Dr Riina Raudsik: Tagasi tervise juurde läbi vanarahva tarkuste

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

1. märts 2019 kell 10:22



Dr Riina Raudsik on kirjutanud mitu raamatut ja rääkinud haiguste olemustest ja sellest, kuidas tervist hoida, haiguseid ennetada ja end ravida. Sel korral avaldame lugemiseks katkendeid raamatust “Tagasi tervise juurde“, kus vaadatakse tervise parandamisele läbi vanarahva tarkuste. Nimelt teati juba sadu aastaid tagasi ilma uuringutetagi, et aja maha võtmine (tänapäeval ka infomüra vähendamine), heade mõtete mõtlemine ja rahuldust pakkuva elu elamine mõjuvad tervisele paremini ja pikaajalisemalt kui miski muu.

 

Aeg parandab haavad. Aeg parandab haigused.

Kui aega on kogu aeg vähe ja pinget ülearu, siis tavaliselt külastab meid haigus, et keha ja vaim saaksid aja maha võtta ja end uuesti tasakaalu viia. Haigus on tähtis teade meie keha tasakaalutusest ja kõige paremini tervendab olukorda doktor nimega AEG. Kui me ei võta aega ka siis, kui keha sellest äärmusliku seisundiga on teada andnud, pole kaugel aeg, kui meilt lühemaks või pikemaks ajaks ka töövõime ära võetakse.

Me ei pea õpetama oma kehale, kuidas haavad ja luud kokku kasvatada. Arstidena saame aidata haava servad koomale ja luuotsad lähestikku seada, aga muu teeb keha ise ära. Ta oskab. Kuid ka need protsessid vajavad aega. Aeg on õiglane ja tasakaalukas arst.

 

“Kes pole ise kunagi haige olnud, sellest ei saa head arsti.”

Inimene saab kõige paremini aru teiste haigusest või üldse probleemist siis, kui ta on sedasama ise tundnud. Kindlasti ei soovinud vanad araablased, kellele see vanasõna kuulub, arstidele halba tervist, vaid hoopis kogemust ja end teise olukorda panemise võimet – empaatiat.

Mure tuleb muidugi, aga tervist ei saa ostagi.

Teadustöödes ja laias internetimaailmas kirjutatakse järjest rohkem ärevushäiretest ja selle äärmuslikust seisundist depressioonist.
Mina käsitlen selles raamatus neid teemasid oma praktilise kogemuse põhjal, täiendades ja lahti pakkides teemat oma arusaamadest lähtuvalt. Räägin soolestiku rollist vaimsete seisundite puhul ja bakterite ülitähtsast osast keha sisekeskkonna tasakaalu hoidmisel ning ka ärevuse ja depressiooniga võitlemisel. Pöördun ikka ja jälle autonoomse närvisüsteemi juurde, mis juhib nii vaimset kui füüsilist keha.

Mööda ei saa minna alateadvuse teemast, millest igapäevaselt meditsiin vaikib, kuid mida meedias ja filmides kasutatakse osavalt meie mõjutamiseks.

 

Ei saa ravida vaimu ja keha eraldi.

Pidev torm meie kehas liigse vaimse koormuse ja vähese füüsilise tegevuse tõttu viib nii vaimsete haigusseisundite kui füüsiliste tõbedeni. Seda näitab ülemaailmne haiguste statistika.

Mida mugavamaks ja näiliselt täiuslikumaks muutub elu, seda rohkem kuuleme inimestest, kes kannatavad ärevushäirete ja depressiooni käes. Näib, et kipub kehtima reegel: mida vähem füüsilist tegevust, seda rohkem vaimseid probleeme. Või: mida rohkem informatsiooni, seda rohkem vaimseid probleeme. Või: mida rikkalikum toidulaud, seda rohkem haigusi. Teadlased on välja selgitanud, et 50 aastat tagasi sai inimene umbes 1000 korda vähem infot, lisaks polnud see nii negatiivne. Pidev hirmu all elamine, olgu see põhjustatud kodusest olukorrast, elatisraha nappusest, maailmas toimuvast või meie alateadvusesse pidama jäänud murekoormast, pingestab ka meie füüsilist keha.

Meie toidulaud on väga rikkalik, kuid töödeldud toidud on tühjad ensüümidest, mis peaksid lammutama toitaineid energia saamiseks, ja vitamiinidest, mis on vajalikud ensüümide tööks. Puudulikult on ka mineraale, rohkesti aga kahjulikke raskmetalle. Halva tervise, olgu diagnoosiks vaimne või füüsiline haigus, põhjuseks ei ole üks aine või üks vitamiin. Käsitlus peab olema terviklik, arvestama peab kõiki võimalikke komponente.

 

Hirmul on suured silmad.

Nagu eespool kirjas, laienevad erutuse puhul pupillid, nägemine teravneb, silmalihased pingestuvad ja vaade laieneb, et näha, kust oht tuleb. Parema nägemise ja vaatevälja suurendamisega valmistub keha ohu vastu võitluseks või põgenemiseks. Silmad liiguvad aktiivselt kõikides suundades või fookustavad kohta, kust tuleb ohusignaal. Kaitseseisundis pisaratootmine seiskub. Pisar, uriin, sülg, lima ja muud keha eritised on vere filtraadid, mistõttu pinge ajal silmad, suu ja limaskestad kuivavad.

Krooniliste alateadlike, teadvustamata pingete seisundis ei oska inimene arugi saada, et tema sümpaatiline närvisüsteem on aktiivne, mistõttu silmade, suu ja limaskestade kuivust ei seostata nähtamatu stressoriga, vaid otsitakse abi ravimitest. Silm eraldatakse justkui muust kehast ja otsitaksegi abi ainult silmale, silmaarstilt. Tegelikult oleks vaja taastada keha sisekeskkonna tasakaal, mille juures esimene asi on veemajanduse kordategemine, sest kehas on 70% vett, mistõttu kuivus silmas tähendab ka kudede kuivust ja vere paksenemist.

16. sajandi Itaalia filosoofile Giordano Brunole kuuluvad sõnad, et iha innustab mind edasi, hirm kosib endale. Hirm on universaalne stressor ja pole oluline, mis hirmu põhjustab. Pidevalt tuleb teateid selle kohta, et suureneb mäluhäiretega inimeste hulk, kes vajavad hooldust, mida riiklikud institutsioonid ei paku. Ei pea olema ülikooliharidusega, et mõista, miks vanurid meie ühiskonnas on nii viletsa vaimse tervisega. Peamine põhjus on materiaalse kindlustunde puudumine, mure ja hirm tuleviku ees. Mure ja hirm võtavad inimeselt võime olla vaimselt ja füüsiliselt terve. Kui kohtame oma kaasmaalasi, kes on kunagi emigreerunud riikidesse, kus tagatakse sotsiaalne heaolu, siis imestame, kuidas nad nii head välja näevad, kuidas nad nii aktiivsed on. Jah, neil pole muret, kuidas oma igapäevaeluga majanduslikult toime tulla.

Inimese mälu üks suuremaid laastajaid on pidev mure ja hirm. Inimesed peaksid leidma võimaluse, mis vabastaks neid ahistavatest piirangutest. Tegelema peaks nii vaimsete kui füüsiliste praktikatega ja kui nendest rohkem teada, saab neid iseseisvalt kasutada. Püüame hirmul mitte lasta end kosida. Kõik algab tahtmisest olla terve ja sellele järgnevast tegutsemisest, mitte ravimite neelamisest.
Tavaliselt hakkame mõtlema probleemidele siis, kui oleme uppumisohus. Kes sõda maitseb, see tervist kaitseb. Tark tegutseb varem.

 

Head mõtted on pool tervist.

Tervis sõltub keha sisekeskkonna tasakaalust ja mikroobidel on siin ülitähtis osa. Düsbioosi ehk bakterite puudust peetakse kaasajal haigestumise tähtsaimaks põhjuseks. Ainevahetust reguleerib ja mõjutab omakorda meie suhe väliskeskkonnaga, toiduga, veega, emotsionaalse seisundiga, kuhu alla saab liigitada ka suhted teiste inimestega, ja muidugi keha sisekeskkonna puhtus. See tähendab, kas ja kui palju on parasiite ja raskmetalle. Ja lõpuks – meie mõtted loovad meid ja juhivad meie keha tegevust just sellesama sisekeskkonna kaudu, mida kontrollib väsimatult immuunsüsteem. Jaapanlased ütlevad, et rõõmsameelsus on tervise ilusaim õis.
Haigused algavad soolestikust, ütles Hippokrates enne, kui teadis midagi mikroorganismidest, ensüümidest, parasiitidest, alateadvuse seosest soolestikuga ja soolestiku imendumise võimest.

Jah, soolestikust sõltub ka meie vaimne tervis, ja see ei peaks enam üllatuseks olema meditsiini alal töötavatele inimestele, kuid ikka toimub massiline bakterite hävitamine antibiootikumidega lihtsate haigusseisundite puhul, kus immuunsüsteem kaitseb end põletikuga ja teeb oma tööd, milleks ta loodud on. Head emotsioonid on soolestiku tervendajad. Bakterid ja aju suhtlevad omavahel. Soolestiku bakterid toodavad valdava osa rahu- ja õnnehormoonist serotoniin, mis on tähtsaim depressioonivastane signaalaine.
Ma ei tea, millal on õige panna inimesele diagnoos depressioon. Samuti ei tea ma, millal see on mõõdukas, millal raske. Mulle meeldiks üldse mitte diagnoose panna. Mulle meeldiks inimesele selgitada, miks sellised seisundid tekivad ja mida peaks tegema, et kaebused jälle kaoksid.

Kas on olemas seaduspärasus, et mingi aeg kestnud ärevus kvalifitseerub depressiooniks? Kas füüsilised haigused võiksid kvalifitseeruda depressiooni alla? Kas üldse saab depressiooni diagnoosi mingitesse piiridesse paigutada? Kas rohkem depressiivne on see inimene, kellel on vaimne surutis, või see, kellel on füüsilised kaebused? Miks inimesed, kelle depressiooni ravitakse antidepressantidega, häbenevad seda, aga kümneid füüsilisi kaebusi leevendavaid ravimeid tarbivad inimesed peavad seda olukorda normaalseks? Kes on siis rohkem haige? Vaimu ja füüsist ei saa tõesti eraldi ravida. Tervendades end terviklikus mõttes füsioloogiliste tõdede alusel, ka paraneme terviklikult.

Lõpuks ometi on ka peavoolumeedias hakatud tasapisi kirjutama sellest, et depressioon on keha põletik ja selle ravi on organismi tasakaalustamine. Alustuseks on kiireim moodus veemajanduse kordategemine kehale omase veega, mis on soolakas ja aluselisem kui rakkude pH.

Paanikahäire on äärmuslik ärevusseisund, millega võivad kaasneda füüsilised kaebused, nagu südamekloppimine, õhupuudus, hingeldus, isegi hingamistakistus, lihaspinge, sageli külm higi, meeletu surmahirm jne. Need stressorid käivitavad meie alateadvuses paikneva autonoomse närvisüsteemi erutuse poole (sümpaatilise närvisüsteemi).

Kuna mind on palju aastaid huvitanud keha ainevahetuslikud protsessid, mille käigus keha lammutab energeetiliselt aktiivseid toitaineid, orgaanilisi happeid, et toota energiat enda taas ülesehitamiseks, vaimseks ja füüsiliseks heaoluks, siis pöörangi raamatus tähelepanu probleemidele, mis viivad keha tasakaalust välja. Tasakaalutusseisundeid tunneme ka ärevushäirete ja depressiooni nime all.

Kõik kehas toimuvad muutused on seotud organismi kohanemise ja kaitsega, mistõttu igasuguse sekkumise puhul ravimitega tuleb inimesele selgitada, kuidas ravim toimib ja miks hetkel meditsiinis kasutusel olevad ravimid ei tervenda, vaid leevendavad olukorda ja varjavad sümptomeid. Inimestele on vaja õpetada, kuidas on võimalik terve olla, et ta saaks ise otsustada, millist teed valida. Selgituseta ei oska patsient valikut teha.

Usun ja loodan siiralt, et peagi vahetuvad 20. sajandi algusest kasutusel olnud keemilised ravimid uute ja innovatiivsete vastu, mis on olemuselt looduslähedased ja immuunsüsteemi toetavad.

 

Kuri keel on teravam kui nuga.

Stressoril ja stressoril pole vahet, mistõttu pole oluline, kas keegi torkab sind terava keele või noaga. Inimesed ei taju või ei soovi aru saada, et sõna on väga terav nuga. Loomad seisavad oma õiguse eest füüsiliselt võideldes, inimene on õppinud relvana kasutama sõna, suruma maha emotsioonid ja võitlema välja elamata jäänud raevuga, mis meid seestpoolt õõnestab ja tervist rikub.

Laste puhul on mul olnud kõige rohkem keerulisi situatsioone seoses koolimõnitamise ja sotsiaalmeedias halvustamisega, kuid ka hirmudega, millega ei suudeta ise toime tulla, sest pole teadmisi, kuidas end kaitsta. Minu ema õpetas mind alati: ”Ära tee ega ütle teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse või öeldakse”. See on olnud parim nõuanne, mida jälgin, tõsi, vahel hambad ristis.
Lapsed ei oska oma hirme teadvustada ja väljendada, sageli ei julge nendest rääkidagi, mistõttu on äärmiselt oluline vanemate tähelepanelik suhtumine ja julgustav tegevus. Mõnikord tuleb lapse eest mõelda või siis püüda mõelda, kuidas tema võiks mõelda.

 

Must südametunnistus nuhtleb hinge.

Jah, musta südametunnistusega inimese hing ei leia rahu. Teda närib tema sisemus, tekitades kaebusi ja haigusi. Tervislikum on elada ausa südametunnistusega. Sama kehtib hirmu kohta.

“Ma armastan neid, kes suudavad naeratada hädas, kes koguvad masendusest jõudu ning kasvavad mõtteväest tugevaks. Armetud mõistused kärbuvad, aga need, kelle süda on kindel ja kelle südametunnistus kiidab nende käitumise heaks, jäävad oma põhimõtetele truuks kuni surmani.”
Leonardo da Vinci

Vaimseid ja füüsilisi haigusi ei saa käsitleda eraldi ja ükski diagnoos ei pea saatma inimest elu lõpuni, kui inimene soovib end tervendada. Kaasaegses meditsiinis püütakse meile sisendada arusaama, et tervenemine mingist haigusest pole võimalik. Sellise tegevusega sisendatakse teadlikult haigust taassoodustavat olukorda – hirmu haiguse ees. Selle tegevuse eesmärk on hoida inimesi kroonilise haiguse diagnoosiga meditsiini küljes. Parafraseerides pealkirjaks olevat vanasõna, võiks öelda, et hirm nuhtleb hinge.

Kuulus serbia päritolu teadlane Nikola Tesla (1856–1943) on 19. sajandi lõpus andnud intervjuu oma tervise kohta.
Ajakirjanik: “Nooruses olite mitu korda tõsiselt haige. Kas ka haigus on teatud sobitumistingimuseks?”
Tesla: “Jah. Ühtedel juhtudel oli tegemist elujõu lõppemisega, kuid enamasti on see mõistuse ja keha puhastumine kogunenud toksiinidest. On hädavajalik, et inimene aeg-ajalt kannataks. Kõige tõsisema haiguse allikas peitub hinges ja seetõttu ongi hing see, kes suudab inimesi enamikest haigustest tervendada.”

 

Valel on lühikesed jalad.

Valetajal peab olema hea mälu, sest ta peab meeles pidama, kellele ta mida valetas, kuid lõpuks ei suudeta enam järge pidada ja vale tuleb ikka ilmsiks. Vale vajub ja tõde tõuseb, sest valel on tõesti lühikesed jalad, ta ei jõua tõe eest lõputult plehku panna. Valetajatel on tihtipeale halb tervis.

 

Ma muretsesin (vihastasin) ennast haigeks.

Me kõik kogeme olukordi, kus emotsioonid põhjustavad meile füüsilisi kaebusi ja kui mitte just kaebusi, siis seisundeid, mida me ei oskagi seostada tunnetega. Tuleb vast tuttav ette, et enne erutavat sündmust kipume käima rohkem tualeti vahet. Vahel tekib muretsemisest või erutusest kõhulahtisus või jookseme igat põide kogunenud uriinipiiska väljutama. Kõhulahtisust ei saa siin ometi pidada mürgistusseisundiks, kuigi üks mürgistuse sümptomeid võib see olla: keha “sülitab” korraga soolestikust välja kõik, et keskkond tasakaalu viia. Teinekord tekitab muretsemine iiveldustunde, oksendamise, käte ja jalgade külmatunde, nohu, köha või muu põletikulise protsessi. Oleme kuulnud ka ütlusi, et vihast tõusid juuksed peas püsti või süda tahtis hirmust rinnust välja hüpata. Need liialdused peegeldavad autonoomse närvisüsteemi tegevust ja on targad tähelepanekud elust.

Inimesed on alati targalt tähelepanelikud olnud ning seostanud tundeid ja kehas toimuvat juba enne, kui teati midagi autonoomsest närvisüsteemist, alateadvusliku ja teadvusliku meele vastastikusest toimest, ainevahetusest, happe ja aluse tasakaalust ning selle käigus toimuvatest energiatootmise protsessidest.

Selles, et emotsioon käivitab kehas keemilised reaktsioonid, ei kahtle tänapäeval enam keegi, mistõttu on selge ka emotsionaalse stabiilsuse tähtsus tervisekäsitluses. Kui emotsioonid on alateadliku aju “toodang”, siis teadlik aju tegeleb teadliku poolega. Mõtted juhivad samuti meie keha ainevahetust. Mõtetega on võimalik ennast tervendada ja haigeks mõelda. Ülemõtlemine ja enesepiitsutamine paisutavad ainevahetusprotsesse, viivad keha tasakaalust välja.

Niisiis on ka depressiivsed seisundid seotud keha põletikega, mille põhjustab ikka ja jälle meie tervise alustala – immuunsüsteem. Depressioon ei ole eraldi ajuprobleem, vaid on ka keha keskkonna probleem.

„Seal, kus meeled meid petavad, peab appi tulema mõistus,“ ütles Galileo Galilei.
Inimesel on viis meelt: nägemis-, kuulmis-, haistmis-, maitsmis- ja kompimismeel. Teadlik aju on välja arenenud hiljem ja reageerib aeglasemalt. Mõte juhib meie meeli.

Kujutage ette, et te jälgite põnevat filmi: pinge aina tõuseb, kohe tuleb uksest sisse inimene, kes võib olla mõrvar, valitud muusika lisab õudustunnet, te tunnete südame pekslemist kurgus, kõris pigistab, tekib kerge hingeldus, tõmbate end kaitseasendisse nagu laps emaüsas, vajutate sõrmedega kinni oma kõrvad, sulgete silmad, piilute vahepeal, kas olukord on juba lahenenud, ja siis … tuleb keegi, kes lahendab olukorra – film lõpeb õnnelikult. Teie rahunete ja südametöö normaliseerub. Te sulgete teleri, kuid mitte seda mälestust oma ajus ja keharakkudes.

Mis teiega juhtus? Keha reageeris meeltele ja teil tekkisid füüsilised ilmingud. Need tekiksid ka siis, kui see kõik oleks päriselt juhtunud. Kuigi vaatasite ainult filmi, mis pidigi teie meeli erutama, erutas filmi olustik kogu teie keha. Kui midagi niisugust toimuks päriselus, oleks erutus ilmselt tugevam ja mis kõige tähtsam – see emotsioon jääb ka teie rakkudesse ja mälukeskusesse. Hilisemas elus võivad teatud seigad teil esile kutsuda samasuguse seisundi, mida filmi vaadates tundsite või halvemal juhul päriselus kogesite. Teis käivituvad varasematest sündmustest pärit kogemused ja üleelamised. Samal printsiibil töötab meie alateadlik mälu. Kas me tahame või mitte, käivituvad protsessid meie meelte kaudu ja väljenduvad füüsilises kehas. Oma olemuselt on kõik protsessid psühhosomaatilised.

Juba Sokrates teadis, et ei saa ravida keha, ravimata hinge.

 

Dr Riina Raudsik

 

NB! Tervisest ja vanarahva tarkustest räägib Riina Raudsik ka oma 5. märtsil algavas loengutesarjas, mille kohta saad lisainfot siit: Facebook, Piletilevi

Pileteid dr Raudsiku loengutele saad võita siin.

Vaata ka: Riina Raudsik “Tagasi tervise juurde” (Pilgrim, 2018)

Pildid: thetakeout.com



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt