Ingridi ja Martini väljakutse: nädal aega järjest tantsimist Burning Manil

18. september 2018 kell 15:46



Kunstnik Martin Saar ja näitleja Ingrid Margus alustasid juuni lõpus Telegrami palvel väljakutset – end kolmeks kuuks erinevatel spordialadel proovile panna. Augusti kuu viis neid aga pikemale reisile Ameerika Ühendriikidesse ja nüüd jagavad nad teiega tavapärase spordikogemuse asemel muljeid nädal aega kestnud tantsumaratonilt legendaarsel kõrbefestivalil Burning Man.

 

Seiklusest teisel pool ookeani jutustab Ingrid: “Burningmani teekond algas meie jaoks sellest hetkest kui olime otsustanud, et seekord tõesti läheme. Olime läbi sõprade sellest üritusest kuulnud ja tundisme, et nüüd oleme selleks valmis.

Algab kõik aga palju varem küsimusest “kuidas saada pileteid”? Variandid on näiteks järgmised: 1) võid osta Burning Mani lehelt 1200.- eest, 2) leiad oma riigist kellegi, kes müüb neid, 3) esitad low income pileti päringu või 4) sisened alale langevarjuga, sellisel juhul on sissepääs tasuta. Nägin vähemalt 5 inimest, kes niimoodi tulid, aga eks neid oli arvatavasti rohkem.

Kuna kohale tuli ca 80 000 inimest, siis esimestel päevadel olid ootejärjekorrad 10 tundi, et sinna alale sisse pääseda. Meie sõitsime mägede vahel nii kaua, kuni jõudsime kohale Nevada kõrbesse, ümber ringi oli tugev liivatorm ja nähtavus oli üsna väike. Et läksime sinna 3. päeval, saime sisse kõigest 2 tunniga.

Sõitsime vaikselt edasi, korraga torm vaibus, ehk imepeeneteraline liivatolm langes maha, ja nägime, et sõidame läbi campide ehk laagrite. Inimesed elasid vagunelamutes, jurtades, RV-des ja isegi telkides. Selle ajutise, ringikujulise linna nimi on Black Rock City ja see on jagatud sektoriteks kellaaegade järgi. Elamine oli kella 2-10 osas ning 11-1 asus playa, mis oli tõeline imedemaa. Liiva seest kõrgusid metallist nikerdustega sõdalased, art car`id, mis olid ümber ehitatud sõidukid, kus mängiti muusikat, või näiteks hiiglaslik reisilennuk, mille tiibadel sai istuda ja mille katusel mängisid DJ-d.

Seal kehtis põhimõte, et sa võtad kõik eluks vajaliku ise kaasa (joogivee ja pesemise vee, toidu, elamise) ja viid pärast kõik ise ka ära. Ma ei näinud selle nädala jooksul mitte kusagil prügi. Sa ei saa sealt mitte midagi raha eest osta peale jää, mis läheb külmakasti. Inimesed jagavad omavahel toitu ja jooke ning tihti oli nii, et mõtled millegi peale ja juba jõudiski sinuni hotdog või keegi tuli ja pakkus jäätist 40 kraadise päikese all.

Oli viimane õhtu ning me olime juba üsna väsinud, seljataga oli 4 päeva tantsupidu hommikust õhtuni. Pikutasime ühe karvase roosa diivani peal ja mõtlesime, et võiks kuhugi minna, aga ei jõua. Õigemini, ma teadsin väga täpselt, kuhu tuleb minna, aga kehas ei olnud piisavalt jõudu. Meie selja taga olid massaažilauad ja inimesed ning ootasime, et ehk saaks järgmisena massaaži minna. Tegelikult tuli välja, et seal on lihtsalt lauad ja kui soovid, siis on võimalus ise teha. Korraga lendas meie kõrvale jõuluvana, kes teatas, et ta on nädal aega kingitusi vedanud ja laste juures käinud ning kõik kohad valutavad. Heitis siis massaažilaua peale. Vaatasime Martiniga üksteisele otsa ja muidugi me aitasime seda väsinud jõuluvana! Kui massaaž lõppes, jäi vana sinna magama, aga meie olime nii energiat ja jõudu täis, et suutsime oma rännakut jätkata.

Eesmärk oli jõuda templisse. Mäletan esimest päeva, kui sealt korra läbi põikasime. Seal olid sellel aastal lahkunud inimeste pildid. See oli koht, kus sai veel kord hüvasti jätta, rääkida sellest, mis jäi rääkimata, anda kaasa nende teele jõudu ja valgust. Nagu oleks sisenenud kirikusse ainult selle vahega, et sa näed ja tajud kõiki neid inimesi, kes on manala teed läinud. See oli nii ootamatu ja ehmatav, et esimesel päeval keerasin otsa ümber ja mõtlesin, et ei tegele sellega.

Viimasel õhtul jõudsime sinna tagasi, sest see tunne oli nii tugev. Ingrid, sa pead minema templisse! Peale jõuluvana massaaži sõitsimegi templisse, mäletan kuidas ütlesin Martinile, et on täiesti okei neid tundeid tunda: valu ja kurbust. Tundsin tõesti, et see oli koht, kust saata sõnumeid neile, kes on juba läinud. Viimasel õhtul põletati tempel maha. Kõik kaob/ muutub/ sünnib uuesti.

Burning Mani kohta on väga veider öelda festival, sest see on nii palju rohkemat. Kokku tulevad kümned tuhanded inimesed, kes loovad koos terve linna: Black Rock City. Koos luuakse turvaline keskkond, kus kasvada. Sa võid end täielikult usaldada Nevada kõrbe käte vahele, laste elul ennast kanda, tajuda seda, et iga sinu soov ja mõte leiab endale füüsilises maailmas koha. Kohaneda ja leppida sellega, et kõrbe liivatormid ja ekstreemsed temperatuurid (päeval 40 kraadi ja õhtul oli nii jahe, et tuli kasukaga olla) on samamoodi osa sellest teekonnast.

Ja need unustamatud päikesetõusud, kus oled ühe art car´i peal deep playal, Crussen mängib muusikat ja sinu ümber on inimesed, kes on sulle väga kallid. Olen tänulik, et ma sain sellest imedemaast osa.” Martin Saar lisab Ingridi jutule vaid ühe lause: “Thank You, Burning Man!”

 

Järgmisel nädalal võtavad Ingrid ja Martin oma kolmekuuse väljakutse kokku ja räägivad ja lohesurfist, millega nad augustis ja septembris enne-pärast reisi tegelenud on.

Preili Marguse ja härra Saare väljakutsele on hoogu andnud spordiklubi Golden Club, Beautiful Me kehasalong ja No Work surfiklubi.

 

Fotod: erakogu, GBK Photos, thisinsider.com

 

Toimetas Mariann Joonas