Tühja kõhtu tundvate laste ja perede arv on oluliselt kasvanud

13. veebruar 2013 kell 16:49



Empty-Plate

Norra heategijate annetusüritusele kohale tulnud sadade inimeste olukorra järgi saab aimu, kui raskeks on peredel hakkamasaamine läinud, kirjutab Eesti Päevaleht.

 

14-aastane norra tüdruk seisab nädal tagasi Tallinnas keset märga lumetuisku, ulatab toidukaupa täis kilekoti järjekorras seisvale naisele ja ütleb talle: “Jumal õnnistagu sind.” Selles kilekotis on natuke viinereid, juustu, sepikut ja muud toidukraami, mille naine riputab oma lapsevankri külge. Väikesed lapsed emade kõrval seisavad nagu vaprad tinasõdurid. Kõige väiksemad kärudes, silmad vilkalt ümbritsevaid jälgimas.

Need on inimesed, kellel ei ole võimalik oma sissetulekute juures nii palju süüa hankida, et iga päev kõht täis saaks. Näiteks koos abikaasaga kaheksat last kasvatav naine. Üksinda nelja teismelist kasvatav naine. Töötuks jäänud isa, kellel ei jätku oma lastele toidu lauale panemiseks raha. Invaliidist vana naine, kes tuleb kahe kepiga mööda lumehangesid linna teise otsa, et endalegi üks toiduports hankida.

Kohale on vuranud kaks väikebussi. Üks on täis laetud veidi kogukamaid kilekotte lastega peredele. Teine toob üksikutele inimestele väiksemaid pakke.

 

Kõigepealt lapsed ja emad

Siis liigutakse väikebusside uste juurde ning Peeteli kiriku vabatahtlikud hakkavad pakke kätte jagama. Esmajärjekorras kutsutakse ette emad lapsevankritega, siis emad-isad-onud-tädid väikelastega. Osa lapsi ei ole tulnud oma päris ema või isaga, vaid onu-tädi-vanaemaga, kes nende eest hoolitseb. Vabatahtlikud juba tunnevad neid peresid, teatakse, kellel on kodus terve perekond ootamas ja kui palju seal pereliikmeid on. Suuremad pered saavadki seetõttu korraga kaks kilekotti. Teise väikebussi ette võtavad sappa ilma lasteta abivajajad, kellest osa elab juba täitsa tänaval.

 

Pakke tuli isegi avada

“Me oleme püüdnud kiriku kaudu tulnud annetustest aidata kõige suuremas hädas olevaid peresid,” kirjeldas Mati Sinisaar, kes juhib Peeteli kiriku juures lastega tegelevat sotsiaalkeskust. “Näeme iga päev, kui raske on inimestel hakkama saada.” Nende abivajavate hulk aina kasvab. Näiteks oli ühele viimasele toiduannetuste jagamise üritusele kohale tulnud üle 400 inimese. Kuna pakke oli tunduvalt vähem, tuli neid lahti teha, et kõigile kohale tulnuile vähemalt midagigi kaasa anda.

Perede lapsed, kus vanematel on kõige raskem, saavad käia Peeteli kiriku juures päevakeskuses, kus nad saavad sooja süüa ja kus neid juhendatakse kodutööde tegemisel. Kaheteistkümne lapse ringis saavad seal ka elada.

Peeteli kiriku annetused tulevad suuremas jaos Norrast, Rootsist, Saksamaalt, Soomest, Taanist, USA-st ja Šveitsist, kuid toetavad ka Eesti ettevõtjad ja eraisikud ning toidupank.

 

Raske läheneda

On näha, kuidas mõne täiskasvanu jaoks on ülimalt raske annetajatele läheneda. On piinlik. Võetakse ennast kokku. Üks mees tuleb korraldajate juurde ja küsib, kas oleks võimalik saada veel teine pakk kodus ootavatele lastele. Teine mees näitab oma katkiseid saapaid ja küsib, kas oleks võimalik ka selles abi saada. Ent nii mõnigi on siin juba mitmendat korda, tuntakse üksteist, avaldatakse järjekordse abipaki eest siirast tänu.

Need inimesed tunnevad iga päev nälga. See kilekotitäis, mille nad said, aitas seda mõneks päevaks leevendada. Mida nad tunnevad sel nädalal ja kes aitab neid täna?

 

Täispikk artikkel: Eesti Päevaleht

 

Toimetas Mariann Joonas