Viis aastat M-M-Si kriisist – vestlus Riina Raudsikuga

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

6. oktoober 2020 kell 13:42



Mis on ühist parvlaev Estonia ja Riina Raudsiku loo kajastamisel? Mõlemas on hiigelsuur auk, mida püütakse varjata betoonikihi või sõnavahuga. Värskeim intervjuu dr Raudsikuga ilmus ettevõtja Argos Krachti blogis. Avaldame selle täiskujul intervjueerija ja intervjueeritava loal.

(Vältimaks automaatset blokeerimist sotsiaalmeedia kanalites on M-M-S-i kirjapilt muudetud tavapärasest erinevaks – toim.)

 

On 17. september ja me istume Riinaga Pärnus, Rahva Raamatu kohvikus. Täpselt viis aastat tagasi löödi ta koos kahe „kaassüüdlasega” avaliku hukkamõistu ristile, kus nad ripuvad tänaseni. Me räägime Riinaga nn ristilöömisest, ristil rippumisest ja tema elukogemusest laiemalt.

Riina1+%282%29.jpg

Riinal on kaasas arvuti, mida ta siiski ei ava. Mina olen otsustanud jätta kõik abivahendid maha. Küsimus ei ole mitte täpsetes detailides, vaid ma tahan saada osa tema kogemusest. Ma ei tea, mis tunne on olla ja elada, kui kogu ühiskond sind hukka mõistab. See on minu jaoks piibelliku mõõtkavaga kogemus ja kui keegi suudab pärast seda veel viie aasta pärast elus olla, siis on ta kindlasti väärt ärakuulamist. Ma ei lindista, sest see tundub kohatuna.

 

Riina maailm

Riina on uudishimulik inimene, kes soovib mõista, kuidas maailm toimib.



Tema maailm on inimene, õigemini inimese keha tervis. Just selle „maailmajao” uurimine paneb tal alati silmad särama ja kui kas või vähegi huvi ilmutada, ei saa teemaga sügavuti minek märkamatuks jääda.

Kunagi, erakorralises meditsiinis kardioloogina töötades, kasutas ta igapäevaselt raskete haigete puhul keha happe-aluse tasakaalu taastamiseks naatriumbikarbonaadi lahust, mis on rahvakeeles söögisooda. See oli esimene meede, mida arstid rakendasid raskes üldseisundis haigete puhul. Ehkki see, et keha keskkond määrabki tervise ja haiguse vahekorra, oli juba ülikoolist teada tarkus, tõi just erakorralise meditsiini standardprotokoll nähtavale, kui universaalse tähtsusega see asjaolu on.

Siit oli vaid üks samm küsimuseni, kui haiguste edukaks raviks on happelis-põletikuliste protsesside neutraliseerimine nii olulisel kohal, siis miks ei võiks see aidata ka haiguste ennetamise kontekstis? See omakorda viis arusaamiseni, et antud lähenemine võiks olla abiks ka paljude muude kehaliste vaevuste puhul.

Olukord on paremini mõistetav maja kütmise näitel, kus maja on keha analoog. Et maja oleks eluks sobiva temperatuuriga, on seda vaja kütta ja vahel ka jahutada. Kui me üle kütame, siis võivad tekkida soovimatud tagajärjed kuni maja põlema süttimiseni või lausa mahapõlemiseni. Keha tasandil nimetame ülekütmist happeliseks protsessiks ehk põletikuks, mis omakorda on immunoloogilise aktiivsuse tõus keha liigse hapestumise vastu. Riina arvates võiks inimeste tervislik seisukord olla parem, kui me väldiksime optimaalsest tasakaalust väljaminekut ehk liigset hapestumist.

Tervislikuks eluks on vaja, et inimese keha oleks n-ö veidi alaköetud ehk aluseline. Nii keskkondlikel, toitumuslikel kui ka psühholoogilistel põhjustel kaldub meie keha happeliste ehk põletikuliste protsesside suunas. Just siin peitub tema arvates hea võimalus haigusi paremini ennetada. Selle asemel, et n-ö maja põlema lasta ja siis tuletõrjujad kutsuda, kes piltlikult öeldes 10 tonni surve all vett tuppa lasevad, oleks ju mõistlikum hoida ise olukorda kontrolli all. Keha aluselisena hoidmiseks on palju võimalusi, mille hulka võiks mõnikord kuuluda ka mõõdukas happelist reaktsiooni pärssivate ainete tarbimine, mille hulka kuuluvad ka näiteks söögisooda ja keharakkudele vajalikud mineraalid.

Riina sõnul on mõnevõrra kummaline tema nimetamine soodaarstiks, sest siis võiks ju kõikidele erakorralise meditsiini arstidele sama sildi külge riputada. Seda on tehtud halvustamise eesmärgil inimeste poolt, kes pole soovinud inimkeha biokeemiasse süveneda. Isegi kui vere happelisuse tase (pH) on normaalne, võivad inimkeha teised koed olla happelisemad ja vajada tasakaalustamist.

Vestluse käigus ilmneb, et minu esimene kohtumine Riinaga võib jääda seitsmekümnendate aastate keskpaika, mil treenisin koos Eesti noortekoondise ujujatega. Juba ligi 50 aastat tagasi märgati, et vere happelisuse tase on sportliku sooritusvõime juures väga oluline. Mul on selgelt meeles periood, mil ujumisbasseini ääres käis valge kitliga inimene ujujate sõrmest verd võtmas. Selle alusel mõõdeti vere piimhappe sisaldust ehk laktaati.

 

Avatud meele hoidmine

Riina ei sea kahtluse alla ühtegi olulist tavameditsiini praktikat, küll aga tundub talle, et juba aastakümneid on meditsiini suund olnud liigselt ravimikeskne. „Me oleme taandanud inimese bioloogiliseks robotiks ja usume, et tekkivad kõrvalekalded on sobiva molekuli manustamisega korrigeeritavad,” ütleb Riina. Ehkki ka paljud teised arstid on ülalöelduga vähemalt osaliselt nõus, erineb Riina neist selle poolest, et ta on julgenud sellise lähenemise probleemidest avalikult rääkida.

„Arstina on mul alati olnud raske mõista, kuidas kümnete ravimite määramisel on keegi võimeline aru saama, mis inimese kehas tegelikult toimub.”

Küsimusele, missugusena ta näeb psüühika rolli haiguste tekkes, vastab ta, et haigused on olemuselt psühhosomaatilised, mis tähendab, et iga haiguse tekkepõhjuste hulgas on ka psühholoogiline faktor. Ideaalis tuleks ka kehaliste vaeguste puhul tegeleda inimese psühholoogilise tasandiga. Riina tunnistab siiski, et see on teema, mille puhul tal puudub piisav erialane pädevus. Nii ongi ta keskendunud juurprobleemidega tegelemisele talle jõukohasemal tasandil. Tema fookusesse on tõusnud haiguste ennetamist toetavad elustiili puudutavad nõuanded: piisav puhta, aluselise ja mineraliseeritud vee joomine, tervislik toitumine ning liikumine ja stressi haldamine.

Meditsiinisüsteemis nimetatakse Riinat tihti kassiks, kes kõnnib omapead. Oma julgete väljaütlemiste pärast on teda palju hukka mõistetud. Teda on alati huvitanud, et tõenduspõhine meditsiin, täiendavad tervenduspraktikad ja inimese enda vastutus tervise eest toetaksid üksteist.

Iseseisva mõtlemise ja avatud meele tõttu püüab Riina ennast kursis hoida ka peavoolu meditsiinist väljapoole jäävate vaatenurkadega. Ta jälgib erinevaid mõttevahetusi, et olla allikatele võimalikult lähedal. M-M-S-i Facebooki grupiga liitumine oli üks paljudest vaatamistest, mis n-ö kastist väljaspool toimub. See oli huvitav just seetõttu, et grupis jagasid paljud kasutajad oma isiklikku kogemust. Riina sõnastas selles osas oma põhimõtte nii:

„Inimese tervis on minu jaoks nii oluline, et oleks lausa kuritegu paljalt eelarvamuste alusel ignoreerida sadade inimeste positiivseid tervenemise kogemusi.”

Kui jõuame oma vestluses M-M-S-i kriisini, siis näen, et see teeb Riinale haiget. Korraks vestlus peatub – kollektiivne hukkamõist on oma jälje jätnud ja Riina peab ennast koguma, et vestlusega edasi minna. Tänaseks on selgunud, et tolleaegsetest süüdistustest pole mitte ükski tõestust leidnud. Kannatanuid polnud, (M-M-S-iga seotud) kriminaalasi lõppes koosseisu puudumise tõttu ja ka muud etteheited ei saanud kinnitust ega vastanud tõele. Ometigi oli meediakajastuste proportsionaalsus ja tonaalsus vastavuses pigem massimõrvaga. Ju siis on teisitimõtlemine ja teistsugune maailmavaade sama suur patt kui tapmine, mõtiskleb ta.

Riina palub ülalöeldu kinnituseks lisada tähelepanuta jäänud 11.03.2016 Äripäeva Terviseportaal.ee poolt esitatud avalduse:

„Ka tuvastas terviseamet, et tervisekeskuse juhatuse liige perearst Riina Raudsik kuulus küll Facebooki internetikeskkonnas M-M-S (Miracle Mineral Supplement/Miracle Mineral Solution) ja D-M-S-O grupi liikmete hulka, kuid kemikaali M-M-S ei ole Riina Raudsik kunagi inimestele tutvustanud ega andnud selle kasutamiseks ka soovitusi.”

Üldrahvalik hukkamõist

On väga raske, kui tuhanded inimesed, keda mina isiklikult ei tunne ja kes mind ei tunne, minu tegevuse, ideede ja motiivide kohta sõna võtavad ja näidishukkamist nõuavad. Nad ei tunne mind, kuid nad vihkavad mind ja see vihkamine on peaaegu üldrahvalik. Isegi Riigikogu spiiker pidas vajalikuks sekkuda avaliku vihakõnega minu aadressil, kirjeldab ta toimunut.

„Me oleks nagu Peterburi trollivabriku rünnaku alla sattunud – kõik oli sedavõrd koordineeritud ja efektiivne.”

Tõepoolest – tulemuse saavutamise mõttes pole oluline mitte see, kas väited on tõesed või mitte, vaid kui palju neid korratakse,” lisab ta. Kui rünnaku korraldajad said vaba meediakajastuse ja mahu, mis võis ulatuda sadade ühikuteni, millele lisandusid kommentaarid, siis Riinal õnnestus saada vaid üks (mittevaenulik) meediakajastus ja sedagi ajaliselt palju hiljem.

Kuid siis tekib Riina näole soe naeratus – mitte kunagi ei ole ta saanud isikliku suhtlemise tasandil nii palju toetust ja tuge kui just kriisi tipphetkel. „Tundus nagu ma elaks kahes reaalsuses korraga – avalikus ruumis domineeris hukkamõist, isiklike suhete ruumis aga valdavalt toetus. See vist ongi viis, kuidas elu duaalsus väljendub,” ütleb ta filosoofiliselt.

Kõikide nende aastate jooksul on olnud ainult üks laiema avalikkuseni jõudnud meediakajastus, mille puhul ajakirjanikud püüdsid olukorda mõista ja suhtusid Riinasse avatult ja neutraalselt, võib isegi öelda, et mõistvalt. Selleks oli „Radari“ telesaade. Paradoksaalsel kombel sai Riina saate teises pooles otse eetris olles infarkti, kuid suutis siiski saate lõpuni vastu pidada. Tõenäoliselt oli infarkt osaliselt põhjustatud pingelangusest, mis tekkis, kui lõpuks oli keegi nõus temasse inimlikult suhtuma ja ära kuulama.

Peale saate salvestust suutis Riina minna oma töökohta, kus töökaaslased talle kiirabi kutsusid. Tehtud EKG-s nägi Riina infarkti pilti. Ta jäi teist korda elus haiguslehele ja otsustas selles süsteemis (perearstina) mitte enam jätkata. Järgnevad neli kuud olid tema elu raskeimad.

 

Mida on tänaseks saavutatud?

Küsin Riina käest, missugused olid tema ja M-M-S-i vastase meediakampaania tulemused, mis tema jaoks muutus ja kas see oli edukas, lähtudes selle läbiviijate eesmärkidest.

Esimene tunnetatav muudatus oli kindlasti see, et M-M-S toodi vägisi tema ellu. Kui eelnevalt piirdus Riina kokkupuude sellega vaid Facebooki grupi liikmeks olemisega ja mõnede üksikute vestlustega, siis peale meediapeksu algust hakkas ta saama märkimisväärsel hulgal selleteemalisi abipalveid. Võib öelda, et skandaal ei paljastanud tema seost M-M-S-iga, vaid tegelikult lõi selle seose, nendib Riina. Ka kõige parema tahtmise juures ei õnnestu Riinal enam demoniseeritud ainest distantseeruda – ajakirjanduse töö on selles osas olnud edukas. Nii ei jäänudki tal muud üle, kui olukorraga leppida ja püüda teemaga kursis olla.

Riina andmetel on M-M-S-i populaarsus ja selle kasutamine tänaseks oluliselt ületanud viie aasta taguse taseme ja selles osas kampaania eesmärki ei saavutanud. Võib öelda, et see oli kontraproduktiivne. Küll aga tekitas see ühiskonnas palju polariseerumist, kuni perekonnasiseste tülide ja lahutusteni välja. Mitmed inimesed kaotasid oma töö ja avaliku maine, paljud sattusid tagakiusamise ohvriteks.

Huvitavaks nähtuseks peab ta asjaolu, et tänaseks on nii mitmedki kritiseerijad tema uue erapraksise patsiendid. Alguses oli see talle väljakutse, kuid hiljem suutis ta leida selles osas rahu – arsti asi ei ole esitada patsientide maailmavaatele tingimusi, isegi kui need on vastuolulised.

Riina Raudsik graafika.JPG

Tänuavaldus maakera kuklapoolelt

Antud graafilise portree sai Riina umbes kaks aastat tagasi tänutäheks ühelt Austraalias elavalt eestlaselt.

Tegemist oli raseda naisega, kes sai tänu Riina meili teel antud „pseudoteaduslikele” nõuannetele oma terviseprobleemile lahenduse.

Nõuanded säästsid teda ebasoovitavast kirurgilisest sekkumisest raseduse lõppfaasis.

Positiivseks tulemuseks enda jaoks peab Riina seda, et tema raamatute müük sai oluliselt hoogu juurde. Tänaseks on ta avaldanud kaheksa raamatut kogutiraažiga tublisti üle 30 tuhande eksemplari. Mõni raamat on lausa 4-5 lisatrükki vajanud. Selles on kindlasti oma teene ka meediapeksul.

 

Sallimatus ja silmakirjalikkus

Kõige enam hämmastab teda siiski ajakirjanduse silmakirjalikkus. Ehkki laimukampaania, mis toetus selekteeritud ja kallutatud valeinfo levitamisele, ei saavutanud taotletud sisulisi eesmärke, sai kampaania juhtiv ajakirjanik aasta ajakirjaniku ja Bonnieri ajakirjanduspreemia.

Riina vaatenurgast anti ajakirjanduspreemiad pliiatsist probleemi väljaimemise ja siis avaliku meediapeksu organiseerimise eest.

Teatud märksõnade (mürk, lapsed) kaudu dehumaniseeriti kolme naist (Riinale lisaks Janika Veski ja Merili Kukuškin), kujutades neid peaaegu inimsööjast nõidadena. See võimaldas tegude ja sõnade tasandil loobuda moraali aluseks olevast elu kuldreeglist – ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks.

Sellise käitumismustri kollektiivse tasandi analoogiaid võib ka ajaloost leida. Näiteks kristalliöö Saksamaal, mil juudid esmalt dehumaniseeriti (vale) propaganda abil ja seejärel viisid psühholoogiliselt töödeldud rahvahulgad kohtuotsused omaalgatuslikult täide nii, et organiseerijad ei pidanudki oma käsi eriti määrima.

Riina arvates on siin tegemist demokraatliku ühiskonna aluseid õõnestava nähtusega. Viha tekkepõhjuseks oli tolerantsuse puudumine teistsuguse vaatenurga suhtes. Demokraatia üks alustaladest on aga just arvamuste mitmekesisus ja tolerantsus nende suhtes. Toimunu tundus tema jaoks kui püüe vähendada arvamuste mitmekesisust ja muuta ühiskond ühetaolisemaks – totalitaarsemaks. Tõenäoliselt on nii, et paljud meediasõdalased uskusid ka ise siiralt, et nad võitlevad kurjuse vastu, nii nagu see juhtus juunikommunistidega 1940-ndal aastal.

 

Toimunu meediakajastus on näide häiretest demokraatia ja inimõiguste valdkonnas

Rünnak ei toimunud mitte niivõrd M-M-S-i vaid sõna- ja mõttevabaduse vastu. Neljanda võimu esindajad võtsid endale omaalgatuslikult moraalse majaka rolli ja korraldasid meediapeksu.

Kui küsida Riinalt rünnaku võimalike motiivide kohta, siis ütleb ta, et just see peaks olema uuriva ajakirjanduse teema, aga ta ei pea reaalseks, et uuriv ajakirjandus hakkaks uurima iseenda probleeme. Siiski, mõningad mõtted motiivide kohta Riinal on. Tema arvates peaks uurima, kes asjast kasu said või võisid saada. Sellisel juhul jääb sõelale kolm motiivi. Ravimitootjate ja -müüjate huvi elimineerida alternatiivid ja ajakirjanduse enda vajadus müüa klikke ja näidata ennast moraalimajakana. Kõrvale ei saa jätta ka ajakirjanike isiklikke ambitsioone. Ajakirjanduse seisukohast on tegemist suhteliselt ohutu teemaga, sest kolm naist ei ole võimelised vastu seisma sedavõrd ulatuslikule meediarünnakule.

Kui aga minna päris põhjuslike juurte juurde, siis olid tõenäoliselt selleks tema loengusarjad tervise teemal, mille populaarsus ka arstide hulgas pidevalt kasvas. Ilmselt siia ongi koer maetud, arvab Riina.

Ta tõstatab retoorilise küsimuse, kas meedia ja arvamusliidrite ülesandeks ongi rajalt maha võtta ja psühholoogiliselt sandistada ükshaaval kõik tavapärastele uskumustele väljakutseid esitavad inimesed? Kas peaksime ära keelama teisitimõtlemise, peavoolu uskumustega vastuolus olevate ideede uurimise ja nendel teemadel rääkimise?

Kui 2000 aastat tagasi naelutati sellised inimesed puust ristile, siis tänapäeval lüüakse nad avaliku hukkamõistu ristile.

Peame mõtlema, kas meie ühiskond on valmis silmitsi seisma sellest tulenevate tagajärgedega. Paljud psühholoogiliselt traumeeritud inimesed ei ole enam võimelised taastuma ja täisväärtuslikult ühiskonnaelus osalema. Nad kaotavad osaliselt või täielikult töövõime ja lõpuks on ühiskond sunnitud neid ülal pidama. Kui sellistel inimestel on ka lapsed, siis kuidas see kõik lastele mõjub?

Täna, viis aastat hiljem, oleme ikka veel ilma avaliku diskussioonita toimunu üle. Meil ei ole vastust küsimusele, missugune on sündmustiku bilanss – kas ühiskond sai toimunust paremaks või mitte ja kes siis ikkagi oli suurem paharet selles loos – kas kolm „nõida” või hoopis nõidade paljastajad, mõtiskleb Riina lõpetuseks.

 

Allikas: Argos Krachti blogi

Fotod: erakogu

 

Intervjuu toimetas Külli Peil



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.