kodanikele, kui te olete surma saatnud 11 süütut Eesti sõdurit – rahu nende põrmule –, kaitsmaks USA haledalt läbikukkunud “rahuoperatsioone“?

Kas te leiate enda sees siiani piisavalt südamerahu ja õigustust, et uinuda igal õhtul rahuloleva näoga ning magada õilsat und? Kas te leiate, et olete teinud ära “hea töö“, kui eestlane on taaskord enda armsal Maarjamaal Põhjamaade pankade poolt orjastatud ja valeinformatsiooni poolt ajupestud? Või olete vastu saadava võimu ja materiaalsusega piisavalt rahul, et müüa selle eest enda hinge ja rahva tõelist heaolu?

Eesti poliitika peab olema nagu fööniks! On vaja tuhaks põlemist ning uuesti sündimist, kuid meie tuhamäed koguvad ainult laiust ja kõrgust…

 

Jean Marie Le Pau

 

Foto: reservkorpus.ee