Dialoogidemokraatia – Eesti poliitika üks võimalik tulevik?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

10. september 2013 kell 9:14



dialoogSeoses eelseisvate valimistega on uusi valimisliite ja vabakondi tekkinud nagu seeni pärast vihma ning koos mõistega kodanikuühiskond on esile tõusnud ka dialoogidemokraatia mõiste. Selle olemust tutvustavad Telegrami lugejatele Peeter Liiv ja Raivo Orgusaar, kes on rahvaalgatuse “Teeme koos” eestvedajad.

 

Mida toob dialoogidemokraatia valitsemisse uut võrreldes senisega?

Peeter Liiv: Dialoogidemokraatia on kodanikuaktiivi kaasamine seadusandlikku võimu halduskogude (dialoogiklubide) kaudu, mil on seni olnud vaid nõuandev hääl ja mis on koosnenud teadupärast vaid valimiskünnise taha jäänud saadikukandidaatidest.

liiv

Raivo Orgusaar: Ma räägin ikka maakeeli ja nimetan suhtlusdemokraatiaks seda, kui kõrvaldatakse takistus saadiku ja tema valija vahelt. Mulle tundub, et nende vaheline suhtlustasand on avatud enne valimisi, kuid tavaliselt kohe pärast valimisi ja saadiku valituks osutumist see sulgub ning saadik suundub enda erakonna poolt pealesurutud “toimetusi” tegema.

orgusaar

 

Kas meie kultuuris on juba sellekohaseid näiteid? Mujal maailmas? Millised erakonnad ja valimisliidud on täna Eestis sellele kõige lähemal?

PL: Dialoogipraktikat püüti laiemalt rakendada Minu Eesti mõttetalgutel 1. mail 2009 (kus avatud ruumi meetodil osales 12 000 inimest) ja sellesuvisel Paide Arvamusfestivalil (kus “elitaarsele” paneelvestlusele järgnes soovijaile ka järelarutelu; osales ca 600 inimest). Maailmanäiteks on muidugi Šveits (loe siit), enamik Saksamaa liidumaid jt, kuid sealgi teadupärast eeskätt siduva rahvahääletuse vormis. Sama pakub oma programmis ka valimisliit Tallinna Rohelised. Rahvaalgatus “Teeme koos” Üle-eestilisest Valimisliidust aga pakub dialoogiklubide näol esindus- ja otsedemokraatia sünteesi, kus rahvasaadik on vaid halduskogu (dialoogiklubi) konsensusliku seisukoha väljendajaks. Kodanikkonna laialdast kaasamist lubavad ka Tartu valimisliit Vabakund ja Vaba Tallinna Kodanik. Teiste kohta puuduvad selles võtmeküsimuses praegu andmed.

 

RO: Ma olen parteitu, aga kui ma möödunud riigikogu valimistel Eesti Iseseisvuspartei nimekirjas 2011. aastal kandideerisin, panin ma selle valija ja saadiku vahelise pideva ühenduses olemise vajalikkuse ja ka kohustuse küll natuke teisel kujul ka enda valimisplatvormi (http://orgusaar.ee/et/minu-eesmargid). Ma tahtsin seda juba siis teha ja kinnistada valijad ja saadikud omavahel hääletamisel saadava isikliku koodiga, mida kasutades saaks iga valija hiljem seda kasutada, kui saadik oma lubadusi murdnud või valija sootuks unustusse on jätnud ja sel moel seadustatud viisil mingi teatud tagasikutsutud ja eesti keeles öelduna häälesajandiku (protsendi) täitumisel, saadiku mandaadi peatada ja teda rahva sekka n-ö maa peale tagasi kutsuda…

Ma ei ole kuulnud, et säärane tõeline rahvavõim, mis tõeliselt alt ülespoole teostuks, kusagil ka tegelikkuses toimiks, kuid tean öelda seda, et Muammar Gaddafi oli esimene, kes seda juurutada tahtis ja see oli ka üks, kuid mitte peamisi põhjusi, miks lääne demokraatia tema kukutamisest nii väga huvitatud oli. Lähemalt räägitakse sellisest valitsemisviisist siin.

 

Mida selle juurutamine hea tahtega inimestelt eeldab? Mida nad peavad juurde õppima? Kes seda õpetab?

PL: Osalemine dialoogiklubis eeldab dialoogivõimelisust, sealhulgas eeskätt piisavat keskendumis- ja enesepeegeldusvõimet. Samas on dialoogioskus kergesti õpitav asjakohaste kaasamistehnikate (avatud ruum, juturing, fookusmängud jms) abil, kus piisab lihtsast modereerimisest.

RO: Selge on see, et seda kaasaegne haridussüsteem ei õpeta ja head tahet ning pealehakkamist omavad inimesed peavad eelkõige leidma aega, tegelemaks ka millegi muuga peale pangalaenu, korterikulude ja toidu ostmiseks vajamineva raha teenimise. Seda ei saa paraku õppide massajakirjanduskanalitest ega riiklike ametkondade käest, sest reeglina ei tunne nad isegi selliseid suhtlusviise.

Tähtis on see, et needsamad hea tahtega inimesed ei muutuks näiteks saadikukandidaatideks hakates ja hiljem saadikuteks saades sellisteks nagu kõik praegused saadikud, kes justkui järgivad ühte kirjutamata reeglit: võim võrdub ego tõusu ning tavaelust ja inimestest eemaldumisega. Selleks, et nii ei juhtuks, peab muutma iseennast ja õppima elama senise ühiskonna meeltes elamise põhimõttega ning hakkama elama enese hinges. See eeldab aga ennekõike enese ahnust täis kehast hinge ülesleidmist ja sellega ühenduse taastamist, milleks enamus selle ühiskonna surve alt mittevabanenud inimesi veel võimelised ei ole…

 

Kes on see kodanikuaktiiv ehk avangard kui halduskogude “uus sisu”? Kuidas see moodustub?

PL: Kodanikuaktiiv kohtadel on näiteks need inimesed, kes osalesid Minu Eesti mõttetalgutel. Inimesed, kel lisaks sotsiaalse missiooni tundele jääb üle aega ja jõudu osaluseks kohalikus võimus. Selle avangardi arvukus ega koosseis ei tohiks olla piiratud. Kõik võivad tulla – ja soovi korral jäädagi kujunevasse dialoogikeskkonda, õppides nautima koosmõtlemise sünergiat. Seda enam, kui sel on nüüd ka seadusandlik jõud, luues edukogemust. Seejuures võib selline halduskogu panna olulisemaid küsimusi ka kohalikule rahvahääletusele ja täitevvõim võib omandada seejuures täielikult teenindava (ekspert)rolli. Loomulikult kaasatakse eksperte vajadusel ka halduskogusse. Selline on vaid esialgne visioon, edasine kujuneb töö käigus. Igal juhul on see põnev ja avardav eksperiment.

RO: Ma olen alati kutsunud inimesi kaasa lööma meid kõiki hõlmava elukorralduse kujundamisel, aga kuna seni on selle kujundamisega kaasas käinud peamiselt valed, valskus, hoolimatus, ahnus ja muud negatiivsust väljendavad tegevused kuni ametnikepoolse mõnitamiseni välja, on inimesed kõigest sellest eemale ja iseendasse kapseldunud. See väikesearvuline murdumatu avangard, kes kogu aeg siiamaani tegelikult ju ka olemas on olnud, kuid keda enne võimulolijate poolt pidevalt tõrjuti ja kelle ettepanekuid ja abipakkumisi välditi, saab nüüd just üheks peamiseks ühiskondlikus elus kaasarääkijaks. Nendest saavad seniste ülemakstud arvukate nõunike asemikud, kes siiamaani võimul olijatele vaid valitsevatele erakondadele meelepärast nõu on andnud… Uskuge mind, kui rahvas tajub, et ka temal on mingi kaasarääkimisõigus, mida ei saada kõrgemalt poolt tulenev naeruvääristamine ja mõnitused, hakatakse ka ühiskondlikus elus väga hoogsalt kaasa rääkima ja sedasi kujunevadki vajalikud valikud välja rahvasuhtlusvõimu tasandil.

 

Kui kaua selle juurutamine KOV tasandil aega võtab? Millised on selle juurutamise astmed pikemas perspektiivis?

PL: Tänu kaasaegsete kaasamismeetodite tõhususele võib selle “sisse töötada” mõne vähese nädalaga.

RO: Ma olen kindel, et rahvas tuleb julgelt alustatud, oskuslikult läbimõeldud, õiglase ja meelepärase tegevusega kohe kaasa, aga kui nende kaasatulijate hulk ei ole alguses nii märgatav, siis on see kiiresti suurenev. Olen täheldanud, et rahvas kipub toetama neid, kes on tugevad ja lähevad julgelt ees.

Mul on hea meel tõdeda, et sellised inimesed on just meie rahvaalgatuse eesotsa ka tekkinud ja kui kasvõi see käputäis eestvedajaid seda sassiläinud köit lahti hakkavad harutama, tuleb neile kohe ka abiväge, ning kui seda umbsõlmest lahtiharutatud köit juba väikese, kuid tegusa kildkonnaga just õiges suunas vedama hakata, lisanduvad nendele aina uued ja uued toetajad. Ja mida enam suureneva jõu ja seejuures väheneva energiakuluga seda köit vedada, seda enam lisandub sellesse tegevusse ka inimesi – ka neid, kellel enne lihtsalt polnud aega ega jaksugi mingile ühiskonda parendavale tegevusele mõelda.

 

Kas ja milliseid seadusemuudatusi see vajab?

PL: Õigupoolest mitte mingeid – kui osapooled vastavalt oma valimislubadustele selles kokku on leppinud. Kui aga on võimalik muuta ka vastavaid määrusi, siis lisandub veel ka juriidiline tagatis.

RO: Rahva kaasamine iseenda elu kujundamisse iseenesest ei vaja mitte mingeid seadusemuudatusi, kui rahvasaadikud rahva sõnumi seadustavad. Kuid tänapäeva poliitika on enamasti seadustanud vaid välispankade, suurettevõtete ja euroliidu asjameeste huve, jättes isegi rahvaalgatuse seaduse riigikogus menetlusse võtmata. See aga ongi praeguste suurerakondade suurim poliitiline eksimus, kuna sellega saadetigi rahvale väga otsene sõnum selle kohta, et rahva arvamusest ja nende tegelikust käekäigust ju ei hoolitagi.

 

Kui “kallis” see on?

PL: Esialgu oleks halduskogu tegevus vabatahtlik, tasuks “vaid” edukogemus reaalse osalemise kaudu võimus. KOV varustaks halduskogu tasuta ruumide, õppevahendite jms-ga, korvaks kaugemalt tulijate sõidukulud jne. Halduskogu töö toimuks enamusele sobivaimal ajal. Samas – miks mitte rakendada ajapikku ka aktiivsemate pühendujate premeerimist, kui selleks on ressurssi. See võimaldaks juba üleminekuperioodil detsentraliseeritud poliitikale vähendada tuluerinevust “professionaalsete” (valitud) ja “vabatahtlike” poliitikute vahel. Kuni nende võrdsustudes kuskil tulevikus, mida me veel täpselt ettegi ei kujuta.

RO: Kallis? Rahvas, eriti just head ja õiglased inimesed on mulle alati kallid, aga kui seda rahas mõõta, siis ei saa just öelda, et see kallis on. Kuid jah, eriti maapiirkondades nõuab see seni, kuniks rahvusvahelised ja just lääne “demokraatlikud” seadused Nikola Tesla priienergia transformaatorit patendiga kaitstult raudkappides hoiavad, peavad hõredama asustusega maapiirkondades elavad inimesed kokkusaamiseks endiselt mõned veeringud bensiinirahaks ära kulutama, kuid tegalikkuses säästab säärane rahvaalgatuslik halduskogu ehk nõuandev kogu palju raha suurepalgaliste ja arvukate, igas vallas “kõiketeadvate” nõunike palkade arvelt.

 

Kas seda saab rakendada ka riigikogu tasandil? Kuidas?

PL: Siin on huvitav Šveitsi kogemus, kus veel 2000-ndate algul oli konföderatsiooni riigiparlamendi töö ühiskondlik. Võimu detsentraliseerudes omamajanduse taastumise käigus langeb ka riigikogule üha väiksem koormus. Ka selle juures võiks tegutseda vabatahtlik halduskogu. Võib olla juba lähiaastatel võib mõelda ka kolmekohalise parlamendi peale, milles alamkoja moodustaksid erakonnasaadikud, keskkoja kodanikuliikumiste esindajad ja ülemkoja ehk vanematekoja vanad targad mehed ja naised. Viimane oma autoriteetsuses täidaks praeguse presidendi ja õiguskantsleri, mõneti ka ülemkohtunike rolli.

RO: Saab, kuid selleks peavad just õiglased ja ausad inimesed ise julgeteks ja hakkajateks saama ning ise ka kõrgema võimu juurde pürgima, lootmata, et need, keda nad seni kogu aeg pidevalt tagasi on valinud, hakkavad senise üleüldise hoolimatuse kinnistumise juures äkki just pärast neid valimisi hoolivateks. Kuid see on muidugi ülinaiivne unistus. Seetõttu kutsungi ma üles kõiki tõelisi inimesi, neid, kel veel säilinud inimväärikus, hoolivus ja ka teotahe, tulema ise poliitikasse just sellise väljavaatega, et meie rahvaalgatuse Teeme Koos raames juba kahe aasta pärast ise riigikogus rahva seisukohalt õiglasi ja vajalikke, rahva soovide kohaseid otsuseid vastu võtta.

 

Millised on teie jaoks dialoogidemokraatia sisulised põhiprioriteedid – probleemid, mida selle meetodiga tõhusalt lahendama asuda?

PL: Tõepoolest, meie senine poliitika pole kuigivõrd tegelenud põhiprobleemidega, milleks minu arvates on:

– osalise kohustusliku reserviga kommertspankade laastav mõju majandusele ja inimeste toimetulekule. Pank – olgu siis ühistuline, “intressivaba” vms – peaks olema 100%-lise kohustusliku reserviga, saades oma tulu vaid intressidest, mitte katteta raha massilisest väljalaenamisest (mis tekitabki muu hulgas inflatsiooni) ja hiljem reaalsete tagatiste sissekasseerimisest majanduskriisiga maksujõuetuks muudetud inimestelt. Lisaks sellise raha kui võla kaotamisele tuleks raha ka detsentraliseerida – mis veelgi tõstab selle kontrollitavust ja seega usaldusväärsust. Näiteks valimisliit Tallinna Rohelised tahab kehtestada Tallinnas oma rööpraha. Piisab sellisest panganduse ümberkorraldusest, et tagada kõigile mitte ainult toimetulek, vaid ka ühine küllus. Muide, samas suunas liigub ka raha kullakatet taastav rahvusvaheline valuutaühendus BIRK (Brasiilia, India, Venemaa, Hiina jt);

– üleilmsete kliimamanipulatsioonide (sh aerosoolpritsimiste) keelustamine, mis mürgitavad loodust ja kahjustavad inimeste tervist;

– omamajanduse (ja seekaudu sotsiaalse julgeoleku) taastamine põhivajaduste (toit, energia, peavari (ehitusmaterjalid) jms) lõikes. Ehk piltlikult: iga küla võiks varustada end toidu osas aedvilja, linnuliha ja munadega; iga vald lisaks veel ka teravilja ja loomalihaga; iga maakond veel ka kalaga jms. Pluss metsaannid kõigil tasanditel. See võimaldab kohe loobuda tervistkahjustavast E-toidust.

– sümptomite kõrvaldamisele keskendunud meditsiini üleviimine integratiivse, informatsioonilise jms holistliku meditsiini alustele;

– loomuliku riigi taastamine alt üles, näiteks põhimõttel: külavanemad moodustavad vallavolikogu; vallavolikogu esimehed maakonna volikogu; maavanemad riigikogu jms. Kusjuures, mida omamajanduslikum iga tasand põhivajaduste osas on, seda vähem on vaja “kokku leppida” kõrgematel võimutasanditel;

– priienergiaseadmete viimine masstootmisse, tagades igale kodule või alguses vähemalt igale külale või kvartalile oma energia;

– loodust ja inimest lõhkuva konkurentsisootsiumi samm-sammuline üleviimine ÜHISkonnale – ühistulise, sotsiaalse ja väikeettevõtluse edendamise kaudu koos monopolide kaotamisega;

– haridussüsteemi ümberkujundamine inimese elukestvat arengut, igaühe annete ja võimete õitsele puhkemist soodustavaks keskkonnaks;

– Maa kosmilise ajaloo teadvustamine ja viljakate koostöövormide edendamine Maad asustavate teiste kosmiliste rassidega.

RO: Me oleme kõik erinevad isiksused ja meil on kõigil väga palju erinevaid vaateid, ühed ühele tähtsamad kui teisele, kuid ma räägin ainult enda omadest. Minu eelistus on kaasata saadikute ja rahva vahelisse vestlusringi just avatud mõtlemisega ja mõtlemisvõimelised inimesed ja see tähendab eelkõige seda, et inimesed peaksid olema terved, mitte just neid lahterdades ja tervisenäitajate põhjal vestlusest välja praakides, vaid üldplaanis. Kui küsite minult, miks, siis küsin ma vastusena teilt ise ühe küsimuse: “Kas mäletate, milline mõtlemisvõime on teil pikalt enne riigieksameid tuupinuna ja õppimisest kurnatuna? Või milline mõttelend sähvib peas haige peaga hommikul peolt koju kakerdades või kõrges palavikus, köhahoos, peavalus olles?”

Ma tean seda vastust ka juba ja ma vastangi sellele ise: “Nendes olukordades ei olegi inimesed üldse mõtlemisvõimelised, kuna nad on jõuetud, tühjad energiast ning seda loovust andvat energiat ei leidu ka nende ajudes. Just seetõttu rõhun mina tulevikku silmas pidades oma sõnavõttudes eelkõige inimeste tervisele ja kainusele, sest sellised inimesed, kes hoolitsevad ka tõsiselt enese tervise eest ja ongi täiesti terved, kelle energeetilised kanalid on puhtad tänapäevastest toidu sisse peidetud mürkainetest, on ka energeetiliselt palju loovamad ning avatumad ja nende energiakülluses aju saab avatuna just Universumi Kõiksusele ammutada sealt piiramatut energiat, mida inimaju siis seejärel kõige teravamateks teadmisteks ja loovuseks meisterdab.

Puudutades veel põgusalt ka minu majanduslikke eelistusi, siis minu nägemuse kohaselt ongi just liberaalne majanduspoliitika see, mis meie eestimaise majanduse täielikult ära on hävitanud, ja selleks, et seda taas üles ehitada, peame me eeskujuks ja ka omaks võtma Aasia edukamate riikide protektsionistliku ehk riigi enda tooteid ja toodangut soosiva ja seeläbi siinsetele ettevõtjatele ja inimestele rikkust ja heaolu tagava majandusmudeli. Mida euroliit aga just ei tagagi ja just seni, kuni me naudime euroliidu avatud piiride liikumisvabadust, kannatame me just sama liidu poolse poliitika põhjustatud rahalise kitsikuse käes. Ja selleks, et see vabadusena näiv vaesus ja meie rikkuste, aja ja tervise asjatu kulu mõnede veeringute eest tunnis tööd rügades ükskord lõpeks, selleks peavad inimesed ükskord ka aru saama sellest, mis seda tegelikkuses põhjustab.

 

Millised on teie nägemuses selle käegakatsutavad viljad lähi- ja kaugperspektiivis?

PL: Tänaseks poliitikas ja majanduses pettunud rahvaenamus leiaks uue hingamise Omavõimus. Selle kaudu taastuma hakkav Omamajandus (milles käibevahendiks Omaraha) harmoniseerib muu hulgas inimese ja looduse suhet, taastades – ka eritehnoloogiate abil – viimase neitsilikkust. Näiteks on juba täna võimalik tõhusalt puhastada veekogusid, atmosfääri jms. Tekib turvaline toimetulekuühiskond kõigile, asudes suurendama ühist küllust. Saab vabad käed uus teadus (teaduse eesliin, mis seni teeninud kitsa vähemuse huve) oma piiritute võimalustega. Kõigile saab kättesaadavaks piiritu vaimne areng – praeguse vaid “5% mateeria” teadmise-tundmise ja “3% genoomi” kasutamise asemel, mis ongi loonud meie tänase äärmiselt piiratud ja kannatusrikka ning loovusetu olemise. Inimesed hakkavad saama pelgalt Loodutest Loojateks. Tänane hirmukeskne ühiskond asendub kooperatsiooni ja “me oleme üks” tunnetusega. Nagu kunagi ühinesid rakud organismiks, nõnda ühinevad nüüd indiviidid kogukonnaks, ühiskonnaks, inimkonnaks kui sümbiootiliseks tervikuks.

RO: Kasutan oma vestluses taas pigem eestikeelset sõnavara ja nimetan meie dialoogidemokraatia ümber suhtlusdemokraatiaks ning näen selles ainuvõimalikku koostoimimist kõrgeima, seadusandliku ja täitevvõimu ning rahva vahel ja kooskõlas loodusliku tasakaalu säilimisega. Leian, et kõik muud võimu teostamise ja võimule pürgimise moodused, kedagi millise nodi, nadi ja pudi eest iganes ära rääkides ja hiljem valijate eest mil moel iganes ära barrikadeerudes, nende poliitilist huvi ja mõtlemisvõimet aina suurema valeteabe, nende tegutsemistahet aina kõrgemate maksude ja väiksemate palgaveeringute eest pärssides ning nende elujõudu aina toitainetuma toidu ja mürgisemate elu- ning raviviisidega lühistades ei kanna ei ühiskondlikus ega ka inimgeneetilises arengus kahjuks ei hetkelist ega ka tulevikulist suuremat vilja.

 

Millised on veel erinevused vana ja uue poliitika vahel. Juriidilised, majanduslikud, hingelised, vaimsed?

PL: Suundumus on uuele, “sotsiaal-poliitilisele spirituaalsusele” ehk “spirituaalsele sotsiaalsusele”, sealhulgas siis “vaimsele poliitikale”. Mis tähendab, et poliitikasse hakkavad tulema uutest avangardidest ka müstikud, muutes selle ruumiliseks, sügavaks. Ka esteetiliseks, mänguliseks, loovaks, vabaks, dialoogiliseks kasvukeskkonnaks, kaasates rahvast.

Väheneb õiguse (juura) osakaal sedamööda, kuidas taastuvad loomuldasa õiglus- ja armastustunne inimsuhetes. Kitsa võimueliidi “Aja tülli ja valitse!” meetod kui läbinähtu kaob minevikku.

Inimkond hakkab ühtse ja loovana sammuma Tundmatusse, mille imesid me täna veel uneski ei näe!

RO: Vaadates ajas tagasi, enda kokkupuuteid praeguse poliitikaga, sealse seadusetuse, alatuse ja valelikkusega, kus võimu ja enese küllusliku elu huvides mitte ainult et ei kuulatagi inimesi, vaid pannakse mängu mitte ainult kaasinimeste heaolu ning tervis, vaid ka nende elu ja meie kõigi, kes me kõike seda jälkust seni vaikides ja endamisi kannatades pealt oleme vaadanud, järeltulevate põlvkondade elu võimalikkus ja looduse ning selle kunagiste rikkalike ressursside olemasolu üldse.

Selleks, et inimesed saaksid üldse aru kõigist ühiskondlike väärtuste põhitõdedest ning jagaksid enda tegelikke õigusi, tuleks ära visata kogu senine ülikeeruline, ebaloogiline ja kaheti mõistetav seadusandlus. Ja selleks, et inimesed õpiksid elus toime tulema, saaksid teada raha tegelikust olemusest, selle loomise ja ringlemise toimingutest ning tegelikust väärtusetusest, tunneksid eelkõige tegelikku iseennast; teaksid, mis üldse on tervis, kuidas seda saavutada ning pikaajaliselt ka säilitada; oskaksid näha enda huvide ja hüvede kõrval ka teiste ning ühiskonna ja looduskeskkondade vajadusi, mitte ei tuubiks koolides pähe maailma pangandusoligarhide poolt algatatud sõdade aastanumbreid, muutuksid inimkonna arusaamad maailmast täielikult. Ja kui inimesed suudaksid loobuda ka vägivalda külvavate telerite vaatamissõltuvusest ning leiaksid endas võimutseva ego ja ahnuse asemel üles enda südame ja loobuksid vaid enese ahnetes meeltes elamisest, õppides alati esmalt kuulama just enda hinge häält ja tegelikke elutarkusi, muutuks elu siin emakesel Maal peaaegu paradiisiks, kuid praegune kartellistunud poliitiline süsteem just seda paraku just ei soosi ega soovigi.

 

Peeter Liiv ja Raivo Orgusaar kandideerivad koos oma mõttekaaslastega Üle-Eestilise Valimisliidu nimekirjas.

 

 

Küsis Mariann Joonas

Toimetas Ksenja Kask

 

Fotod: Bigstock, Maatrix, Agnes Kallit